Suvejuttu

Sandra kirjutab, et:

Okei okei, ma saan aru, et nii pole ilus. Et pead siis blogi või ei, aga korra aasta jooksul kirjutamine on ka nõme. Et mis sa sellega siis nüüd öelda tahad. Tegelikult vastus on lihtne. Ma olen Hiiumaal ja siin on nagu mingi kirjanike loominguparadiis, mu meelest. Et kui ma oleks kirjanik, siis ma istuks siin põõsas, laseks end sääskedel sõelapõhjaks järada, vitsutaks tuulehaugi ja maasikat vaheldumisi nagu mu üheaastane poeg ja muudkui vuhaks trükkida. Aga ma pole kirjanik ja poeg igatahes on sellises parajas eas, et rahus mul põõsas istuda ka ei laseks, seega tuli mingi tabamus mul praegu nagu välk tumehallist taevast siia saunaruumi, kus Noorprints suure õiendamise saatel raskesse unne vajus, ja ma mõtlesin, et nokin telefonis veidi trükkida. Väga ebakirjanikulik, tean.

Olen blogimaastikust üsna irdunud. Tean, et vahepeal on toimunud seal ka jõukatsumine. Ma ei suuda hetkel meenutada, kas ma kellelegi ka häält andsin, aga vähemalt korra olen selle ürituse lehel käinud küll. Enamike võidublogisid ma üldse ei tea, sest need kuulsad gigandid vist sel aastal üldse ei osalenud või olid korralduskomitees või ei teagi. Seevastu FB blogipostituste grupis ma siiski olen ja vahepeal mõne postituse lahti ka võtan, olenemata, kas sellist üldse varasemast ajast tean. Ja nii juhtus ka praegu ja sellest tulenevalt mul tekkis kirjasoon endalegi peale.

Üheaastane samas arvas, et tunnist ajast jaaniunest jagus ja keset täiesti sügavat paksu nohinat hüppas just oma reisivoodi najale püsti nagu elektrilöögist vaevatud ja vaatas mulle punnis silmadega otsa justkui küsides, et kas ma tõesti uinusin, anteeksi! Polnud plaanis!

Võib olla tõesti talle tunnist piisas, sest tema oli see, kes südamerahus terve öö magas, erinevalt ülejäänutest kohalikest magalaelanikest. Resideerume hetkel perega suvekodu saunamajas, kus kogu esimene korrus on voodiks polsterdatud. Mina lahtikäival diivanil, ühene selle külgemööda jooksvas reisivoodis ja kuuene omakorda selle kõrval madratsil. Viimasel kahel ööl on ühele inimesele sobivas voodis olnud ka hr abikaasa, mis on meis mõlemas teravaid emotsioone esile kutsunud, sest ma olen seda voodit juba 4 ööd ilma TEMATA harjunud kasutama. Kui eile kl 23 silma looja lasin, hakkas kuskilt kostma korralik tümakas nagu Tallinnas Uue-Maailma kuni Ülemiste kandis kui ALeCoq areenil mõni maailmakuulus esineja kontserti annab. Suht ebaaus, sest üldiselt tuleb inimhing siia kadakarägastikku just ülimat vaikust nautima. Kahtlustasin, et tümm tuleb ca 1km kauguselt talust, kus eile valget limusiini nägin, sest juba see, et siin mere ääres ürgsete kadakate vahel on valge limusiin, on juba täiesti raudselt igasugu teooriaid tekitav. Kui täna ülikitsal kraavivahelisel autoteel kurvi tagant sirge peale jõudsin ja nägin samast talust väljunud mootorrataste ja autode kolonni vastu sõitmas (ja korra ehmatusest röögatasin), oli pilt selge. Kui see tümakateema ikkagi lõppes ära mingiks selliseks ajaks kui hakkas jälle valgemaks minema, siis ärkas üles kuuene, kes ei hakanud asja pikemalt sisse juhatama kui et puhkes nutma oma äsjatunnistanud õudsast unenäost ja kuna olin ise napilt jõudnud sügavamatesse unekihtidesse, siis võimaliku tulemuseta lohutamise asemel kamandasin ka TEMA ruttu meie voodisse, mis omakorda lõppes hommikul järjekordse sõnasõjaga hr abikaasaga, et kummal oli halvem magada. Kas temal, kes oli vastu seina litsutud ja sai magada vaid ühel küljel või minul, kes pidi leppima poole tekiga ja kui tahtsin selili magada (sest puusad valutasid külili olemisest), siis vaid tingimusel, et voodist lahkuv vasak käsi oleks mu enda tagumiku all kinni. Ja seeläbi ka sureks. Puhkus, eks.

