hotell

Grand Tour vol.2

Hanna kirjutab, et:

Õigupoolest oleksin seda pidanud eile kirjutama, aga asjaolude kokkulangevusel (laiskus, väsimus ja tugitoolisport — Maissell Weebo ja Ianek Oglaini, nagu BBC kommentaatorid läbivalt ja enesekindlalt neile viitasid, saavutused) jäi kirjutamata. Täna ka üldse ei viitsi, aga nüüd küll juba peab, sest muidu läheb meelest ära, sest uusi asju pressib juba peale (vol.3). Ja see eelmisel korral julgelt pealkirjaks pandud vol.1 mõjub mind ennast mõnitavalt.

Ma saan täiesti aru, et võib olla tekkinud küsimus, et miks ma nüüd niiviisi üksipäini reisin. Põhjuse võib tegelikult jaotada kahte kategooriasse. Esiteks, täiesti objektiivsetel (materiaalsetel, sotsiaalsetel, perekondlikel jne.) põhjustel inimesed minu ümber kas ei taha või ei saa reisida nii nagu mina seda teen. Ja teiseks on mul aegajalt vajadus olla reisides täielikult iseenda ajagraafiku ja eelistuste peremees. Teinekord mulle jälle väga meeldib kui keegi teine kõik need otsused minu eest ära teeb ja mina lihtsalt jõlgun kaasa. Või siis mingi vahepealne, kollaboratiivsem, variant. Lisaks on mul halb komme sujuvalt reisikorraldajaks hakata, nagu mina ainuisikuliselt vastutaksin selle eest, et teistel kõik operatiivselt sujuks ja selline vasakultsaabunud vastutustunne (ja isegi selle mahasurumine) võivad olla väga kurnavad.

Seekord on sellesmõttes ka hästi, et ma ainult iseendaga arvestama pean, et pühapäevaõhtuses Londonist lahkunud rongis (jeebus, see tundub nagu miljon aastat tagasi juba, kuigi nädalatki ei ole möödas) oli millegipärast konditsioneer südamest põhja keeratud ja valitsesid arktilised tingimused. Mistõttu esmaspäeva hommikul ärkasin ma oma Oxfordi hotellis üles kindla teadmisega, et pigem varem kui hiljem on saabumas Nohu. (Ilmselt oleksin pidanud siiski halva märgina võtma asjaolu, et viimasel hommikul ärkasin ma oma Londoni hotellis selle peale, et kukkusin voodist välja — ma ei tea, kas sellist asja minuga varem elus üldse juhtunud on). See ei ole mul muidugi esimene kord elus reisil konditsioneerikülmetus saada, aga tookord Jaapanis oli vähemalt aastasaja rekordkuum august. Inglise oktoobris selline liikuvas transpordivahendis konditsioneeriga hullamine tundub siiski ebaaus. Põhjenduseks võib olla ainult see, et reisi esimeses etapis oli rong nii tuugalt rahvast täis, et vahekäigus seisid inimesed rivina püsti.

Oxfordi vahelepõike asjus olin ma otsuse teinud üsna viimasel hetkel. Hotelle kinni pannes jätsin Londoni ja järgmise plaanitud etapi vahele kaks ööd lahtiseks ja kui keset (peamiselt sotsiaalselt) tihedat töönädalat Brüsselis sunniviisiliselt lõpuks otsuse tegin (sest aeg hakkas juba kätte jõudma), siis erilist tähelepanu kinnipandud hotellile ei pööranud. Oluline oli see, et ta oleks lähedal nii raudteejaamale kui vaatamisväärsustele ja ei maksaks üle mõistuse palju. Kohale jõudes selgus, et mitte ainult ei asu hotell iidses kindluses, vaid veel 25 aastat tagasi oli minu hotellituba olnud vangikong. Või noh, kolm vangikongi, millest üks moodustas mu hiiglasliku vannitoa. Mingile teemakohasele askeetlusele õnneks ei sunnitud ja hotellis olev peen bistroo oli nii ärareserveeritud, et mulle seal õhtusöögiks kohta ei leidnudki.

Photo 30-09-2019, 16 17 02 (1)

Oxfordiga tutvumiseks olin endale jätnud päeva. Ja ma ei ütleks, et sinnaminek oli otseselt viga (sest iseenesest oli seal ju kena ja kui ma poleks läinud, siis ma praegu ikka Photo 30-09-2019, 16 16 12 (1)ju mõtleks, et miuke seal on), aga kindlasti oli see mu ringreisi kõige nõrgem punkt siiamaani. Asi pole iseenesest üldse Oxfordis, mis kõigi märkide järgi on igati vahva ülikoolilinn, vaid selles turistide hordis, mis sinna peale laskunud on. Ja mitte lihtsalt turistid, mis oleks minu jaoks juba iseenesest ärritav, vaid hiina turismigrupid, kes olid põhimõtteliselt igal pool, tihkelt tropis ja peaaegu täiesti ainult iseendale keskendunud. Ainuke koht, kus sai natuke rahulikumalt hängida, oli see suht keset linna asuv meeliülendavalt metsik park/heinamaa, kus lehmad tüünelt ringi jalutavad, oravad prügikaste revideerivad ja iga natukese aja tagant keegi mingil alusel, mida vesi kannab, mööda uhab. Seal mulle väga meeldis. Kõik need kolledžid ja asjad on toredad vaadata, aga enamikku sisse jalutamiseks oleks tulnud maksta piletiraha. Ja kuigi ma otseselt selle vastu Photo 30-09-2019, 17 21 03ka ei ole, siis kõigi nende hiinlastega koos sinna sisenemine ei tekitanud küll absoluutselt mingit kiusatust. Ma ei teagi, mis värk nendega on — näeb välja nagu nad võtaksid kogu maailma nagu mingit püsiekspositsiooni, hetkekski päris eluga mingeid seoseid tekitamata või isegi kontekstile mingit tähtsust omistamata. Ja, lisaks kõigele ülalpool toodule, ma üldse ei välista võimalust, et see linn langes ebaõiglase subjektiivse võrdluse ohvriks, sest meenutas mulle oma olemuselt (fiilingult, noh) vana head Leidenit, aga ei jõudnud päris samale tasemele, sest Leiden sai siiski mitu kuud minu elust, et omaks saada.

Photo 30-09-2019, 17 19 49

Ma saan aru, et Oxfordil on mingi seos ka harrypotterindusega, aga kuna ma sellesse Photo 30-09-2019, 16 25 48universumisse kunagi väga tõsiselt süvenenud ei ole (läbi olen töötanud, aga kõik kõrvaline parafernaalia, legendid, seosed, spekulatsioonid ja tagamaa jäävad mulle üsna kaugeks), siis see ei andnud asjale mingit lisaväärtust. Pigem tekkis hoopis tahtmine uuesti põhjalikumalt ette võtta Morseversum ja eriti võib-olla isegi “Lewis”, mis kõike nähtut kõige lähemas minevikus utiliseeris.

Photo 30-09-2019, 17 08 10

On täiesti võimalik, et minu mitte nii positiivsesse üldmuljesse andis oma panuse ka kahtlane tervislik seisund, aga samas, järgmises vahepunktis olin ma ikka oluliselt niitvamalt tõbine ja see koht sai mulle küll ütlemata sümpaatseks. Rong sõidab Oxfordist Plymouthisse ühe ümberistumisega kolm ja pool tundi, mistõttu (arvestades ka oma konditsiooni ja selle tekitanud eelnevat kogemust) võtsin targu esimese klassi pileti ja olen valikuga väga rahul. Kõrvale keegi istuma ei trüginud ja kaasreisijatest enamuse moodustanud väljapeetud keskealised prouad suhtusid minu teatud intervallidega paratamatult aset leidvatesse katsetesse oma aju nina kaudu välja puhuda tänuväärse diskreetsusega. Mingi hetk, kui me olime ikka tunde juba bukoolilist inglise agraarmaastikku läbinud (vahepeal näiteks nägin mäeküljel tohutut seletamatut valget hobust ja jõllitasin seda tükk aega, enne kui mulle meenus, et on olemas Google) ja ma üritasin parasjagu meelde tuletada, mida ma mäletan Exeteri katedraali kohta (sest olime seal linnas just peatunud), heitsin korra pilgu üle õla, aknast välja, ja avastasin sealt sellised kaadrid.

Photo 01-10-2019, 19 32 32Photo 01-10-2019, 19 32 21Photo 01-10-2019, 19 33 34

Veidi aega hiljem läks jälle bukooliliseks. Plymouthisse jõudes istusin taksosse ja hetk hiljem tervitas mind külalistemajas äärmiselt meeldiv ent kohutava hambumusega proua. Inimesena, kes veedab pool oma elu anonüümsetes hotellides, ei tea ma päris hästi, kuidas suhtuda sellesse, et külalistemajades ronivad tervitajad sulle tuppa voodi kõrvale, et sinuga koos läbi lehitseda maja ja piirkonda tutvustav kaust, aga tundub, et nii on siin kombeks. Kui proua oli lahkunud,kasutasin võimalust hetke oimetult lamada  ja järgisin siis temalt saadud juhist väljuda eesuksest ja pöörata paremale ja kuigi olin ju täitsa ise endale selle toa kinni pannud (isegi kui see oli juba päris mitu nädalat tagasi), siis tabas mind siiski väikese üllatusena, et viis meetrit hiljem oli vaade enamvähem selline.

