Autor: Hanna

Intervallelu

Hanna kirjutab, et:

Suvise intervallelu juures on muidugi igavesti põnev üle kolme nädala koju jõudes avastada, millised külmkappi jäänud asjad VEEL kergestiriknevad olid. Kõik need erinevat tüüpi hallitused on muidugi puhas kaasaegne kunst, aga ma endaarust siiski rookisin enne lahkumist kõik sellise kraami välja, mis naastes võiks keskmist väikekodanlikku ilumeelt riivata (panin ilusti paberkotti ja välisukse lähedusse, et kindlasti ikka kaasa saaks ja siis pidin poolelt teelt sadamasse emale helistama, et ta esimesel võimalusel minu juurest läbi käiks ja endale koju viiks selle koti sealt).

Aga muidu on intervallelu tervistav. Saarel olles ei saa suurt midagi teha, nii et on täiega tšill. Ja linnas olles on väga selgelt piiritletud hulk päevi, mille jooksul asjad ära teha, sest pärast on jälle mitu nädalat sundpausi. Ma muidu olen see tüüp, kes kipub iseennast üle laskma, lihtsalt sellepärast, et saab. Homse varn (no see, kuhu tänasida toimetusi viskamist heaks tooniks ei peeta) on mul tihtipeale häbiväärsel kombel ülekoormatud.

Ehk siis et seekord oli ette nähtud nädal, mille jooksul said tehtud nii otsaesisepiirkonna tuunimine (vaese mehe botox ehk siis laupa katva tuka silme eest ära lõikamine ja kulmuküsimus, mille lahendamine tundus veel hiljuti ringihullanud katku silmas pidades küll veits uljas ja dekadentlik, aga no isegi loomulikul blondil tekib ükshetk ikkagi tõsine unibrow oht), erinevad meditsiinilised ülevaatused (seeria viimane hambaarstivisiit, jei!) kui sotsialiseerumine (sest ükshetk see saarehooaeg siiski ju ka lõppeb ja oleks ju meeldiv kui mul siis veel mõni sõber alles oleks, kes mind mäletab ja ära tunneb).

Samas, kuna kodusviibimise periood on nii piiratud, siis ei pea ennast üldsegi laskma kottida igasugustest igapäevaärritajatest. Uni on sel nädalal olnud küll mõneti häiritud nende kajakate tõttu, kes ööl ja päeval suvalistel hetkedel mööda mu magamistoa kohal olevat plekkkatust rividrilli harjutavad (märkimisväärne müdin ja ilmeksimatult äratuntavad sammud — kui ei teaks paremini, arvaks, et seal on ennast sisse seadnud mõni ilus, ülitark ja parajalt paks mees oma parimates aastates), aga ehh, need mõned ööd elab üle.

Ja oma postkastini pääsemiseks peab iga kord sealset olukorda hetkeks analüüsima, et leida optimaalne tee, mis mind ära ei määriks ega sinna püstitatud jalgrattapüramiidi mulle kaela ei kukutaks. Aga kuna kohe on jälle minek, siis ei ole mul vaja nuputada, kuidas sõnastada solvunud pöördumist majalisti niimoodi, et mulle siiski aegade lõpuni meie maja Kareni tiitlit ei omistataks. Antud probleem muidugi on vähemhooajaline kui kajakapesa katusel, aga selle üle ärritumise saab hetkel siiski rahuga määramatusse tulevikku lükata.

Et siis Tallinn, oli meeldiv ja tõhus ja isegi seda ei saa öelda, et see ilus suveilm sinu peal täiesti raisatud oleks olnud, sest see üksõhtu seal suvise vanalinna kokteilibaarides hängida oli ka väga mõnus ja mõneti nostalgiline (sest ma olen nii vana, et mäletan veel aega kui vanalinn oligi see koht, kus hängimas käidi), aga nüüd siiski ootab jällegi ees väike merereis.

Taas kui kohtume, juba kui tuttavad

Hanna kirjutab, et:

Sellesmõttes, et… ärkasin eile hommikul selle peale. et keegi ilmselgelt üritas mulle magamistuppa tungida. Tõusin hoogsalt voodis istukile ja nägin ukse sees olevast aknast alustuseks kahte küüntega liistu küljes rippuvatphoto-01.06.2020-12-27-54 käppa ja hetk hiljem vaatas mulle sealt vastu mulle varasemalt tundmatu mustakarvaline kass. Ehk siis, tl;dr — esimene asi, mida ma eilehommikul nägin, oli mind jõllitav must kass. Kahjuks ei jätkunud mul une pealt piisavalt loomingulist mõtlemist, et originaalstseen fotole saada (kassil polnud lahkumisega ülemääraselt kiire), aga siin teile taaslavastus ilma kassita. Kassid, teadagi, ei jäta üleüldiselt kasutamata võimalust olla creepy, aga see oli siiski kõrgem pilotaaž. Uks, mida antud isend avada või siis läbistada püüdis, on teisel korrusel ja selleni viiva trepi Photo 01.06.2020, 19 06 07viimane aste on nii madalal, et enda nägupidi aknasse vinnamiseks pidi kass veits siiski mööda ust üles ronima. Millest annavad ka tunnistust kraaped uksel. Kui nüüd järele mõelda, siis omaette creepy oleks olnud ka pahaaimamatult kohale saabuda ja kontekstivabalt seda äraküünistatud ust näha.

Teise hoone räästas elavad varblased, mesimummud panevad vups ja vups seina sisse, iga jumala hommik pean ma kempsu minnes alustuseks strateegilisest avast ämblikuvõrgu (eelistatavalt koos ämblikuga) eemaldama ja dušikabiini alt on aegajalt kosta rähklemist ja vaikset mörinat (kahtlustan nüüd sedasama kassi, halvemal juhul Photo 29.05.2020, 15 23 30koos perega). Ja ma ei tea, millal see kägu magab, sest öösel kell kolm või päeval kell kaks või õhtul kell kümme igatahes mitte. Väga ajakohane oleks see kõik liigitada koroona ajal popiks saanud “Loodus ravib ennast ja võtab üle” meemiks (luiged Veneetsias, mõrvarherilased Washingtonis, delfiinid Kopli lahes), aga tegelikult on siiski tegemist üsna tavapärase asjade käiguga (kuigi jah, hommikupoolikul teise korruse aknasse viskuv tundmatu kass kvalifitseerub siiski kõrvalekaldeks, ma arvan). Eelmisel aastal olid varblased kasutanud oksaauke sauna laudises, et seina sisse pesad teha ja ehitajad, kes olid lisaülesandeks saanud aukude kinnipanemise, pidid ära ootama pesitsushooaja lõpu, et mitte kedagi sinna sisse müürida. Rääkimata igasügisestest rookatuseteemalistest “zajats – volk” tüüpi mõttemängudest nugisega.

Photo 23.05.2020, 21 02 23

Kui te juba küsisite, siis kõige rohkem ahistas mind selle kriisi juures asjaolu, et saarele ei saanud (jaa, ma tean, et olen priviligeeritud ja elukauge). Või noh, võib-olla oleks kuidagi ikka saanud, aga siis poleks enam ära saanud. Ja rannamaja pole siiski mõeldud pikemaajaliseks off-season elamiseks. (Pluss ma muidugi ei ole ka seda tüüpi inimene, kes lihtsalt põhimõtte pärast reeglitest kõrvale hiilimise võimalusi otsiks. Ja kuna mul on ju ikkagi auto ja jalad ja kõigi mugavustega kolmetoaline ja kellelegi ei pidanud kodus põhikooli füüsikat õpetama, siis ei olnud ma ju ka Tallinnas ometi kümnel ruutmeetril lõksus). Et siis see, mis ahistas, oli pigem naguPhoto 25.05.2020, 22 54 13 ikkagi see teadmine, et ei saa. Isegi seda, kas katus püsib ja uksed on kinni (sest viimane kord talvel kontrollvisiiti tehes oli üks, mis on 15 aastat täiesti probleemideta täiesti iseseisvalt kinni seisnud, pärani lahti) käis lahke naabrimees igavusest kodanikualgatuse korras kontrollimas.

Nüüd siiski juba rohkem kui nädal aega kohapeal (meeldival kombel kattus avanemine minu lemmikhooajaga — et on nagu juba suvi, aga ei ole ka ja kõik on veel ees ja osad asjad on veel kinni, aga mina olen juba kohal ja valmis) ja vaatamata valitsevale suhtelisele skaalale, mille järgi oli laupäev sotsiaalses mõttes täitsa metsik päev, sest vestlesin näostnäkku vähemalt kahe, aga võib-olla lausa kolme inimesega, on olnud siiski päris tegus ja seiklusterohke.

Photo 01.06.2020, 23 13 18 (1)

Näiteks olen käinud tervelt kaks korda joogas (mis on kaks korda rohkem kui kogu varasema elu jooksul kokku, asjaolu, mis seletab, miks mul olid teise korra järgsel päeval valusad lihased, mille olemasolust ma varem teadlikki polnud).

Ka olen otsa sõitnud ühele pardile (ma arvan, et see lind oli part; oli hämar ja olukord möödus kiiresti, eksole). See oli minu rohkem kui kümneaastase juhistaaži juures üldse alles teine kord kellelegi otsa sõita ja esimene kord kui ma täitsa kindlasti kellelegi otsa sõitsin (esiklaasil oli selle tõestuseks pärast suur märg plekk). Esimene kord oli siis kui Photo 29.05.2020, 21 47 56mul oli juhtimisõigus olnud kaks kuud ja ma olude sunnil USAs Uus-Inglismaal rendiautoga 600 km maha pidin sõitma. Teeservad olid paksult megasuuri halle oravaid täis ja lõpuks ma neist ühe (kes lähenes hirmsa hooga paremalt, käbi suus) ilmselt ka alla ajasin. Samas, peale vankumatu usu füüsikaseadustesse pole mul siiski mingit muud tõestust, et orav päriselt ka auto rataste alla jäi. Õhtul tolle päeva ööbimiskohta jõudes rääkis sealne omanik Diane vahva loo sellest, kuidas tal ükskord töökojas jänesejuppe auto radiaatorist välja korjati. Eelmisel nädalal oli part igatahes hämaral külamaanteel ennast keset teed sisse seadnud ja vaevus sealt lahkuma asutama, noh, saatuslikult liiga hilja. Jooga ei ole seda tüüpi, mis otseselt ka mu karmaküsimustega tegeleks ja üldiselt ma loen selle asjaolu positiivseks, aga antud olukorra valguses nagu igaks juhuks natuke ehk võiks.

