Kui palju annetada on ok

Sandra kirjutab, et:

Ilma pikema jututa – mulle on mitmed öelnud, et nad tahaksid midagi rohkem teha, rohkem panustada, aga et nad ei tea, kuidas. Ja, et spoilida kogu postituse point, siis see ongi täiesti ok. Täiesti piisav. 

Me kõik anname enda hetke parima. Me oleme emotsionaalselt kõigi abivajajatega, me oleme hingeliselt kõigi nendega, kel on praegusel hetkel maailmamastaapselt raske; me tunnetame ja teadvustame oma lihtsa elu privileege; me kanname raha, kanname nii vähe, et meie viimased sendid jääks ikkagi oma pere jaoks või kanname nii palju, et see toob kohe mingi otsese muudatuse kellegi jaoks; me mõtleme, me oleme kohal selles reaalsuses seda mitte eitades (kuigi ma ei tea ühtegi eitajat, kuulen vaid, et neid on kuskil); me anname kellelegi midagi väga lihtsat (kasvõi kulunud kummikud), me anname kellelegi midagi väga suurt; meie panus kaob kuskile MTÜ pangakontole või meie panus jõuab kellelegi, kes meid tänab lillekimbuga ja õnnistustega. Võib olla me ei teegi mitte midagi, välja arvatud, et hoidsime ühe sõbra last ühel päeval, kes käis Toidupangas/Pagulasabis/vastuvõtukeskuses vabatahtlikuna abis. Aga võibolla on mu elu nii keeruline, nii kaos, et ma isegi ei jõua süveneda, kes kuskil mingit abi vajab – keegi võiks mind ennast aidata. Me annane endast iga päev midagi. Kerime uudiseid, kerime FB gruppe. Või ei keri. Me oleme kõik olemas täpselt nii palju nagu me hetkel suudame, jaksame, jõuame. 

Ei ole sellist võistlust, et kes rohkem. On selline võistlus, et kõik annavad enda parima. Hoides ennast, enda vara ja pere, kõike, mis on tähtis. Olgu ta maine, enesetunne või kogu maailm. Jäägu lihtsalt kaastunne, armastus ja teadmine, et lõpuks oleme me kõik Üks. 

Grand Tour vol.2

Hanna kirjutab, et:

Õigupoolest oleksin seda pidanud eile kirjutama, aga asjaolude kokkulangevusel (laiskus, väsimus ja tugitoolisport — Maissell Weebo ja Ianek Oglaini, nagu BBC kommentaatorid läbivalt ja enesekindlalt neile viitasid, saavutused) jäi kirjutamata. Täna ka üldse ei viitsi, aga nüüd küll juba peab, sest muidu läheb meelest ära, sest uusi asju pressib juba peale (vol.3). Ja see eelmisel korral julgelt pealkirjaks pandud vol.1 mõjub mind ennast mõnitavalt.

Ma saan täiesti aru, et võib olla tekkinud küsimus, et miks ma nüüd niiviisi üksipäini reisin. Põhjuse võib tegelikult jaotada kahte kategooriasse. Esiteks, täiesti objektiivsetel (materiaalsetel, sotsiaalsetel, perekondlikel jne.) põhjustel inimesed minu ümber kas ei taha või ei saa reisida nii nagu mina seda teen. Ja teiseks on mul aegajalt vajadus olla reisides täielikult iseenda ajagraafiku ja eelistuste peremees. Teinekord mulle jälle väga meeldib kui keegi teine kõik need otsused minu eest ära teeb ja mina lihtsalt jõlgun kaasa. Või siis mingi vahepealne, kollaboratiivsem, variant. Lisaks on mul halb komme sujuvalt reisikorraldajaks hakata, nagu mina ainuisikuliselt vastutaksin selle eest, et teistel kõik operatiivselt sujuks ja selline vasakultsaabunud vastutustunne (ja isegi selle mahasurumine) võivad olla väga kurnavad.

Seekord on sellesmõttes ka hästi, et ma ainult iseendaga arvestama pean, et pühapäevaõhtuses Londonist lahkunud rongis (jeebus, see tundub nagu miljon aastat tagasi juba, kuigi nädalatki ei ole möödas) oli millegipärast konditsioneer südamest põhja keeratud ja valitsesid arktilised tingimused. Mistõttu esmaspäeva hommikul ärkasin ma oma Oxfordi hotellis üles kindla teadmisega, et pigem varem kui hiljem on saabumas Nohu. (Ilmselt oleksin pidanud siiski halva märgina võtma asjaolu, et viimasel hommikul ärkasin ma oma Londoni hotellis selle peale, et kukkusin voodist välja — ma ei tea, kas sellist asja minuga varem elus üldse juhtunud on). See ei ole mul muidugi esimene kord elus reisil konditsioneerikülmetus saada, aga tookord Jaapanis oli vähemalt aastasaja rekordkuum august. Inglise oktoobris selline liikuvas transpordivahendis konditsioneeriga hullamine tundub siiski ebaaus. Põhjenduseks võib olla ainult see, et reisi esimeses etapis oli rong nii tuugalt rahvast täis, et vahekäigus seisid inimesed rivina püsti.

Oxfordi vahelepõike asjus olin ma otsuse teinud üsna viimasel hetkel. Hotelle kinni pannes jätsin Londoni ja järgmise plaanitud etapi vahele kaks ööd lahtiseks ja kui keset (peamiselt sotsiaalselt) tihedat töönädalat Brüsselis sunniviisiliselt lõpuks otsuse tegin (sest aeg hakkas juba kätte jõudma), siis erilist tähelepanu kinnipandud hotellile ei pööranud. Oluline oli see, et ta oleks lähedal nii raudteejaamale kui vaatamisväärsustele ja ei maksaks üle mõistuse palju. Kohale jõudes selgus, et mitte ainult ei asu hotell iidses kindluses, vaid veel 25 aastat tagasi oli minu hotellituba olnud vangikong. Või noh, kolm vangikongi, millest üks moodustas mu hiiglasliku vannitoa. Mingile teemakohasele askeetlusele õnneks ei sunnitud ja hotellis olev peen bistroo oli nii ärareserveeritud, et mulle seal õhtusöögiks kohta ei leidnudki.

Oxfordiga tutvumiseks olin endale jätnud päeva. Ja ma ei ütleks, et sinnaminek oli otseselt viga (sest iseenesest oli seal ju kena ja kui ma poleks läinud, siis ma praegu ikka ju mõtleks, et miuke seal on), aga kindlasti oli see mu ringreisi kõige nõrgem punkt siiamaani. Asi pole iseenesest üldse Oxfordis, mis kõigi märkide järgi on igati vahva ülikoolilinn, vaid selles turistide hordis, mis sinna peale laskunud on. Ja mitte lihtsalt turistid, mis oleks minu jaoks juba iseenesest ärritav, vaid hiina turismigrupid, kes olid põhimõtteliselt igal pool, tihkelt tropis ja peaaegu täiesti ainult iseendale keskendunud. Ainuke koht, kus sai natuke rahulikumalt hängida, oli see suht keset linna asuv meeliülendavalt metsik park/heinamaa, kus lehmad tüünelt ringi jalutavad, oravad prügikaste revideerivad ja iga natukese aja tagant keegi mingil alusel, mida vesi kannab, mööda uhab. Seal mulle väga meeldis. Kõik need kolledžid ja asjad on toredad vaadata, aga enamikku sisse jalutamiseks oleks tulnud maksta piletiraha. Ja kuigi ma otseselt selle vastu ka ei ole, siis kõigi nende hiinlastega koos sinna sisenemine ei tekitanud küll absoluutselt mingit kiusatust. Ma ei teagi, mis värk nendega on — näeb välja nagu nad võtaksid kogu maailma nagu mingit püsiekspositsiooni, hetkekski päris eluga mingeid seoseid tekitamata või isegi kontekstile mingit tähtsust omistamata. Ja, lisaks kõigele ülalpool toodule, ma üldse ei välista võimalust, et see linn langes ebaõiglase subjektiivse võrdluse ohvriks, sest meenutas mulle oma olemuselt (fiilingult, noh) vana head Leidenit, aga ei jõudnud päris samale tasemele, sest Leiden sai siiski mitu kuud minu elust, et omaks saada.

Ma saan aru, et Oxfordil on mingi seos ka harrypotterindusega, aga kuna ma sellesse universumisse kunagi väga tõsiselt süvenenud ei ole (läbi olen töötanud, aga kõik kõrvaline parafernaalia, legendid, seosed, spekulatsioonid ja tagamaa jäävad mulle üsna kaugeks), siis see ei andnud asjale mingit lisaväärtust. Pigem tekkis hoopis tahtmine uuesti põhjalikumalt ette võtta Morseversum ja eriti võib-olla isegi “Lewis”, mis kõike nähtut kõige lähemas minevikus utiliseeris.

On täiesti võimalik, et minu mitte nii positiivsesse üldmuljesse andis oma panuse ka kahtlane tervislik seisund, aga samas, järgmises vahepunktis olin ma ikka oluliselt niitvamalt tõbine ja see koht sai mulle küll ütlemata sümpaatseks. Rong sõidab Oxfordist Plymouthisse ühe ümberistumisega kolm ja pool tundi, mistõttu (arvestades ka oma konditsiooni ja selle tekitanud eelnevat kogemust) võtsin targu esimese klassi pileti ja olen valikuga väga rahul. Kõrvale keegi istuma ei trüginud ja kaasreisijatest enamuse moodustanud väljapeetud keskealised prouad suhtusid minu teatud intervallidega paratamatult aset leidvatesse katsetesse oma aju nina kaudu välja puhuda tänuväärse diskreetsusega. Mingi hetk, kui me olime ikka tunde juba bukoolilist inglise agraarmaastikku läbinud (vahepeal näiteks nägin mäeküljel tohutut seletamatut valget hobust ja jõllitasin seda tükk aega, enne kui mulle meenus, et on olemas Google) ja ma üritasin parasjagu meelde tuletada, mida ma mäletan Exeteri katedraali kohta (sest olime seal linnas just peatunud), heitsin korra pilgu üle õla, aknast välja, ja avastasin sealt sellised kaadrid.

Veidi aega hiljem läks jälle bukooliliseks. Plymouthisse jõudes istusin taksosse ja hetk hiljem tervitas mind külalistemajas äärmiselt meeldiv ent kohutava hambumusega proua. Inimesena, kes veedab pool oma elu anonüümsetes hotellides, ei tea ma päris hästi, kuidas suhtuda sellesse, et külalistemajades ronivad tervitajad sulle tuppa voodi kõrvale, et sinuga koos läbi lehitseda maja ja piirkonda tutvustav kaust, aga tundub, et nii on siin kombeks. Kui proua oli lahkunud,kasutasin võimalust hetke oimetult lamada  ja järgisin siis temalt saadud juhist väljuda eesuksest ja pöörata paremale ja kuigi olin ju täitsa ise endale selle toa kinni pannud (isegi kui see oli juba päris mitu nädalat tagasi), siis tabas mind siiski väikese üllatusena, et viis meetrit hiljem oli vaade enamvähem selline.

Et siis veidi nagu hall, aga kõik need kalju külge ehitatud restoranid ja kümned veeni viivad trepid olid väga kaunid. Nagu ka see, et terve veeääre ulatuses läks ilus lai ja kõrge bulevard. Jalutasin seda mööda natuke, järgmist päeva kavandades, ja siis sõin õhtust hiina restoranis, mida külalistemaja proua oli mulle soovitanud ja mis oli mulle juba ette sümpaatne väljavaate pärast tunda mingisugustki maitset. Lisaks tundus asjaolu, et sellise koha peal asub hiina resto (lisaks kõigele muule väga kiiduväärse nimega Wet Wok) peaaegu meeliülendavalt absurdne (resto siis seal, kuhu näitab nool).