Ei tea, mis jama on, aga halvad unenäod on kuueaastast kimbutanud juba mitmel ööl. Kuigi esimesel hommikul ärkas ta õndsalt üles ja tunnistas, et nägi pikalt unes multikat ja on väga tänulik. Siin on see multikateema seetõttu rõhutatud, et internetti selle jaoks ei jagata ja televiisoris on vabalevi, seega ei mingeid järelvaatamisi. Kui juhtud olema multikavalmis Etv2 hommikuse või õhtuse programmi ajal, siis palun väga. Muidu no-go. Selle asemel oleme pigem pikalt hommikuti maganud, õhtuti õe ja lastega erinevaid randu külastanud. Tundub tervislik.

Söögikohtade osas meil väga pikka nimekirja seekord ette näidata pole kuna esiteks on meil eelmisel suvel naabrilt ostetud ahju abil saare kodune toitlustus jõudnud täiesti uuele tasemele (varasema gaasipliidi ja grilli kõrval), nt nagu: ahjukartul! 😮 Ja teiseks mind on juba nii palju, et kulukas on ka. Üheaastane sööb tuugalt kaks korda rohkem kui kuueaastane. Aga siiski nädala jooksul oleme korra sattunud neljapäevasesse pop-up kohvikusse Hõng Kassaris, sest see on mu saare lemmik oma suurepärase taimetoiduvalikuga (koorene spinatipasta, oreo tort, kaneelisaiad – all vegan). Linnumäe restos testisin Beyond Meat burgerit, aga see taimevalgust tehtud kotlet oli nii lihasarnane, et lõpetamata ta mul jäigi. Täna saime härraga osa ka korraliku annuse Hiiu Teeninduskultuurist, millest võib igal suvel kirjutada omaette lektüüri, ühes Kassaris pikalttegutsevas ettevõttes, mis kohati nimetab end restoraniks, samas kui oled veidi lauas istunud ja ettekandja menüü toob ja mainib, et neil on MUIDU teenindus letist, siis hakkasid kohe igasugu kahtlused tekkima. Nt miks on hinnad nii kõrged kui pubistiilis letijärtsus ootama pead, miks selgub toidusaabudes, et ka kahvel-nuga on vaja ise võtta kui need ei asu isegi mitte 10m kaugusel tollest eelnimetatud letist, miks kahvel-nuga tuuakse lõpuks kandikul kenasti salhvrätile asetatult, aga seda salhvrätti sulle kasutamiseks ei jäeta ja lõpetuseks, mille paganaga õigustada restoranis Fanta pakkumist kaheliitrisest pudelist, kust mullikrööm oli lahkunud ilmselt juba eilaste klientide ajal. 2.50€ eest. Noh, ma võtsin kohe alguses asja Hiiu Teeninduskultuurist lähtuvalt, aga härra oli kohe pikalt kuri. Samas toit oli umbehää. Kahju, et ei tihka enam nautima minna. Ja näe, sai rahulikult tippi mitte jätta. Letiteenindus ju.

Aga et nõnda kurbadel toonidel ei lõpetaks, siis tore on ka ikka enamjaolt. Kärdlasse on tehtud uus tutikas seikluspark (kus ma küll põmst kahest jäsemest verdtilkuvate haavadega lõpetasin ja ühele jäsemele meetrised sinikad skoorisin, aga noh. Omavastutus ju. Neljas jäse sai uue ahjuga põletushaava :D) ; ilm ja merevesi on olnud imeliselt täiuslik; ja lapsed on olnud suht vähetüütud (ja selle võrra muidugi palju armsad).

Õe tehtud klõps Suursadama mmmõnusal biitšil

Sürpriisivalimik

Hanna kirjutab, et:

Elu on ootamatusi täis.