Kulinaarsed elamused on olnud vahelduvadPhoto 26.05.2020, 20 11 18 ent kurta siiski ei saa. Eelmisel nädalal näiteks jätsin päeval, mil menüüs pidi olema supp, puljongikuubikud ostmata. Vältimaks uut 30-kilomeetrist poeringi vaatasin üle olemasolevad suvilavarud ja leidsingi riiulist vajalikud kuubikud. Kokandushuvilistele ja muidu seikluslikuma loomuga inimestele nüüd siis teadmiseks, et viis aastat tagasi aegunud puljongikuubikud on tarbimiseks täiesti okei (nii meditsiiniliselt kui moraalselt).

Teisestküljest jällegi on saanud otse suitsuahjust tulnud tuulehaugi. Saareperioodi alguses gastrolli teinud sisserändajast ameerika sõbranna, kelle kunagiseks esimeseks impulsiks Eestit külastada oli John Oliveri saatelõik, kus toodi visuaalseid paralleele Eesti ja Shreki kuningriigi vahel, teatas kala sisse vaadates, et üha rohkem saab kinnitust, et ta on kolinud muinasjutumaale (sest tuulehaugi rohked luud on kõik trendikalt rohekas-sinised).

Photo 25.05.2020, 19 28 20

Ja eelmisel nädalavahetusel avati hooajaks minu lemmikrestoran Ungru, mida ma ju loomulikult pidin kohe külastama, täitsa üksi (broneeringut tehes ajas see asjaolu sealse naisterahva hetkeks täitsa segadusse). Nad süütasid laual küünla ja puha, et ma ennast siiski romantilisemalt tunneksin, aga mulle tundub, et romantikale oleks pigem kaasa aidanud see kui nad ei oleks seda teist tooli juba ennetavalt eemaldades minu kahesest lauast näkkuröökivalt ühest teinud. Aga toit oli jällegi selline, et edetabelikoht ohtu ei sattunud.

Samas passiva poolele läheb ilmselt asjaolu, et muru ei ole ma siiamaani niitnud. Erinevatel põhjustel ja no ega ma tegelt seaduse järgi vist ei tohikski. Mitte et keegi saaks mind hetkel selleks väga ka kohustada või sundida siin, pigem on tegemist sellise Photo 29.05.2020, 14 29 48pipipiksukkliku (uuh, kus tuli praegu keskkooli lõpukirjandiks ettevalmistumise flashback, seda näidissõna ei ole vist sellest ajast kohanud) enesedistsipliinile üleskutsumisega. Meelespeavälja olen seni jätnud mesilastele ja kuigi lähimat orhideed (hetkel miskine sõrmkäpp, aga ma ei ole piisavalt taimeteadlane, et aru saada, milline; kui tahate oma silmaga näha aasta orhideed 2020, siis olete teretulnud umbes kuu pärast või nii) olen täheldanud naabrimehe heinamaal, siis ametlik ala ulatub siiski ka läbi meie aia.

Niipalju siis selleks korraks jällegi.

Photo 01.06.2020, 23 43 57

Mul on muide siin ka üks poolik fail nimega “Grand Tour vol.3”. Ma ei tea, mis sellega saab. Ühestküljest on minu isiklik tuur kaotanud teatava aktuaalsuse. Teisestküljest on Cornwall muidugi endiselt seal, kus ennegi. Eks vaatab.

Grand Tour vol.2

Hanna kirjutab, et:

Õigupoolest oleksin seda pidanud eile kirjutama, aga asjaolude kokkulangevusel (laiskus, väsimus ja tugitoolisport — Maissell Weebo ja Ianek Oglaini, nagu BBC kommentaatorid läbivalt ja enesekindlalt neile viitasid, saavutused) jäi kirjutamata. Täna ka üldse ei viitsi, aga nüüd küll juba peab, sest muidu läheb meelest ära, sest uusi asju pressib juba peale (vol.3). Ja see eelmisel korral julgelt pealkirjaks pandud vol.1 mõjub mind ennast mõnitavalt.

Ma saan täiesti aru, et võib olla tekkinud küsimus, et miks ma nüüd niiviisi üksipäini reisin. Põhjuse võib tegelikult jaotada kahte kategooriasse. Esiteks, täiesti objektiivsetel (materiaalsetel, sotsiaalsetel, perekondlikel jne.) põhjustel inimesed minu ümber kas ei taha või ei saa reisida nii nagu mina seda teen. Ja teiseks on mul aegajalt vajadus olla reisides täielikult iseenda ajagraafiku ja eelistuste peremees. Teinekord mulle jälle väga meeldib kui keegi teine kõik need otsused minu eest ära teeb ja mina lihtsalt jõlgun kaasa. Või siis mingi vahepealne, kollaboratiivsem, variant. Lisaks on mul halb komme sujuvalt reisikorraldajaks hakata, nagu mina ainuisikuliselt vastutaksin selle eest, et teistel kõik operatiivselt sujuks ja selline vasakultsaabunud vastutustunne (ja isegi selle mahasurumine) võivad olla väga kurnavad.

Seekord on sellesmõttes ka hästi, et ma ainult iseendaga arvestama pean, et pühapäevaõhtuses Londonist lahkunud rongis (jeebus, see tundub nagu miljon aastat tagasi juba, kuigi nädalatki ei ole möödas) oli millegipärast konditsioneer südamest põhja keeratud ja valitsesid arktilised tingimused. Mistõttu esmaspäeva hommikul ärkasin ma oma Oxfordi hotellis üles kindla teadmisega, et pigem varem kui hiljem on saabumas Nohu. (Ilmselt oleksin pidanud siiski halva märgina võtma asjaolu, et viimasel hommikul ärkasin ma oma Londoni hotellis selle peale, et kukkusin voodist välja — ma ei tea, kas sellist asja minuga varem elus üldse juhtunud on). See ei ole mul muidugi esimene kord elus reisil konditsioneerikülmetus saada, aga tookord Jaapanis oli vähemalt aastasaja rekordkuum august. Inglise oktoobris selline liikuvas transpordivahendis konditsioneeriga hullamine tundub siiski ebaaus. Põhjenduseks võib olla ainult see, et reisi esimeses etapis oli rong nii tuugalt rahvast täis, et vahekäigus seisid inimesed rivina püsti.

Oxfordi vahelepõike asjus olin ma otsuse teinud üsna viimasel hetkel. Hotelle kinni pannes jätsin Londoni ja järgmise plaanitud etapi vahele kaks ööd lahtiseks ja kui keset (peamiselt sotsiaalselt) tihedat töönädalat Brüsselis sunniviisiliselt lõpuks otsuse tegin (sest aeg hakkas juba kätte jõudma), siis erilist tähelepanu kinnipandud hotellile ei pööranud. Oluline oli see, et ta oleks lähedal nii raudteejaamale kui vaatamisväärsustele ja ei maksaks üle mõistuse palju. Kohale jõudes selgus, et mitte ainult ei asu hotell iidses kindluses, vaid veel 25 aastat tagasi oli minu hotellituba olnud vangikong. Või noh, kolm vangikongi, millest üks moodustas mu hiiglasliku vannitoa. Mingile teemakohasele askeetlusele õnneks ei sunnitud ja hotellis olev peen bistroo oli nii ärareserveeritud, et mulle seal õhtusöögiks kohta ei leidnudki.

Photo 30-09-2019, 16 17 02 (1)

Oxfordiga tutvumiseks olin endale jätnud päeva. Ja ma ei ütleks, et sinnaminek oli otseselt viga (sest iseenesest oli seal ju kena ja kui ma poleks läinud, siis ma praegu ikka Photo 30-09-2019, 16 16 12 (1)ju mõtleks, et miuke seal on), aga kindlasti oli see mu ringreisi kõige nõrgem punkt siiamaani. Asi pole iseenesest üldse Oxfordis, mis kõigi märkide järgi on igati vahva ülikoolilinn, vaid selles turistide hordis, mis sinna peale laskunud on. Ja mitte lihtsalt turistid, mis oleks minu jaoks juba iseenesest ärritav, vaid hiina turismigrupid, kes olid põhimõtteliselt igal pool, tihkelt tropis ja peaaegu täiesti ainult iseendale keskendunud. Ainuke koht, kus sai natuke rahulikumalt hängida, oli see suht keset linna asuv meeliülendavalt metsik park/heinamaa, kus lehmad tüünelt ringi jalutavad, oravad prügikaste revideerivad ja iga natukese aja tagant keegi mingil alusel, mida vesi kannab, mööda uhab. Seal mulle väga meeldis. Kõik need kolledžid ja asjad on toredad vaadata, aga enamikku sisse jalutamiseks oleks tulnud maksta piletiraha. Ja kuigi ma otseselt selle vastu Photo 30-09-2019, 17 21 03ka ei ole, siis kõigi nende hiinlastega koos sinna sisenemine ei tekitanud küll absoluutselt mingit kiusatust. Ma ei teagi, mis värk nendega on — näeb välja nagu nad võtaksid kogu maailma nagu mingit püsiekspositsiooni, hetkekski päris eluga mingeid seoseid tekitamata või isegi kontekstile mingit tähtsust omistamata. Ja, lisaks kõigele ülalpool toodule, ma üldse ei välista võimalust, et see linn langes ebaõiglase subjektiivse võrdluse ohvriks, sest meenutas mulle oma olemuselt (fiilingult, noh) vana head Leidenit, aga ei jõudnud päris samale tasemele, sest Leiden sai siiski mitu kuud minu elust, et omaks saada.

