uus elu

Sõbralik võmm kuklasse

Hanna kirjutab, et:

Eks iga välismaale kolimisega käib kaasas natuke süsteemi poolt pügada saamist. Võiks lausa öelda, et väike pügadasaamine on osa välismaale kolimise šarmist. On muidugi faktoreid, mis selle tõenäosust märkimisväärselt suurendavad, puuduliku keeleoskusega eesotsas, aga väike tervituswedgie on ilmselt paratamatu.

(Peaaegu hakkasin diskleimerina kirjutama, et ma ei mäleta samas oma eelmisest Erasmuse-perioodist Helsinkis otseselt ühtegi sellist kotitud saamise intsidenti, aga siis meenus siiski see, kuidas ma emadepäeval pmtst pidžaamas ja jänesesussidega kesklinna sattusin, sest läksin lolli peaga nurgatagusest lähikauppast piima või midagi sama labast ostma ja kuna see oli kinni, siis lähemast veidi suuremast poest jne. kuni ükshetk leidsin ennast linnalähirongist ja seejärel keskvaksalist. A üldiselt muidugi on Helsinki mulle igavesti mällu sööbinud kui linn, kus on kohutavalt mugav elada. Siinkohal eeldatavasti muidugi panustas asjaolu, et keelebarjäär kui selline puudus täielikult.)

Igatahes. Tulin laupäeval Brüsselist. Pariis-Amsterdam Thalyse peal tegin kaasa Brüssel-Rotterdam otsa, pärast jäi veel väike jupp sellesse Haagi raudteejaama, mille kõrval mina elan. Hollandikeelne kõne on minu jaoks endiselt lihtsalt rida arusaamatuid, tihtipeale photo-17-09-16-12-36-50ebaatraktiivseid (mis see vaene g-täht teile teinud on?) häälitsusi, aga teatava sobiva inglise ja saksa keele oskuse kombinatsiooniga on kirjalikust hollandi keelest hea tahtmise korral täiesti võimalik point välja noppida ja nii ma sealt perrooni kohalt ekraanilt võidurõõmsalt välja lugesingi, et osadel rongidel on minu jaama saamisega mingi probleem ja siis oskuslikult vältisin neid.

Õhtuks Leidenisse sotsialiseeruma saamisega oli keerulisem,photo-17-09-16-19-47-52 sest transpordisüsteemi ametlik äpp tundus näitavat, et Haagi ja Leideni vaheline raudtee on nädalavahetuseks viimse liiprini üles kistud ja nende kahe päeva jooksul on 12-minutiline rongisõit asendatud pooletunnise bussiga. Selle teenuse tarbimise käigus sain kõigepealt pügada rahaliselt (piiksutasin liiga paljudes kohtades oma kaartiga) ja seejärel ka ajaliselt, sest miskipärast sõitis see tavapäraselt tolmuse polüestri järele lõhnav maaliinibuss poole tunni asemel peaaegu photo-17-09-16-12-34-12tunni (vähemalt ühes kohas tegi ta ka u-pöörde, nii et olin veenudnud, et oleme pimedas eksinud). Pärast öösel tagasi tulles sain aru, et olin kahest samal ajal väljuvast bussist pahaaimamatult valinud postipeataja variandi, mis käis hoolsalt läbi ka kõik Haagi ja Leideni vahele jäävad maalilised ent kottpimedad külaraudteejaamad. Tagasisõit võttis 25 minutit.