Järgnenud öö jooksul oli ainuke hea asi see, et majutusasutustes on tänapäeval standardvarustustuses ka suur karp taskurätikuid. Hommikuks olin nendesse üsna mattunud ja kui proua mu käest läbi ukse mingil hommikupoolikusel kellaajal rätikute vahetamise vajaduse kohta päris, olin ka ise üllatunud, millise eeskujuliku kraaksatuse ma alustuseks produtseerisin (kui järgmisel päeval lahkusin, küsis proua siira murega, et kuidas mul nüüd siis enesetunne). Mistõttu kui lõpuks ennast kokku võtsin ja päeva ametlikuks alustuseks kohe üle tee asuvasse söögiasutusse suundusin, tabasin ma neid täpselt keset seda ainumat pooltundi päeva jooksul kui seal süüa ei antud. Aga kuna päev oli meeldiva üllatusena hoopis midagi muud kui eelmine õhtu, siis polnud ka hullu, et pidi veerand tundi niisama passima. Tegin täidesaatva otsuse, et minusuguse katkuhaige jaoks ei saa olla midagi paremat kui päikesepaiste ja mereõhk ja istusin oma kohvijoogiga väliterrassile. Ja no varsti tuli ju söök ka.

Ravimeetod põhimõtteliselt alt ei vedanud, kuigi ühel hetkel, keset tunniajast sadamakruiisi (esimene selline, pärast Maltal aset leidnud ekstremismi, nii et tegelikult minu “hobuse selga tagasi” hetk) tundus mulle, et ehk saab seda mereõhku veidike palju. Õnneks olin ettenägelikult kaasa võtnud, mitmeid sobilikke riideesemeid, millesse ennast mähkida (visuaalselt ehk mitte kõige esteetilisem vaatepilt, aga kruiisikaaslasteks olid ainult neli pensionäri ja üks tütarlaps, kes oli keskendunud peamiselt selfiede tegemisele). Kruiisi giid keskendus suuresti ainult Plymouthi meeletutele sõjalaevadokkidele, mina peamiselt teises suunas paistvale kaunile Cornwalli kuppelrannikule. (Plymouthi-poolne kallas ei ole veel Cornwall, vaid on Devon.)

Sellesmõttes, et ma pärast seda kiirvisiiti nüüd ennast suuremaks asjaks Plymouthi eksperdiks ei peaks, sest ma veetsin kogu sealse aja kaldast maksimaalselt 30 meetri kaugusel, aga see piirkond sobis mulle küll väga hästi (ülejäänud linnast puutusin kokku ainult raudteejaamaga, mis ei olnud eriti paljulubav paik). Pikk kaldabulevard, nimega Hoe, kaunite vaadete ja huvitavate objektidega (näiteks pildilolev 1934. aastal kalju külge ehitatud stiilipuhas art deco merebassein Tinside Lido, mis hiljuti uuesti üles vuntsiti), mille ühes otsas päris kena jahisadamapiirkond ja väike jupp vanalinna toredate kalarestoranidega. Kuna Plymouth oligi kavas pigem kiire vahepeatusena kui mingi pikemalt läbimõeldud sihtkohana, siis sain visiiti küll kogu raha eest. Ja selle päeva jooksul, mis mina seal olin, pidas ilm ennast küll suurepäraselt üleval, sest nii eelmisel kui järgmisel päeval muutis läheduses hänginud orkaan Lorenzo siin-seal olukorra pisut ebamugavaks.

Kuigi piirkond oli ilmselgelt peamiselt rekreatiivne (seal on ka suur mäe otsas olev park, kus on ilus triibuline tuletorn ja muid toredaid objekte), oli seal turiste väga vähe ja needki peamiselt siseturistid. Ma saan aru, et ei ole päris tipphooaeg, mis on ka üks peamisi põhjuseid, miks ma reisin praegu, aga kohalike inimeste poolt oli see kõik ikkagi tihedas rahulikus kasutuses. Mis kokkuvõttes tähendab, et ühendatud olid ka kõik mulle reisimise juures meeldivad elemendid.

Neljapäeva hilishommikul sõin veel sealsamas vee ääres koos paindliku graafikuga kohalikega korraliku hommikusöögi, lasin proual endale takso tellida ja suundusin jällegi raudteejaama. Et lõpuks ometi jõuda sellesse kohta, mis tegelikult ka läheb kokku selle minu poolt augusti lõpus õhku visatud eesmärgiga reisida kusagile sinna, kus praegune hetk aastast ei ole mitte niivõrd maailma lõpp nagu see tihtipeale heas koduses Eestis olema kipub, vaid siiski ainult hooaja lõpp.

 

Grand Tour vol. 1

Hanna kirjutab, et:

Maailma vanim reisikorraldaja Thomas Cook teatas seenädal, et paneb pillid kotti. Pool miljonit ilmselt mitte kõige seiklushimulisemat puhkajat jäi erinevatesse kuurortitesse lõksu ja terve armee inimesi päevapealt töötuks. Britid, kellel oli vaja 150 000 inimest kuidagi koju saada, kuulutasid selleks välja “Operation Matterhorni”, ajades selle nimevalikuga suht segadusse nii sõjaajaloolased kui šveitsi turismiedendajad. Ja sotsiaalmeedias irvitati selle üle, et vot kui hea, et see juhtus nüüd ja mitte pooleteise kuu pärast, sest hetkel veel saab briti paketireisija olla muretult kindel, et teda palmi alla ei jäeta, sest riigis kehtib endiselt eelmisel aastal vastu võetud Euroopa Liidu paketireisidirektiiv.

Selle üle ilguti ka, et reisijad ei pea muretsema, tuuakse tagasi sinna, kuhu nad kuuluvad — aastasse 2010. Ma pean tunnistama, et minu elu ainuke paketireis leidis aset ikka veel oluliselt varem. Ema viis mind 1997.aastal kevadvaheajaks Tenerifele. Mul võttis praegu isegi veidi aega, et meenutada, kas ma olen kunagi mõnel reisil üldse mingi grupiekskursioonigi teinud. aga siiski vähemalt ühe olen. See oli siis kui Sandra ja ema 11 aastat tagasi viinapudeliga meile perereisi Alpidesse võitsid, aga meie peres ei osanud keegi mäest alla suusatada, nii et kaelamurdva heliskiingu asemel ostis meie reisijuht reisi esimeses etapis meile hoopis sellise kallimapoolse Milano vaatamisväärsuste ekskursioonibussi piletid. Mis võib-olla ei olnud päris võrdväärne kaup, aga ekskursioon oli aus ja lasi muuhulgas rahulikult, ilma järjekorrata ja piiratud seltskonnas “Püha õhtusöömaaega” ja La Scalat külastada.

Aga muidu, nii nagu peaaegu kõik inimesed, keda ma tunnen, panen ma oma paketid ikka ise kokku. Kuna ma ei ole eriti seda tüüpi inimene, kes tahaks oma reisi enne minekut mõttes üksikasjalikult juba läbi teha, siis suuremasi põhjalik planeerija ma ei ole (mis on muidugi paratamatult endaga kaasa toonud ka teatavaid altminekuid, eriti mis puudutab gastronoomilisi elamusi). Uute kohtade juures on mulle nagunii kõige tähtsam mingite kuulsate vaatamisväärsuste äravaatamise asemel (mis tavaliselt on ikkagi ülerahvastatud ja vähemimpressiivsed kui eelinfo põhjal võiks arvata) hoopiski aru saada, et kuidas inimesed siin või seal elavad. Ja korduvkülastatavate kohtade puhul on ju juba varasemast teada, et mida siin või seal veel teha võiks. Peale selle on mul puhtalt ameti tõttu kogunenud sellist rutiinset reisikogemust (et siis mitte niivõrd, millise jäseme külge teipida hädaolukorrakrediitkaart, vaid see majutus-transport telg) ilmselt mitme eluea jagu.

Hetkel olengi sellisel suuresti soolotripil, kus ööbimiskohad on kõik ette kinni pandud (väljaarvatud viimane öö, mille puhul on veel teatud ebaselgeid muutujaid) ja tagasisõidusoovist olen ka lennuettevõtet teavitanud, aga kõik muu selgub suht spontaanselt. Eelmise reede õhtuks ostsin kontserdipileti vist ka siiski juba umbes nädal ette ära, aga seal oli sellesmõttes rong juba varem läinud, et hotelli olin broneerinud konkreetselt selle järgi, et öösel oleks hea lähedal koju jalutada.

Et siis istusin reede lõuna paiku, pärast töönädala lõppu, Brüsselis rongi peale ja paar tundi hiljem olin Londonis. Algselt ei olnud mul üldse plaanis Londonisse pidama jääda rohkem kui minimaalselt vajalik, sest ma just aasta tagasi alles viibisin seal täitsa põhjalikult ja samas on terve Suurbritannia täis kohti, kus ma üldsegi käinud ei ole. Aga siis selgus, et teisest suunast lähenevad samal ajal Londoni poole sõbrad, kes kavatsevad sinna veidi pikemaks peatuma jääda ja nii kujuneski lõbureisi alguseks nädalavahetus Londonis.

Mingit väga tänapäevast teed pidi (poolsuvaliste poolkuulsate inimeste jälgimine sotsiaalmeedias) teadsin ma sellisest jazziklubist nagu Ronnie Scott’s ja kui ma poolmöödaminnes nende kodulehele vaatama läksin, et kes minu linnasviibimise ajal seal esineb, siis tundus küll täitsa saatuse märk, et Stacey Kent oma bändiga (üritasin praegu meenutada, mis lugu meid omavahel tutvustas ja tundub, et see leidis aset siis, kui ma kunagi päris ammu selle laulu versioone läbi töötasin) seal parasjagu pikka nädalavahetust veetis. Kõik mõistliku kellaaja kontserdid olid selleks ajaks juba välja müüdud, mistõttu ostsin pileti reede õhtul kell 23 algavale. Klubi asub keset kõige tormilisemat ööelumöllu, mistõttu oli sellele läheneda juba päris põnev (kohe nurga taga näiteks oli tohutu geiklubi, mille nimi, juhuks kui kogu muust esteetikast ja maksimaalselt lillelöödud klientuurist asi selgeks pole saanud, on G-A-Y) ja lahkuda ka hea turvaline, sest teades, millises võtmes inglastel on kombeks pärast töönädala lõppu lõõgastuda, olid erinevad operatiivtöötajad sobivad positsioonid juba varakult sisse võtnud.

Kontsert ise oli üsna lühike, aga väga hea. Võib-olla mõne teise inimese puhul oleks selline nunnu helgus minu jaoks ehk mõneti ärritav, aga tema laulab nii hästi ja nii õigeid laule, et suudan sellest täiesti mööda vaadata. Ja täitsa paras segu on ka kaveritest ja originaallauludest (mille tavaliselt on kirjutanud tema oma härra, kes mängib ka tema bändis saksofoni ja flööti ja mõnikord vajadusel selliseid eksootilisemaid kellukesi). Näiteks see härra Jimi ja Kazuo Ishiguro kirjutatud pala on mulle väga sümpaatne. Ja selle Jobimi looga suutis Stacey ühe publikus olnud keskealise härra nutma ajada (sest ta oli seal koos oma eluarmastusega, kellega nad olid teismelistena koos olnud ja siis aastaid hiljem jälle teineteist leidnud ja see on nende lugu — nad olid Staceyle kusagil sotsiaalmeedias seda öelnud ja seda ka, et nad kontserdile tulevad).

Ronnie Scott’s on selline koht, mis ei väljasta sulle piletit, vaid paneb su pärast piletiostu listi (mis on eriti põnev kui sinu eksootilises nimes on näiteks kaks i-d ja e kõrvuti) ja ei luba pilti teha ega filmida (minust kaks rida eespool üritas üks vanem umbkeelne härra sellest hoolimata teha oma mobiiliga otseülekannet, teenides sellega ära hostessi diskreetsed ent niitvad vihakobarad). Ja üldiselt oli ka üsna teadlik jazzipublik, kes ei kippunud ühele soolole aplodeerides järgmisele sisse sõitma (mis on millegipärast üsna levinud nüke jazzikontsertidel). Minust üle vahekäigu istusid siiski poola päriolu ema ja tütre duo, kelle üldist olemust iseloomustab minuarust päris hästi see, et nad olid endale Vapianost nende valgete rombikujuliste karpidega toidu kaasa haaranud.