Photo 30-09-2019, 17 19 49

Ma saan aru, et Oxfordil on mingi seos ka harrypotterindusega, aga kuna ma sellesse Photo 30-09-2019, 16 25 48universumisse kunagi väga tõsiselt süvenenud ei ole (läbi olen töötanud, aga kõik kõrvaline parafernaalia, legendid, seosed, spekulatsioonid ja tagamaa jäävad mulle üsna kaugeks), siis see ei andnud asjale mingit lisaväärtust. Pigem tekkis hoopis tahtmine uuesti põhjalikumalt ette võtta Morseversum ja eriti võib-olla isegi “Lewis”, mis kõike nähtut kõige lähemas minevikus utiliseeris.

Photo 30-09-2019, 17 08 10

On täiesti võimalik, et minu mitte nii positiivsesse üldmuljesse andis oma panuse ka kahtlane tervislik seisund, aga samas, järgmises vahepunktis olin ma ikka oluliselt niitvamalt tõbine ja see koht sai mulle küll ütlemata sümpaatseks. Rong sõidab Oxfordist Plymouthisse ühe ümberistumisega kolm ja pool tundi, mistõttu (arvestades ka oma konditsiooni ja selle tekitanud eelnevat kogemust) võtsin targu esimese klassi pileti ja olen valikuga väga rahul. Kõrvale keegi istuma ei trüginud ja kaasreisijatest enamuse moodustanud väljapeetud keskealised prouad suhtusid minu teatud intervallidega paratamatult aset leidvatesse katsetesse oma aju nina kaudu välja puhuda tänuväärse diskreetsusega. Mingi hetk, kui me olime ikka tunde juba bukoolilist inglise agraarmaastikku läbinud (vahepeal näiteks nägin mäeküljel tohutut seletamatut valget hobust ja jõllitasin seda tükk aega, enne kui mulle meenus, et on olemas Google) ja ma üritasin parasjagu meelde tuletada, mida ma mäletan Exeteri katedraali kohta (sest olime seal linnas just peatunud), heitsin korra pilgu üle õla, aknast välja, ja avastasin sealt sellised kaadrid.

Photo 01-10-2019, 19 32 32Photo 01-10-2019, 19 32 21Photo 01-10-2019, 19 33 34

Veidi aega hiljem läks jälle bukooliliseks. Plymouthisse jõudes istusin taksosse ja hetk hiljem tervitas mind külalistemajas äärmiselt meeldiv ent kohutava hambumusega proua. Inimesena, kes veedab pool oma elu anonüümsetes hotellides, ei tea ma päris hästi, kuidas suhtuda sellesse, et külalistemajades ronivad tervitajad sulle tuppa voodi kõrvale, et sinuga koos läbi lehitseda maja ja piirkonda tutvustav kaust, aga tundub, et nii on siin kombeks. Kui proua oli lahkunud,kasutasin võimalust hetke oimetult lamada  ja järgisin siis temalt saadud juhist väljuda eesuksest ja pöörata paremale ja kuigi olin ju täitsa ise endale selle toa kinni pannud (isegi kui see oli juba päris mitu nädalat tagasi), siis tabas mind siiski väikese üllatusena, et viis meetrit hiljem oli vaade enamvähem selline.

Photo 01-10-2019, 21 46

Et siis veidi nagu hall, aga kõik need kalju külge ehitatud restoranid ja kümned veeni viivad trepid olid väga kaunid. Nagu ka see, et terve veeääre ulatuses läks ilus lai ja kõrge bulevard. Jalutasin seda mööda natuke, järgmist päeva kavandades, ja siis sõin õhtust hiina restoranis, mida külalistemaja proua oli mulle soovitanud ja mis oli mulle juba ette sümpaatne väljavaate pärast tunda mingisugustki maitset. Lisaks tundus asjaolu, et sellise koha peal asub hiina resto (lisaks kõigele muule väga kiiduväärse nimega Wet Wok) peaaegu meeliülendavalt absurdne (resto siis seal, kuhu näitab nool).

Photo 01-10-2019, 21 49 55

Järgnenud öö jooksul oli ainuke hea asi see, et majutusasutustes on tänapäeval standardvarustustuses ka suur karp taskurätikuid. Hommikuks olin nendesse üsna mattunud ja kui proua mu käest läbi ukse mingil hommikupoolikusel kellaajal rätikute vahetamise vajaduse kohta päris, olin ka isePhoto 02-10-2019, 14 51 30 üllatunud, millise eeskujuliku kraaksatuse ma alustuseks produtseerisin (kui järgmisel päeval lahkusin, küsis proua siira murega, et kuidas mul nüüd siis enesetunne). Mistõttu kui lõpuks ennast kokku võtsin ja päeva ametlikuks alustuseks kohe üle tee asuvasse söögiasutusse suundusin, tabasin ma neid täpselt keset seda ainumat pooltundi päeva jooksul kui seal süüa ei antud. Aga kuna päev oli meeldiva üllatusena hoopis midagi muud kui eelmine õhtu, siis polnud ka hullu, et pidi veerand tundi niisama passima. Tegin täidesaatva otsuse, et minusuguse katkuhaige jaoks ei saa olla midagi paremat kui päikesepaiste ja mereõhk ja istusin oma kohvijoogiga väliterrassile. Ja no varsti tuli ju söök ka.

Photo 02-10-2019, 19 07 17Ravimeetod põhimõtteliselt alt ei vedanud, kuigi ühel hetkel, keset tunniajast sadamakruiisi (esimene selline, pärast Maltal aset leidnud ekstremismi, nii et tegelikult minu “hobuse selga tagasi” hetk) tundus mulle, et ehk saab seda mereõhku veidike palju. Õnneks olin ettenägelikult kaasa võtnud, mitmeid sobilikke riideesemeid, millesse ennast mähkida (visuaalselt ehk mitte kõige esteetilisem vaatepilt, aga kruiisikaaslasteks olid ainult neli pensionäri jaPhoto 02-10-2019, 19 14 15 üks tütarlaps, kes oli keskendunud peamiselt selfiede tegemisele). Kruiisi giid keskendus suuresti ainult Plymouthi meeletutele sõjalaevadokkidele, mina peamiselt teises suunas paistvale kaunile Cornwalli kuppelrannikule. (Plymouthi-poolne kallas ei ole veel Cornwall, vaid on Devon.)

Sellesmõttes, et ma pärast seda kiirvisiiti nüüd ennast suuremaks asjaks Plymouthi eksperdiks ei peaks, sest ma veetsin kogu sealse aja kaldast maksimaalselt 30 meetri kaugusel, aga see piirkond sobis mulle küll väga hästi (ülejäänud linnast puutusin kokku ainult raudteejaamaga, mis ei olnud eriti paljulubav paik). Pikk kaldabulevard, nimega Hoe, kaunite Photo 02-10-2019, 21 28 16vaadete ja huvitavate objektidega (näiteks pildilolev 1934. aastal kalju külge ehitatud stiilipuhas art deco merebassein Tinside Lido, mis hiljuti uuesti üles vuntsiti), mille ühes otsas päris kena jahisadamapiirkond ja väike jupp vanalinna toredate kalarestoranidega. Kuna Plymouth oligi kavas pigem kiire vahepeatusena kui mingi pikemalt läbimõeldud sihtkohana, siis sain visiiti küll kogu raha eest. Ja selle päeva jooksul, mis mina seal olin, pidas ilm ennast küll suurepäraselt üleval, sest nii eelmisel kui järgmisel päeval muutis läheduses hänginud orkaan Lorenzo siin-seal olukorra pisut ebamugavaks.

Photo 02-10-2019, 21 30 50

Kuigi piirkond oli ilmselgelt peamiselt rekreatiivne (seal on ka suur mäe otsas olev park, kus on ilus triibuline tuletorn ja muid toredaidPhoto 02-10-2019, 20 08 22 objekte), oli seal turiste väga vähe ja needki peamiselt siseturistid. Ma saan aru, et ei ole päris tipphooaeg, mis on ka üks peamisi põhjuseid, miks ma reisin praegu, aga kohalike inimeste poolt oli see kõik ikkagi tihedas rahulikus kasutuses. Mis kokkuvõttes tähendab, et ühendatud olid ka kõik mulle reisimise juures meeldivad elemendid.

Photo 02-10-2019, 20 10 51

Neljapäeva hilishommikul sõin veel sealsamas vee ääres koos paindliku graafikuga kohalikega korraliku hommikusöögi, lasin proual endale takso tellida ja suundusin jällegi raudteejaama. Et lõpuks ometi jõuda sellesse kohta, mis tegelikult ka läheb kokku selle minu poolt augusti lõpus õhku visatud eesmärgiga reisida kusagile sinna, kus praegune hetk aastast ei ole mitte niivõrd maailma lõpp nagu see tihtipeale heas koduses Eestis olema kipub, vaid siiski ainult hooaja lõpp.

 

Grand Tour vol. 1

Hanna kirjutab, et:

Maailma vanim reisikorraldaja Thomas Cook teatas seenädal, et paneb pillid kotti. Pool miljonit ilmselt mitte kõige seiklushimulisemat puhkajat jäi erinevatesse kuurortitesse lõksu ja terve armee inimesi päevapealt töötuks. Britid, kellel oli vaja 150 000 inimest kuidagi koju saada, kuulutasid selleks välja “Operation Matterhorni”, ajades selle nimevalikuga suht segadusse nii sõjaajaloolased kui šveitsi turismiedendajad. Ja sotsiaalmeedias irvitati selle üle, et vot kui hea, et see juhtus nüüd ja mitte pooleteise kuu pärast, sest hetkel veel saab briti paketireisija olla muretult kindel, et teda palmi alla ei jäeta, sest riigis kehtib endiselt eelmisel aastal vastu võetud Euroopa Liidu paketireisidirektiiv.