Koju jõudes otsustasin vahelduseks vaadata postkasti. Peamiselt lihtsalt selleks, et vältida suuremat ummistust. Ühikapostkastist leiab tihtipeale lisaks tavapärasele spämmile ka igasuguste rohkem või vähem eksootiliste nimedega inimestele adresseeritud pärisposti. photo-17-09-16-19-06-10Mina koukisin sealt seekord välja kollase paberilipaka, jõllitasin seda natuke aega ja sain siis aru, et see on korrespondents torumehelt, kelle olin poolteist nädalat varem kohale tellinud ja kes seda siis ka peaaegu nädal varem ilma igasuguse ettehoiatuseta teinud oli. Mul nimelt lekib köögikraan, suht suurejooneliselt. Kraanitila allosas on miljon väikest auku ja iga kord kui ma seda asjaolu unustades vee mingi mõistliku survega jooksma lasen, olen ma hetkega pealaest jalatallani märg. Ja kuna väljapaiskuva miljoni veejoa suund on igaüks erinev ja etteaimamatu, siis võib avatud plaaniga ühikatoast pärast veel tükk aega igasugustest huvitavatest ja müstilistest kohtadest lompe leida. Torumehe kiri näis ütlevat, et käis kohal ja mind pold ja ärme võõraks jää, peame ikka sidet (ja no sellest oli juba mõnda aega möödas, aga mulle tundub, et kui oli üks päev kui ma kodus olin, siis see oli just too torumehe poolt mainitud esmaspäev kui ma terve päeva Netflixi abil järgmise päeva loenguteks artiklite lugemist edasi lükkasin).

Kogu ülejäänud ühikal, nagu antud blogipostituse illustratsioonid ka näitavad, läks neil päevil lahti üleüldine pakiralli, mis otseselt veel vaibumise märke ei näita. Ma ei saa hästi aru, mis loogikaga kohalik postitalitus inimestele pakke kätte annab, välja arvatud, et igatahes mitte sellele inimesele, kelle nimi paki peal on. Ma saan aru, et inimesed, kes ka tegelikult on omaenda isikliku paki esimese katsegaphoto-17-09-16-19-50-36 kätte saanud, ei postita võidukat rõõmusõnumit sellest ühika Facebooki-gruppi, aga veamarginaal tundub siin siiski üle ootuste kõrge. Ja kui inimene, kelle kätte minu hüpoteetiline pakk (sest ma ei ole veel jõudnud endale midagi tellida internetist ja no nüüd ei tea, kas enam julgengi) toimetati, ei ole sotsiaalmeedias aktiivne? Siis ei jää ilmselt muud üle kui kõik 200+ konteinerit läbi käia. Aga noh, võõrad inimesed ongi ju ainult potentsiaalsed sõbrad, kellega sa ei ole veel kohtunud või kuidas see nüüd oligi.

Eelmisel nädalal õnnestus edukalt läbida ka esimene jalgratta-avarii, kui minu ees raudteejaama alust tunnelit läbiv proua fabuloosselt külje maha pani (proual olid kõrvaklapid peas ja õnnetuse põhjustas tema enda rattalukk, mis oma puhkeasendist raami ümbert lahti tuli ja talle vihase boamaona esiratta kodaratesse viskus), nii et telefone ja värsket toidukraami lendas ja minul ei jäänud muud üle kui talle viivitamatult otsa sõita. Pidurdada eriti ei jõudnud ja ega poleks ka suurt mõtet olnud, sest sellisel juhul ei oleks otsasõitu teinud mitte minu ratas, vaid suurejooneliselt üle lenksu saltot tegev your’s truly. Praegusel juhul, kui süda pärast hetkelist toibumist jälle oma rütmi taastas, sain eneselegi ootamatult aru, et ma ei olnud isegi pikali kukkunud, kuigi kints veidi tuikas, nii et ilmselt andis kas lenks või sadul sinna obaduse. Loetud hetked enne intsidenti olin just mõelnud, et väiksema rattasõidukogemusega inimestelt (kes näiteks ei ole treppi sõidetud kruusateede taltsutamise veteranid) võib kohaliku keskkonna pakutav ühtlane surmahirmunivoo küll üpris kiiresti igasuguse rattasõiduisu ja üldise elurõõmu võtta, peamiselt just jalgratturite enda džungliseadustele allutatud liikluskultuuri tõttu.