Minu järgmise õhtu meelelahutusasutuses oleks see ilmselt muidugi täitsa okei liigutus olnud. Kuna ma juba nii mugavasti seal paiknesin ja polnud seda ka kunagi varem teinud, siis otsustasin minna mjuuzikali vaatama. Ja kuna ei saa öelda, et ma ühte mjuuzikali teisele millegipoolest eelistaksin, siis valisin otseloomulikult selle, mis oli kõige lähemal. Pileti ostsin tund enne algust, mistõttu see oli algsest oluliselt odavam.

Lavateos ise oli kunagise Tom Hanksi filmi järgi tehtud “Big” ja oli ilmselt täitsa okei, kuigi just sellest konkreetsest filmist muusikali tegemine tundub mulle veits rändom ja veel vähem saan ma aru sellest, miks see praegu West Endis laval on, eriti arvestades, et tänapäeva tingimustes on selle sõnum minuarust ikkagi mõneti problemaatiline. Aga no laulsid hästi ja peaosatäitja oli lahe lokkidega sell jne. Ükski pala kummitama ei jäänud, aga ilmselt ei peagi.

Peaaegu sama tänuväärne oli see kogemus aga inimvaatluste seisukohast. Esiteks oli see suur pidulik sametist ja nikerdustega teatrisaal toidu- ja joogitarbimise seisukohalt üsna nagu kino. Popkorni päris ei müüdud, aga ühel pool kõrval krõbistati küll suht ebadiskreetselt esimese etendusepoole ajal M&M’si (ilmselt kuni pakk tühjaks sai) ja läbipaistvast plastikust topsid erinevate alkohoolsete ja mittealkohoolsete jookidega olid peaaegu kõigil käes. Teisel pool kõrval istus proua, kes oli saabunud kunsti nautima varbavaheplätudes, mis on seda muljetavaldavam, et kohe on ju oktoober. Ja vähemalt kaks naabrimeest ei saanud siis, kui tuled esimest korda põlema läksid aru, et vaheaeg, mitte veel lõpp.

Täna oli plaanis sõprade perega vaadata mingit paadivõistlust jõel, aga kuna jões polnud piisavalt vett jäeti võistlus ära ja meie käisime hoopis Briti muuseumis vaatamas kraami, mille britid endale maailma pealt kokku on varastanud (ja mille vaatamise eest seetõttu midagi maksma ei pea). Kuna kokkukrahmatud varandus on muljetavaldav ja kõikehõlmav, siis jõudsime läbi töötada ainult murdosa. Ja no inglased võivad kohati küll olla snoobid asshole’id, aga kaasasolnud imikut märgates tõmmati kogu seltskond turvasabast välja (“Seal kotis on teil ju ainult titesöök, eksole`” wink-wink) ja juhatati pikemata majja.

Ja no siis õhtupoolikul lahkusingi juba linnast oma ringsõidu järgmisele etapile. Jõgi jäigi nägemata, aga etteruttavalt võin öelda, et järgmises vahepunktis olen sellesama jõe juba täitsa möödaminnes korra ületanud. Aga kuna ma olen juba piinlikult pikalt seletama jäänud seekord, siis sellest loodetavasti edaspidi. Loodetavasti, sest reisi ajal on tegelikult õudsalt raske leida seda kirjutamiseks vajaliku pikkusega hetke kui sa ei ole kas väsimusest koomas või kusagile minemas.

Daamid väljamaal 4 e. lihavõtteline kliimapagulus

Hanna kirjutab, et:

Tegelikult on ju täitsa tüüpiline, et puhkusereisilt koju saabumine on süsteemile väikest viisi šokk. Kasvõi juba sellepärast, et puhkusereisil kipub elu olema ühestküljest nagu palju intensiivsem kui rutiinne igapäev ja teisest küljest jälle palju tšillim, sest puuduvad kohustused. Kohanemisraskused on küll veidi nagu tüütud (eriti kui tegemist on olnud vaevu neli päeva kestnud eemalviibimisega), aga samas siiski ootuspärased.

See pooltund, mille käigus ma esmaspäeva õhtul ema aias oma autot lumehange otsast (kuhu ta hetk pärast hoovi sisenemist totaalselt kinni kiilus) kätte üritasin saada, pani siiski märkimisväärselt proovile isegi minu absurdilembuse. Natuke tundus, et ma kujutan endale lihtsalt ette, et päev varem olime t-särgi väel lauspäikese käes mere ääres vedelenud.

Lihavõteteks Maltale sattusime me põhimõtteliselt välistamismeetodil. Pika kalendrilappamise tulemusel jõudsime järeldusele, et see on ainuke nädalavahetus terve kevade jooksul, mis kõigile kolmele meist sobib. Ja Malta oli suht ainuke koht Euroopas, kus võis eeldada, et märtsi lõpus on juba kindlapeale piisavalt soe, et seda ka korralikult tunda oleks. Ja noh, tundus potentsiaalselt huvitav koht ka. Natuke tegi ettevaatlikuks küll asjaolu, et tegemist on padukatoliikliku riigiga, mistõttu paistis täiesti reaalne võimalus, et lihavõtete ajal ei puhu seal isegi tuul. Samas olid võimalikud observeeritavad usurituaalid jällegi intrigeerivad. (Ja etteruttavalt võib öelda, et tuul siiski puhus, täiega.)

Kuna me olime neljapäeva hommikul kõik kell 4 ärganud, siis see +20C, mis meid lõunaajal Maltal tervitas, võttis esimese hooga veidi oimetuks (paar päeva varem oli meie reisipõhises messengerigrupis kerkinud üles tavapärane segaduses “Mida sellise ilmaga üldse seljas kantakse?” poleemika; kõige konkreetsem pakkumine oli, et plätud ja bikiinid). Sellest tuleneva mõnetise vaikuse eetris täitis meile lennujaamas müüdud taksojuht Gareth, kes omal algatusel tegi meile kiire ülevaate absoluutselt kõigest. Suur osa detaile läks küll eelpoolmainitud oimetuse ja Garethi entusiastliku jututempo ent samas suht läbistamatu aktsendi tõttu kaduma, aga üks asi, mida ta selgelt ikkagi rõhutas oli see, et Malta on 100% katoliiklik riik. Et on küll mõned Suleimanist maha jäänud musulmanid ja mõningad katoliiklikud tütarlapsed isegi reeturlikul kombel abielluvad nendega, aga selle oli Gareth suuremeelselt valmis neile andestama, juhul kui lastest siiski kujundatakse katoliiklased. Nii et sada protsenti. Vahepeal helistas Garethile ka tema oma proua (armatuuriekraan ütles, et “Claudia wife”), kes seletas midagi vastuvaidlemist mittesalliva tooniga malta keeles.

Lahkudes toksis Gareth mulle telefoni ka oma numbri, et me edaspidigi tema teenuseid nautida saaksime, aga ülejäänud taksoretkedeks kasutasime me siiski Taxify teenuseid. Lisaks kodumaise ettevõtluse toetamisele olid kaalutlusteks odavam hind, korralikumad autod ja, noh, kui meid tagasi lennujaama viinud tüüp ette sõitis ja autost välja astus, küsisid reisikaaslased mu käest kahtlustavalt, kas ma valin autojuhte sealt äpist välimuse järgi. (Tollel konkreetsel oli kahjuks väga kohutav muusikamaitse, mis minuarust oleks taksojuhtide valikul siiski olulisem kaalutlus kui välimus.)

Apartmendiettevõte oli mulle paar päeva varem helistanud ja küsinud, kas see on okei, et nad upgrade’ivad meid parema sofabediga korterisse. See tundus mulle suht üleliigne küsimus, aga siis selgus, et asi on pigem selles, et see parem korter asub neljandal korrusel ja kas me tunneme, et see on meie jaoks ületatav raskus. Lubasin suurejooneliselt, et pole probleemi ja no ega lõppkokkuvõttes polnud ka, aga iga viimane kui kord kui me sealt üles ronisime, nentisime me, et korrus allpool olev korter tundub juba ukse järgi otsustades ka ütlemata sümpaatne. Meie korteri elutoaaknast välja vaadates (või noh, sellest rõdu moodi kapist, mis seal Valletta vanalinnas iga elamise küljes ripub) paistis meri nii vasakul kui paremal. Ja muidu oli ka kõik väga mõnus, ainult et igal õhtul, sõltumatult sellest kui soe oli olnud päev, valitsesid seal sõnulseletamatult arktilised tingimused. Mulle tundub, et viimasel õhtul uinus minu toakaaslane igatahes tutimütsiga.

Keegi ei soostunud meile küll päris täpselt ütlema, kui suurt mõju järgnevate päevade pühad (ristilöömise ja ülestõusmise vahepealne laupäev oli neil puhtjuhuslikult vabariigi aastapäev) üldisele elule avaldavad. Igaks juhuks külastasime pärastlõunal põhjalikumalt kaubandusvõrku ja varusime hädapärasemat süüa. Õhtul avasime korraks ka elutoateleka, kus kõigist kaheksast Malta kanalist tulid otseülekanded sellest, kuidas erivates kirikutes kirikuisad inimeste jalgu pesid. Mis ei tundunud hea märk.

Aga järgmisel päeval olid siiski kinni ainult suur osa poodidest, kõik muu toimis. Meie matkasime kohalikku bussijaama ja sõitsime rutsviiekümne eest (tavapärane hooajaväline taks kogu saare ühistranspordis, kaasaarvatud Vallettast kahele poole käivad veebussid; hooajal on kaks eurot) vanasse pealinna Mdinasse. Malta suurusest annab head aimu see, et Mdina asub täiesti keset saart, aga mõlemas kohas, kus me einestasime, oli suht suurepärane merevaade.

Kahe kohvikuskäigu vahel tegime treti ka linnapeal, ostsime mõned suveniirid ja siis kui hakkasime ennast tagasi Vallettasse sättima, jäime usuprotsessiooni taha kinni. Või noh, alustuseks tegime lihtsalt protsessiooni vaadates bussi tulekuni aega parajaks, aga siis kui me lõpuks bussi saime selgus, et olukorra tõsidusele kohase väljapeetusega liikuva protsessiooni ja ühistranspordi teed ristuvad ühel tänavanurgal, mistõttu istusime kõik bussis ja vaatasime, kuidas kogu kaks testamenti meist mööda lohisevad, kohalikud skaudid kõige ees. Lõpuks viskas bussijuhil üle ja ta kujundas suht agressiivselt bussile nr 52 täiesti uue marsruudi.

Vallettasse jõudes selgus muidugi, et Mdina protsessioon oli pealinna omaga võrreldes lapsemäng. Valletta oma kulges muuhulgas mööda meie kõrvaltänavat. Iga natukese aja tagant tuli tohutu puidust alus Jeesusega, mida tassis oma õlul, olevelt stseeni kaalukusest, kuus kuni kümme valges ürbis härrat, kelle kõrval käis neli ülikonnas matsi harkidega, millele alus iga natukese aja tagant aset leidvate seisakute ajal toetada, ja haamritega, millega seisaku käigus hädapärasemaid alusekohendamistöid sai teha. Protsessiooni oli jällegi hõlmatud põhimõtteliselt kogu piibel, tohutul hulgal erinevaid sõdalasi (ühtedel olid näiteks peakateteks tiigrid, mis nägid välja nagu oleks keegi pehmemänguasjajahil käinud), vahele siltidega lapsi. Kohaliku katedraali kostüümiladu annab ilmselt Linnateatri omale silmad ette.