Tagantjärele mõeldes ei ole see väike ent visa külmetushaigus muidugi midagi enneolematut, isegi antud suvisel aastaajal. Ma siiski ei osanud sellise võimalusega praegu absoluutselt arvestada. Igatahes olen ma viimase kolme päeva jooksul konservatiivse hinnangu järgi aevastanud umbes 250 korda (ma arvaks, et samapalju kui kogu varasema elu jooksul kokku). Täna ärkasin keset ööd üles, et üks kiire kolmene seeria teha. Positiivse külje pealt, kui täna autoraadiost tulevale Tina Turneri menuloole “Private Dancer” kaasa laulma hakkasin, oli minu toon märkimisväärselt originaalilähedane ja kohaselt sensuaalne (even if I do say so myself). Samas ma pole muidugi päris kindel, kas sellist ahelaevastusele kalduvat inimest tegelikult üldse peaks autorooli lubama.

Mõned ootamatused on päris nunnud. Mõni nädal tagasi, kui ma Sandra Troonipärijale lasteaeda järele läksin, seisis too hoovis turnimiskontraptsiooni tornis ja hüüdis üle terve Mustamäe rõõmsalt: “See on ju mu Hanna!” Mingil tuvastamatul hetkel on minu nime eest kadunud eesliide “tädi”. (Ma pean tunnistama, et alguses ei osanud ma seda sinna väga tahtagi, aga nüüd kui ta läinud, on ka nagu natuke kurb.) See, et ma järgmisel korral tema käest päris kõvasti pragada sain kui ma temaarust punase tulega üle ristmiku sõitsin, ei oleks ilmselt jällegi pidanud niivõrd üllatama (tegemist on siiski hästikasvatatud seadusekuuleka inimesega). Nagu ka see, kuivõrd raske on keset tipptundi kolmeaastasele liikluseeskirja nüansse seletada (tuli oli tõesti punane selleks ajaks kui ma ristmikul vasakpööret lõpetasin). Õnneks olen ma veel piisavalt autoriteetne isik, et mingi variatsioon “sest mina ütlen nii”-st töötas.

Teisestküljest jällegi… Mai keskel tõmmati mul ootamatult välja tarkusehammas. Läksin ühel kolmapäevasel pärastlõunal pahaaimamatult hambaarsti juurde mingi üsna ebamäärase ent juba mõnda aega elurõõmu rikkunud kaebusega. Arst koputas kõik hambad läbi, lasi natuke vurtsu ja pool tundi hiljem lahkusin sealt ilma hambata. See tarkusehammas oli mul juba umbes 14ndast eluaastast olnud ja selle ajaga üsna omaseks saanud, nii et ka minapilt vajas pärast veidikest korrigeerimist. Ülemise tarkusehamba väljatõmbamine, samas — oluliselt tšillim kogemus kui mistahes auguparandus. Jällegi üllatav.

Naaberaias võeti maha vana pappel. Terve teisipäeva võeti, sest pappel oli iidne, jäme ja üle linnaosa kõrguv (esimene osa sellest protsessist figureeris teravalt mu unenägudes, ent üles otseselt siiski ei äratanud — kunagi ammuse rattamatka ajal juhtus sarnane lugu, kui Käsmu tipus võeti hommikupoolikul maha kogu see võsa, mille sisse olime õhtul telgi püstitanud; seda suurt põõsast, mille taga olin veel päikesetõusu ajal pissil käinud, poleks seal nagu kunagi olnudki). Kui köitega puu otsas rippuvad mehed tüve kallale asusid, kostus sae vaikides iga natukese aja tagant sonoorne ümberkaudseid maju raputav müts, sest järjekordne jäme jupp langes vastu maad. Täiesti võõraste inimeste täiesti võõras puu, eksole, aga nüüd on hommikul köögis kohvi ootamise ajal aknast välja jõllitades tunne nagu ma oleksin kolinud.