No aga siis jõuad hilisemat sorti õhtupoolikul Brüsseli Põhjavaksalisse ja üritad sealt bussi peale minna ja bussipeatus on üleni mingeid tihket teksti täis suuri punaseid silte täis tapetseeritud, aga õnneks leidub siiski flaamlasest bussijuht, kes selgitab sulle inglise keeles, et käimas on selline tore puhteksperimentaalne katsetus, mis seisneb kokkuvõtvalt selles, et ükski buss ei lähe enam sealt, kus ta vanasti läks, vaid hoopis ühest teisest kohast. Jutu lõpetuseks toonitab veelkord, et “it is just a test“. Ja soe tunne tuleb kohe teadmisest, et Brüssel kotib sind kohe esimesel võimalusel ja lahkelt igal juhul, ole sa vana või uus.

Advertisements

Ma kolisin

Hanna kirjutab, et:

Ma kolisin.

Ilmselt on mõistlik seda postitust niimoodi lakooniliselt alustada.

Alustuseks kolisin ma välja oma kolmetoalisest 65m2 kesklinnakorterist, kus ma olen 7 aastat elanud. Või noh, ütleme, et ma kolisin oma isikliku elu sealt välja. Aga sellest täitsa piisas (nagu iga inimene, kes kunagi kusagilt välja kolima on pidanud ilmselt valuliselt hästi teab). Sellesmõttes, et juuksuri juures tuli just jutuks, et kuna ma ei ole oma telekat kuude kaupa sisse lülitanud, siis ma ei saa enam päris kindel olla, kas see töötab (ja ärgu muretsetagu, ma ei ole üks nendest “meie pere loeb teleka vaatamise asemel küünlavalgel raamatuid” snoobidest, ma lihtsalt kasutan telekavaatamiseks peamiselt arvutit — samas, ma sain täna just eelmise kuu elektriarve, mille valguses (hah!) on küünlavalgel raamatulugemise ideel teatavat jumet), aga vanasti kui seda siiski aegajalt juhtus, sattusin ma kanalite vahel klõpsutades mõnikord TLC saatele “Hoarders” ja pärast mõningast õõvastuses ekraanijõllitamist sain rahulolevalt endale kinnitada, et hoolimata teatavatest tendentsidest on minu korter siiski veel sellisest olukorrast kaugel. Nüüd sahtlitest vanu kosmeetikanäidiseid ja sülearvuteid välja loopides ei saanud ma selles siiski enam nii kindel olla. (Telekas töötab — lülitasin selle sisse, et teada saada, milliste pakettidega ma liitunud olen ja see oli loomulikult TLC peal; viimasest korrast on see kanal saavutanud uue taseme, sest parasjagu oli eetris keskmises sünnitusfaasis naiste mälumäng.)

Siinkohal tahaksin veidi pikemalt peatuda teemal “Prokrastineerimine kui tõsine ja ohtlikult alatähtsustatud haigus”. Kus on kliiniline ravi ja toetusgrupid? Ma olen kindel, et prokrastineerimine rikub elusid ja lõhub perekondi, vähemalt samal tasemel kui alkoholism ja keskeakriisid. Ma ei imestaks, kui selguks, et prokrastineerimine tapab. See on selline maagiline allakäiguspiraal — mida kauem sa millegi tegemist edasi lükkad, seda raskem on sellega peale hakata, seda rohkem su enda võimetus sulle ajudele käib. Võib-olla on võimalik olla rõõmus, süümepiinadeta prokrastineerija, aga mina kindlasti selliste hulka ei kuulu. Asjade ärategemine on üheksakümne kaheksal juhul sajast kordades kergem kui elada selle teadmistekoormaga, et mis kõik veel tegemata on. Ja samas, sellest täiesti teadlik olemine ei muuda mitte muffigi. Isegi asjaolu, et 24 tunni pärast väljub lennuk muudab suht vähe, sest kogenud prokrastineerija aju suudab seda tõlgendada kui “sul on veel 24 tundi aega hullunult tegutseda”, mitte kui “18 tundi prokrastineerimist + 4 tundi hullunult tegutsemist + 1 tund muude tegevuste vahele hajutatult ägisedes looteasendis lamamist ja suitsiidimõtteid + 1 tund lennujaamas hüsteerilist analüüsimist, mis kõik jäi tegemata või maha”.

Mis kesklinna korterist edasi saab? Sellekohane teadaanne on tulemas. Watch this space.