Selle üle ilguti ka, et reisijad ei pea muretsema, tuuakse tagasi sinna, kuhu nad kuuluvad — aastasse 2010. Ma pean tunnistama, et minu elu ainuke paketireis leidis aset ikka veel oluliselt varem. Ema viis mind 1997.aastal kevadvaheajaks Tenerifele. Mul võttis praegu isegi veidi aega, et meenutada, kas ma olen kunagi mõnel reisil üldse mingi grupiekskursioonigi teinud. aga siiski vähemalt ühe olen. See oli siis kui Sandra ja ema 11 aastat tagasi viinapudeliga meile perereisi Alpidesse võitsid, aga meie peres ei osanud keegi mäest alla suusatada, nii et kaelamurdva heliskiingu asemel ostis meie reisijuht reisi esimeses etapis meile hoopis sellise kallimapoolse Milano vaatamisväärsuste ekskursioonibussi piletid. Mis võib-olla ei olnud päris võrdväärne kaup, aga ekskursioon oli aus ja lasi muuhulgas rahulikult, ilma järjekorrata ja piiratud seltskonnas “Püha õhtusöömaaega” ja La Scalat külastada.

Aga muidu, nii nagu peaaegu kõik inimesed, keda ma tunnen, panen ma oma paketid ikka ise kokku. Kuna ma ei ole eriti seda tüüpi inimene, kes tahaks oma reisi enne minekut mõttes üksikasjalikult juba läbi teha, siis suuremasi põhjalik planeerija ma ei ole (mis on muidugi paratamatult endaga kaasa toonud ka teatavaid altminekuid, eriti mis puudutab gastronoomilisi elamusi). Uute kohtade juures on mulle nagunii kõige tähtsam mingite kuulsate vaatamisväärsuste äravaatamise asemel (mis tavaliselt on ikkagi ülerahvastatud ja vähemimpressiivsed kui eelinfo põhjal võiks arvata) hoopiski aru saada, et kuidas inimesed siin või seal elavad. Ja korduvkülastatavate kohtade puhul on ju juba varasemast teada, et mida siin või seal veel teha võiks. Peale selle on mul puhtalt ameti tõttu kogunenud sellist rutiinset reisikogemust (et siis mitte niivõrd, millise jäseme külge teipida hädaolukorrakrediitkaart, vaid see majutus-transport telg) ilmselt mitme eluea jagu.

Hetkel olengi sellisel suuresti soolotripil, kus ööbimiskohad on kõik ette kinni pandud (väljaarvatud viimane öö, mille puhul on veel teatud ebaselgeid muutujaid) ja tagasisõidusoovist olen ka lennuettevõtet teavitanud, aga kõik muu selgub suht spontaanselt. Eelmise reede õhtuks ostsin kontserdipileti vist ka siiski juba umbes nädal ette ära, aga seal oli sellesmõttes rong juba varem läinud, et hotelli olin broneerinud konkreetselt selle järgi, et öösel oleks hea lähedal koju jalutada.

Et siis istusin reede lõuna paiku, pärast töönädala lõppu, Brüsselis rongi peale ja paar tundi hiljem olin Londonis. Algselt ei olnud mul OLYMPUS DIGITAL CAMERAüldse plaanis Londonisse pidama jääda rohkem kui minimaalselt vajalik, sest ma just aasta tagasi alles viibisin seal täitsa põhjalikult ja samas on terve Suurbritannia täis kohti, kus ma üldsegi käinud ei ole. Aga siis selgus, et teisest suunast lähenevad samal ajal Londoni poole sõbrad, kes kavatsevad sinna veidi pikemaks peatuma jääda ja nii kujuneski lõbureisi alguseks nädalavahetus Londonis.

Mingit väga tänapäevast teed pidi (poolsuvaliste poolkuulsate inimeste jälgimine sotsiaalmeedias) teadsin ma sellisest jazziklubist nagu Ronnie Scott’s ja kui ma poolmöödaminnes nende kodulehele vaatama läksin, et kes minu linnasviibimise ajal seal esineb, siis tundus küll täitsa saatuse märk, et Stacey Kent oma bändiga (üritasin praegu meenutada, mis lugu meid omavahel tutvustas ja tundub, et see leidis aset siis, kui ma kunagi päris ammu selle laulu versioone läbi töötasin) seal parasjagu pikka nädalavahetust veetis. Kõik mõistliku kellaaja kontserdid olid selleks ajaks juba välja müüdud, mistõttu ostsin pileti reede õhtul kell 23 algavale. Klubi asub keset kõige tormilisemat ööelumöllu, mistõttu oli sellele läheneda juba päris põnev (kohe nurga taga näiteks oli tohutu geiklubi, mille nimi, juhuks kui kogu muust esteetikast ja maksimaalselt lillelöödud klientuurist asi selgeks pole saanud, on G-A-Y) ja lahkuda ka OLYMPUS DIGITAL CAMERAhea turvaline, sest teades, millises võtmes inglastel on kombeks pärast töönädala lõppu lõõgastuda, olid erinevad operatiivtöötajad sobivad positsioonid juba varakult sisse võtnud.

Kontsert ise oli üsna lühike, aga väga hea. Võib-olla mõne teise inimese puhul oleks selline nunnu helgus minu jaoks ehk mõneti ärritav, aga tema laulab nii hästi ja nii õigeid laule, et suudan sellest täiesti mööda vaadata. Ja täitsa paras segu on ka kaveritest ja originaallauludest (mille tavaliselt on kirjutanud tema oma härra, kes mängib ka tema bändis saksofoni ja flööti ja mõnikord vajadusel selliseid eksootilisemaid kellukesi). Näiteks see härra Jimi ja Kazuo Ishiguro kirjutatud pala on mulle väga sümpaatne. Ja selle Jobimi looga suutis Stacey ühe publikus olnud keskealise härra nutma ajada (sest ta oli seal koos oma eluarmastusega, kellega nad olid teismelistena koos olnud ja siis aastaid hiljem jälle teineteist leidnud ja see on nende lugu — nad olid Staceyle kusagil sotsiaalmeedias seda öelnud ja seda ka, et nad kontserdile tulevad).

Ronnie Scott’s on selline koht, mis ei väljasta sulle piletit, vaid paneb su pärast piletiostu listi (mis on eriti põnev kui sinu eksootilises nimes on näiteks kaks i-d ja e kõrvuti) ja ei luba pilti teha ega filmida (minust kaks rida eespool üritas üks vanem umbkeelne härra sellest hoolimata teha oma mobiiliga otseülekannet, teenides sellega ära hostessi diskreetsed ent niitvad vihakobarad). Ja üldiselt oli ka üsna teadlik jazzipublik, kes ei kippunud ühele soolole aplodeerides järgmisele sisse sõitma (mis on millegipärast üsna levinud nüke jazzikontsertidel). Minust üle vahekäigu istusid siiski poola päriolu ema ja tütre duo, kelle üldist olemust iseloomustab minuarust päris hästi see, et nad olid endale Vapianost nende valgete rombikujuliste karpidega toidu kaasa haaranud.

Photo 29-09-2019, 15 18 14

Minu järgmise õhtu meelelahutusasutuses oleks see ilmselt muidugi täitsa okei liigutus olnud. Kuna ma juba nii mugavasti seal paiknesin ja polnud seda ka kunagi varem teinud, siis otsustasin minna mjuuzikali vaatama. Ja kuna ei saa öelda, et ma ühte mjuuzikali teisele millegipoolest eelistaksin, siis valisin otseloomulikult selle, mis oli kõige lähemal. Pileti ostsin tund enne algust, mistõttu see oli algsest oluliselt odavam.

Lavateos ise oli kunagise Tom Hanksi filmi järgi tehtud “Big” ja oli ilmselt täitsa okei, kuigi just sellest konkreetsest filmist muusikali tegemine tundub mulle veits rändom ja veel vähem saan ma aru sellest, miks see praegu West Endis laval on, eriti arvestades, et tänapäeva tingimustes on selle sõnum minuarust ikkagi mõneti problemaatiline. Aga no laulsid hästi ja peaosatäitja oli lahe lokkidega sell jne. Ükski pala kummitama ei jäänud, aga ilmselt ei peagi.

Peaaegu sama tänuväärne oli see kogemus aga inimvaatluste seisukohast. Esiteks oli see suur pidulik sametist ja nikerdustega teatrisaal toidu- ja joogitarbimise seisukohalt üsna nagu kino. Popkorni päris ei müüdud, aga ühel pool kõrval krõbistati küll suht ebadiskreetselt esimese etendusepoole ajal M&M’si (ilmselt kuni pakk tühjaks sai) ja läbipaistvast plastikust topsid erinevate alkohoolsete ja mittealkohoolsete jookidega olid peaaegu kõigil käes. Teisel pool kõrval istus proua, kes oli saabunud kunsti nautima varbavaheplätudes, mis on seda muljetavaldavam, et kohe on ju oktoober. Ja vähemalt kaks naabrimeest ei saanud siis, kui tuled esimest korda põlema läksid aru, et vaheaeg, mitte veel lõpp.

Täna oli plaanis sõprade perega vaadata mingit paadivõistlust jõel, aga kuna jões polnud piisavalt vett jäeti võistlus ära ja meie käisime hoopis Briti muuseumis vaatamas kraami, mille britid endale maailma pealt kokku on varastanud (ja mille vaatamise eest seetõttu midagi maksma ei pea). Kuna kokkukrahmatud varandus on muljetavaldav ja kõikehõlmav, siis jõudsime läbi töötada ainult murdosa. Ja no inglased võivad kohati küll olla snoobid asshole’id, aga kaasasolnud imikut märgates tõmmati kogu seltskond turvasabast välja (“Seal kotis on teil ju ainult titesöök, eksole`” wink-wink) ja juhatati pikemata majja.