Photo 01-10-2019, 21 46

Et siis veidi nagu hall, aga kõik need kalju külge ehitatud restoranid ja kümned veeni viivad trepid olid väga kaunid. Nagu ka see, et terve veeääre ulatuses läks ilus lai ja kõrge bulevard. Jalutasin seda mööda natuke, järgmist päeva kavandades, ja siis sõin õhtust hiina restoranis, mida külalistemaja proua oli mulle soovitanud ja mis oli mulle juba ette sümpaatne väljavaate pärast tunda mingisugustki maitset. Lisaks tundus asjaolu, et sellise koha peal asub hiina resto (lisaks kõigele muule väga kiiduväärse nimega Wet Wok) peaaegu meeliülendavalt absurdne (resto siis seal, kuhu näitab nool).

Photo 01-10-2019, 21 49 55

Järgnenud öö jooksul oli ainuke hea asi see, et majutusasutustes on tänapäeval standardvarustustuses ka suur karp taskurätikuid. Hommikuks olin nendesse üsna mattunud ja kui proua mu käest läbi ukse mingil hommikupoolikusel kellaajal rätikute vahetamise vajaduse kohta päris, olin ka isePhoto 02-10-2019, 14 51 30 üllatunud, millise eeskujuliku kraaksatuse ma alustuseks produtseerisin (kui järgmisel päeval lahkusin, küsis proua siira murega, et kuidas mul nüüd siis enesetunne). Mistõttu kui lõpuks ennast kokku võtsin ja päeva ametlikuks alustuseks kohe üle tee asuvasse söögiasutusse suundusin, tabasin ma neid täpselt keset seda ainumat pooltundi päeva jooksul kui seal süüa ei antud. Aga kuna päev oli meeldiva üllatusena hoopis midagi muud kui eelmine õhtu, siis polnud ka hullu, et pidi veerand tundi niisama passima. Tegin täidesaatva otsuse, et minusuguse katkuhaige jaoks ei saa olla midagi paremat kui päikesepaiste ja mereõhk ja istusin oma kohvijoogiga väliterrassile. Ja no varsti tuli ju söök ka.

Photo 02-10-2019, 19 07 17Ravimeetod põhimõtteliselt alt ei vedanud, kuigi ühel hetkel, keset tunniajast sadamakruiisi (esimene selline, pärast Maltal aset leidnud ekstremismi, nii et tegelikult minu “hobuse selga tagasi” hetk) tundus mulle, et ehk saab seda mereõhku veidike palju. Õnneks olin ettenägelikult kaasa võtnud, mitmeid sobilikke riideesemeid, millesse ennast mähkida (visuaalselt ehk mitte kõige esteetilisem vaatepilt, aga kruiisikaaslasteks olid ainult neli pensionäri jaPhoto 02-10-2019, 19 14 15 üks tütarlaps, kes oli keskendunud peamiselt selfiede tegemisele). Kruiisi giid keskendus suuresti ainult Plymouthi meeletutele sõjalaevadokkidele, mina peamiselt teises suunas paistvale kaunile Cornwalli kuppelrannikule. (Plymouthi-poolne kallas ei ole veel Cornwall, vaid on Devon.)

Sellesmõttes, et ma pärast seda kiirvisiiti nüüd ennast suuremaks asjaks Plymouthi eksperdiks ei peaks, sest ma veetsin kogu sealse aja kaldast maksimaalselt 30 meetri kaugusel, aga see piirkond sobis mulle küll väga hästi (ülejäänud linnast puutusin kokku ainult raudteejaamaga, mis ei olnud eriti paljulubav paik). Pikk kaldabulevard, nimega Hoe, kaunite Photo 02-10-2019, 21 28 16vaadete ja huvitavate objektidega (näiteks pildilolev 1934. aastal kalju külge ehitatud stiilipuhas art deco merebassein Tinside Lido, mis hiljuti uuesti üles vuntsiti), mille ühes otsas päris kena jahisadamapiirkond ja väike jupp vanalinna toredate kalarestoranidega. Kuna Plymouth oligi kavas pigem kiire vahepeatusena kui mingi pikemalt läbimõeldud sihtkohana, siis sain visiiti küll kogu raha eest. Ja selle päeva jooksul, mis mina seal olin, pidas ilm ennast küll suurepäraselt üleval, sest nii eelmisel kui järgmisel päeval muutis läheduses hänginud orkaan Lorenzo siin-seal olukorra pisut ebamugavaks.

Photo 02-10-2019, 21 30 50

Kuigi piirkond oli ilmselgelt peamiselt rekreatiivne (seal on ka suur mäe otsas olev park, kus on ilus triibuline tuletorn ja muid toredaidPhoto 02-10-2019, 20 08 22 objekte), oli seal turiste väga vähe ja needki peamiselt siseturistid. Ma saan aru, et ei ole päris tipphooaeg, mis on ka üks peamisi põhjuseid, miks ma reisin praegu, aga kohalike inimeste poolt oli see kõik ikkagi tihedas rahulikus kasutuses. Mis kokkuvõttes tähendab, et ühendatud olid ka kõik mulle reisimise juures meeldivad elemendid.

Photo 02-10-2019, 20 10 51

Neljapäeva hilishommikul sõin veel sealsamas vee ääres koos paindliku graafikuga kohalikega korraliku hommikusöögi, lasin proual endale takso tellida ja suundusin jällegi raudteejaama. Et lõpuks ometi jõuda sellesse kohta, mis tegelikult ka läheb kokku selle minu poolt augusti lõpus õhku visatud eesmärgiga reisida kusagile sinna, kus praegune hetk aastast ei ole mitte niivõrd maailma lõpp nagu see tihtipeale heas koduses Eestis olema kipub, vaid siiski ainult hooaja lõpp.

 

Advertisements

Eestikas, noh!

Hanna kirjutab, et:

Kõik siin räägivad, et mida nad Eestile sünnipäeva puhul kingivad (mul üks kolleeg näiteks ütles, et tema viskab ära 100 asja – oli väidetavalt paar nädalat tagasi juba kuuekümneni jõudnud). Ma siis kingin blogipostituse. Võite arhiivist ise vaadata kuivõrd haruldase ja eksklusiivse kingitusega on tegu. Teatavat pakilisust (ja isamaalisust) lisab sellele kõigele praegu asjaolu, et ma kuu alguses lubasin Sandrale, et mingi täiega veebruaris võtan ennast kokku ja blogin, eestikas! Ja noh, veebruar, teadagi, ei ole ju prokrastineerjate suhtes kuigi soodus kuu.

Niisiis, paanikapostitus, millest erilist koherentsust oodata ehk ei maksa. Aga eks ma asun trükkima ja vaatame, mis välja tuleb.

Teate seda tunnet, kui on nii palju erinevaid asju, mida peaks tegema, et ei suuda ühtegi neist isegi alustada? Isegi neid asju, mida meeldib ja tahaks teha? Peamiselt sellepärast, et siis oleks kogu aeg süümekas nende vastikute asjade pärast, mida peaks tegema, aga ei tee? Ei? Ju siis olen mina ainuke.

Teisipäeva hommikul mul näiteks algas kodus remont. Ei midagi drastilist, lihtsalt väike iluravi. Selleks tarbeks pidin kõikides tubades asju koomale panema – ülesanne, mille muutis oluliselt kergemaks asjaolu, et täitsa mitmed asjad on mul siiamaani aastatagusest Hollandi-kõrvalepõikest lahti pakkimata. See oli põhimõtteliselt nii tülgastav ülesanne, et kui ehitaja-Igor eelmisel pühapäeval emale helistas ja kurtis, et ta on jäänud haigeks ja tööde algus nihkub seetõttu nädala võrra edasi, tundsin ma teise inimese tervisehädade pärast ülevoolavat, siirast ja lapselikku rõõmu.

(Igor helistas emale sellepärast, et meil on temaga selline keelebarjäär, mille ületamiseks on vaja visuaalset kontakti. Igor on kunagi eesti keelt õppinud küll ja selle väidetavalt isegi täiesti rahuldavalt selgeks saanud, aga üldise keelepraktika puudumisel on sellest tänaseks talletunud ainult sellised sõnad nagu „pahtel“ ja „redel“. Mind aitab peamiselt rahvusvahelises keskkonnas omandatud oskus noppida igast keelest välja maksimaalne arusaadav ja sellest parim võimalik pusle kokku panna. Minu ja Igori suhtluses viib kõik see  põhimõtteliselt selliste stseenideni nagu see interpretatiivne mesilastants, millega ma teisipäeva hommikul üritasin talle selgeks teha, milline on minu parkimiskoht maja kõrval tõkkepuuga parklas.)

Teisipäeva varahommikul igatahes ulatasin Igorile korterivõtme ja parklapuldi ja lahkusin ise rahulolevalt paariks päevaks Brüsselisse. Kiire kõrvalepõikega ema juurde, et viia sinna oma voodiriided, mille ma paunana oma voodist õlale haarasin. Teoreetiliselt võiks praegusel eluhetkel olla Brüsselil Tallinna ees mitmeid eeliseid, sest noh, lisaks sellele, et ei pea üles ärkama selle peale, et proua maaler Svetlana redeli otsas kõlkudes mu voodi kohal lage värvib („Isvinitje“), võiks ju arvata, et siin on ka klimaatiliselt soodsam. Täna hommikul jõllitasin muidugi hotellivoodis telefoniekraani, mis teatas suht tundetult, et väljas on -7C (realfeel -9C) ja ei osanud muud kui pomiseda „oh, fuck me“. Hell has frozen over, öeldakse vist selle kohta. Või „Beast from the East“ nagu ütlevad britid.