Kuhu ma kolisin? 21m2 konteinerisse.

Hea küll, läheneme siis niipidi, et ma kolisin Haagi linntubaa Hollandis (kuigi enamuse aega olen senini veetnud Leidenis). Kolisin peamiselt selle tõttu, et sai. Et käia natuke veel koolis (eelmine aasta näitas, et see mõjub ajule hästi), elada natuke teistsugust elu ja samas lühendada märkimisväärselt oma tööteed (Brüssel on siit poolteist tundi rongisõitu, Eestist, teadagi, lõppematu klaustrofoobne teekond). Pluss, noh, Euroopa Liit patsutas õlale ja andis taskuraha kaasa. Ehk siis, jah, kord dekaadi jooksul peab inimene ikka Erasmus-tudeng olema. Mistõttu ka see 21m2 konteiner. Ehk siis ühiselamu. Mis koosneb üksteise otsa laotud suurtest metallkonteineritest, ühes otsas välisuks, teine ots üleni aken. Peenem oleks ilmselt öelda, et tegemist on stuudio-tüüpi eluruumiga. Noh, et ma ei pea õhtul koju tulles muretsema selle pärast, kas 18-aastane värskelt oma seksuaalsuse avastanud narikaaslane on endale pubist, loengust või supermarketist kellegi leidnud või mitte.

rattad mv

Nagu Inglismaalt pärit klassikaliste keelte magistrant Ben (näeb täpselt selline välja ka — plisseerkrae perioodi Blackadderi teemaline t-särk pruuni triiksärgi all ja kõvasti eneseiroonilist huumorit) paar õhtut tagasi ütles, kui ta vanemad peaksid küsima, et noh, milline see Holland siis on, siis saaks tema oma pooleteisenädalase kogemuse põhjalt öelda, et täpselt selline nagu kõik ette kujutavad — hoomamatu hulk kanaleid ja jalgrattaid ja õrn ever-present kanepihõng kõige kohal.

Liikluskorralduslik hierarhia on selline, et kõige kõrgemal kohal troonib jalgrattur. Kõige madalamal kohal on autojuht, mis tuleb selgelt välja ka sellest, et vähemalt südalinnas ei ole mitte ühtegi valgusfoori. Mootorsõidukite juhid on ilmselt orienteerunud sellele, et igal suvalisel hetkel teeb vähemalt kolm jalgratturit endast parimat, et neile võimalikult ootamatult rataste alla viskuda. Jalakäijrustbucketa asub kusagil seal nende kahe vahel (ja on pealegi üldjuhul lihtsalt jalgrattur, kes viibib parasjagu ühel või teisel põhjusel oma rattast veidi eemal). Kui kõik osapooled teavad oma kohta ja on täie mõistuse juures, siis peab jalgrattur liikluses põhimõtteliselt kartma ainult teist jalgratturit. Eriti selliseid minusuguseid, kolmanda päeva omasid, kes vahepeal ikka natuke üritavad külje pealt sisse sõita või ette keerata. Oma ilmselgelt ülemakstud tupsununnu (seesama seal kõrvaloleval pildil) olen juba hellitavalt Rustbucketiks ristinud. Mõningased maalilised roostekolded on nii eeldatavates kui ootamatutes kohtades, kuigi kaugelt petab täitsa ära ja sõidab ka üsna meeldivalt sujuvalt. Eesmine porilaud on aja poolt veidi ebastandardse kujuga sepistatud saanud. Millegipärast on “Barcelona” peale kirjutatud.