Laupäeva hommikul üllatasime me kõik iseennast ja üksteist, sest hoolimata sellest, et kaks meist (nimesid nimetamata) oli kohalik Taxify-Toivo maja ette toimetanud loetud hetked enne kella 5 hommikul, olid kõik kolm siiski juba veidi pärast kümmet tegutsemisvormis. See kolmas, kes oli eelmisel õhtul alalhoidlikult koju jäänud, kostus telefonitsi lausa veidi pettunud, sest oli just istunud linnatuuri tegevasse turistirongi, eeldusega, et ülejäänud kaks ei näita veel tunde ühtegi elumärki (Arvestades, et õhtune ring algas väga viisakas ginibaaris, kus väike traksidega itaalia härra ginivõhikutele näo järgi kokteile tegi ja baari ees tänaval jämmis džässitrio ja lõppes Sliemas usbeki poiste krepiputkas, kõrvalepõikega Manoeli saarele, kus asuvas kohalikus Mustas Puudlis öösel paisunud tuul, mis ei olnud siiski õnneks nii yellow kui Google mind hommikul  ähvardanud oli, pool plasttopsi mu eelviimast rummkoolat mulle piki püksisäärt lajatas, ei olnud selline eeldus muidugi täiesti põhjendamatu. Lahkumispäeval lennujaama suundudes möödus takso sellest sillast, mis sinna saarele viib ja ma veendusin, et ei ole seda miniloomaaeda, millest me nagu öösel oleksime möödunud, endale siiski ette kujutanud. Igati kordaläinud retke eest saab ainult tänada mugavasti kohapealt leidunud abivalmist tuttavat teejuhti.)

Kuna me juba niiviisi ootamtult jalgel olime, panime valmis järjekordsed mündid ja suundusime lõunakaldale Marsaxlokki. Kohalikud inimesed kutsusid Marsaxlokki järjekindlalt kalurikülaks, kuigi mastaabi mõttes pole tal Altjaga küll suurt midagi ühist. Gareth oli lubanud, et kui me seal kalarooga sööme, siis ei taha me enam kusagil mujal kalarooga süüa (aga Gareth oli ka öelnud, et merevesi on +24C, nii et ilmselgelt oli Garethil kalduvus kolmandiku võrra liialdada). Kalaroal ei olnud viga, aga jalust ei võtnud. Küll aga kippus jalust rebima restoraniterrassilegi aegajalt sisselahmav meri, mis oli paksult täis silmipimestavalt kauneid paate ja paadikesi, nina peal traditsiooniline Malta silm.

Kuna värviliste paadikeste vaatamine ammendas ennast teatud ajaga, seadsime seejärel sammud teisele poole neeme, kus on selline auk, mille nimi on St.Peter’s Pool ja kus teoreetiliselt peaks saama ka ujuda kui selleks tingimata soovi on. Tee sinna läks muidugi konkreetselt üle mäe ja kuigi viidad näitasid, ei olnud tegemist just ülemääraselt hooldatud matkarajaga. Kõige pikem tõus tuli õnneks kohe kõige alguses — põllukultuure eristavate kiviaedade vahelt kulgev vihmaveerenn. Pärast pidi ainult vaatama, et tipus tuhisev tuul sirgelt merele või kõrvalkõrguva elektrijaama tohututesse korstendesse ei viiks.

Kui me olime juba peaaegu kohale jõudnud ja omavahel ilmselgelt midagi kohatut lamisesime (sest noh, miks mitte), konstateeris keegi järsku meie seljatagant, et ohhoo, ongi eesti keel. Meid oli matkarajal kinni püüdnud eesti tütarlaps Anna, kes oli lõpetamas oma kolmenädalast puhkust Maltal ja külastas uuesti neid kohti, mis talle olid kõige rohkem meeldinud. Pärast bussipeatuses kohtusime Annaga uuesti. Tema elas linnas nimega St.Julian’s ja kui ma õigesti mäletan, siis rääkis Gareth (tundub siiski, et ma sain temast tookord oluliselt rohkem aru kui oleks arvanud), et seal on kõvasti ööklubisid ja gentlemen’s clube.

Peetruse bassein oli selline, et vette oleks seal muidugi kerge vaevaga saanud, aga välja saamine tundus küll küsitav (võib-olla muidugi oligi ette nähtud vastava ühesuunalise väravana). Seal oli küll ühte kohta kivi sisse kruvitud siuke käsivarrejämedune köis, midapidi oleks siis pidanud ennast välja sikutama, aga selliste lainetega paistis köie tabamise tõenäosus, nii et tempokalt lähenev kalju sind ei surmaks, suht väike. Ja ega seal keegi ei ujunud ka, paar jorssi kükitas ainult vee poolt kivisse uuristatud individuaalvannides.

Tagasiteel Vallettasse nentisime, et kui me enne Birgusse minemist kodust läbi käime, siis jääb meil Birgusse minemata. Mistõttu istusime bussijaamas kohe Birgu bussile ümber. Isegi uut piletit ei pidanud ostma, sest üks kehtib kaks tundi. Birgusse oleks Vallettast saanud ka veebussiga, aga hooajavälisel ajal nii hilisel kellaajal enam laevad ei sõida. Birgut olime me erinevate nurkade alt pea iga päev näinud, sest pooled Valletta pargiterrassid olid sinnapoole. Valletta poolt varjutas vaate jahisadamale kõige ees parkiv 95m jaht, mida on võimalik endale rentida vaid tühise €750,000 eest nädalas. Birgu poolt vaadates selgus, et seal taga oli veel terve laevastik ainult veidi vähem absurdseid veesõidukeid.

Viimasel hommikul oli meil see konundrum, et korterist pidi lahkuma kell 10, aga lennuk läks alles kell 17.15 ja pühapäevasel päeval majutusteenuse pakkuja kohvrihoiustamisteenust ei pakkunud. Kõige tõhusam tundus olevat minna kahe sadama laevakruiisile, milleks pidi alustuseks sõitma veebussiga Sliemasse, kus sadamas tervitasid meid kohe suht agressiivsed kruiisipaatidesse sisseviskajad. Aja kokkuhoiu huvides võtsime selle, mis esimesena välja sõita lubas ja veidi aega hiljem saimegi ennenägematult verdtarretavat meresõidukogemust kogu raha eest. Need kaks sadamat, kahel pool Vallettat, kus kruiis aset leiab on sellised suht tüüned looduse ja muulidega kaitstud lahesopid. Selleks, et ühest sadamast teise saada, tuleb seilata avamerele ja ümber St.Elmo kindluse tuletorni. Me juba enne vaatasime, et laineharjad on seal valged, aga selles suht pähklikoorpaadis seal tegelikult viibida oli, ma arvan, minu elu kõige ekstreemsem kogemus, mis tuletas mulle üsna üksühele meelde ühte kunagi nähtud filmi, kus George Clooney mõttetul kombel hukka sai. Me õnneks istusime puhtjuhuslikult paadi tagumises osas, paadi nina oli korduvalt kas püstloodis taeva või siis merepõhja poole. Enne teeleasumist ei hoiatanud keegi, et meelelahutus võib niivõrd õõvastavaks osutuda ega maininud kordagi ka päästevestide asukohta või isegi olemasolu. Vaiksematesse vetesse jõudmise eufooriat varjutas veidi asjaolu, et pärast rahulikku tuuritamist tuleb tagasiteel uuesti see surmasõlm läbida (kapten andis siledamal pinnal hetkeks rooli sõbrale ja tegi reisijate seas väikse kontrollringi, et kas kõik on ikka pardal ja keegi pole südarit saanud; reisikaaslase küsimuse peale, et kas oleks võimalik väljuda selles nendest kahest sadamast, kus me parasjagu viibime, vastas ta lihtsalt “ei”). Mistõttu oli natuke raske keskenduda giidi kindlasti väga informatiivsele jutule selle kohta, kuidas üks või teine poliitiline või usuline üksus ajaloo vältel Maltat kottinud on (kuigi kui ta ütles, et “ja siis tulid Püha Johannese rüütlid, kes jäid siia kolmeks sajandiks,” sain ma aru, et olen siiski ilmselt liiga palju fantasy-žarnit tarbinud, sest kohe kujutasin ette neid reipaid kolmesaja-aastaseid rüütleid kindlusesööklas mõdu libistamas). Pilte kahjuks kõige ekstreemsematest hetkedest ei ole, sest arusaadaval kombel hoidsin siis, nukid valged, istmest ja reelingust.

Laevast maha saades turgutasime ennast söögiga, lamasime veel natuke aega veeääres päikselisel pingil ja siis saigi juba lennujaama tagasi minna. Kõik nentisid üksmeelselt, et oli täiuslik ent liiga lühike. Rahvusrooga jänest ei söönud, tundus ebameeldiv ja ega me otseselt ei kuulnud ka, et see kellelgi oleks keele alla viinud. Gozol ei käinud, aga seal kukutasid nad nagunii oma taevasina-akna eelmisel aastal eesistumise puhul kokku.

Järgmise “Daamid väljamaal” etapi küsimuse võiks muidugi otsustada natuke varem kui viimasel hetkel, et suurendada sortimenti ja vähendada kulukust, aga noh, elu, teadagi, pillutab nagu see paat, millele mõnituseks oli peale kirjutatud, et “Supreme Cruises”. Et siis, vaatab selle asjaga.

Üleminekuaeg

Hanna kirjutab, et

Tegin eile suht meeletu eneseületuse ja vedasin ennast Brüsselisse. Vähe sellest, et nagunii ei taha oma kasutusse tagasi vallutatud korterist (ja konkreetsemalt sellest täiskasvanu mõõtu ja ilma kahtlaste plekkideta madratsiga isiklikust voodist) eriti kusagile minna, eile öösel ma ka magasin erakordselt sitasti, mistõttu olin sunnitud päeva esimese poole tuhmi näoga enese ette jõllitama ja tehtud ei saanud praktiliselt ükski nendest asjadest, mis enne lahkumist veel plaanis oli.

Kohale jõudes polnud enam nii hull, sest nagu iga minusugune rändtööline ehk teab, võõrriiki tööle saabudes ei saa enam, paraku-paraku, teha suurt midagi kodus lahendamist ootavate probleemide heaks (seisund, mida moodsad kommunikatsioonivahendid muidugi jõudsalt saboteerida üritavad), mistõttu võib samahästi hotellis vannivee jooksma panna ja natuke naistekat lugeda. Eriti arvestades, et omas kodus käis seal vahepeal resideerunud lätlane veidi liiga karmilt ümber dušivoolikuga, mistõttu on hügieeniprotseduuride läbiviimine seal hetkel selline ettevaatlikumat sorti ettevõtmine.

Teine asi on muidugi see, et aastaaegade mõttes ollakse siin ikkagi mõneti ees. Õues on 15 kraadi ja lund ei saja siin näiteks praktiliselt üldse. Erinevus Eestiga ei ole mitte ainult visuaalne, vaid ka olfaktoorne. Tallinnas on magamistoa akna tagune vaher omandanud küll juba sellise hurmava helerohelise alatooni (ja eile hommikul suunasin tuldud teed tagasi ka hooaja esimese mesimummu, kes mingil jumalavallatul kellaajal ebaproportsionaalselt häälekalt aknalaual oleva toataime võras rähklema oli hakanud), Brüsselis vastu õhtut bussist väljudes niitis aga õitsev kastan suht jalust. Mulle on muidugi see heleroheline värk ka ütlemata südamelähedane, aga ausaltöeldes olin ma juba täiesti unustanud, et õueõhk võib niimoodi lõhnata.

Mis puudutab aga Eesti loodust, siis läks kuidagi niimoodi, et kahel pühapäevasel pärastlõunal panime autole hääled sisse (on selline väljend? — kuna töö korras räägib mulle parasjagu soomerootslane vasakusse kõrva inglise keelt, siis ajavad sellised kodusemad eestikeelsed väljendid mind hetkel veidi segadusse), lülitasime raadio Retro FMi peale ja läksime rappa. Esimene kord oligi spetsiifiliselt raba plaanis. Teine kord nagu otseselt ei olnud, aga matkaradadega, tundub, on Eestis natuke nagu “Notting Hilli” filmis oli tolle ühe reisikirjaniku raamatutega — et väga keeruline on leida ilma autogrammita eksemplari.