Samas, eile pärastlõunal, kui ma tänava ääres oma kohvrile toetusin ja tolleltsamalt telefoniekraanilt kümmekond minutit jälgisin, kuidas Taxify-Toivo mööda Veerenni asulat üha meeleheitlikumana ja lootusetumana näivaid silmuseid, poognaid ja põikeid teeb, oleks see -7C ilmselt puhas õnnistus tundunud. (Vahepeal võtsin korraks hulljulgelt kinda käest ja vaatasin ilmaäppi, mis edastas täiesti absurdsena näivat informatsiooni „-15C, realfeel -31C“.). Üritasin Toivole ka helistada, et teda võimalusel nõu ja jõuga aidata, aga kuuel juhul seitsmest ta ei võtnud vastu. Ükshetk nägin iseloomuliku rohelise tagumikuga autot saja meetri kaugusel tänava otsas ka nõutult mõneks hetkeks seisatavat, aga siis pani Toivo autole jälle hääled sisse ja kadus vastassuunas.

Vahepeal oli mulle saabunud SASilt kiri selle kohta, et nad on mu lennu tühistanud ja mind ümber broneerinud poolteist tundi hiljem väljuvale lennule. Igas muud olukorras oleks see tähendanud, et ma tühistan takso ja suundun tunnikeseks tagasi tuppa. Aga kuna Toivo eepilised seiklused Veerenni asulas (mille igale hetkele olin kaardirakenduse kaudu kaasa elanud) ei jätnud mind päris tuimaks, siis tundus selline käitumine mulle tollel hetkel ebainimlikult julm.

Kui Toivo lõpuks mingist üsna suvalisest suunast kohale purjetas, oli ta arusaadaval kombel kogu maailma peale südamest solvunud ja valmis ametit lõplikult maha panema. Üritasin hetkeks tema tähelepanu juhtida sellele, et sellistes situatsioonides võib telefoni käepärast hoidmine kasulikuks osutuda, aga ta vaatas mulle sellepeale otsa nagu ma oleks tema kassi pihta noolemängu mänginud, nii et jätsin selle teema põhjalikumalt käsitlemata. Lennujaama sõitsime pinevas vaikuses, aga kohale jõudes küsis ta mu käest siiski allaandnud toonil, et kas ma üldse tahan selle reisikogemuse eest midagi maksta.

Hotellis oli rakendatud uudset lahendust kliimaküsimusele (ilmselt siis nii sise- kui väli-) — radikas oli põhjas ja aken oli lahti. Ilma villaste sokkideta uinumine tundus võimatu, mistõttu pidin enne magamaminekut endale sokid kuduma. Ma sügisel juba ühed kudusin, millega olin nii sitaks rahul, et kudusin samasugused ka Sandrale ja emale, aga üleeelmisel nädalal jätsin nad hommikuhämus siinsamas hotellis kohvrisse panemata. Eelmisel nädalal küsisin igaks juhuks järele ega nad neid pärast minu lahkumist ei leidnud. See oli jällegi üks huvitav vestlus, sest leidis aset kahes keeles kolme inimese vahel, kellest keegi ei rääkinud oma emakeeles (mistap maroko-päritolu Adil vaatas minu järelepärimise peale kohe alustuseks mulle sügavalt kahtlustava pilguga otsa — mõte sellest, et mingid sokid on kellelegi nii olulised, et neid nädal hiljem taga otsida tundus talle nii absurdne, et ta eelistas uskuda, et tema keeleoskus on teda alt vedanud), aga lõpuks ilmus keskealine moldovalannast majapidaja välja ühe leitud sokiga. Adil, kes ka varem on silma paistnud huvitavate õhuaukudega mõttelennus, küsis selle peale minu käest täiesti siiralt ja aupaklikult, et kas ma olen kindel, et neid oli kaks. Vaatasin hetkeks sõnatult teda, seejärel oma jalgu (mida oli endiselt kaks) ja ütlesin, et jah, üsna kindel.

Niisiis, nüüd on blogipostituse trükkimisega seoses edukalt välditud vähemalt kolme pakilise tegevuse teostamist. Aga olgu nüüd siis ka laiemalt kinnistunud see teadmine, et kui ma ütlen “eestikas”, siis ma seda ka mõtlen.

mijn neverending semaine

Hanna kirjutab, et:

Olen siin üritanud tuvastada, et millal see eelmine nädal tegelikult algas. Sest noh, nii nagu on erinevaid teooriaid selle kohta, millist sündmust pidada 20.sajandi alguspunktiks, nii ei tasu ka siinkohal babüloonlaste leiutistel oma elukorraldust liialt dikteerida lasta.

Niisiis ma pakuks, et eelmine nädal algas umbes kaks nädalat tagasi, ütleme näiteks neljapäeval, sest reede südaöösel oli esimese essee tähtaeg ja, arvestades, et ma ei saan sellest ainest aru ainult hooti ja seetõttu ei saanud ka eriti aru, millest ma selle essee pean kirjutama, oli see, ma arvan, et hea lugeja on siinkohal nõus, üsna viimane hetk töökirjutamisega pihta hakata. Peale kõige muu oli esmaspäevaõhtuks vaja kirjutada teine tähtteos (aines, mis mulle meeldis ja millest ma aru sain ja puha), aga esmaspäev oli mul täistööpäev ühes mõneti teises riigis.

Kolm päeva hiljem, loetud hetked enne südaööd, esitasin essee ära. Pool punkti võetakse hilinemise eest maha, aga kuna ma siiski ei ole päris kindel, et ma kirjutasin teemasse, siis heal juhul ei olegi seal millestki maha võtta. Ilmselt siis nendest punktidest, OLYMPUS DIGITAL CAMERAmille ma saan selle eest, et allikate nimekiri on ilusti tähestikujärjekorras (sest juhendis oli kirjas, et korrektne viitamine moodustab päris märkimisväärse osa hindest).

Kuus minutit enne esmaspäeva südaööd esitasin ära ka teise essee (seekord siis täpselt tähtajaks) ja selleks ajaks oli küll konkreetselt tunne, et ma suren kohe ära. Kere oli huvitatud absoluutselt kõigest muust kui seal arvuti taga istumisest. Põhimõtteliselt sai see 2500 sõna kirjutatud hoogtöö korras kuue tunni vältel, mis jäid tööpäeva lõpu ja südaöö vahele, peamiselt aga kell 22:30 kuni 23:35. Sest kui esimese essee kirjutamisprotsess oli küll raamatunäide prokrastineerimisest (tööd ei tee, aga midagi muud ka ei tee, sest ei ole ju aega, sest peab ju tööd tegema, püsivaks fooniks väikestviisi meeleheide mõnede eneselegi ootamatute “Sa saad sellega hakkama!” motivatsioonivilksatustega), siis teisele said takistuseks mitmed ette teada (palgatöö, eksole, ma olen ennegi täheldanud, et see ei lase inimesel rahulikult elada) ja kavandamatud elulised asjaolud.

Näiteks viskas ootamatu ahvi mutrivõtmesse mind mõnda aega varjuna saatnud sitt rongiõnn. Kuna belglased olid pool oma raudteevõrku just tolleks päevaks üles kakkunud, siis ei saanud ma sõita rahuliku internetivaba kohaliku rongiga (elu parim artiklilugemiskeskkond), vaid pidin ronima pühapäevaõhtuse Amsterdam-Pariis kiirrongi esimesse klassi. Mis võib ju kostuda igati peen, aga antud hetkel oli pigem selline kõrgema keskklassi loomaaed. Minu istekoht oli seal, kus kaks kahelist istet teineteisele otsa vaatavad, akna all. Kolm ülejäänud kohta täitis prantsuse perekond (määramatu vanusega ennast emotsioonituks opereerinud pereema, tema tuhmi ilmega
poeg ja selle mossis tüdruksõber — kõik kolm kuulasid kõrvaklappidega oma mussi ja OLYMPUS DIGITAL CAMERAkõigi kolme kõrvaklapid lekitasid heli; ja lauaalune oli tihkelt nende jalgu täis). Ühtegi artiklit mõistagi ei lugenud, tegin hoopis tööandja kulul väikese veini.

Halb rongiõnn jätkus mõned päevad hiljem kui ma pidin otse tööpostilt Luksemburgi rongile kappama. Või noh, polekski ehk pidanud niiväga kappama, sest rong oli juba väljudes pool tundi graafikust maas. Seejärel jätkus sõit sellises reipa inimkõnni tempos. Kui kolmetunnine rongireis oli juba kestnud peaaegu neli, teatati vastuvaidlemist mitte sallivas prantsuse keeles, et järgmises kottpimedas vallooni asulas tuleb kõigil maha kobida, sest see rong enam edasi ei sõida. Mis oli muidugi omaette mõistlik, sest tund aega hiljem väljunud päeva viimane lähetus oli meid kinni püüdnud ja eks me siis selle peale kõik üle kolisimegi. Kui mul poleks nii kopp ees olnud, siis oleks ehk ka see infosulg tundunud belgiapäraselt nunnu.