Mis puutub sotsiaalsesse külge, siis ma ei usu, et ma oleksin kohanud siin kedagi, kes on rohkem kui 25 aastat vana. Eelmisel nädalal oli mind pandud orientatsioonigruppi koos umbes kümne bakatudengiga, kes kõik olid eranditult väga nunnud ja toredad (ja õnneks mitte päris 18-aastased). Ma ei hakanud neid oma vanusega šokeerima — mitte, et seal midagi häbeneda oleks või ma suurt midagi selle koha pealt ära teha saaks, aga ega ma paadimehedisegi päris hästi ei osanud sellesse vanusevahesse kuidagi suhtuda. Kui jutuks tuli, ütlesin, et olen 30+ ja nemad ütlesid, et tõesti, oleks mulle 28 pakkunud küll. Eelistan vaadata sellele nii, et olen nooruslik (teine variant oleks, et lapsik, eksole). Grupis olevad kaks austraalia poissi ainult toetavad minu juba eelmisel aastal aluse saanud õelikku-positiivset hinnangut tänapäeva noortele meestele. Mõistlikud, vaimukad, arvestavad ja progressiivsed. Iisraeli tüdruk, kes enne ülikooli minekut oli mõnda aega sõjaväes. Väikestviisi püromaaniakalduvusega tüdruk Itaaliast, kellel teised  teavad juba elava tule läheduses silma peal hoida. Suurte silmadega ja kergesti erutuv kreeka tšikk, kes õpib küll rahvusvahelisi suhteid, aga, nagu eile õhtul baaris lamisedes selgus, ei tee vahet majoritaarsel ja proportsionaalsel valimissüsteemil (mis natuke iseloomustab ka seda, mis on minuarust viga rahvusvahelistel suhetel kui eraldiseisval erialal).

Orientatsiooninädala programm koosnes peamiselt erinevates Leideni linna parkides muru peal istudes nisutoodete söömisest (arvestades siinset läbivat saiakultust ei saa ma aru, kuidas neil ei ole suuremat probleemi kõhukinnisusega — samas muidugi selle puhul lapsed murulka väidetavalt kanep aitab), nii et isegi 22-aastased unistasid juba normaalsest söögilauast ja suvikõrvitsatest. Mis mind alguses natuke eksitas, oli see, et suht esimese asjana hommikul kokku saades tuli alati jutuks, et mis me täna joome, mis kõige tõhusam oleks ja kust me seda kõige soodsamalt saame. Nüüdseks olen ma aru saanud, et see pole mitte niivõrd fundamentaaleksistentsiaalne tudengiprobleem, mille teravuse ma olen jõudnud aastatega unustada, kuivõrd tooni andis üks meie grupi juhtidest, siin elavast heal järjel šoti perest pärit piltilus tütarlaps, kelle puhul ma arvaks, et tegemist on paadunud alkohoolikuga (tema joogivalikuks oli tavaliselt haljas viin, eelistatavalt mingi mahlaga, aga kui seda ei leidu, pole ka hullu), kui ta ei oleks 21-aastane eelmisel reedel bakalaureusekraadi kätte saanud psühholoogiatudeng (tal on ka võrdselt piltilus hollandi poisssõber, umbes sama vana, kes on selline heast perekonnast sofistikeeritud jõmm). Laupäevast saadik pole ta saanud ülejäänud grupiga eriti hängida ja grupi tavapärane nivoo on püsinud 1-2 õlle juures.

katusega sild

Pühapäevaõhtuks üritati organiseerida pizzaõhtut ühikas (siin on üle kahesaja konteineri üksteise otsas, aga peaaegu mitte mingisugust sotsiaalset ruumi), mis läks vahelduva eduga. Vanuseküsimus oli veel teravam, sest kui orientatsioonigrupp koosnes vahetusüliõpilastest, kes olid seega juba natuke ülikoolis käinud, siis siin oli terve armee oma bakaõpinguid alustavaid särasilmseid 18-aastasi (peaaegu kõik õpivad eriala nimega International Studies, mistõttu ka elavad Haagis, sest seda eriala, nagu ka minu oma, õpetatakse Leideni ülikooli Haagi kolledžis; kokku pidi neid IS inimesi kursusel olema 500 ringis, pfft). Üks briti tšikk kirjeldas mulle väga pikalt ja nunnult, rattadkuidas ta pidi oma fairy lightside seina saamiseks oma kõige kõrgemad kontsad jalga panema ja voodi peale ronima ja siis haamri puudumisel jalgrattapumbaga naelu seina taguma. Ja mina mõtlesin, et ühestküljest peaks kõigi eelduste kohaselt tapeedi taga suht varsti metall vastu tulema ja teisestküljest, kas naelte seinatagumine mitte deposiidile halvasti ei pruugi mõjuda. Ei öelnud muidugi midagi, naeratasin ja noogutasin mõistvalt. Kui üks eksistentsiaalselt sigaretti pahviv skeptilise ilmega tütarlaps tutvustas ennast psühholoogiatudengina, pidin peaaegu kõva häälega naerma hakkama. Cause I’m jaded and old, get it? Üldiselt olen pidanud noorsooga sammu pidamiseks installeerima omale telefoni rakenduse nimega WhatsApp, kus koondunud ühikavestlusgruppi pannakse, nagu mulle on mulje jäänud, iga õhtu lihtsalt üks number, mis siis sümboliseerib seda konteinerit, kus antud õhtul on elu keskpunkt. Üks õhtu tulin näiteks koju koridoris kõlava “I Will Always Love You” ühislaulmise saatel, mis avaldas mulle muljet, sest isegi “The Bodyguard” film tuli välja varem kui enamik neist inimestest sündinud on.