Mõned ootamatused on muidugi täitsa absurdsed. Need on vaieldamatult mu lemmikud. Veidi aega tagasi viisin vanaema ortopeedi juurde, et ta saaks endale personaliseeritud korrigeerivad tallad tellida (mille käigus selgus, et doktor käib iga hommik tööle samast, Tallinnast 60km kaugusel asuvast külast, kus vanaema elab, aga see oli pigem siuke tavaline Eesti nojah-tõdemus). Vanaema on meil muidu igati ontlik ent kohati hulljulge 83-aastane vanakooli proua, eluaegne õpetaja, kes teab üldiselt üsna täpselt, kuidas peab ja ütleb seda häbenemata sullegi. Eemaldas doktori kabinetis oma peened nahkkingad ja nende seest tulid välja Viru Valge reklaamsokid. Hetkeks neid üllatunult vaatama jäädes meenus, et need on tegelikult minu enda sokid, saadud kingituseks mingilt konverentsilt, kus ma töötasin.

Teoorias ei pea ma ennast täiesti tavalise kontrollifriigina eriliseks üllatusteaustajaks. Isegi kui nad on positiivsed. Samas olen ma jällegi suur absurdifänn ja ma tean küll, et absurd juba iseenesest ei saa olla midagi muud kui üllatav. Aga teatavad kelmikad vastuolud iseeneses lisavadki naiselikkust ja veetlevust, ma olen aru saanud. Ja no neid ei saa ju kunagi üleliia olla, eksole?

Kuidas elab kahepoolene

Sandra kirjutab, et:

Juuniorite taaskohtumine

Troonipärija on sirgunud üha pikemaks ja võrratumaks noormeheks nõnda, et teda on mõne pildi järgi ekslikult pakutud ka viieaastaseks. Tema jutt on nüüd muutunud täiesti tavaliseks inimese vestluseks nõnda, et vahel pole tõesti vahet, kas vestled kahese või viiesega. Mõningaste eranditega loomulikult, sest kui kahene ütleb üleväsinuna õhtul, et ta kõrv valutab, siis kahtled selles märkimisväärselt rohkem kui viieaastase puhul. Aga võib juhtuda ka, et see vastabki tõele nagu pühapäeval emos selgus, et tal kõrvapõletik on. Väike, aga ikkagi.

Ja nõnda nagu nädalad pole vennad, pole ka päevad teps mitte vennad. Möödunud nädalal olin ma pikalt töölt vaba ja veetsime hästi mõnusasti kutiga aega. Muidugimõista on täiesti omal kohal midaaaaa-hekki????-vihahood nagu selleealisel ikka, aga sellevõrra on mu ehtsal kaksikul tugevamaks muutunud ka kiindumustunne. Seega nendel hetkedel kui ta mind tugevasti kallistab ja ütleb, et armastab, siis ma peaaegu isegi unustan need vihahood 🙂 Eriti arvestades, et see armastamine hakkas ka ikka läbi suure eituse – kõigele ei! Mina: ma armastan sind niiiii väga. Tema: mina ei armasta sind niiii väga. Nüüdseks siiski vist ikka armastab. Kuigi sellel nädalal on meie peres natuke närvilised ajad olnud ja tema ise (võibki olla, et sellest peegelduvalt) on tõbine ja tujutu ning meie tülid on võtnud täiesti uue vormi – klaasid klirisevad ja trummikiled murduvad 🙂

Poes ja restoranis temaga käia ei ole tegelikult suuremat sorti keerulisem ettevõtmine kui temata. Selles suhtes, et muidugi ei pääse me eranditest, aga kui ma mõtlen tagasi viimatisele poeskäigule, kust ma väljusin poole pea jagu hallide karvadega, siis oli see ikkagi millaski kevadel ja meie oma süül – shoping oli tõesti veninud pikale. Aga täna põrutas ta kogemata oma lastepoekäruga mingile daamele tagant sisse ja lausus selle peale “Oih. Vabandust!”. Ja restoranifänn on ta täiega – ma olen teinud korralikku koolitustööd ja pole oma restoraniarmastust kõrvale lükanud imikust last kasvatades, mistõttu on ta asjaga küllaltki harjunud. Tuleb lihtsalt kriteeriumile “hea toit” lisada ka kriteerium “lastenurk” ja sellega on asi ühelpool. Ühegi käigu puhul me enam vankrit või käru ei kasuta, sest a) meil ei tule lihtsalt meeldegi kaasa võtta ja üleüldse, kas keegi teab, kus meie käru on?! ja b) käest kinni tänaval jalutada talle meeldib ja nõndaks ka mulle.