Luksemburgi hotell oli seekord saanud suht spartalik, tuba nägi välja nagu mingi BBC ilmasõjajärgse perioodidraama võtteplats, stseenideks, mille asukohana on kirjas näiteks “teenijanna tuba”. Või “nunnakamber”. A voodi oli pehme ja wifi töötas (kui ma olin umbes kaheksandal katsel lahti hammustanud selle, et hüüumärk parooli lõpus ei tähista mitte niivõrd teenusepakkujate entusiasmi, kuivõrd tuleks ka siiski sisse trükkida). Ja järgmise päeva töö kestis märkimisväärselt lühemalt kui rongireis tööle. Mis tähedas, et sain veidi linna peal ringi jõlkuda enne kui, väike värin hinges, jälle rongi istusin, et Brüsselisse naasta.

photo-02-11-16-22-17-48

photo-02-11-16-22-17-28

Tagasitee kulges siiski graafikukohaselt, andes lootust, et raudteeneedus on selleks korraks murtud. Valloonia, mis seekord ei olnud kottpime (ja ei rullunud lahti minu ja õiglase ööune vahel), tundus rongiaknast isegi päris maaliline.

Järgmisel kahel päeval kohtlesin ma Brüsseli hotellikorterit nagu mõne ellujäämise riäliti osaline, kes on hetkeks tsivilisatsiooni lastud (meenub ka see stseen “Band of Brothers” seriaalist, kus Winters lumisest kaevikust Pariisi vaheldust saama kupatati). Ostsin supermarketist poolfabrikaattoote, mille sai panna ahju (ma polnud olude sunnil kaks kuud midagi ahju saanud panna). Käisin vannis. Magasin voodis meritähe asendis ja kui see ebamugavaks läks (võimalikke tulevasi voodikaaslasi ehk rõõmustaks teadmine, et see pole kunagi mu tavapärane magamisasend olnud), siis lihtsalt diagonaalis. Kuigi ega ma siit ühika teismelisevoodist ka pole veel tegelikult kordagi alla kukkunud.

Reede õhtuks olin uljalt lasknud endale Leidenisse kella poole kümneks pitsa tellida. Selleni jõudmine ajal, mil ta ka veel soe on, oleks eeldanud, et tööpäev lõppeb veidi varem kui viimasel hetkel, sest mul oli enne vaja ka Haagist läbi hüpata ja kohver ühikasse visata. Jõudsin kohale pool üksteist, vähe sellest, et pitsa oli külm, keegi oli sellest ka juba ühe tüki omastanud. Pitsa oli Leidenis sel põhjusel, et lapsed pidasid veerandilõpupidu. Koju sain poole neljase rongiga. Olin endaga päris rahul, sest viimati kuulsin ma Leideni keskvaksalisse sisenedes, kuidas see poole neljane parasjagu lahkus ja veetsin seejärel jaamapingil oma elu pikima tunni poole viiest rongi oodates. Mis jäi kümme minutit hiljaks.

Nädala tinglikuks lõpuks võiks samas siiski pidada pühapäeva. Nagu ma ka juba mitu päeva mantrana endale lubanud olin (jooksvalt, sobivatel hetkedel, aga kindlasti igal hommikul kui sõltumatult magaminemise kellaajast oli ärgates siiski tunne, nagu oleks gorilla mind öö jooksul veidi vaibaklopitsaga töödelnud), magasin ma terve laupäeva muidugi maha, aga kuna õues oli obssöönsel kombel 17 kraadi ja vahelduv pilvisus, otsustasin pühapäeval siiski väikese jalutuskäigu teha. Sihtmärgiks oli linnapark nimega Haagse Bos (ehk siis Haagi mets), kuhu ma ka paari kõrvalepõikega jõudsin. Kuna mul on niigi natuke raskusi hoomamisega, et millal siin hämardub ja öine kellakeeramine oli sellele veel omakorda põntsu pannud ja kuna Haagse Bos osutuski ootamatul kombel täielikuks džungliks (Hollandis on üldiselt nii palju inimesi ja nii vähe ruumi, et metsa eriti vohada ei lasta; väljaarvatud keset suurlinna siis ilmselt), siis kahjuks muutusid need ristuvad ja eri suundades puude vahele looklevad valgustamata metsarajad seal juba varsti pärast minu saabumist üsna kurjakuulutavateks (muinasjuttudes lõppeb sellistes kohtades liiga õhtu peale jäämine alati sellega, et keegi satub märkimisväärsesse ärasöödud saamise ohtu). Tuleb minna tagasi, mõnel päevasemal kellaajal.

deer haagse bos

photo-02-11-16-22-16-49

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

trees haagse bos

photo-02-11-16-22-16-30

alley haagse bos

Uus nädal algas sellega, et sain õhtul järjekordselt ühe oma uue parima sõbra 21.sünnipäeva tähistada. Kuna veidi kiirem periood on nüüd natukeseks läbi, on omavanuste leidmine jälle prioriteetide nimekirjas suht etteotsa liikunud.

Töönädala taustatingimused

Hanna kirjutab, et:

Ma ei saa küll veel midagi lõplikku väita, sest pool töönädalat on veel ees ja tibusid teatavasti loetakse reedeti, aga mulle tundub, et see praegune siin meeldib mulle külastatud Brüsseli hotellidest kõige rohkem. (Neid ei ole nüüd kõike arvesse võttes muidugi ülemäära palju — hakkasin pealiskaudselt kokku lugema ja sain veidi üle kahekümne, aga vahepeal oli variatsioon aastaid väga väike.) Ruumi on kõvasti, kõik vajalikud kellad ja viled on olemas (hommikul silusin mingi miniatuurse lahtivolditava kontraptsiooni peal tööpluuset ja mõtlesin, et kui meie riigis ka Ikea oleks, siis mul võib-olla isegi oleks kodus triikimislaud), dekoor on modernselt rustikaalne ja sümpaatne.

zö viewJa vaade on siin igatahes kõige parem. Elutoadiivanilt läbi kahepoolemeetriste akende otse tohutusuurtele, nende taga kõrguvat peegelklaasist eurohoonet täielikult varjavatele plaatanitele ületänava pargis. Ja pargis aset leidvale elule — mängivad lapsed, rähklevad koerad, piknikku pidavad pesionärid. Tööle ja koju tormavad europersed.

Sest, jah, teine suur boonus on see, et ta on vajalikele ametihoonetele mõnusalt lähedal. Arvestades, kuivõrd labiilne on siin sel nädalal olnud ilm, on see lähedus mind juba mitu korda suuremast katastroofist päästnud. Soodne asukoht on muidugi endaga kaasa toonud ka bedpideva ohu tööle hiljaks jääda. Sama häda oli mul läbivalt näiteks keskkooli ajal, sest ma elasin koolist ülejärgmises majas. Hommikul trepikoja uksest välja tormates kuulsin, kuidas koolis helises kell ja nägin teisi omasuguseid ümberkaudsetest majadest ummisjalu välja pudenemas. Kümnendas klassis oli meil kolm päeva nädalas esimene tund inglise keel ja see, et ma iga kord kolm minutit pärast kella uksest sisse sadasin ajas õpetaja nii närvi, et ta lõpuks ei lubanud mind enam tundi.

Peale selle on kohe nurga taga toidupood ja asutus, mis, nagu selgub, on üks põhiline europersete lihaturg. Sellesmõttes olen ma oma elu muidugi täiesti valesti elanud, et ma olen ju ometi terve ilmatuma hulga aastaid ka nagu külgepidi europerse olnud, aga sellest kohast ei olnud mul aimugi (ettevõte nimega “The Wild Geese”, kui keegi veel teenimatult teadmatuses on).  Eile tegime seal pärast tööpäeva väikese lõõgastava veini, aga siis oli ta veel selline täiesti tavaline suht iseloomutu toitlustusasutus. Õhtupimeduses pidi see väidetavalt kõik muutuma. Kuna mul järjekordselt ei ole kaasas litritega pluusi, siis ilmselt jääb see ka sel korral minu poolt tunnistamata. Nagunii on korteri uksel vapustavalt keeruline sissepääsukood (pühapäevaõhtune telefonivestlus mulle ilmekalt uksekoodi deklameeriva anonüümse naishäälega võttis juba nüri ameerika komöödiaseriaali mõõtmed, sest mina olin pikast reisist veidi sooda ja see tähis, mille kohta tema läbivalt ütles “dääš”, millist märki minuarust sellel klaviatuuril ei olnud, osutus pärast pikki läbirääkimisi siiski märgiks #, “jees, äšštääg, jees”), nii et kui nädala selgroo murdmisega veidi liiga hoogu minna, siis ei pruugi enam pärast koju sisse saada.

Hotellikorteri üheks miinuseks on, et lisaks suurepärasele vaatele välja, on siin ka mõneti ootamatult hea vaade sisse. Esimesel hommikul pahaaimamatult vannituppa sisenedes avastasin, et ka seal on suht maast laeni aken, kohe vanni kohal, kuhu ei ole mitte voguemingisugust katet ette nähtud. Aken on küll vaatega hoovi poole, aga hoov on ümberkaudsel umbes kümnel majal ühine. Lahendasin ootamatu olukorra enda jaoks nii, et otsustasin sellest mitte oluliselt välja teha — mitte, et ma nüüd seal akna ees sensuaalseid postkaardipoose oleks võtma hakanud, aga kui ma ei saa kunagi teada, kas keegi nägi mingeid juppe, mida ma võib-olla niiväga vaatamiseks välja panna polekski tahtnud, siis pole seda ju samahästi olnudki. Ehk siis võib-olla olen olude sunnil naabruskonna Ugly Naked Guy, aga ainult kaks päeva veel, ehk kannatavad ära.