Kõigepealt käisime Kakerdaja rabas. Pärast maanteelt ära keeramist läks tee sinna natuke ebameeldivaks ja vähemalt ühes kohas tuli laudteel pmtst ühe lahtise prussiga üle vesisema koha surfata, aga muidu oli kaunis ja dramaatiline. Rahvast ka ülemääraselt ei olnud, mis on sellise kitsa raja juures ikka meeldiv. Kuigi, ma ei tea, et eestlased kusagil mujal nii galantsed ja viisakad oleksid kui laudteel teineteisele vastu tulles. Praktiliselt iga kord seisid mõlemad seltskonnad ühel jalal balansseerides rajaservas ja vibutasid teisele dramaatiliselt, et nad võiksid nüüd mööduda.

Sellel pühapäeval valituks osutunud Marimetsa matkarada meelitas meid sellega, et lubas 9 kilomeetri pikkusel rajal kõike ja rohkem, sealhulgas ka kolme eri sorti sood (madal, kõrg ja siirde). Nii oligi — esimene jupp piki elektriliinikoridori tundus natuke kahtlane, aga kohe pärast seda läks tõesti väga vahelduvaks. Ma oleks ausaltöeldes leppinud ka ilma selle vetruva heinamaaetapita, aga kõik muu oli väga tore. Soosortide teineteisest eristamine nõudis veidi nuputamist. Samas teadsime tegelikult ikkagi, et ühe inglisekeelse sildi peal ära toodud soos pesitsev common crane ei ole siiski mitte harilik kraana, vaid see üks teine.

Viimase etapi pikk ja suht pulksirge lai laudtee oli mulle igatahes äraütlemata sümpaatne.

Retro FM on muidu suurepärane road tripi raadiojaam. Sellesmõttes, et sealt tuleva muusikaga on see kummaline lugu, et isegi kui oled aastakümneid kõrgemalaubaliselt Dave Brubecki, Philip Glassi või Rahmaninovi peal olnud, siis ikkagi on nii, et tasub ainult hetkeks kuulda seda loo alguse “tatatata-pahh” ja kohe saad aru, et esinema asub Phil Collins. (Kuigi ei ole muidugi välistatud ka, et sellest raadiojaamast Rahmaninovi lastakse.) Sel pühapäeval oli Retro FMiga muidugi see häda, et seal oli Depeche Mode’i nädalavahetus. Millest objektiivselt poleks ju hullu, aga ma kahtlustan, et ma sain väikestviisi DMi üledoosi umpteistkümmend aastat tagasi ülikooli kolmandal nädalal toimunud kursuse tutvumispeol, kus üks bravuurikam kursavend ka veel vastu hommikut oli valmis rusikatega kaitsma selle magneetofoni katkematut tööd, kus nende parimate palade kassett umbes kümnendat ringi tegi.

Aga kui parasjagu ei lasta Depeche Mode’i siis toob Retro FM üldiselt kaasa valju üürgamise ja Google’i abil ansambli Genesis kaadri voolavuse üksikasjade väljaselgitamise ja diskussiooni selle üle, milline A-ha laul oli kellegi lemmik. Mistõttu pulbitseb siiamaani minu ajust aegajalt esile see keskmisest dramaatilisem viisijupp:

 

Rollie ja teised

Hanna kirjutab, et:

Natuke pärast Hollandisse kolimist hakkasin ma märkama teatavat uut seaduspära nendes reklaampostitustes, mida Facebook kavalalt ajajoonel pärispostituste vahele viskab. Kergitasin kulmu, aga siis ükshetk meenus mulle ühe mu hollandlasega abielus oleva tuttava kergelt ärritunud kirjeldus sellest, kuidas tema ämm ja äi teevad neil Eestis külas käies tihtipeale väga spetsiifilisi kingitusi. Ja kuidas nende Hollandi kodu köök on nagu aardelaegas, mille avastamist sa kunagi soovida ei oleks osanud.

Niisiis, ma ei ütle, et tegemist ei ole juhusega (sest ühe näite põhjal oleks ju liig üldistada ja ükski hollandlane mind senini oma kööki kutsunud ei ole), aga noh…

Ma räägin siinkohal muidugi ühe väga spetsiifilise otstarbega köögitarvikutest. Tihtipeale täidavad nad seda ühte otstarvet päris hästi, aga endale nii õunasüdameeemaldaja, ananassisüdameeemaldaja, tomatisüdameeemaldaja kui jalapenosüdameeemaldaja hankimisega kaasnevad teatud ohud, eriti kuna tingimata on sellisel juhul ju vaja ka maasikavarreeemaldajat ja viilutajat nii banaanile, arbuusile kui maasikale. Ja miks siis mitte ka juba viineritele. Järgmise asjana on ilmselt vaja juurdeehitust köögile (linki pole, sest see on üks nendest vähestest asjadest, mida, tundub, Amazon hetkel ei paku).

Kui on üks konkreetne ese, mis kogu jutuksolevat kategooriat rusikana silmaauku iseloomustab, siis see on minuarust Dipr. Vabandust, The Dipr (vt.ka Tumblr, Flickr, Grindr). Võimalik tellida viies erinevas värvitoonis ja, tsiteerides enesetutvustust, “proudly made in the USA.” Jah, tegemist on doominoküpsiste piima sisse likku pistmise konksuga. “Worldwide patents pending.” Tootele on jäetud ka mõned abistavad arvustused. (“Tootearvustus kui ilukirjanduse alaliik” kullavaramuga tutvumiseks soovitan siiski guugeldada “55 gallon drum of lube”.)

Põhimõtteliselt on tegemist kontseptuaalselt risti vastupidisega enamikule sellele, millega omal ajal tahtis ennastsalgavalt meie halli argipäeva rikastada MTV3 Ostoskanava (mis oli osavalt ajastatud pärastlõunasse, koduperenaiste telekavaatamise tippajale, vanade “Love Boat” seriaali osade vahele; juhuslikult sattusid sihtgrupiks ka koolist saabunud ilma organiseeritud hobideta noorukid — kes teab, millisele halvale teele ma ilma “Love Boati” ja “Marienhofita” sattunud oleksin). Seal pakutavate kloppijate, hakkijate ja viilutajate puhul oli põhiliseks tõmbenumbriks alati tohutu silmipimestav multifunktsionaalsus — noaga sai ilmtingimata lõigata ka raudaia latte, kingataldadest rääkimata ja igasuguste agregaatidega tuli otsemaid ekraanil vilkuvale numbrile helistades (“Jos soitat juuri nyt!”) kaasa ka see eriti cool lisatera, millega sai tavalisest luunja kurgist suuremat vaeva nägemata aiapäkapiku teha. Ainukeseks erandiks siinkohal oli ehk vana hea Aromipesä. Ma ei tea siiamaani, misasi see on, kuigi olen lühifilmi selle kohta näinud julgelt sada korda.

On terve hoomamatu hulk masinaid, millel on ainult üks kitsas ülesanne — hotdogi soojendajaga saad soojendada hotdogi komplekti ja mida muud võiks valmistada munakeetjaga? (Ilmselgelt miskit klassikaliselt munakujulist).

Ma arvan, et minu lemmik kategoorias “Suured ideed” on see pannkoogiküpsetamise agregaat, mille võib igaüks (või vähemalt järgmised 14 inimest) endale soetada vaid kolmesaja doltsi eest. Jumal tänatud, et kellelgi on olnud mõttelendu ja nutikust ära tunda selline haigutav turunišš, sest terve armee inimesi on selle kaadervärgi endale ka päriselt soetanud ja arvustuste järgi tundub, et nende põhiliseks kaebuseks on, et asja opereerimiseks vajalik SD-kaart ei olnud komplektis.

Sellesmõttes, et ega ilmselt päris pääsu sellisttüüpi esemetest ei ole meist kellelgi. Küüslaugupress ja parmesaniriiv ja, noh, kohvimasin, eksole. Kõige tüüpilisem esmapilgul hädavajalik tundunud mõttetu köögimasin kipub olema võileivagrill, mille keskmine kasutuskordade hulk majapidamises ei saa olla oluliselt rohkem kui kolm ja pool (kinnisvara valdkonna ekvivalent siin on korterisaunad, kus enamik minu tuttavaid hakkas juba esimese aasta jooksul talverehve, kodukeemiat ja vanu ajalehti ladustama). Minul endal, ma pean tunnistama, on selliseks üheotstarbeliseks neli korda aastas kasutatavaks kodumasinaks osutunud ka mikrolaineahi, mida ma kasutan ainult asjade sulatamiseks. Kohvimasin saabus mu majapidamisse alles kevadel, kui ma Sandra omale hoiukodu pakkusin, võileivagrillist hoidumine pole tekitanud suuremat probleemi, aga selle pastarullimise kontraptsiooni hankimise kuristikuservalt olen ennast küll suutnud paar korda tagasi rääkida.

Praeguses majapidamises õnneks ühelegi sellisele kuristikuservale naljalt ei satu — söögitegemiseks on eraldatud kapipealne kahe plaadiga pliit, kus on küll nupust võimalik erinevaid numbreid ette keerata, aga ma kahtlustan, et masin ennast sellest eriti segada ei lase ja paneb siiski ühtlase lääne-euroopaliku elujaatava vungiga, mis pudru igal hommikul veidi siiski ka potipõhja külge kõrvetab.

Lõpetuseks üks illustreeriv video ka.

Sannu, mis värk selle veganlusega sul on?

Sandra kirjutab, et:

Mõned üldised mõtted:

• Kui Sa oled inimene, kes üritab vähendada kilekottide tarbimist, suitsevatest korstendest tulvil linnapilt tekitab Sinu silmades kerge võnksatuse, Sa tahad oma lapsele mahedat ja vitamiinirikast toitu, Sa oled kasvatanud endale söögiks midagi ise (kasvõi ürte rõdu peal), Sulle meeldib värskes õhus, Sulle meeldivad loomad… vms. Siis oled Sa juba õigel teel ja on võimalik, et taimetoitlus tabab Sind sama ootamatult kui mind ja lööb paugust pildi väga selgeks.
• Oma õnn ja oma elu on meie enda teha.
• Meie tervis on antud meile hoidmiseks nagu ka koht siin ilma peal.
• Inimene on juba arenenud selliseks, kes ihaleb suhkru, rasva ja soola järele ning tahab seda tarbida hulga rohkem kui talle on eluks vajalik. Ühiskond on hõlpsasti loonud selle jaoks suurepärased ja kiired “lahendused” (hallooo – drive in!)
• Meie Maal (Earth) on võime pakkuda meile eluspüsimiseks kõiki vajalikke asju. Ta teeb seda rõõmuga ja korduvalt. Ka Maad peaksime me hoidma.
• Inimene on omnivoor. See tähendab seda, et ta saab kasutada söömiseks nii loomset kui taimset toorainet.
• Piim ja liha on meie igapäev. See on olnud nii aastatuhandeid, kuid tänapäevases käsitluses tähendab see tohutut Maa kurnamist, metsikut ja kohutavalt õelat loomade kohtlemist ja täiesti ebavajalikku tootmist. Seda käiatud mõtet olete te ilmselt palju kuulnud ja lugenud. Kuidas on nii, et see jätab kõiki endiselt külmaks? Sest PIIM ja LIHA on tehtud/muutunud nii tugevaks NORMIKS, et sellest üle näha on ka väga avatud inimesele (nagu ma arvasin end olevat) praktiliselt võimatu.
• Me teame, et liha sisaldab palju kasulikke vitamiine. Aga sellest ei räägita praktiliselt üldse kui palju transrasvu, hormoone, kahjulikke aineid, mis pärsivad nende samade vitamiinide imendumist, lihas samuti leidub.
• Me teame, et muna on suurepärane valguallikas. Ja me oleme mõelnud, et eelistaksime osta puurivabade kanade munasid. Aga ka see pole enam saladus, et puurivabad kanad on tihti täpselt samamoodi kokku pressitud kitsasse ruumi. Nende “värske õhk”, mida nad peavad saama, et pereema saaks kohe rõõmsamalt enda kodulauale need munad osta, tähendab vahel mõnda minutit vabasse õhku sisenemist. Ja kuidas teile tundub, kas munatööstuses isased tibud on üldse vajalikud? Ja ma ei hakka üldse laskumagi sinna, mida tehakse nende kanadega, kellest tahetakse maksimaalselt liha saada. Kas kahe kana suurune kana tunduks teile peale vaadates normaalne? Aga gooood damn it, see  lemmik Tai restorani tšilline mangokana on ju niiiii hea ja mahlane… On ikka või? Me  ei räägi mingist kaugest Maailmast, kus need asjad toimuvad. Me räägime meie oma kodumaast samuti.
• Ja minu suurim nõrkkoht. Piim. Ma olen kondiiter ja kogu mu ametialane baas  on ülesehitatud piimale (ja munale). Ja juust. OMG! Kitsejuust, mozzarella, halloumi, feta – mmmm, millised täiuslikud komponendid igale söögile… Paraku on piimatööstus minu jaoks kõige õudsam. Milline naine rõõmustaks kui temasse sunniviisiliselt kasvama pandud laps sünniks, et ema hakkaks tootma kohutaval hulgal piima, kohe peale sündi laps emast igaveseks lahutataks, noor neiu pandaks uueks piimalehmaks kohutavatesse tingimustesse kasvama, aga armas poisslaps – vot see läheks süstimisele, et temast ikka suurepärase lihasisaldusega lihaveis kasvaks (õnnelik on veel see, kes sureb kiiresse surma)!? (Kondiitrialaselt veel – kas olete viibinud tootmisruumides, kus kasutatakse suuremas koguses želatiini nagu näiteks sefiiri tehes? See HAIS!!)
• Keskkond. 1 kg liha tootmiseks on vaja kasvatada 8 kg vilju. Lase oma mõistusel järeldusi teha.
• Vegantoit on nii kuradi huvitav. Ma pole kunagi nii mitmekesiselt toitunud kui nüüd. “Murunäksimise” naljad on tegelikult väga lamedad (nii ignorantsed kui ka rumalad) kui siit otsast vaadata. Absoluutselt kõigele on olemas vegan-asendus. Ainult, et kümned piinlevad, tapetud, elusast peast veristatud loomad jäävad ahelast välja. Ja ausalt öeldes, pole ma oma elu jooksul veel nii palju erinevaid pitsasid, burgereid, pastasid ja kotlette söönud ja teha tahtnud kui nüüd selle vegan perioodi ajal. Ja minu mure on pigem sama kui vanasti – kuidas meelitada end sööma rohkem toortoitu ja kuumtöötlemata toiduaineid 🙂
• Lõpuks – miks ja kas inimene on ikkagi see superior liik siin ilma peal elama? Kas me saaks hakkama kõikide teiste liikideta? Kust me saime selle õiguse teha neid kohutavaid asju?! Kas me päriselt ka seda tahame? Praegune segatoiduliste maailm ei ole vastand sellele, millist maailma veganid sooviksid. Maailm täis ainult veganeid on hoopis mingi teine reaalsus, teisel skaalal.

Pühapäevaõhtune burks. Sibulamoosi, küüslauguse soja-ketshupikastme ja punastest ubadest ja maapirnist tehtud kotleti ja värske kraamiga.

Need on karmid faktid. Ja ma tean, et olen lihtsalt üks nendest järjekordsetest, kes seda juttu räägib. Et mul on mingi “hoog” peal. Või, et see on “mäng” nagu üks mu esivanematest ütles. Mul on tegelikult palju minna, sest ma olen ikkagi see inimene, kes kiire suhkru ja rasva järele januneb ja minu ümber on palju inimesi, kes sellele voli annavad. Teadmatus on õndsus ju, eksole. Ma ei ole lõpuni vegan (kuigi eelistaksin olla) ja ma ei saa pead anda kui kaua ma jaksan seda joont hoida, aga ma tean, et midagi on minus igaveseks muutunud. Ja ma tahan võtta oma kohta siin ilma peal võimalusena, mitte õigusena, sest nii usun ma ka kõikide teiste Maal elavate olendite kohta.

Internet on kõikide võimaluste koht. Sestap, sellele, kes selle tekstiga on siiani jõudnud, siis võib-olla püsib tal mõttes küsimus, MIKS ikkagi hakata veganiks, annan ma video, mille teisel minutil ma ise näiteks kraanid valla lasin (sel hetkel ei näidatud ühtegi looma ega kuritarvitatud tegelast). Aga osalt kindlasti ka seetõttu, et Troonipärija mind vasttabanud nohuga kogu öö üleval hoidis.

P.S. Täiesti “lambist” need asjad mind ka ei tabanud. Loomadele hakkasin tõtisemalt mõtlema kui kutsekas õppides hakkasin temaatikaga kokku puutuma. Ja seda mitte tänu stampharidusele, vaid tänu seminaridele, kus õpilased ise pidid kogutud infost ettekandeid tegema. Kuid loomaeetika oli tegelikult kaalukausil nõrgim koht. Küsimus on ikkagi ökoloogilises jalajäljes, aga EELKÕIGE meie endi tevistes. Kõik muu haakub lihtsalt kokku ja põhiliseks põhjuseks on lihtne vastus: sest nii on lihtsalt õige!

Suvel Munamäel

Ma kolisin

Hanna kirjutab, et:

Ma kolisin.

Ilmselt on mõistlik seda postitust niimoodi lakooniliselt alustada.

Alustuseks kolisin ma välja oma kolmetoalisest 65m2 kesklinnakorterist, kus ma olen 7 aastat elanud. Või noh, ütleme, et ma kolisin oma isikliku elu sealt välja. Aga sellest täitsa piisas (nagu iga inimene, kes kunagi kusagilt välja kolima on pidanud ilmselt valuliselt hästi teab). Sellesmõttes, et juuksuri juures tuli just jutuks, et kuna ma ei ole oma telekat kuude kaupa sisse lülitanud, siis ma ei saa enam päris kindel olla, kas see töötab (ja ärgu muretsetagu, ma ei ole üks nendest “meie pere loeb teleka vaatamise asemel küünlavalgel raamatuid” snoobidest, ma lihtsalt kasutan telekavaatamiseks peamiselt arvutit — samas, ma sain täna just eelmise kuu elektriarve, mille valguses (hah!) on küünlavalgel raamatulugemise ideel teatavat jumet), aga vanasti kui seda siiski aegajalt juhtus, sattusin ma kanalite vahel klõpsutades mõnikord TLC saatele “Hoarders” ja pärast mõningast õõvastuses ekraanijõllitamist sain rahulolevalt endale kinnitada, et hoolimata teatavatest tendentsidest on minu korter siiski veel sellisest olukorrast kaugel. Nüüd sahtlitest vanu kosmeetikanäidiseid ja sülearvuteid välja loopides ei saanud ma selles siiski enam nii kindel olla. (Telekas töötab — lülitasin selle sisse, et teada saada, milliste pakettidega ma liitunud olen ja see oli loomulikult TLC peal; viimasest korrast on see kanal saavutanud uue taseme, sest parasjagu oli eetris keskmises sünnitusfaasis naiste mälumäng.)

Siinkohal tahaksin veidi pikemalt peatuda teemal “Prokrastineerimine kui tõsine ja ohtlikult alatähtsustatud haigus”. Kus on kliiniline ravi ja toetusgrupid? Ma olen kindel, et prokrastineerimine rikub elusid ja lõhub perekondi, vähemalt samal tasemel kui alkoholism ja keskeakriisid. Ma ei imestaks, kui selguks, et prokrastineerimine tapab. See on selline maagiline allakäiguspiraal — mida kauem sa millegi tegemist edasi lükkad, seda raskem on sellega peale hakata, seda rohkem su enda võimetus sulle ajudele käib. Võib-olla on võimalik olla rõõmus, süümepiinadeta prokrastineerija, aga mina kindlasti selliste hulka ei kuulu. Asjade ärategemine on üheksakümne kaheksal juhul sajast kordades kergem kui elada selle teadmistekoormaga, et mis kõik veel tegemata on. Ja samas, sellest täiesti teadlik olemine ei muuda mitte muffigi. Isegi asjaolu, et 24 tunni pärast väljub lennuk muudab suht vähe, sest kogenud prokrastineerija aju suudab seda tõlgendada kui “sul on veel 24 tundi aega hullunult tegutseda”, mitte kui “18 tundi prokrastineerimist + 4 tundi hullunult tegutsemist + 1 tund muude tegevuste vahele hajutatult ägisedes looteasendis lamamist ja suitsiidimõtteid + 1 tund lennujaamas hüsteerilist analüüsimist, mis kõik jäi tegemata või maha”.

Mis kesklinna korterist edasi saab? Sellekohane teadaanne on tulemas. Watch this space.

Kuhu ma kolisin? 21m2 konteinerisse.

Hea küll, läheneme siis niipidi, et ma kolisin Haagi linna Hollandis (kuigi enamuse aega olen senini veetnud Leidenis). Kolisin peamiselt selle tõttu, et sai. Et käia natuke veel koolis (eelmine aasta näitas, et see mõjub ajule hästi), elada natuke teistsugust elu ja samas lühendada märkimisväärselt oma tööteed (Brüssel on siit poolteist tundi rongisõitu, Eestist, teadagi, lõppematu klaustrofoobne teekond). Pluss, noh, Euroopa Liit patsutas õlale ja andis taskuraha kaasa. Ehk siis, jah, kord dekaadi jooksul peab inimene ikka Erasmus-tudeng olema. Mistõttu ka see 21m2 konteiner. Ehk siis ühiselamu. Mis koosneb üksteise otsa laotud suurtest metallkonteineritest, ühes otsas välisuks, teine ots üleni aken. Peenem oleks ilmselt öelda, et tegemist on stuudio-tüüpi eluruumiga. Noh, et ma ei pea õhtul koju tulles muretsema selle pärast, kas 18-aastane värskelt oma seksuaalsuse avastanud narikaaslane on endale pubist, loengust või supermarketist kellegi leidnud või mitte.

Nagu Inglismaalt pärit klassikaliste keelte magistrant Ben (näeb täpselt selline välja ka — plisseerkrae perioodi Blackadderi teemaline t-särk pruuni triiksärgi all ja kõvasti eneseiroonilist huumorit) paar õhtut tagasi ütles, kui ta vanemad peaksid küsima, et noh, milline see Holland siis on, siis saaks tema oma pooleteisenädalase kogemuse põhjalt öelda, et täpselt selline nagu kõik ette kujutavad — hoomamatu hulk kanaleid ja jalgrattaid ja õrn ever-present kanepihõng kõige kohal.

Liikluskorralduslik hierarhia on selline, et kõige kõrgemal kohal troonib jalgrattur. Kõige madalamal kohal on autojuht, mis tuleb selgelt välja ka sellest, et vähemalt südalinnas ei ole mitte ühtegi valgusfoori. Mootorsõidukite juhid on ilmselt orienteerunud sellele, et igal suvalisel hetkel teeb vähemalt kolm jalgratturit endast parimat, et neile võimalikult ootamatult rataste alla viskuda. Jalakäija asub kusagil seal nende kahe vahel (ja on pealegi üldjuhul lihtsalt jalgrattur, kes viibib parasjagu ühel või teisel põhjusel oma rattast veidi eemal). Kui kõik osapooled teavad oma kohta ja on täie mõistuse juures, siis peab jalgrattur liikluses põhimõtteliselt kartma ainult teist jalgratturit. Eriti selliseid minusuguseid, kolmanda päeva omasid, kes vahepeal ikka natuke üritavad külje pealt sisse sõita või ette keerata. Oma ilmselgelt ülemakstud tupsununnu (seesama seal kõrvaloleval pildil) olen juba hellitavalt Rustbucketiks ristinud. Mõningased maalilised roostekolded on nii eeldatavates kui ootamatutes kohtades, kuigi kaugelt petab täitsa ära ja sõidab ka üsna meeldivalt sujuvalt. Eesmine porilaud on aja poolt veidi ebastandardse kujuga sepistatud saanud. Millegipärast on “Barcelona” peale kirjutatud.