Photo 29-09-2019, 18 41 06

Ja no siis õhtupoolikul lahkusingi juba linnast oma ringsõidu järgmisele etapile. Jõgi jäigi nägemata, aga etteruttavalt võin öelda, et järgmises vahepunktis olen sellesama jõe juba täitsa möödaminnes korra ületanud. Aga kuna ma olen juba piinlikult pikalt seletama jäänud seekord, siis sellest loodetavasti edaspidi. Loodetavasti, sest reisi ajal on tegelikult õudsalt raske leida seda kirjutamiseks vajaliku pikkusega hetke kui sa ei ole kas väsimusest koomas või kusagile minemas.

Kaubanduslik postitus

Hanna kirjutab, et:

Kuna tundub, et olen nüüd lõpuks siiski tsivilisatsiooni (kui seda võib niimoodi kutsuda) naasnud ja pean ennast aegajalt ka veidi professionaalsemas vormis välja näitama, sisenesin eile muuhulgas kaubanduskeskusesse. Mul oli terve rida erinevaid lünki tekkinud ja olukorda analüüsides sain aru, et Rocca al Mare keskus lahendab need ilmselt kõige valutumalt. Sain isegi kaubanduslikus “Anna edasi” skeemis osaleda, sest kingapoes oli kampaania, et ostu tehes saad kupongi, millega saab järgmiselt ostult 25% alla ja minu ees oma ostu sooritanud ema-tütar tandem andsid oma värskelthangitud kupongi mulle. Amazonil on komme pärast mingi asja sealt ostmist hakata saatma reklaami sellesama asja selektsiooni kohta, mis on enamikul juhtudest suht absurdne, sest jääb mulje nagu nad arvaksid, et ma kogun akupankasid, käekellasid ja Lenovo juhtmeid. Jalanõudega pole asi muidugi päris nii hull, aga keskmine inimene siiski ei osta rohkem kui kaks paari saapaid nädalas.

Kui muidu on Rocca keskus mulle igati sobiv, valiku ja suuruse poolest, siis sealne Prisma on küll veidi nagu liiast. Minuarust see on juba praegu keskmise linnaosa suurune, aga eile väravast sisse astudes teavitasid rõõmsad plakatid, et sorri väikese segaduse pärast, aga minu isiklikku heaolu silmas pidades ehitatakse seda parasjagu veel suuremaks. Vähemalt on Prismas selline enamvähem loogiline asjade paigutus. Minu põhiline toidupood on Sõpruse puiestee Rimi, suuruse poolest väga viisakas, kus ma kõik need aastad hiljem mõnikord ikka nõutult ringi uitan (juustud, näiteks, on kahes teineteisest täiesti sõltumatus kohas) ja iga kord kui ma olen asjade paigutuse enamvähem selgeks saanud, leiab seal aset massiivne paradigmamuutus, mille käigus kõik jälle ümber tõstetakse ja kogu pood on segaduses kliente täis. Ja see ümbertõstimine kestab igavesti, sest see käib ju sellise doominoefektina, mitte kõik korraga üleöö. Mis annab muidugi võimaluse ehk veidi paremini uuendustega harjuda, aga pikendab paratamatult seda perioodi, kus sama härra, eskaleeruvalt hämmeldunult, sulle kolmandat korda sama riiulinurga tagant vastu tuleb. Ja Rimi puldid on ka vaieldamatult kõige totramad, sellised, mis tükk aega ei registreeri midagi ja siis järgmise minuti veedad sealt teist ja kolmandat eksemplari maha progedes.

Samas Prisma (võib-olla muidugi ainult Kristiine oma, mis on mu kodule kõige lähem pood ja kaua lahti, nii et aegajalt jõuan ikka sinna) juures ajab mind iga kord naerma see, et nad panevad piimad külmikusse niimoodi, et “parim enne” pole näha. Võiks ju arvata, et kogemata läks tagurpidi, aga sellisel juhul peaks ju ka ikka fiftyfifty tõenäosus olema, et mõnikord on kuupäev ostja poole.

Sellesmõttes, et üikooli ajal, mis on teadagi tuntud kui periood, kus inimesed esimese iseseisvuse puhangus igasuguste asjadega eksperimenteerivad, töötasin ma ühel suvel kuu aega Selveris saalitöötajana. Polnud eriti pikk periood, aga kasulikke õppetunde sain terve rea. (1) Nädal, kui selline (ja no ilmselgelt siis ka kõik muud ajaühikud), on täiesti kunstlik kontseptsioon, mis kaotab igasuguse tähtuse kui sa asud tööle sellise graafiku alusel, et töötad 9-22, rütmis 3 päeva tööl, 2 vaba, 2 tööl, 2 vaba. Juba pärast esimest töönädalat ei olnud halli aimu ka, mis päev on. Ega ka mingit vahet või huvi selle vastu. (2) Vormirõivas teeb nähtamatuks. Tuttav inimene võis tükk aega mulle kahe meetri kauguselt otsa vaadata, ilma et ükski kelluke heliseks. Ja (3) värskem kaup pannakse alati tahapoole. Leibade ja piimade puhul kindlasti. Aga isegi selliste asjade puhul, mille kehvtivusaeg on aastaid.

Photo 13-09-2019, 19 45 11

Aga no siiski, kas nad kujutavad seal Prismas endale ette, et kui nad inimestele piima kuupäeva vaatamise keeruliseks teevad, siis inimesed lihtsalt ei vaatagi seda? Ostavad pimesi? Mina muidugi olengi piinlikul kombel see snoob, kes ei tea, mis piim maksab (ega tegelikult üldse ükski toidukaup), sest isegi kui ma olen selle mõnikord järele vaadanud, siis tegemist on lihtsalt sellise informatsiooniga, mis minu ajus ei talletu. Aga no isegi mina ikkagi enne ostmist vaatan, millal on oodata, et kapis seisvast pakist piima asemel kitti tulema hakkab. Suhteliselt nõrk kliendi tillitamise võte, aga no seda mäletan ka oma karjäärist kaubanduses, et ükski kopikas üles korjamata ei tohtinud jääda (nii et ma parem ei räägi sellest, kuidas lihaletis hommikuti vorste läikima löödi).

Veel üks suht ärritav klientidega psühholoogilise manipuleerimise võte on eskalaatoritega trikitamine. Enesest lugu pidavad kaubamajad, nagu Stockmann, nii nõmedaid võtteid ei kasuta — järgmisele korrusele minev eskalaator alustab oma tööd sealt, kus eelmine lõpetas. Kõige lollakam on see Solarise keskuse variant, kus nad põhimõtteliselt sunnivad sind igal korrusel väikese ringi ümber treppide tegema. Peenemad kohad peidavad eskalaatorid ära või paremal juhul tekitavad nendest tribuudi Escherile, nii et sa näed küll seda kohta, kuhu sa minna tahad, aga selleks, et sinna saada, pead terve kaubanduskeskuse mõlemas suunas läbi käima. Ma olen seal küll ainult ühe korra käinud, eelmisel talvel kui mu auto tagumine uks lahti külmus (vastupidiselt tavapärasele kinnikülmumisele — minu oma lihtsalt enam ei lukustunud) ja ma pidin leidma maaaluse parkla, kus teda mõned tunnid sulatada, aga minu mäletamist mööda on peen T1 keskus just sellise kavala planeeringu hea näide. Maaalune parkla, seeeest, oli väga eeskujulik. Soovitan, saabuvat talve silmas pidades.

Aga järgmise nädala lõpus algavaks turismireisiks (mis algab poolel teel tööreisina) sain eile poest ka vihmavarju, mälukaarti ja jalanõud. Broneerisin ka mõned hotellid, mida enam tühistada ei saa, et reisiplaneerimismotivatsiooni üleval hoida. Võimalik, et järgmisel korral raporteerin sealt. Kui leian midagi, millega teisi piisavalt kadedaks ajada.

Miks mitte mina

Hanna kirjutab, et:

Mõned nädalad tagasi sattusin vaatama sellist intervjuujuppi kahe juba varemgi sümpaatse härra vahel. Selline täiesti poosivaba vestlus teemal, mis on ootamatult keeruline, arvestades kui tavaline ja igapäevane see on, mõjus kuidagi värskendavalt. Isegi kui ma, omaenda kogemuse põhjalt, päris kõigega nõus ei olnud.

(Mingil põhjusel minu oma Chrome’i brauser Twitteri videosid ei mängi. Kui see probleem on veel kedagi tabanud, siis võib-olla saab abi siit. Kui see ka ei aidanud, siis võib proovida mõnda teist brauserit. Või siis saab seda videolõiku vaadata ka siit. See viimane link tasuks ehk nagunii ette võtta, sest seal on intervjuu leinast rääkiv osa täies pikkuses.)

Kuna elu on põhjust andnud, siis on mõlemad mehed nendel teemadel ka varem sõna võtnud. Colbert oli 10-aastane, 11 lapsega pere noorim, kui tema isa ja kaks venda lennuõnnetuses surma said. Cooper oli ka 10 kui ta isa suri, 21 kui tema kaks aastat vanem vend perekonna New Yorgi katusekorteri rõdult alla hüpates enesetapu tegi. Aga põhjus, miks ta siin intervjuus kohati nii võbelema lööb on see, et juuni lõpus suri 95-aastaselt tema ema, Gloria Vanderbilt, kelle elulookirjeldus on nagu film või mõni laiema joone ja suurema ambitsiooniga naisteromaan.

Colberti vaadete alustala moodustab olulisel määral muidugi see, et ta on katoliiklane (ma oletaks, et see seisukoht, et elu kui paketi eest peab tänulik olema, tuleb sealt), aga põhjendustes on siiski suur annus lihtsat ja kindlasti austusväärilist humanismi. Ja samamoodi on austust väärt ka see, et ta tõsimeeli üritab positiivset vastust leida küsimusele, kas täiesti objektiivselt igati sitast olukorrast üldse midagi head on võimalik kätte saada. Ainult et ma ei ole temaga päris nõus.