Mõned oskused ja huvid on ta lükanud seoses uue elurütmiga tahaplaanile. Näiteks ei oska ta enam nuusata. Allakahesena sai kõik ninapumbad ja sellega kaasnevad jullad kodust likvideeritud, sest laps nuuskas kenasti. Nüüdseks puhub ta väga eeskujulikult kogu õhu välja suust puristades ja ei aita ka see kui ise ette näitad, mismoodi ninast tuleb tuult välja lükata, endal lõug tatine…

Samuti ei tunne Troonipärija enam eriti huvi tähtede vastu, mida ta allakahesena tundis ligi kümmet. Midagi ta ikka mäletab ka, et S, mis näeb välja nagu “usssss” ongi “esssss”. Ja aegajalt küsib mu käest: mis siia kirjutatud on? Ja pliiatsiga armastab ta viimasel ajal teha mingeid pisikesi max 1 sentimeetrise läbimõõduga kritseldusi ja väidetavalt ta ei joonista, vaid “ma kirjutan”. Aga kohe kui ma hakkan tema nimetähti suurelt paberile joonistama ja ilmekalt kaasa küsima, mis täht see on, siis keeratakse selg ja pannakse padavai laua tagant minema.

2 cm suurune lennuk ja minu hämmeldunud monoloog takkaotsa (jah, ma saan tegelikult aru, et tegemist on juhusega, see paber oli ees tegelikult teistpidi, seega joonistati lennuk suunaga vastu maad:)

Vahel kui mul tekib eriline motivatsioon (õigemini süütunne, et peaks kodus midagi arendavat lapsega tegema), siis võtame välja näpuvärvid ja minu udupeened pintslid ja “maalime” midagi. Seekord oli juhuslikult tulemas isadepäev, nõndaks võtsime plaani teha väike imal kingitus oma pere isale. Joonistasin harilikuga mingid piirjooned ette, aitasin teha musta näokontuuri ja olin sunnitud veidi ka pintslist mingitel hetkedel kinni hoidma, et asi väga lappama ei läheks (sest Härral on küll lopsakad huuled, aga kas just nüüd nii silmatorkavad…), aga suures osas maalis selle pildi Troonipärija ikka ise.

Eile, kui veetsime ühe järjekordse hulllllumeelse päeva kahekesi kodus, sest Troonipärija organism näitas üles hommikul uskumatut võimet saata mitu klaasitäit vett sama teedpidi tagasi, olin sunnitud leiutama veel mingeid mänge ja tegevusi, et mõni pooltund oleks ka tülivaba. Sestap joonistasime pojaga MEMORY mängu.

Esialgu ta muidugi arvas, et ülesanne on need ükshaaval endale kätte korjata ja mängida, et need on mingid “piletid” või “kaardid” või “raha”. Kuna üks kaardipaar on ka tema joonistatud (see roheline aas ja miski sigrimigri), siis ei sobinud talle ka see, et ma tema joonistatud pildid tagurpidi keeran. Aga tegelikult kui ma olin natuke aega seda nelja pildipaariga mängu üksi mänginud, siis vaimustas teda ka lõpuks see rõõm, mis tekib kui leiad oma kaardile paarilise. Sellest hoolimata kulus kaartide joonistamisele kauem aega kui mängu enda mängimisele 🙂

Täna aga käisime pikalt planeeritud juuksurikäigul ja arvestades, mis trall on viimastel päevadel ja öödel käinud (täna öösel näiteks kell pool 2 minu magamistoas kottpimeduses ringi jalutades ja röökides “multikaaaattt!!”), olin ma veendunud, et mu armas juuksur saab ette näidata, kuidas on laua all neljakäpukil last taga ajada ja juukselõikusmasinaga niiviisi juukseid lõigata. Aga võta näpust, Troonipärija käitus nagu üks eeskujulik troonipärija, istus soliidselt juuksuripingil ja nosis laua pealt leitud õuna nagu vana rahu ise.

On kaksik, noh.