Mis puutub sotsiaalsesse külge, siis ma ei usu, et ma oleksin kohanud siin kedagi, kes on rohkem kui 25 aastat vana. Eelmisel nädalal oli mind pandud orientatsioonigruppi koos umbes kümne bakatudengiga, kes kõik olid eranditult väga nunnud ja toredad (ja õnneks mitte päris 18-aastased). Ma ei hakanud neid oma vanusega šokeerima — mitte, et seal midagi häbeneda oleks või ma suurt midagi selle koha pealt ära teha saaks, aga ega ma isegi päris hästi ei osanud sellesse vanusevahesse kuidagi suhtuda. Kui jutuks tuli, ütlesin, et olen 30+ ja nemad ütlesid, et tõesti, oleks mulle 28 pakkunud küll. Eelistan vaadata sellele nii, et olen nooruslik (teine variant oleks, et lapsik, eksole). Grupis olevad kaks austraalia poissi ainult toetavad minu juba eelmisel aastal aluse saanud õelikku-positiivset hinnangut tänapäeva noortele meestele. Mõistlikud, vaimukad, arvestavad ja progressiivsed. Iisraeli tüdruk, kes enne ülikooli minekut oli mõnda aega sõjaväes. Väikestviisi püromaaniakalduvusega tüdruk Itaaliast, kellel teised  teavad juba elava tule läheduses silma peal hoida. Suurte silmadega ja kergesti erutuv kreeka tšikk, kes õpib küll rahvusvahelisi suhteid, aga, nagu eile õhtul baaris lamisedes selgus, ei tee vahet majoritaarsel ja proportsionaalsel valimissüsteemil (mis natuke iseloomustab ka seda, mis on minuarust viga rahvusvahelistel suhetel kui eraldiseisval erialal).

Orientatsiooninädala programm koosnes peamiselt erinevates Leideni linna parkides muru peal istudes nisutoodete söömisest (arvestades siinset läbivat saiakultust ei saa ma aru, kuidas neil ei ole suuremat probleemi kõhukinnisusega — samas muidugi selle puhul ka väidetavalt kanep aitab), nii et isegi 22-aastased unistasid juba normaalsest söögilauast ja suvikõrvitsatest. Mis mind alguses natuke eksitas, oli see, et suht esimese asjana hommikul kokku saades tuli alati jutuks, et mis me täna joome, mis kõige tõhusam oleks ja kust me seda kõige soodsamalt saame. Nüüdseks olen ma aru saanud, et see pole mitte niivõrd fundamentaaleksistentsiaalne tudengiprobleem, mille teravuse ma olen jõudnud aastatega unustada, kuivõrd tooni andis üks meie grupi juhtidest, siin elavast heal järjel šoti perest pärit piltilus tütarlaps, kelle puhul ma arvaks, et tegemist on paadunud alkohoolikuga (tema joogivalikuks oli tavaliselt haljas viin, eelistatavalt mingi mahlaga, aga kui seda ei leidu, pole ka hullu), kui ta ei oleks 21-aastane eelmisel reedel bakalaureusekraadi kätte saanud psühholoogiatudeng (tal on ka võrdselt piltilus hollandi poisssõber, umbes sama vana, kes on selline heast perekonnast sofistikeeritud jõmm). Laupäevast saadik pole ta saanud ülejäänud grupiga eriti hängida ja grupi tavapärane nivoo on püsinud 1-2 õlle juures.

Pühapäevaõhtuks üritati organiseerida pizzaõhtut ühikas (siin on üle kahesaja konteineri üksteise otsas, aga peaaegu mitte mingisugust sotsiaalset ruumi), mis läks vahelduva eduga. Vanuseküsimus oli veel teravam, sest kui orientatsioonigrupp koosnes vahetusüliõpilastest, kes olid seega juba natuke ülikoolis käinud, siis siin oli terve armee oma bakaõpinguid alustavaid särasilmseid 18-aastasi (peaaegu kõik õpivad eriala nimega International Studies, mistõttu ka elavad Haagis, sest seda eriala, nagu ka minu oma, õpetatakse Leideni ülikooli Haagi kolledžis; kokku pidi neid IS inimesi kursusel olema 500 ringis, pfft). Üks briti tšikk kirjeldas mulle väga pikalt ja nunnult, kuidas ta pidi oma fairy lightside seina saamiseks oma kõige kõrgemad kontsad jalga panema ja voodi peale ronima ja siis haamri puudumisel jalgrattapumbaga naelu seina taguma. Ja mina mõtlesin, et ühestküljest peaks kõigi eelduste kohaselt tapeedi taga suht varsti metall vastu tulema ja teisestküljest, kas naelte seinatagumine mitte deposiidile halvasti ei pruugi mõjuda. Ei öelnud muidugi midagi, naeratasin ja noogutasin mõistvalt. Kui üks eksistentsiaalselt sigaretti pahviv skeptilise ilmega tütarlaps tutvustas ennast psühholoogiatudengina, pidin peaaegu kõva häälega naerma hakkama. Cause I’m jaded and old, get it? Üldiselt olen pidanud noorsooga sammu pidamiseks installeerima omale telefoni rakenduse nimega WhatsApp, kus koondunud ühikavestlusgruppi pannakse, nagu mulle on mulje jäänud, iga õhtu lihtsalt üks number, mis siis sümboliseerib seda konteinerit, kus antud õhtul on elu keskpunkt. Üks õhtu tulin näiteks koju koridoris kõlava “I Will Always Love You” ühislaulmise saatel, mis avaldas mulle muljet, sest isegi “The Bodyguard” film tuli välja varem kui enamik neist inimestest sündinud on.

Ja siis eile läksin magistritaseme loengusse lootuses, et ehk seal on vähemalt mõni, kes 30nele läheneb ja no dice. Elukestev õpe, my ass. Natuke naljakas oli ühe aine puhul see, et kaks hollandi prouat annavad inglise keeles ainet 16le üliõpilasele, kellest 3 ei ole hollandlased (meenutas mulle, kuidas eelpoolmainitud sofistikeeritud jõmm, kelle inglise keel on väga hea, reedeõhtuse šoti-Jenga — nagu joogipits, mitte nagu rahvus, kuigi mäng, mille pakendis oli lisaks puuklotsidele ka neli pitsi, kuulus muidugi šoti tütarlapsele — sessiooni ajal õudsalt tõhusalt räige hollandi aktsendiga inglise keelt järele tegi). Aga ainult naljakas, mitte valus, nagu eelmisel aastal kui mõni eesti õppejõud enesekindlalt inglise keeles loengut andis.

Et siis, muidu on kõik septembrikuine uus ja tore (kuigi natuke kurnav) ja noh, Holland ja eriti Leiden piltilusad, aga terve mõistuse säilitamise nimel on mul ilmselgelt aegajalt siiski hädasti vaja teha väikeseid väljasõite täiskasvanute levialadesse. Õnneks paiknen ma muidugi naeruväärselt heade rongiühendustega Lääne-Euroopas, nii et see ei tohiks olla kaelamurdev ülesanne. Kõik täiskasvanud on loomulikult ka teretulnud siia. Naabritüdruk lubas kummimadratsit laenata kui vaja.

Tulge meiega Ida-Virumaale

Sandra kirjutab, et:

Kui ma teeksin jutupostituse ka sellest, kuidas me Härraga Ida-Virumaad käisime (taas)avastamas ja Noorus Spas leidsime oma lemmikspaa, siis ma alustaks sellest, kuidas leppisime kokku, et hommikul võtame soojad saiad ja kohvi kaasa Koidu tn uuest kohvikust Aurora B.-st, aga kell pool 9 siiski mittefunktsioneerides hakkasime kõigepealt Narva poole sõitma ja kuna mõni kilomeeter hiljem Peterburi maanteel seda avastasime ja tagasi pidime keerama, siis õiendasime kõigepealt oma reisi õiendused kõik kuuesajaga ära ja saime peale kohviannust jälle normaalselt edasi suhelda. Ilm oli imeline, lausa idülliline, nagu ta viimasel ajal kipub olema, taevani kiidaks ma oma fööni kaamerat, aga teatava vastutuse võtab kvaliteedi osas ka õe auto aknad. Sest autosafarit sai tehtud küll päris omajagu. Videost saab näha.

Siis ma räägiks oma postituses veel seda, et esimene linnaväline peatus oli Kuusalus, seejärel Haljalas, niiet me polnud veel Lääne-Virumaalt väljagi saanud. Samuti räägiks sellest, kuidas Valaste juga oli kahjuks piiratud ligipääsuga, kuidas Ida-Viru tuulegeneraatorid olid muljetavaldava suurusega ja neid oli nii-nii palju (tekkis lausa tunne, et tulnukad on massiliselt Maa vallutanud ja oma kombitsad laiali jaotanud). Kuidas sealsed asumid olid nii kahepalgelised, ühest küljest nii stagnad, teisalt nii ilusad ja oma ajaloos nii kaasaegsed ja, kuidas Narva-Jõesuu šokeeris meid kõige enam. See linn oli täis luksuslikke kortermaju, villasid ja ridaelamuid, vene numbrimärkidega peeneid autosid. Aga samamoodi ka mahajäetud lagunevaid elamuid ja kortermaju, nii ühest kui teisest ajastust. Ja üle paari kinnistu oli kõik müügis. Mitmed hiidhooned, mis oma hüljatuses tundusid eriti müstilised ja kummitavad. See imekaunis rand, millist ma pole Eestis veel näinud. Ja ootamatu väga hea ja peen rannarestoran Meretares, mis lõppkokkuvõttes oli lihtsalt odav.

Siis ma räägiks sellest ka, et Noorus Spa oli kõige etem spaa, mida ma näinud olen. Ja kogemust mul peaks ka olema. Seal oli kõigele ja kõikidele mõeldud, nii neile, kes tulid lastega kui ka neile, kes tahtsid lastest eemale saada. Ilusad toad, imelised vaated, suurepärased hoolitsused, mõistlikud hinnad, head toidud, mõnus veekeskus, lahedad saunad ja kõik see, mida spaast otsima lähed.

Võid-olla ma räägiks natuke ka Narvast, sest selles sillerdavas päikeselõõsas, imekaunis roheluses ja seda peegeldavas uhke vooluga jões leidsime tõeliselt esindusliku piirilinna, kuigi selle sisemus põlise tallinnlasena otsest muljet ei avaldanud (kõik need mäed, mis meil pealinnas on, on mind ikkagi paljuks ette valmistanud).

Aga mul pole vaja rääkida, sest ma panin kokku meie  tripist loomulikult ühe video, nostalgitsedes vanade heade aegadega kui sai spaaskäikudest videosid tehtud, nüüd aga juba päris hea kvaliteediga!

 

Bem vindo a Lisboa ehk daamid väljamaal

Hanna kirjutab, et:

Kui me kunagi jaanuari lõpus reisiaega paika panime, vaatasin ma hoolikalt üle oma kevadise tunniplaani ja avastasin sealt täpselt sellise suurepärase sobiva augu. Kõik varasemad linnapuhkused tšikkidega (ja kuna see oli nüüd juba kolmas kord, siis tohib seda traditsioonks kutsuda, ma saan aru) andsid alust arvata, et tegemist saab olema tegusa ent tšilli nädalavahetusega.