Need paar kraadi lisaarusaamist, mis tulevad isiklikust kogemusest (et siis, ma ei vaidle vastu, et see sügavam mõistmine, millest ta räägib, tekib), ei ole loomulikult nii ränka kaotust väärt (mida ta ei taha kindasti ka öelda, sest noh, miski ei ole), aga funktsioneeriva, well-adjusted inimese jaoks ei ole seda teiste inimeste kannatuste mõistmisel minuarust ka vaja. Mitte et teisi poleks vaja mõista, vaid et seda on täiesti võimalik vajalikul määral teha ka ilma sellise otsese isikliku kogemuseta. Nagunii ei peaks see tekkinud side olema nii ühene. Sest oleks ju ekstra masendav, kui see ainus või vähemalt peamine asi, mis sind teiste inimestega, ülejäänud inimkonnaga, seob, on see, millest te olete ilma jäänud. Teie lein.

Võib muidugi öelda, et võrreldes tavaliste inimeste tavaliste igapäevaste kaotustega (see juhtub meie kõigiga varem või hiljem ja me kõik teame, et see tuleb) oli Colbertiga aset leidnu oluliselt suurem, traagilisem. Nii noores vanuses nii palju kaotatud lähedasi nii ootamatult. Aga sellele mõeldes, seda olukorda endale ette kujutades, saab ju ometi aru, et see oli mõõtmatult õudne ja mõjutab lähedasi inimesi ilmselt kogu nende ülejäänud elu, tihtipeale viisidel, millest nad ise alles aastaid hiljem aru saavad. Kui siiski. Selleks ei pea ju ise korraga kolme pereliiget kaotama.

Ja no kui Colberti mõttekäigust saan ma veel aru (lähedase inimese kaotus paratamtult muudab sind ja seega ka paratamatult toob sind osadele inimestele lähemale; samas muidugi nihutab sama hooga teisi inimesi jälle sinust eemale), siis seda Cooperi poolt õhku visatud mõtet, et tõeliselt heast tõeliselt aru saamiseks on vaja tunda tõeliselt halba, ei kiida ma kohe üldse heaks. Ma ei väida sugugi, et pärast olulise inimese kaotamist need tõelised tipud enam võimalikud ei ole. Kindlasti on — inimene on võimeline ju ometigi oma maailmapilti mahutama mitu emotsiooni korraga, isegi kui need on omavahel vastuolus, eriti kui need ei puuduta ühte ja sama asja. Aga need tipud on võimalikud siiski hoolimata kaotusest, mitte selle tõttu. Ja võib-olla tuleneb see minu enda mõningasest kalduvusest nostalgiale ja melanhooliale, aga mõnikord on tõesti siiski nii, et aset leidnud kaotus lõikab just kõige õnnelikematelt hetkedelt selle päris tipu otsast ära. Sest asjad, mis on väga hästi, oleksid siiski veel paremini, kui…

Samas on Cooperi juures siiski mõned asjad, mis tulevad väga tuttavad ette. Kasvõi juba see, et nutt tuleb peale nii et sa ei olegi nagu päris kindel, miks. Sellesmõttes, et suures plaanis muidugi tead küll, miks, aga et miks parasjagu just sel hetkel, kui sisemiselt ei olegi nagu niivõrd emotsionaalne enda arvates olla. Minu enda jaoks, kes ma kontrollifriigina põhimõtteliselt olen aastaid ainult abitusetundest nutnud, olid need aegajalt eikusagilt tulevad pisarad küll täitsa ootamatu uus avastus. (Kuigi ükskord kümme aastat tagasi, tolleks hetkeks isiklikult ajalooliselt sita aasta teatava kulminatsioonina, seisundis, mis võis täitsa vabalt kvalifitseeruda väikest viisi närvivapustusena, on mul olnud olukord, kus ma ühel õhtupoolikul ikka päris tükk aega ei suutnud leida mitte ühtegi põhjust nutmist lõpetada. Selles situatsioonis viibida oli veits hirmuäratav, tagantjärele meenutada täitsa huvitav. Lõpuks aitas see, et BFF, kes ise töö tõttu ei saanud appi tõtata, saatis naabrimehe minu juurde omale lihapalle praadima. See oli nii absurdne väljavaade, et ehmatas selgeks. Töötas ilmselt paremini kui BFFi enda saabumine seda teinud oleks. Kuigi ta tuli ikka ise ka pärast. Ja noh, sellepärast ta ongi BFF).

Aga tuttav on ka Cooperi “Why not me?” mõttekäik. Arvestades, et ta on see mees, kes kalamehepükstes keset orkaanikahjusid sumpab ja tolmuse näoga maavärinavaremete vahel ringi ronib, ei tohiks see empaatiavõimeilming ilmselt üllatada, aga natuke ikkagi üllatab. Üks Vanderbilt võiks ilmselt vabalt lihtsalt istuda kulllast puuris ja mitte ülemääraselt mõelda selle üle, kuidas teiste inimeste elu kulgeb.

Empaatiavõime ja isekus ei ole tegelikult siiski kuidagi teineteist välistavad nähtused. On muidugi võimalik olla ka empaatiline ja isetu, kuigi niimoodi on ilmselt väga raske elada. Ja üldsegi peab inimene olema ikkagi vähemalt mõneti isekas, et täisväärtuslikku elu elada — kasvõi ainult selleks, et kõik kõrvalised hääled natuksesks välja lülitada ja teada saada, kes sa oled ja mida sa elult tahad. Aga olen ise ka tundnud inimesi, kes on väga empaatiavõimelised ja samas väga isekad. Sellistel inimestel kipub olema keskmisest selgem arusaam, kuidas maailm töötab ja milline on nende koht seal.

Minu jaoks tähendab empaatiavõime seda, et kui sa käitud nagu jobu, siis sa oled sellest teadlik ja oled teadlik ka sellest, milline on sinu käitumise mõju ümbritsevatele inimestele. Ja minu kogemus näitab, et tihtipeale sellest iseenesest juba piisab, et inimesed hoiduksid jobutsemisest. Ja ma ei pea siin isegi mitte silmas mingit eepilist jobukaklust, dramaatilisi solvanguid või pihku itsitades jala taha panekuid. Päeva sisse mahub tuhat väikest võimalust teiste inimeste suhtes hoolimatult või halvasti käituda, ka hea tahte juures ei taba vist keegi meist kõiki neid ära. Alati see teadlikkus oma käitumise mõjudest muidugi ei heiduta, mõne puhul see hoopis kannustab suuremale jobutsemisele.

Intervjuu selles osas, mida ei ole antud tviidis, aga mille leiab sealt Youtube’i lingi alt kirjeldab Cooper seda, kui imelik tema arvates on, kui inimesed talle kaastunnet avaldades vabandavad, et kurva asja niimoodi meelde toovad. Et kas nad arvavad, et see on tal kuidagi meelest ära läinud vahepeal. Et venna surmast on möödas 31 aastat ja siiamaani ei ole olnud päevagi, kus ta poleks venna peale mõelnud. Ja no nii ju on. Et üks hetk ei võta see kaotus enam hinge kinni, aga alles jääb ta ju ikka. Ja siis ühel hetkel saab sellestsamast asjaolust nagu veidi isegi lohutus (mitte piisav, aga abiks ikka) — mitte miski, mitte kunagi, ei võta sinult sinu sidet nende inimestega, kes on sulle kõige kallimad. Ka mitte surm.

Photo 05-09-2019, 20 56 00

Ood terrassile

Hanna kirjutab, et:

DSC_6461

Minuarust ei ole ühtegi teist nii selget aastaaegade vahelist eraldusjoont kui see, mis jookseb augusti ja septembri vahelt. Eks see tunne on pigem kõikide kooliaastate algustega kinnistatud ja mitte niivõrd geograafilis-klimaatiline, aga paratamatult tundub hetkel siin suvilaterrassil istudes siiski, et see nädal on veel suvi. Ja järgmisel, kuigi ilmselt olen pärast järjekordset väikest vahelepõiget Tallinnasse ikkagi jällegi siin, enam ei ole. Nädal on sellesmõttes ennast muidugi eeskujulikult üleval pidanud, võimaldades eile isegi (ilmselt viimast korda sel aastal) ka veel oma rannas ujumas käia.

Aga kuna hooaeg on tahes-tahtmata siiski joont alla saamas, siis oleks ehk kohane teha üks selline, noh, ütleme, elustiilipostitus. Et tehtud töö viljadest ka laiemalt rõõmu oleks. Sest viimastel aastatel on siin ikka kõvasti kompunnitud, putitatud ja DSC_6514paradigmat paika pandud. Järgmisel hooajal tuleb miskit veel ette võtta hoonestust ümbritseva džungliga (puhas mõte sellest kurnab mind juba aasta aega ette), aga hoonestust kui sellist võib nagu veidi juba dokumenteerida küll. (Oleksin peaaegu juba kirjutanud, et sellega võib juba uhkeldada küll, aga siis meenus mulle Facebooki tohutu käsitöögrupp, minu pidev rõõmu ja hämmastuse allikas, kuhu keegi aegajalt ikka postitab pildi oma obskuurse kätetööga — helmestest puu lillepotis? heegeldatud sõrmus? — allkirjaks, täiesti imetlusväärselt irooniavabalt, “Sain valmis imeilusa meisterdise”.)