Ja suurepärasest pargivaatest paar klikki vasakul on seina peal mingi kahtlase väärtusega ent üllatavalt massiivne maaljas kunstiteos. Näeb väljAdelea nagu oleks keegi tahtnud kangesti riskeeriv olla, aga otsustaval hetkel siiski põnnama löönud. Või siis tegelikult ikkagi ei tea, millised naisterahva suguelundid välja näevad. Või noh, arvestades kui mittemidagiütlev ja ebamäärane see osa pildist on, võib-olla ka meesterahva omad. Kahtlase väärtusega kunsti siiski taasakaalustab hästi kohe tema vastas olev suur mustvalge Adele (mille puhul ka ajalooline ja haruldane selfie).

Et siis, jah, kui keegi oleks mulle öelnud, et sa mine Hiiumaale ja palun, võta see suur kotitäis täiesti tasuta raha ka kaasa, et seda oma äranägemise järgi kulutada, siis ma muidugi oleks pigem teinud seda. Aga kui juba peab tööl olema, siis polegi siin nagu niimoodi vahelduseks väga viga.

 

Bem vindo a Lisboa ehk daamid väljamaal

Hanna kirjutab, et:

Kui me kunagi jaanuari lõpus reisiaega paika panime, vaatasin ma hoolikalt üle oma kevadise tunniplaani ja avastasin sealt täpselt sellise suurepärase sobiva augu. Kõik varasemad linnapuhkused tšikkidega (ja kuna see oli nüüd juba kolmas kord, siis tohib seda traditsioonks kutsuda, ma saan aru) andsid alust arvata, et tegemist saab olema tegusa ent tšilli nädalavahetusega.

P4110313a

Et siis, esiteks. Mul ei ole mitte kunagi mitte ühegi lennukipiletiga nii palju jama olnud kui seekord. Ja ometigi olen ma päris palju lennanud (SASi äpp ütleb, et puhtalt nende teenust kasutades 3.84 korda ümber maakera). Lõppkokkuvõttes ei jäänud mitte ükski neljast lennukiotsast selliseks nagu ta piletiostulehel “Osta” vajutades tundus. Alustuseks oli hea kodune Nordica edastanud piletimüüjatele mingi täiesti suvalise kellaaja oma aprillis käivituvale Tallinn-München liinile. Ostes teadsin, et väljub 12.35, piletid saabusid kaks sekundit hiljem väljumisajaga 7.00, tekitades meile Münchenisse 11,5h ooteaega. Umbes kuu hiljem lahendas Lufthansa selle küsimuse omaalgatuslikult sujuvalt nii, et tühistas meie München-Lissabon piletid ja asenduseks pakkus 6.55 väljuvat lendu. Et siis, jah, midagi ulmevaldkonnast — jätkulend väljub viis minutit enne esimese lennu algust. Ja noh, tagasi pidime me tulema läbi Brüsseli, aga kuna sealt kadus mõneks ajaks lennujaam, eksole, siis tühistus umbes nädal enne lahkumist ka meie tagasilend. Siinkohal pean piletiostulehe Airtickets24 kiituseks ütlema, et kuigi nad peaaegu kunagi ise ühendust ei võtnud nagu nad seda meilis lubasid, siis lahenesid minu telefonikõnede peale kõik probleemid suht sujuvalt, kiiresti ja meie kasuks.

Ja noh, lihtsalt sellepärast, et loenguid ei ole, ei tähenda ju ometigi, et minu 4 päeva kestnud reisi ajal ei oleks olnud kahe grupitöö tähtajad. Pluss üks vahetult enne seda. Ja lõppkokkuvõttes kujunes nii, et 15 tundi pärast kojusaabumist läksin ma tagasi OLYMPUS DIGITAL CAMERAlennujaama ja lendasin kaheks päevaks Strasbourgi tööle. Ja sealt naasmisega samal päeval oli veel ühe essee tähtaeg. Mis tähendas seda, et vähemalt ühel hommikul läksid teised lapsed muuseumi ja mina võtsin arvuti ühes ja akna all tugitoolis istet. Vähemalt oli kena vaade.(Aga noh, grupitööde puhul on teadagi kaugelt kõige olulisem grupivalik — tulemuste põhjal tundub, et vähemalt selles olen ma jube osav. Etteruttavalt võib aga öelda, et seda viimast esseed tehes jooksis juhe sirinal kokku ja pärast kolmetunnist ekraanipassimist ja üha suurenevat paanikat selle üle, et ajus ükski sünaps aset ei leia, läksin ma igasuguseid tähtaegu eirates lihtsalt ära magama. Millest oli kasu.)

Photo 22.04.16 3 34.44

Photo 22.04.16 3 34.56

Praca do Comércio, alt ja ülevalt

Lissabon ise oli nunnu. Hoolimata sellest, et me tegelikult siiski ei suutnud kinni pidada esialgsest kindlast kavatsusest mitte süüa restoranis, mille menüüs on pildid. Tegelikult kukkusime selle ree otsast maha juba esimesel pärastlõunal, umbes kaks tundi pärast saabumist. Lihtsalt sellepärast, et ilma põhjaliku eeltööta on jube raske leida ühtegi ilma piltideta restorani ja sisseviskajad on jube jõulised. Esimese õhtupooliku omas olid vähemalt enam-vähem kvaliteetsed pildid. Ükspäev sõime natuke sellises ka, kus olid väga koledad koduse värviprinteriga prinditud pildid väga koledatest toitudest, aga tõesti väga vähe, sest see 2-eurone supp, mille me sealt saime oli ka äärmiselt halb.

Teine diil, mille me minu mahitusel esimese täispäeva õhtuks tegime, oli et ühes poes võib veeta maksimaalselt 10 minutit. Või noh, et sellise ajaga peab kassasabasse saama. See oli minuarust eriti hea diil, sest mina olin see, kes pidi tänavanurgal passides otsad andma kui teised Benettoni poes üüratuma aja lasteosakonnas veetsid. Päästis ainult see markoonijäätis, mida kõrvalkohvikus müüdi. Järgmisel päeval sai niimoodi kellasid ühtlustades väga tõhusalt tervet rida turistipoode külastatud ja kellelgi ei jäänud midagi olulist ostmata.

Kuna ootamatul kombel on meil Portugaliga kahetunnine ajavahe (see tabas eriti ootamatult lennukis, kui selgus, et poole tunni asemel on vaja lennata veel poolteist — sest noh, kesse hakkab selliseid asju kodus ette uurima), siis hakkasid regulaarsema päevarežiimiga daamid kella üheksa ajal juba vaikselt ära kukkumaPhoto 22.04.16 3 34.24. Sellele ei aidanud muidugi kaasa ka see, et paigast olid täitsa ära ka söögi- ja eriti joogigraafik (millele omakorda panustas täiesti viisakate alkohoolsete jookide suhteline odavus, eriti kui neid osta meie kohalikust nurgapoest). Ja kuna igale poole, eriti aga Bairro Altosse, kus elu kees, oli vaja meie juurest Baixast julmalt mäest üles rühkida, siis kippus õhtuti tekkima väike motivatsioonikriis. Laupäevaõhtul suutsime ennast siiski kokku võtta, autasuks leidsime mingi suht suvalise väikese baari, kus põhimõtteliselt olid inimeste mahutamiseks uksed ja aknad eemaldatud ja rokkis väga fanki kahest vanemast härrast ja ühest nooremast tüübist koosnev trumm-bass-sünt trio. Ma ei usu, et see kümnele ruutmeetrile mahutatud rahvamass päris tuletõrjeeeskirju täitis, aga kui hollandi poissmeeste vahel väga eesmärgistatult tegutseda, siis oli võimalik isegi veidi tantsulaadselt põlvi nõtkutada. Südaöösel visati meid sealt siiski välja, mispeale me otsustasime minna sööma. Sinna kala- ja sushirestorani, mida meile oli soovitatud ja kus meil kell pool üksteist ei olnud õnnestunud lauda saada.  Nüüd, kui osade inimeste bioloogiline kell hakkas saama kolm, õnnestus ja toit oli nii hea (pluss, menüüs polnud ühtegi pilti), et läksime sinna veel järgmisel õhtul tagasi, et olukorrast veidi objektiivsem ülevaade saada.