Ja siis eile läksin magistritaseme loengusse lootuses, et ehk seal on vähemalt mõni, kes 30nele läheneb ja no dice. Elukestev õpe, my ass. Natuke naljakas oli ühe aine puhul see, et kaks hollandi prouat annavad inglise keeles ainet 16le üliõpilasele, kellest 3 ei ole hollandlased (meenutas mulle, kuidas eelpoolmainitud sofistikeeritud jõmm, kelle inglise keel on väga hea, reedeõhtuse šoti-Jenga — nagu joogipits, mitte nagu rahvus, kuigi mäng, mille pakendis oli lisaks puuklotsidele ka neli pitsi, kuulus muidugi šoti tütarlapsele — sessiooni ajal õudsalt tõhusalt räige hollandi aktsendiga inglise keelt järele tegi). Aga ainult naljakas, mitte valus, nagu eelmisel aastal kui mõni eesti õppejõud enesekindlalt inglise keeles loengut andis.

pood ja ratas

Et siis, muidu on kõik septembrikuine uus ja tore (kuigi natuke kurnav) ja noh, Holland ja eriti Leiden piltilusad, aga terve mõistuse säilitamise nimel on mul ilmselgelt aegajalt siiski hädasti vaja teha väikeseid väljasõite täiskasvanute levialadesse. Õnneks paiknen ma muidugi naeruväärselt heade rongiühendustega Lääne-Euroopas, nii et see ei tohiks olla kaelamurdev ülesanne. Kõik täiskasvanud on loomulikult ka teretulnud siia. Naabritüdruk lubas kummimadratsit laenata kui vaja.

lamamistool mv

Sürpriisivalimik

Hanna kirjutab, et:

Elu on ootamatusi täis.

Tagantjärele mõeldes ei ole see väike ent visa külmetushaigus muidugi midagi enneolematut, isegi antud suvisel aastaajal. Ma siiski ei osanud sellise võimalusega praegu absoluutselt arvestada. Igatahes olen ma viimase kolme päeva jooksul konservatiivse hinnangu järgi aevastanud umbes 250 korda (ma arvaks, et samapalju kui kogu varasema elu jooksul kokku). Täna ärkasin keset ööd üles, et üks kiire kolmene seeria teha. Positiivse külje pealt, kui täna autoraadiost tulevale Tina Turneri menuloole “Private Dancer” kaasa laulma hakkasin, oli minu toon märkimisväärselt originaalilähedane ja kohaselt sensuaalne (even if I do say so myself). Samas ma pole muidugi päris kindel, kas sellist ahelaevastusele kalduvat inimest tegelikult üldse peaks autorooli lubama.