Põhimõtteliselt, ma tahaks loota, et mõneks ajaks saab nüüd ilma mastaapsete ehitus- ja värvimistöödeta. Ma olen siin viis suve asju valgeks värvinud, väikese pausiga eelmisel aastal, kui ma värvisin kogu maja heleroheliseks.DSC_6361 Sel suvel tõmbasin nädalaga üle kõrvalhoones oleva sauna eesruumi/külalistetoa. Kohalviibinud vanaema käis aegajalt ukse vahelt sisse vaatamas ja imestas, et ma sellega nii kohusetundlikult varahommikust hilisõhtuni tegelen. Ütlesin talle, et kui ma seda ruttu ei tee, siis varsti ma enam ei viitsi. Triibud seinal on Sandra poolt mõne aasta eest algatatud idee ja teostus, nüüd kõikehõlmava värvimise käigus ma tegin lihtsalt mõned juurde.

Puht paradigmaatiliselt on kõige olulisem innovatsioon siin majapidamises kahtlemata eelmisel aastal valminud terrass. See ei muutnud paradigmat mitte ainult siin majapidamises, vaid käivitas perekonnas lausa terrassilaine,DSC_6173a mille viimase väljendusena lasi tädi Lõuna-Eestis maja kõrvalukse treppi renoveerides sellest ka nagu väikest viisi terrassi teha.

Rannamaja terrass on selle 20+ aastase eksistentsi vältel olnud erineva suuruse, kuju ja kontseptsiooniga, aga mitte kunagi päris selline nagu praegu. Enne seda kui meeskond eelmisel suvel siia peale lendas, oli terrass põhimõtteliselt see, mis jäi järele pärast seda kui pehkinud osad ära saeti. Ehk siis majast umbes meetri kaugusele eenduv rinnatis. Nüüd on terrass piirdega ja läbipaistva katusega, nagu selline õues olev lisatuba, mis laiendab rannamaja kasutusvõimalusi eksponentsiaalselt. Sest enne oli nii, et kui sadas vihma, siis olid puhkajad shit out of luck. Aga nüüd saab vaikse kõrbina saatel õues raamatut lugeda. Või, näiteks, blogi trükkida. Briti sisustusajakirjade kiidetud inside/outside living rakendub siin nüüd küll väga sujuvalt. Kuigi, olgem ausad, see leidis siin aset ka varem. Kuna otse uksest enam lausloodusesse ei astu, siis on insidei põrand nüüd siiski õhtuks oluliselt vähem outside’iga kaetud.

DSC_6315

Terrassi ainukeseks miinuseks võib ehk lugeda asjaolu, et kui miskit nüüd laudade vahelt läbi kukub, siis suht tõenäoliselt see ka sinna aegade lõpuni jääb. Samas on esimese kahe suve jooksul need intsidendid olnud peamiselt sellises iseennast täideviiva ennustuse kategoorias. Paar nädalat tagasi olin juba tükk aega kududes sukavarrast abiks võttes palmikuid keeranud kui tulin meeldivale avastusele, et see ei olegi veel maha kukkunud ja terrassilaudade vahelt alla veerenud. Loetud hetked hiljem oli varras terrasi all. Suve algupoolel tõestas J (6a) ennast tõelise meesterahvana. Pakkusin, et ta võiks terrassipõrandal vildikatega asjatades olla veits ettevaatlik. Mille peale ta pidi loomulikult kohe testima, kas vildikas mahub laudade vahelt läbi. Et siis kui maailmalõpu ärahoidmiseks on kunagi mingil põhjusel vaja lillat vildikat, siis meil trepi all on üks.

DSC_6135

Seda trendikat põhimõtet, et ruumid oleksid käepäraselt multifunktsionaalsed ja vajalikku funktsionaalsust arvestades kergesti ümbertõstetavad, on siin ka aegade algusest järgitud. Kasvõi juba sellega, et praktiliselt ühelgi regulaarsel suvitajal ei DSC_6417ole kunagi olnud püsivat ja regulaarset magamiskohta. Kõik seavad ennast sisse seal, kus parasjagu kõige otstarbekam tundub. Viimastel aastatel minul endal nagu veits on regulaarne magamiskoht, aga seda peamiselt sellepärast, et seal ongi tundunud kõige otstarbekam (see on kõige kaugemal üldruumidest, kus mõned inimesed võib-olla tahavad kell 6 hommikul hakata putru keetma). Aga isegi mina olen suve jooksul juba mitmes kohas ööbida jõudnud, sest vahepeal eemaldati ajutiselt mu tavapärase magamistoa katus. Kõik teised pereliikmed jõudsid vist ka vähemalt kahes kohas magada sel suvel ja igal pool on ööbinud ka mõni külaline.DSC_6447 Sest kui juba on olemas selline rannamaja, siis tuleb arvestada ka külaliste majutamisega. Seoses viimaste aastate arengutega on mitmekordistunud ka nende nurgataguste hulk, kus on võimalik rohkem või vähem privaatselt magada. Imetabasel kombel leidub ikka veel inimesi, kes ei ole mitte kunagi Hiiumaal käinud või siis tegid seda viimati kaheksanda klassi lõpuekskursioonil. See on eriti imetabane, arvestades kui palju saabujaid on alati praami peal, aga no samas ongi siin ilmselgelt mängus mingi must maagia, sest kogu see rahvas kaob kohe saarele jõudes kusagile ära ja ainuke koht, kus üldse inimesi kohtab, on Kärdla Selveris.

DSC_6145

Sellesama multifuktsionaalse ruumikasutuse üks külg on ka see, et ainult ühese kasutusega tehnoloogia on siia saabunud väga visalt ja selle olemasoluga harjumine on nõudnud DSC_6248ikka väikest pingutust. See, et siin on olemas nii föön kui röster on ikka uuema aja areng ja küpsetusahi tuli alles eelmise suve lõpus kui me Sandraga otsustasime võtta saatuse märgina asjaolu, et naabrimees pani Hiiumaa müügigruppi üles oma meie jaoks täiuslikult sobiva ahju. Nüüd on ahi elutoas kapi peal ja Sandra teeb iga kord saabudes põhimõttelisi küpsetisi, lihtsalt sellepärast, et nüüd saab. Sarnase asjaolude kokkulangevuse tagajärjel on viimasel ajal siia lisandunud ka kööginõusid — viimased kaks lainet on tulnud välisüliõpilaste ülejääkidest. Kõigepealt saabus siia aasta Eestis õppinud kreeka sõbra Alexi kraam ja aasta hiljem asjad, mida ma ise pärast Hollandi avantüüri ei raatsinud lihtsalt minema visata.

Ja siis on mul veel selline komme, et kui ma külastan mõnda teist saart, siis ma toon sealt midagi kaasa sellele saarele siin. Minu voodi kohal olevad pildid on Barbadoselt ja Key Westist, elutoariiulis on kauss Maltalt ja seinas Victoria ja Alberti muuseumi poest hangitud Constable’i repro.

Üldiselt on majapidamisse asjade hankimisega minuarust see lugu, et parem oleks kui DSC_6180seda saaks teha kuidagi nagu aeglaselt. Alati see kahjuks ei ole võimalik, aga asjade aeglaselt hankimisel on juba see boonus, et päris tihti saab niimoodi selgeks, et mingeid asju, mis esimesel hetkel tundusid jube ägedad, ei ole tegelikult üldse vaja. Minul endal on asjade hankimisel veel see lisakiiks, et mulleDSC_6194 meeldib kui kõikidel asjadel on oma koht, mis on juba nende hankimise hetkel teada. Need asjad ei pea kogu aeg selles kohas olema, kogu mu perekond võib ilmselt kinnitada, et tohutust ordnungist majapidamises ei ole ma kunagi osanud suurt lugu pidada, aga vajadusel on kerge vaevaga võimalik saavutada teatav minimalism. Seesama soodumus oli ilmselt ka põhjus, miks üks esimesi uue aja uusi rajatisi rannamaja hoovis oli kuur. Enne seda oli muruniiduk saunas ja päevitustoolid elutoas. Võeh.

Mõnikord läheb asjadega aga hoopis nii, et kui kõik on skandinaavia rannamaja stiilis valgeks värvitud ja paika pandud, ei sobi vana hiirtest näritud tumepruun diivan enam mitte mingi nipiga. Suure mööbli väljavahetamisega marginaalsetes lokatsioonides käivad paratamatult kaasas teatavad logistikaprobleemid. Antud juhul siis esiteks, et kuidas uus diivan üle mere saab. Ja teiseks, et kuidas vana diivan eest ära saab. DSC_6219 Diivanite saareletoimetajana on ennast siin iga paari aasta tagant tõestanud on24, kelle teenuseid ka seekord kasutasin. Aga umbes hetk pärast seda kui olin täitnud nende veebivormi ja laia joonega teatanud, et olen nende saarele saabumise päeval ükskõik, mis kell neid valmis vastu võtma, selgus, et ma pean tolleks päevaks hoopis riigist lahkuma. Õnneks lubas nagunii kohal viibiva ehitusbrigaadi ülem diivani ise vastu võtta ja lisaboonusena ka vana minema viia. Kui tolle päeva hilisõhtul lõpuks ise saarele jõudsin, olid saabunud diivan ja tugitool toas ja lisaks oli neilt ümbert võetud ka pakend, mis oli ka minema viidud (ja ehitustööde käigus eemaldatud vanad lauad olid juppideks saetud ja ka riita laotud). Järgmisel nädalal kohtasin ehitusbrigaadi ülemat laeva peal ja alles siis mainis ta nagu muuseas, et saabunud diivan ei olnud mingi nipiga uksest sisse mahtunud, mistõttu nad olid eemaldanud maja akna ja selle sealtkaudu sisse tõstnud. NBD.