Küll aga võib laubaõhtusest alkotarbimisest ootamatult kasu olla. Sest teel baarist restosse, sellises normaalses pooleüheses rahvamassis, vaatasin ma ükshetk vasakule ja avastasin võõra naisterahva käe oma sõbranna ridikülist. Võõras naisterahvas eemaldas minu hüüatuse peale käe ja jätkas oma tütarlastegrupiga häirimatult teekonda mööda tänavat. Sõbranna kontrollis kiirelt olukorda, tuvastas, et rahakotti ridikülis pole ja kappas grupile järele, üritades nendega veidi läbirääkimisi pidada. Prouad loomulikult ei saanud üldse aru, millest ta räägib ja andsid elavate käeliigutustega märku, et turist on ilmselt aru kaotanud. Ja kadusid siis rahvamassi. Üritasime parasjagu leida  telefoninumbrit, millele helistades saaks kaartid kinni panna, kui sõbranna käe pükste tagataskusse sirutas ja sealt rahakoti välja võttis. Sest ta oli vahetult enne baari sulgemist, ainult rahakott käes, käinud meile uusi jooke ostmas ja polnud jõudnud seda ridiküli tagasi panna. Ja ma saan aru, et niimoodi kokteilijoomise õigustamine on natuke nagu olukord, kus Pipil oli hea meel, et tal see plekkpurk aia otsa jalutades peas oli, sest muidu oleks võinud koledal kombel haiget saada ja Annika juhtis tähelepanu asjaolule, et kui purk poleks Pipi vaatevälja häirinud, siis ilmselt oleks aia otsa jalutamise tõenäosus oluliselt väiksem olnud. Aga ikkagi, lõppkokkuvõttes oli sõbrannal siiski ka õhtu lõpetuseks alles rahakott.

Pühapäeval käisid teised ülalkirjeldatud põhjustel ilma minuta mingis nurgataguses muuseumis ja siis läksime kõik koos Belémi. Photo 22.04.16 3 32.51Alustuseks sõitsime trammiga olude sunnil ühe peatuse jänest, siis ronisime viisakate väikekodanlastena maha, et pilet osta. Ja siis katkes mingil müstilisel põhjusel kogu trammiliiklus ja järgmised tund aega tiksusime niisama peatuses. Kuigi oleks võinud kohe selle kohaliku rongi peale minna, mis sealtsamast kõrvalt ka Belémi viis. Ja selle rongiga oleks võinud ka tagasi tulla, sest õhtuks oli trammiliiklus taastunud ja kõik inimesed olid trammi peale tulnud.

Belémiga olid meil suured plaanid, sest seal on veel terve hunnik muuseume. Alustuseks läksime tõllamuuseumi, kus selgus, et tõllamuuseume on lausa kaks, kõrvuti, eraldi piletitega. Küsisime veidi kurnatud olekuga piletimüüjalt, et miks kaks. Ta vastas, et kuratsedateab, valitsus on loll. Ilmselt puhas räkit. Siis läksime Jeronimóse kloostrisse (seesama pitsiline seal pildil), mis oli omaPhoto 22.04.16 3 31.10 suurushullustuses suht hingemattev. Ja selleks ajaks kui me sealt tulema saime, oli meremuuseum juba suletud. Ühel reisikaaslasel on perekondlikel põhjustel mere vastu väga kirglised tunded ja üsna hingelõhestav oli vaadata, kuidas ta nüüd nukralt ümber maja käis ja kinnist muuseumi telefoniga pildistas. Lohutuseks viisime ta siis lähima veekogu juurde, mis õnneks oli ainult umbes 100 meetri kaugusel. See oli tegelikult küll selline suuremat sorti jõgi, Rio Tejo nimeks, aga kuna me juba algusest peale olime kippunud talle viitama kui merele, siis ajas asja ära küll. Pealegi sai antud jõest väidetavalt üsna varsti pärast seda vette ehitatud matsakat torni ka meri, mis meri.

Elamine oli seekord oluliselt vähem umbkeelne kui eelmine kord Barcelonas ja üldiselt polnud talle suurt miskit ette heita. Küll aga jäime veidi nõutuks kui õhtul magama minnes avastasime, et kolmepeale on meile kahte voodisse pealevõtmiseks jäetud üks tekk ja üks suuremat sorti lina. Telefoneerisime Emmale (Emma oli meid  korterit tutvustades ärgitanud vajadusel iga kell ühendust võtma), kes teatas, et niimoodi vastu õhtut on tal väga raske, kui mitte ilmvõimatu, midagi ette võtta ja soovitas meil konditsioneer sisse lülitada. Järgmisel päeval tõi siiski ühe lina juurde ja ühe tekilaadse asja ka. Tublide nõukogude inimestena saime hakkama.

Photo 22.04.16 3 35.18

Igatahes, Lissabon on igati meeldiv koht, kuigi väikse city breaki tarbeks ehk veidike kaugel. Hinnad on mõistlikud, trammid on nunnud, vaated on ilusad, teha on seda ja teist. Agressiivseid selfiekepi- või muude vidinate hõlma alt müüjaid peaaegu ei ole. Vähemagressiivseid hõlma alt narkootikumidepakkujaid oli mitu, eriti tol õhtul seal Bairro Altos, aga sellest ei tasu eriti erutuda, sest noore portugali kursavenna väitel on see peamiselt muru ja tuhksuhkur, leidlikematel ehk ka oregano. Ilm oleks võinud veidi soojem olla, aga võrreldes lähtekohaga oli sellega ka juba päris hästi.

Järgmisel aastal on plaanis Ljubljana. Mitu moori läheb, see sõltub sellest, nagu sai tuvastatud, kui paljud on padurasedad. Sest kunagi ei või teada, kui võid padurasedaks jääda.

Tulge meiega Istanbuli

Sandra kirjutab, et:

Kätte on jõudnud 30. detsember ja aasta lõpp on toonud endaga kaasa kõike muud kui rahuliku meele, reisielevuse ja turvatunde maailmas seiklemise osas. Reisile minek on viimase paari kuu jooksul olnud üsna lõpuni kahtluse all. Siiski tundub, et asjad on liikunud selles suunas, et peaksime hakkama kella kolmesele lennule sättima, ent kella 11ks ei ole me suutnud end isegi asjade pakkimises veenda. Kell 12 helistab mulle sõbranna ja olen veendunud, et tegu on tüngakõnega: kas ma teadvat, et Istanbulis on lumetorm ja kõik saabuvad lennud jäävad ära. Grupivestluses saadavad kõik mulle linke ja paanitsevad ilma, et ma ise üldse midagi asjast teaks. Istun rahulikult maha, valin lennujaama reisiinfo telefoninumbri ja mõtlen samal ajal, et nägin Ahrensburgi spa-paketi viimase hetke pakkumist, et noh, lähme sõidame siis sinnagi näiteks. Reisiinfost kinnitatakse, et Istanbulist on reisilennuk meie suunas startinud ja väljub samuti sinna plaanipäraselt tagasi. Aga selline eellugu suhteliselt ilmestabki meie Istanbuliskäiku – olime tunnistajaks tõeliselt harukordsele sündmusele, milleks on lumi Istanbulis. Sama kohkunud olid ka õitsevad lilled, lehtes puud ja palmid… Tasub siiski mainida, et 30. detsembri õhtupoolikul lennukilt maha astudes ei näinud me ühtegi helvest ei maal ega õhus. Hotellijõudes alles hakkas midagi tulema. Ja tuli kuni meie sealolemise viimse hetkeni 🙂

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Turkish Airlines, mis positsioneerub maailma parimate lennuliinide hulgas, suudab mind viia turbulentsist tingitud sõidu tõttu olukorda, kus olen esimest korda elus sunnitud oksekoti lahti voltima, et sinna hingeldada. Lennukis on vähe ruumi ja õhupuudus. (Etteruttavalt mainin ära, et tagasitulles saime palju suuremasse ja uuemasse lennukisse, igal istmel oli oma teler, millest sai jälgida lennukulgu ja vaadata päris uusi filme, turbulentsi polnud peaaegu üldse ja lõunasöök oli väga maitsev. Nüüd võin ise ka seda lennufirmat kiita!) Lennujaamast väljudes võtab meid vastu väga kiirelt ja segaselt tunglevad kollased taksod, peaukse eest peatub neid umbes 10 tükki minutis, saba silmapiirilt väljas. Kui olen nutiseadmest hotelli asukohaga kaardi lahti võtnud, sööstame täiesti suvaliselt esimese ettejuhtuva taksojuhi suunas ja keegi kolmas ilmub meile kõrvale, kes umbkeelse taksojuhi ja meiega asukoha ja hinna kindlaks teeb. Selles tohuvapohus on täiesti hämmastav kui operatiivselt kõik laheneb. Taksol on esitiib puru ja pagass ei seisa kinni, mootor eriti käike üles ei võta ja turvavööd ei õnnestu mul peale panna, aga nähtavasti see polegi stiil, sest ka taksojuhil endal ei ole seda. 60-liirine (ca 20 eur) sõit hakkab jõudma otsakorrale, aga enne jõuab taksojuht päris mitmelt täpsemat teed küsida. Üks neist võtab ka läbi akna mu tahvelarvuti enda kätte, et kaarti lähemalt uurida, samal ajal sõidab takso edasi, et tupiktänavas ümber pöörata… (sain selle hiljem tagasi)

Hotelliloteriiga läks õnneks. Oleme asukohaga väga rahul, samuti toaga, mis on suur ja avar, mahutamaks kahe lisavoodiga veel vähemalt kahte meie võimalikku teismelist last. Kuigi ma olen saanud magamata ööst, segasest hommikupoolikust ja hullude rõhuküsimustega lennusõidust totaalse migreeni, taarume õhtupoolikuks kui on hakanud sadama ülisuuri lörtsilärakaid hotellist välja väikesele õhtusöögile. Päris esimesse restosse sisse ei astu, teise aga küll. Restoranidest on väga võimatu mööda käia, eriti algaja Istanbuli turistina, sest ukse peal seisvad teenindajad mitte ainult ei kutsu sind sisse, vaid on sulle juba põhimõtteliselt õlle välja kallanud ja menüü lauale pannud. “Best food! Up-stairs too! Good view! Best steak! We have good fish too!”, you name it. Ei saaks just öelda, et meie esimene restoranikogemus oleks võimas olnud – kui aknavaade välja jätta, siis tundsin, et olen Magistrali kõrval Mustamäel sašlõkibaaris, isegi pildid olid minu meelest samalt Google’i lehelt laenatud… Aga teisalt, saime palju targemaks ja teadsime, mida edaspidi vältida. Tänu sellele oskasime pöörata tähelepanu täiesti suvalistele putkadele, kus pakuti tänavatoitu ja sealt saimegi edaspidi parima kebabi. Siiski pidime natuke restoranidega ka lotot tegema, sest õhtusel ajal kiskus ikka rohkem sooja tuppa laua taha istuma ja veini võtma. Aga Härra on mul lahe. Loodab saada teenindajalt arvamust, millist rooga võtta ja ühtlasi testib järjekordselt türklaselt inglise keele oskust küsimusega: “Kumb is better?” 🙂

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Hotellituba, millega saab vaid rahul olla!