Et siis, esiteks. Mul ei ole mitte kunagi mitte ühegi lennukipiletiga nii palju jama olnud kui seekord. Ja ometigi olen ma päris palju lennanud (SASi äpp ütleb, et puhtalt nende teenust kasutades 3.84 korda ümber maakera). Lõppkokkuvõttes ei jäänud mitte ükski neljast lennukiotsast selliseks nagu ta piletiostulehel “Osta” vajutades tundus. Alustuseks oli hea kodune Nordica edastanud piletimüüjatele mingi täiesti suvalise kellaaja oma aprillis käivituvale Tallinn-München liinile. Ostes teadsin, et väljub 12.35, piletid saabusid kaks sekundit hiljem väljumisajaga 7.00, tekitades meile Münchenisse 11,5h ooteaega. Umbes kuu hiljem lahendas Lufthansa selle küsimuse omaalgatuslikult sujuvalt nii, et tühistas meie München-Lissabon piletid ja asenduseks pakkus 6.55 väljuvat lendu. Et siis, jah, midagi ulmevaldkonnast — jätkulend väljub viis minutit enne esimese lennu algust. Ja noh, tagasi pidime me tulema läbi Brüsseli, aga kuna sealt kadus mõneks ajaks lennujaam, eksole, siis tühistus umbes nädal enne lahkumist ka meie tagasilend. Siinkohal pean piletiostulehe Airtickets24 kiituseks ütlema, et kuigi nad peaaegu kunagi ise ühendust ei võtnud nagu nad seda meilis lubasid, siis lahenesid minu telefonikõnede peale kõik probleemid suht sujuvalt, kiiresti ja meie kasuks.

Ja noh, lihtsalt sellepärast, et loenguid ei ole, ei tähenda ju ometigi, et minu 4 päeva kestnud reisi ajal ei oleks olnud kahe grupitöö tähtajad. Pluss üks vahetult enne seda. Ja lõppkokkuvõttes kujunes nii, et 15 tundi pärast kojusaabumist läksin ma tagasi lennujaama ja lendasin kaheks päevaks Strasbourgi tööle. Ja sealt naasmisega samal päeval oli veel ühe essee tähtaeg. Mis tähendas seda, et vähemalt ühel hommikul läksid teised lapsed muuseumi ja mina võtsin arvuti ühes ja akna all tugitoolis istet. Vähemalt oli kena vaade.(Aga noh, grupitööde puhul on teadagi kaugelt kõige olulisem grupivalik — tulemuste põhjal tundub, et vähemalt selles olen ma jube osav. Etteruttavalt võib aga öelda, et seda viimast esseed tehes jooksis juhe sirinal kokku ja pärast kolmetunnist ekraanipassimist ja üha suurenevat paanikat selle üle, et ajus ükski sünaps aset ei leia, läksin ma igasuguseid tähtaegu eirates lihtsalt ära magama. Millest oli kasu.)

Praca do Comércio, alt ja ülevalt

Lissabon ise oli nunnu. Hoolimata sellest, et me tegelikult siiski ei suutnud kinni pidada esialgsest kindlast kavatsusest mitte süüa restoranis, mille menüüs on pildid. Tegelikult kukkusime selle ree otsast maha juba esimesel pärastlõunal, umbes kaks tundi pärast saabumist. Lihtsalt sellepärast, et ilma põhjaliku eeltööta on jube raske leida ühtegi ilma piltideta restorani ja sisseviskajad on jube jõulised. Esimese õhtupooliku omas olid vähemalt enam-vähem kvaliteetsed pildid. Ükspäev sõime natuke sellises ka, kus olid väga koledad koduse värviprinteriga prinditud pildid väga koledatest toitudest, aga tõesti väga vähe, sest see 2-eurone supp, mille me sealt saime oli ka äärmiselt halb.

Teine diil, mille me minu mahitusel esimese täispäeva õhtuks tegime, oli et ühes poes võib veeta maksimaalselt 10 minutit. Või noh, et sellise ajaga peab kassasabasse saama. See oli minuarust eriti hea diil, sest mina olin see, kes pidi tänavanurgal passides otsad andma kui teised Benettoni poes üüratuma aja lasteosakonnas veetsid. Päästis ainult see markoonijäätis, mida kõrvalkohvikus müüdi. Järgmisel päeval sai niimoodi kellasid ühtlustades väga tõhusalt tervet rida turistipoode külastatud ja kellelgi ei jäänud midagi olulist ostmata.

Elevador de Santa Justa

Pasteis de Nata Alfamas

Kuna ootamatul kombel on meil Portugaliga kahetunnine ajavahe (see tabas eriti ootamatult lennukis, kui selgus, et poole tunni asemel on vaja lennata veel poolteist — sest noh, kesse hakkab selliseid asju kodus ette uurima), siis hakkasid regulaarsema päevarežiimiga daamid kella üheksa ajal juba vaikselt ära kukkuma. Sellele ei aidanud muidugi kaasa ka see, et paigast olid täitsa ära ka söögi- ja eriti joogigraafik (millele omakorda panustas täiesti viisakate alkohoolsete jookide suhteline odavus, eriti kui neid osta meie kohalikust nurgapoest). Ja kuna igale poole, eriti aga Bairro Altosse, kus elu kees, oli vaja meie juurest Baixast julmalt mäest üles rühkida, siis kippus õhtuti tekkima väike motivatsioonikriis. Laupäevaõhtul suutsime ennast siiski kokku võtta, autasuks leidsime mingi suht suvalise väikese baari, kus põhimõtteliselt olid inimeste mahutamiseks uksed ja aknad eemaldatud ja rokkis väga fanki kahest vanemast härrast ja ühest nooremast tüübist koosnev trumm-bass-sünt trio. Ma ei usu, et see kümnele ruutmeetrile mahutatud rahvamass päris tuletõrjeeeskirju täitis, aga kui hollandi poissmeeste vahel väga eesmärgistatult tegutseda, siis oli võimalik isegi veidi tantsulaadselt põlvi nõtkutada. Südaöösel visati meid sealt siiski välja, mispeale me otsustasime minna sööma. Sinna kala- ja sushirestorani, mida meile oli soovitatud ja kus meil kell pool üksteist ei olnud õnnestunud lauda saada.  Nüüd, kui osade inimeste bioloogiline kell hakkas saama kolm, õnnestus ja toit oli nii hea (pluss, menüüs polnud ühtegi pilti), et läksime sinna veel järgmisel õhtul tagasi, et olukorrast veidi objektiivsem ülevaade saada.

Küll aga võib laubaõhtusest alkotarbimisest ootamatult kasu olla. Sest teel baarist restosse, sellises normaalses pooleüheses rahvamassis, vaatasin ma ükshetk vasakule ja avastasin võõra naisterahva käe oma sõbranna ridikülist. Võõras naisterahvas eemaldas minu hüüatuse peale käe ja jätkas oma tütarlastegrupiga häirimatult teekonda mööda tänavat. Sõbranna kontrollis kiirelt olukorda, tuvastas, et rahakotti ridikülis pole ja kappas grupile järele, üritades nendega veidi läbirääkimisi pidada. Prouad loomulikult ei saanud üldse aru, millest ta räägib ja andsid elavate käeliigutustega märku, et turist on ilmselt aru kaotanud. Ja kadusid siis rahvamassi. Üritasime parasjagu leida  telefoninumbrit, millele helistades saaks kaartid kinni panna, kui sõbranna käe pükste tagataskusse sirutas ja sealt rahakoti välja võttis. Sest ta oli vahetult enne baari sulgemist, ainult rahakott käes, käinud meile uusi jooke ostmas ja polnud jõudnud seda ridiküli tagasi panna. Ja ma saan aru, et niimoodi kokteilijoomise õigustamine on natuke nagu olukord, kus Pipil oli hea meel, et tal see plekkpurk aia otsa jalutades peas oli, sest muidu oleks võinud koledal kombel haiget saada ja Annika juhtis tähelepanu asjaolule, et kui purk poleks Pipi vaatevälja häirinud, siis ilmselt oleks aia otsa jalutamise tõenäosus oluliselt väiksem olnud. Aga ikkagi, lõppkokkuvõttes oli sõbrannal siiski ka õhtu lõpetuseks alles rahakott.

Pühapäeval käisid teised ülalkirjeldatud põhjustel ilma minuta mingis nurgataguses muuseumis ja siis läksime kõik koos Belémi. Alustuseks sõitsime trammiga olude sunnil ühe peatuse jänest, siis ronisime viisakate väikekodanlastena maha, et pilet osta. Ja siis katkes mingil müstilisel põhjusel kogu trammiliiklus ja järgmised tund aega tiksusime niisama peatuses. Kuigi oleks võinud kohe selle kohaliku rongi peale minna, mis sealtsamast kõrvalt ka Belémi viis. Ja selle rongiga oleks võinud ka tagasi tulla, sest õhtuks oli trammiliiklus taastunud ja kõik inimesed olid trammi peale tulnud.

Belémiga olid meil suured plaanid, sest seal on veel terve hunnik muuseume. Alustuseks läksime tõllamuuseumi, kus selgus, et tõllamuuseume on lausa kaks, kõrvuti, eraldi piletitega. Küsisime veidi kurnatud olekuga piletimüüjalt, et miks kaks. Ta vastas, et kuratsedateab, valitsus on loll. Ilmselt puhas räkit. Siis läksime Jeronimóse kloostrisse (seesama pitsiline seal pildil), mis oli oma suurushullustuses suht hingemattev. Ja selleks ajaks kui me sealt tulema saime, oli meremuuseum juba suletud. Ühel reisikaaslasel on perekondlikel põhjustel mere vastu väga kirglised tunded ja üsna hingelõhestav oli vaadata, kuidas ta nüüd nukralt ümber maja käis ja kinnist muuseumi telefoniga pildistas. Lohutuseks viisime ta siis lähima veekogu juurde, mis õnneks oli ainult umbes 100 meetri kaugusel. See oli tegelikult küll selline suuremat sorti jõgi, Rio Tejo nimeks, aga kuna me juba algusest peale olime kippunud talle viitama kui merele, siis ajas asja ära küll. Pealegi sai antud jõest väidetavalt üsna varsti pärast seda vette ehitatud matsakat torni ka meri, mis meri.

Vaade meie väga kitsalt rõdult alla Baixa tänavatele

Alfama, Portas do Sol

Elamine oli seekord oluliselt vähem umbkeelne kui eelmine kord Barcelonas ja üldiselt polnud talle suurt miskit ette heita. Küll aga jäime veidi nõutuks kui õhtul magama minnes avastasime, et kolmepeale on meile kahte voodisse pealevõtmiseks jäetud üks tekk ja üks suuremat sorti lina. Telefoneerisime Emmale (Emma oli meid  korterit tutvustades ärgitanud vajadusel iga kell ühendust võtma), kes teatas, et niimoodi vastu õhtut on tal väga raske, kui mitte ilmvõimatu, midagi ette võtta ja soovitas meil konditsioneer sisse lülitada. Järgmisel päeval tõi siiski ühe lina juurde ja ühe tekilaadse asja ka. Tublide nõukogude inimestena saime hakkama.

Igatahes, Lissabon on igati meeldiv koht, kuigi väikse city breaki tarbeks ehk veidike kaugel. Hinnad on mõistlikud, trammid on nunnud, vaated on ilusad, teha on seda ja teist. Agressiivseid selfiekepi- või muude vidinate hõlma alt müüjaid peaaegu ei ole. Vähemagressiivseid hõlma alt narkootikumidepakkujaid oli mitu, eriti tol õhtul seal Bairro Altos, aga sellest ei tasu eriti erutuda, sest noore portugali kursavenna väitel on see peamiselt muru ja tuhksuhkur, leidlikematel ehk ka oregano. Ilm oleks võinud veidi soojem olla, aga võrreldes lähtekohaga oli sellega ka juba päris hästi.

Järgmisel aastal on plaanis Ljubljana. Mitu moori läheb, see sõltub sellest, nagu sai tuvastatud, kui paljud on padurasedad. Sest kunagi ei või teada, kui võid padurasedaks jääda.