Mõned ootamatused on päris nunnud. Mõni nädal tagasi, kui ma Sandra Troonipärijale lasteaeda järele läksin, seisis too hoovis turnimiskontraptsiooni tornis ja hüüdis üle terve Mustamäe rõõmsalt: “See on ju mu Hanna!” Mingil tuvastamatul hetkel on minu nime eest kadunud eesliide “tädi”. (Ma pean tunnistama, et alguses ei osanud ma seda sinna väga tahtagi, aga nüüd kui ta läinud, on ka nagu natuke kurb.) See, et ma järgmisel korral tema käest päris kõvasti pragada sain kui ma temaarust punase tulega üle ristmiku sõitsin, ei oleks ilmselt jällegi pidanud niivõrd üllatama (tegemist on siiski hästikasvatatud seadusekuuleka inimesega). Nagu ka see, kuivõrd raske on keset tipptundi kolmeaastasele liikluseeskirja nüansse seletada (tuli oli tõesti punane selleks ajaks kui ma ristmikul vasakpööret lõpetasin). Õnneks olen ma veel piisavalt autoriteetne isik, et mingi variatsioon “sest mina ütlen nii”-st töötas.

Teisestküljest jällegi… Mai keskel tõmmati mul ootamatult välja tarkusehammas. Läksin ühel kolmapäevasel pärastlõunal pahaaimamatult hambaarsti juurde mingi üsna ebamäärase ent juba mõnda aega elurõõmu rikkunud kaebusega. Arst koputas kõik hambad läbi, lasi natuke vurtsu ja pool tundi hiljem lahkusin sealt ilma hambata. See tarkusehammas oli mul juba umbes 14ndast eluaastast olnud ja selle ajaga üsna omaseks saanud, nii et ka minapilt vajas pärast veidikest korrigeerimist. Ülemise tarkusehamba väljatõmbamine, samas — oluliselt tšillim kogemus kui mistahes auguparandus. Jällegi üllatav.

Naaberaias võeti maha vana pappel. Terve teisipäeva võeti, sest pappel oli iidne, jäme ja üle linnaosa kõrguv (esimene osa sellest protsessist figureeris teravalt mu unenägudes, ent üles otseselt siiski ei äratanud — kunagi ammuse rattamatka ajal juhtus sarnane lugu, kui Käsmu tipus võeti hommikupoolikul maha kogu see võsa, mille sisse olime õhtul telgi püstitanud; seda suurt põõsast, mille taga olin veel päikesetõusu ajal pissil käinud, poleks seal nagu kunagi olnudki). Kui köitega puu otsas rippuvad mehed tüve kallale asusid, kostus sae vaikides iga natukese aja tagant sonoorne ümberkaudseid maju raputav müts, sest järjekordne jäme jupp langes vastu maad. Täiesti võõraste inimeste täiesti võõras puu, eksole, aga nüüd on hommikul köögis kohvi ootamise ajal aknast välja jõllitades tunne nagu ma oleksin kolinud.

Mõned ootamatused on muidugi täitsa absurdsed. Need on vaieldamatult mu lemmikud. Veidi aega tagasi viisin vanaema ortopeedi juurde, et ta saaks endale personaliseeritud korrigeerivad tallad tellida (mille käigus selgus, et doktor käib iga hommik tööle samast, Tallinnast 60km kaugusel asuvast külast, kus vanaema elab, aga see oli pigem siuke tavaline Eesti nojah-tõdemus). Vanaema on meil muidu igati ontlik ent kohati hulljulge 83-aastane vanakooli proua, eluaegne õpetaja, kes teab üldiselt üsna täpselt, kuidas peab ja ütleb seda häbenemata sullegi. Eemaldas doktori kabinetis oma peened nahkkingad ja nende seest tulid välja Viru Valge reklaamsokid. Hetkeks neid üllatunult vaatama jäädes meenus, et need on tegelikult minu enda sokid, saadud kingituseks mingilt konverentsilt, kus ma töötasin.

Teoorias ei pea ma ennast täiesti tavalise kontrollifriigina eriliseks üllatusteaustajaks. Isegi kui nad on positiivsed. Samas olen ma jällegi suur absurdifänn ja ma tean küll, et absurd juba iseenesest ei saa olla midagi muud kui üllatav. Aga teatavad kelmikad vastuolud iseeneses lisavadki naiselikkust ja veetlevust, ma olen aru saanud. Ja no neid ei saa ju kunagi üleliia olla, eksole?