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Hommikusöök neljandal korrusel

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Esimene restoranikogemus. Restoranid on tihti läbi mitme korruse, kuhu viivad imepisikesed ja kitsad (keerd)trepid, meie olemegi teisel.

Mu migreen on mind teinud hädiseks, apaatseks ja kiunuvaks kaaslaseks, mistõttu suundume kohe peale kesist õhtusööki magama. Olen täis teatavat rahutust võõra ja temperamentse elustiiliga linna ja maailmas toimuva pärast ning jään pealiskaudsesse unne. Kell 01:03 öösel äratabki pommirünnak linnale. Meie hotelli kohal. Ma kargan akna juurde kardina vahele piiluma, aga ei tuvasta ühtegi hävitajat või pommiplahvatust. Poen teki alla tagasi ja nõuan Härralt seletust, et kas nüüd ongi kõik. Härra ei oska mürale seletust anda, aga sunnib mind maha rahunema kuni vaevu enne uut unnesuikumist kostub see uuesti, aga kaugemalt. Tegemist on lihtlabase müristamisega kui soe ja külm õhk kokku saavad…

Kell 06:15 äratab mind üle linna kostev hädasignaal ja kõlaritest pasundab türgikeelne ümin, et on saabunud maailmalõpp. Kui ma unest välja tulen ja asja üle järele mõtlen, siis saan aru, et seekord on tegemist hoopiski viis korda päevas kostva kutsega palvusele. Mošeesid on üle linna lugematu arv (tuntuim Hagia Sophia) ja tornikestes suured ruuporid, millest kantakse 5 korda päevas üle usulist üleskutset.

Öö otsa on lund sadanud ja nüüd on Istanbulis tõesti jama majas. Tänavad on kõike muud kui lauged, mõned suisa püstloodis ja maas on arvestatav lumekiht. Rollerid ja autod on takerdunud, rattad käivad ringi ja poeesistele riide- jms kaupadele on lumekiht peale sadanud. Üritame leida suurt turgu ehk Grand Bazaari, sest esmapilgul tundub see meile asi, mida peab OTSIMA…

Turg leiab meid ise. Proovime teed ületada nagu türklased ehk meetodil: kes esimesena jõuab, on võitnud, kui meid tervitatakse vene keeles. Olles Türgis üdini toored ja rohelised turistid, hakkan muidugi selle peale itsitama ja Härra uhkelt noormehele vene keelt vastu purssima. J andis mulle kaasa igasuguseid õpetussõnu, milledest üks peamisi oli see, et jumala eest ei läheks müüjatega kuskile taharuumidesse. Korraga on asi sealmaal, et me vaatame suu ammuli nahkjakkide poes mantleid ja kiidame noormehe onu kaupa, kuid üritame sealjuures siiski jääda endale kindlaks, et nahkkaup pole just meie jaoks. Vanaonu väidab omaltpoolt, et nahkjoped on Eestis VÄGA populaarsed. Järgneb stseen, kus me tammume mööda majasiseseid treppe kõrgemale ja kaugemale ja sügavamale ja siseneme mingisse ruumi, kus on meeletustes kogustes türgi vaipu. No ikka neid klassikalisi, mille peal Ali Baba lendas… Või kes too? Juba pakutakse meile kohvi, teed või mida? Üritan ikka öelda, et me tuleme just hommikusöögilauast ja istuda ka kohe üldse ei tahaks. Seepeale mina solvavat nende kultuuri. Lühidalt – KÕIK võtted, mis võimaldavad jutuajamise pikendamist, on meetodid kauplemiseks. Sest praegu ma ajan küll tagasi, aga TEGELIKULT tahaks ma tohutult minna ülikirju värvilise 2×3 meetrit vaibaga Eestisse tagasi!

Okei, me saime sealt selgees kurat-teab-kuidas-tulema, tubli õppetunniga. Ja algab tõeline turuseiklus. Grand Bazaar on nö maa-alune käikude kogum ning on kaduv-väike võimalus, et kord juba sisenenud, saad sa aru, kus sa oled või kust oled tulnud. Silmapiiri taha ulatuvad käigud täis türgi kunsti, vuhvelkaupa, maiustusi, kebabi, lõputult kõike, mida vaid vajad. Ent hoogu maha võtta kuskil ei saa, sest vastasel juhul tehakse sulle juba demonstratsiooni, kuidas rahakott välgumihkliga põlema üldsegi ei lähe, sest on real leather. Ja isegi kui lähed täie hooga mööda jõuab hõbeda kaupluse müüja sulle hüüda: “Buy silver! In evening you make love, she love you even more!”. Ja kui sa küsidki kampsuni hinda, siis küsitakse vastu mitu tükki sa neid tahad. Just oli plaanis endale kümme samasugust kampsunit osta! Aga ma ei oska sellest kauplemise osast suurt midagi rääkida, sest mul on tunne, et me ei omandanud kaugelti veel seda oskust maksta väärilist hinda. Sisuliselt on nii, et tuleb pakkuda omalt poolt oma 50% väiksemat hinda kui müüja algselt ja vaadata kaugele see värk areneb.

Siililegi selge, et tulime sealt tagasi “hunniku firmakaubaga”. 🙂

Grand Bazaar kui selline võib ju olla piiritletud ala, aga tegelikult on terve linnaosa jagu kitsaid tänavaid täistopitud avatud seintega poode. Sa muudkui kõnnid ülesmäge ja allamäge ja põikad kõrvale ning seda kõike saadab tundideks mõlemal käel seisvad stanged haaremipükste ja kleitidega, türgi maiustuste väljad, vürtsid, teed, seebid, jalanõud, ehted, aga ka väga mainstream asjad nagu mänguasjad, tehnika, põrandamopid.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

See siin on tavaline kesklinnatänav väljaspool Grand Bazaari turgu

Aasta lõpetasime romantilise õhkkonnaga restoranis, kus meile kui armsale turistipaarikesele tehti lausa südamekujuline põlev lauakaunistus, et saaksime oma kebabivaagna sisu seal soojendada ja pakuti ka värskelt pressitud mahlakokteili. Selle  eest kihutati aga arvele oma 100 prossa juurde ja sinna me jätsime ka oma suurima õhtusöögitasu. Südaööks olin ma juba peatäie und ära maganud ja vaid korra ühe silmalau avasin ja Härrale head uut aastat soovisin.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kebabivaagen – maitses ei pidanud pettuma!

Teisel täispikal päeval proovime seigelda Sultanahmeti linnaosa tänavatel, vältida igasugust poodlemist, külastada arhitektuurteoseid ja proovida leida linna selles lumesombus. Taevas on helesinine ja päike särab, ilm on tegelikult imeline. Hagia Sophia sissepääs nõuab turvakontrolli ja 30 raha (ca 10 eur) ja jääb meie peamiseks kultuuriliseks tegevuseks. Üle võimsa pargi seisev Sinine Mošee jääb mängust välja, sest satume sinna alati palvuse ajaks, mistõttu kui sa seal Meka poole kummardada ei taha, siis sisse ei saa. Jalutame mošeede ja palee parkides, naudime vaadet, Härrale capuccino pähe müüdud 2in1 kohvit ja teeme pilte karmide tulirelvadega korrahoidjatega. Mõne aja pärast veendume, et resto väljanägemine ja sisu ei pruugi teps mitte vastavuses olla – seni halvimas seisus resto pakub meile parimat toitu, odavaimat hinda ja meeldivaimat teenindust. Jõuame Kuldse Sarve väina äärde, kus on tegelik keskus (ühel kaldal Istanbuli üks osa, teisel kaldal teine osa ja kolmandal kaldal Aasiale kuuluv Istanbuli osa), sillad, parvlaevad, vaated kõikidele üle linna kõrguvatele mošeedele, kuid kuna mu jalad lirtsusid päeva lõpuks täitsa hullusti, siis ei jäänud muud üle kui sealt kiirelt läbi käia. Tundsin, et see käik kipub lõppema väga tatise ninaga.

Mistõttu oli meie õhtune plaan külastada Türgi sauna naelapea pihta.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Võibolla tehakse kastaneid kuskil paremini, aga Türgi tänavailt olid need suisa mõttetud!

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Siin lähevadki raisku 5 liiri

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Selle pildi tegi Hagia Sophia maailmakuulsa mošee sein ainuisikuliselt. Taimeri abiga.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Mina, lumi, palmid, Sinine mošee ja kummardavad rättidega naised

Okei, ma saan aru, et me käitume järjekordselt risti vastupidi J antud õpetusele, et me otsiks ikka kohalikele mõeldud sauna ja kuskilt hotellidest eemal. Asi aga selles, et nimelt kogu meie linnaosa ja selle ümbrus on hotellidele ja turistidele mõeldud, mistõttu suundume just sellesse samasse sauna (hamami), mille reklaam on suurelt meie hotellist antud linnakaardi tagaküljel. Samas võidan ilmselt selles, et mingi türgi mees mind ei peseks…

Kaotame Härraga fuajees üksteist kaheks tunniks ja suundume kumbki endale mõeldud sektsiooni teadmata, mis meid ees ootab. Mind juhatatakse garderoobi ja ulatatakse kotike mõne asjaga, mida pean endaga kaasas vedama. Üheks neist on musta värvi aluspüksid, lisaks õhuke rätik, samuti saan jalga kummist plätud. Muu pean jätma endast maha ja liikuma juhendajate antud suunal. Korraga lükatakse mind uksest sisse ja vastu vaatab hiiglaslik ringikujuline antiikne tuba, mille lagi on ca 12 meetri kõrgune kuppel. Tuba on soe ja aurune. Keskel on 10 meetrise diameetriga suur kivist lavats, mille peal pikutavad oma 20 naist – kõigil seljas vaid need mustad aluspüksid. Nad lõõgastuvad. Mind suunatakse sama tegema. On mõnus soe ja taustaks on monotoonne naisteümin. Mõne minuti pärast tuleb massiivse hambavahega pesus türgi naisterahvas ja juhendab mind olema kord selili, kord kõhuli, kord istukil, küürides mu keha kuuma vee, pehme seebi ja mõnusa švammiga puhtaks. Satun kogu kogemusest mingisse teatavasse transi ja tajun enda ümbritsevat üsna ähmaselt. Seejärel viib ta mu kivitrepile istuma ja peseb mu pea puhtaks. Kogu pesemise protseduur ei kesta rohkem kui 10 minutit. Seejärel suunatakse mind taas tagasi lavatsile lõõgastuma. Teen seda ligi pool tundi. Seejärel küsin, kas saan minna massaaži. Mind juhendatakse praktiliselt alasti (oma rätiku pean jätma saunaruumi maha, see on niikuinii vettinud) saunast välja, aga järgmisest ruumist leiab sildi “waiting room for massage” ja mulle antakse ümber ja pähe puhtad froteerätikud. Naismassöör tuulab mu õliga täielikult läbi ja jällekord tunnen, et tõusen kuidagi maapinnast kõrgemale. Härra on valmis saanud juba pool tundi enne mind ja võtab fuajees vastu oma uimase ja õlise naise. Einestame kohe sauna kõrval ja arutame, et pole vist olemas meeldivamat võimalust aasta alustamiseks.

cemberlitas-hamami-4

Vot seesama saunaruum! (pilt lehelt howtoistanbul.com)

Viimane täispikk päev. Õues on hakanud sadama laia kaunist lund, umbes sellist nagu meil jõulude ajal ei olnud. Otsustame alustada seda lumist päeva hoopis kaubanduskeskuses, aga enne seda läbime mitmekilomeetrise jalgsimatka rajooni, kuhu varem asja pole olnud. Selgub, et tegelikult mitte väga kaugel meie armsast hotellipiirkonnast laiub linnaosa, kus tänavad on räpasemad, kortermajad veel rohkem üksteise otsas, iga korrus ja aknarida omamoodi ja erineval ajal remonditud, riided ripuvad akende kõrval pesunööridel, kauplused on täis odavat ja koledat hiina kaupa.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Ei saa me aknal kuivavate riieteta

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Olenemata linnaosast on pakutav tänavatoit esmaklassiline

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

… ja puuviljad

Ometi tabab me pilgu majade vahelt paistev massiivne reklaam üle hoone nurga – venekeelse kirjaga. See tõmbab me tähelepanu ja keeramegi hops rotitänavaga paralleelsesse kõrvaltänavasse. Ja mis me näeme – kogu piirkond on täis uhkeid kauplusi silmnähtavalt slaavirahvusest kontingendile, venekeelsete siltidega riidepoed, läänelikus trendist on asi kaugel, värvid punased, kuldsed ja sinepikollased, väljapanekud kaugelt ülepakutud. Ja neid poode jagus ikka mitmetele tänavatele nagu pärast taksoga sama teed tagasi sõites nägime. Poed läbi mitme korruse, paksult mannekeene täis. See tundus aga olevat hooajaväline aeg (lisaks on arusaadav, et venelasi praegusel ajal seal palju pole), sest enamike uksed olid suletud või käis sees remont. Loomult vägagi õõvastav – nagu oleks toimunud zombirünnak ja elu oleks sekundi pealt pooleli jäänud.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

See tänav, mis meile kolkast paistis, naiste pildi kohal oli suur venekeelne tekst

Lõunatunnid veedame kaubanduskeskuses, kuhu viimased kilomeetrid sõidame taksoga. Selle lumise ja liiga kiire sõidu ajal ei õnnestu mul jälle oma turvavööd kätte saada ja noh, olen sellega leppinud. Tuulame kaubanduskeskuse läbi ja saame restoranide poolel tohutult halva kogemuse osaliseks (me räägime ikka unustatud-road-juuksekarv-riisi-sees-mis-kuradi-piim-see-soolatud-pett-peaks-olema??- kogemusest), õnneks taastame OLYMPUS DIGITAL CAMERAusu toitu nunnus pannkoogikohvikus, kuigi heast kohvist on neil ilmselgelt mingi oma arusaam. Tähelepanek sinnasõitjatele – jooge lihtsalt tavalist ehk americano kohvit piimaga, ärge hakake lattedega peenutsema. Tagasi sõidame hotelli jälle taksoga ja maksame seekord poole vähem kuigi sõit on poole pikem. Eks me ka õpime seda hinnakokkuleppe asja veel.

Kuigi rahvamass ja poodlemine ja muu selline mõttetu on täiesti läbi võtnud, siis pikalt hotellivoodisse lamama ei jää, sest tegemist on ikkagi viimase õhtuga. Olen õnnelik, et igal tänaval on tekkinud mõni palja asfaltiga rada sisse, et saaksin ilma suusatamata jalutada. Lumesadu on lakanud, ilm on selge ja mõnus. Suundume taas väina äärde, sest mul on tunne, et seda maastikuilu seal veekogu juures on veel liiga vähe nauditud (möödunud üürike kord oli siis kui mu jalad olid ligumärjad ja külmunud, ei suutnud just reisinaudingutele keskenduda). Rääkimata paljureklaamitud paadisõidust. Leiame suure türgi maiustuste poe, kust suveniire saab rahulikult osta, ilma, et meid müüja poolt surnuks räägitaks. Nõuan veendunult, et väina äärde välja kõnniksime. Härral on parasjagu suuremat sorti häda ja kui meid sadamas spontaanselt paadile hõisatakse, esitame oma ainsa nõudmise: “Do you have a toilette??” , saame jaatava vastuse, maksame enda üllatuseks tohutult väikese summa (ca 4eur/nägu) ja suundume sooja praami sisemusse tunnisele väinasõidule uhketes linnatuledes. Näeme lugematuid veekoguäärseid mošeesid, paleesid, sildu, kaasaarvatud seda, mis ühendab Euroopa ja Aasia mandreid, sõidame pool sõitu mööda Euroopa kallast, teise poole mööda Aasia kallast ning imeme endasse sisse seda türgilikku ja aasialikku maagiat, mis selles õhtus end peitis. Kalamehe tütrena minul loksuvas paadis halb ei hakka, härra siiski tunnistab sõidu teises osas juba teatavat hõredust.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

P1020520.JPG

Istanbuli Euroopat ja Aasiat ühendav sild, aknapeegelduses Härra isiklikult. Silla suurusest annavad aimu kollased tuled silla peal – need on tänavapostid liikluse valgustamiseks.

Seejärel otsustame testida promenaadiäärseid veidi peenemaid kalarestorane. Esimene kelner meid sisse ära ei räägi, teisest on aga juba tunduvalt raskem mööduda ja noh, mis me ikka möödume, me ju tulimegi sööma. Kelner pakub meile muu kilomeetripikkuse jutu kõrvale ka 10-protsendilist soodustust ja tasuta magustoitu ja me olemegi müüdud. Saame väga maitsvate kalaroogade, mõistliku hinna, hea veini ja ülimeeldiva teeninduse osaliseks ja veedame oma viimase õhtu Türgis absoluutselt vääriliselt pannes veel punkti hotelli lähedal reggae baaris vesipiipu kimudes. Kõik maagilised tunded, idamaised kogemused ja meeldivad emotsioonid valdavad meid peale sellist reisi, hoolimata üsnagi klassikalisest Eesti veebruarikuu ilmast. Istanbul on tõepoolest linn, kus käia.