DSC_6501

Ja no nii olengi ise endale kujundanud keskkonna, kus ma olen kõige tehtuga täiesti piisavalt rahul, et mitte tahta käest lasta võimalust siin võimalikult palju aega veeta. Varsti muidugi saabub see hooajaline murdepunkt, kus põrandaküttega vannituba üksi kaalub selle kõige juba üles. Juba praegu on rannaküla  DSC_6331üsna hõredalt asustatud. Sellega seoses, mulle tundub, et sellises piirkonnas nagu meil siin, võiks sügisene lambikustutamisteenus täitsa nõutud kraam olla. Täna jälle möödasõites vaatasin, et ühed on õuetule lahkudes põlema jätnud. Eelmisel aastal irvitasin naabrimehe üle, kelle muidu kottpimeda maja küljes säras balkonituli päeval ja öösel. Ja siis pidin järgmisel nädalal ise kaaluma, kas kirjutada talle Facebookis, et kui ta peaks lähiajal minema enda oma ära kustutama, siis kas saaks ka meie juurest läbi astuda ja kõrvalukse kohal oleva kustu panna. Tuld, mis on õhtul hoovi valgustama jäänud ju hommikul enam ei pane tähele ja lahkumine on iga kord nagunii selline meeletu rapsimine, et lahkumisrutiinist väljapoole jäävatele pisiasjadele enam vajalikku tähelepanu ei jätku.

DSC_6293

 

 

Läbiastujad

Hanna kirjutab, et:

Photo 03-08-2019, 22 59 08

Vahel tuleb tõesti selline tunne, et võib-olla peaks suvel tegema ka midagi muud kui Hiiumaale tulema. Facebook teatab, et Need-ja-Need on huvitatud seitsmekümnest saabuvast sündmusest ja keegi postitab kauni loodusvaate kuppelmaastikust või villa balkonilt Itaalias ja no siis tekib selline mõte, et kas ei peaks siis ise ka… Aga siis astud pärast kümnekuulist pausi sisse kohaliku, seletamatult erkrohelist tooni võõbatud raamatukogu uksest ja rõõmus väike vanaproua tervitab sind hüüatusega “Näed, kellelgi on puhkus alanud!” ja rohkem nagu polegi midagi vaja enda tutvustamiseks öelda. (Seda ka ei hakka seletama, et ma olen vabakutseline ja mul ei ole puhkust — on ainult tööalaselt vähem- ja rohkemärevad eluperioodid).

Et siis kõik on korras, nii sotsiaalses kui kultuurilises mõttes. Et isegi kui vihma sajab või on sitaks külm (nagu täna), siis märgatavat puudust millestki ei ole. Photo 15-08-2019, 18 25 15Ahju saab juba tükk aega maja endaga kütta (viimasel ajal on mitmed jupid vahetamisse läinud ja originaaljupid puuriida moodustanud), saunaahju lausa väärispuiduga, mis meil siin maja ümber tõusvas tempos maha langema kipub, nii et korstnast tuleb õllekapa ja džinntooniku lõhna. Terrassile hankisin ma sellise tugitooli, kust ei olegi nagu soovi eriti üles tõusta kui sinna juba hommmikukohvi joomiseks maha istutud sai ja kui seal juba mõnda aega istutud on, siis ega sealt enam nagu eriti kergesti üles ei saa ka.

Ja no sotsiaalsest küljest rääkides, siis ega eriti ei ole olnud sel suvel ka võimalust ennast Photo 07-08-2019, 14 04 40ülemääraselt isoleerituna tunda. Esiteks tundub, et loomi ja muid elusolendeid kotib üha vähem see, et inimesed ka siin saare peal tegutsevad ja oma asja üritavad ajada. Alustades sellest, et terve suve esimese poole oli ämblik igaks jumala hommikuks teinud võrgu risti üle välipeldiku istumiseaugu, hoolimata sellest, mitu korda teda suure kaarega peldikust välja visatud sai. Kohalike õueämblike vastu on mul üldiselt suur sümpaatia, mõnikord nad lihtsalt kipuvad siin oma niigi suhteliselt laiu volitusi ületama.

Auto eest ja tagant on läbi tormanud lugematul hulgal pudulojuseid, sarvedega ja sarvedeta kitsi, oravaid, rebaseid ja üks öine siil, kes arendas oma olematu jalapikkuse juures väga muljetavaldavat tempot. Kahe rebasega saavutasin ka otsese silmsideme, ühega neist siis kui auto pidurilitsumisePhoto 05-08-2019, 22 06 24 järel temast umbes 40 sentimeetri kaugusel pidama sain. Tema silmavaates peegeldus täpselt seesama “No kuulge!” emotsioon, mida mina tundsin. Juunis olin ühekorra esiti suht veendunud, et näen känguru eemale kalpsamas, aga sain siis ka ise aru, et hoolimata hämmastavast välisest sarnasusest on tõenäoliselt tegemist siiski jänesega. Jäneseid nägin viimati sellistes kogustes too talv selle sajandi koidukumas kui ma Põhja-Haagas Helsinki ülikooli ühikas elasin ja nad varahommikuti mu akna taga suuri prügikaste revideerimas käisid. Ja no nii lähedalt kui sel suvel siin, ei õnnestunud mul nendega ka tooaeg kokku puutuda. Sest juuli lõpus tulin parasjagu ujumast, keerasin ümber nurga hoovi ja…

Photo 16-08-2019, 00 57 07

No karjusin jah, noh. Konkreetsemalt, hüüatasin “Issand!”, sest mul tõesti puudus varasem kogemus täie hooga ja suure müdinaga minu suunas jooksva jänesega.

Photo 24-06-2019, 23 10 07

Hiliskevadel silkas minu silme ees terrassi alla ka suhteliselt algaja välimusega nugis, mis andis aimu sellest, et veidi aja pärast tuleb ilmselt jälle ühendust võtta härraga, kellel on saanud juba traditsiooniks igal kevadel meil siin katust fluffimas käia. Ennetavalt võib öelda, et paar päeva tagasi tekkis tõesti vajadus katusemehega ükshetk jällegi ühendust võtta. Samas tuleb tunnistada, et kui esimesel aastal pärast uue katuse valmimist ajasid need nugiste katusesse augunärimise katsetused mind sitaks närvi, nii esteetilistel kui finantsilistel põhjustel kui puhtalt niitvast ohvritundest ja eelmisel aastal võttis vahepeal äratasandatud katuse uuesti ülesraadamine ka nagu väikestviisi ropendama, siis seekord ei suutnud ma hommikul katuses tuttavaid püstisi kõrretuuste nähes erutuda oluliselt rohkem kui õlakehituseks vajalik. Sellesmõttes, et tellisin endale netipoest ema poolt väljaguugeldatud nugisepeletamise vurtsu ikka ära ja vurtustasin sellega need kohad täis, kuhu ulatusin. Aga kolm aastat katusevaatlusi on tekitanud teatava perspektiivi. Ja meelrahu/kahjurõõmu tekitamiseks võin vahepeal käia vaatamas naabrimehe koledat rookatust, millest on sel hooajal terve vintskapialune välja libisenud.

Photo 26-07-2019, 22 49 51

Härrade nimekiri, kes siit spetsiifiliste ülesannete täitmiseks aegajalt läbi astuvad, tundub täienevat iga aastaga. Sel aastal näiteks käisid kaks tükki sauna katust vahetamas, tõstsid selleks tarbeks sauna küljes kasvava tohutu viinapuu katuselt maha ja asetasid ta külgepidi läbi õhu majast sauna minevale soojaveetorule. Mistõttu käis veidi hiljem veel üks mees ja vahetas ära torud. Neljanda mehe leidis ema jaanipäeval kohalikust rannast. Või noh, õigem oleks vist öelda, et tema leidis ema. Ta oli hilisel jaanihommikul saabunud koos naise ja lapsega randa, jalutas seal ringi, soni peas ja kokteiliklaas käes, ja tegi erinevate inimestega juttu. Pärast seda kui ta oli palumata ja lahkelt ära rääkinud kogu oma eluloo ja maailmavaated, said nad kokkuleppele, et ta viib minema meil kolm aastat välja peal hunnikus olnud vana katuse roo. Kuhu viis või mis sellega tegi, ei tea. Järgmisel nädalal tuleb veel üks, korstnaid pühkima.

Aga ei, põhimõtteliselt on ainuke probleem, isegi kui oled teinud teadliku otsuse suve mitte kusagil mujal raiskama hakata, siiski see, et, noh, jube ruttu saab otsa. Et just nagu algas ja paar korda oli isegi täitsa palav, aga nüüd teevad linnud suure pröökamise saatel juba kolmnurgaharjutusi ja pihlakad on punased.Photo 05-08-2019, 22 25 10 Mulle ei olegi tingimata vaja, et päike lagipähe lajataks, tahaks lihtsalt, et mu suvi kestaks kauem kui see kaks nädalat, mis mul Euroopa Liidu töögraafiku ja kohalike geograafilisklimaatiliste eripärade vahelt välja pigistada õnnestub. Mistõttu kaalun siin tõsiselt minna välisreisile näiteks septembri lõpus, perioodil, mis on siinkandis tihtipeale tuntud kui “sitt ja perse”, mitmel pool mujal Euroopas (ja vähemalt ühe kogemuse järgi ka näiteks Uus-Inglismaal) aga kui “hooaja lõpp.” Mul üldiselt ei ole kohalikule kliimale liiga palju pretensioone, mulle meeldib villastes sokkides ja tekkikeritult teleka ees teed juua sama palju kui igale teisele kapiromantikule, aga kas oleks tõesti liiga palju palutud, et siin ka oleks septembri lõpp tuntud kui “hooaja lõpp”?

Photo 25-07-2019, 22 30 42

Nagu näete, ei ole ma ülemääraselt hakanud tähelepanu pöörama sellele, et minu eelmisest blogisissekandest on möödunud rohkem kui aasta, sest noh, mulle tundub nagu oleks ma seda juba kunagi varem teinud ja ei taha ennast liialt kordama hakata. Loodetavasti siis järgmine varem kui aastapärast, aga ma lubama midagi igaks juhuks ei hakka.

Photo 05-08-2019, 22 18 53

Muusikaliselt asjakohatu vahepala

Hanna kirjutab, et:

Vaatasin eile teadliku pingutusena Youtube’ist ära Eurovisiooni võiduloo. Sest see haakus mõttesmõlkunud blogipostitusega. Võistlust ei vaadanud, peamiselt ilmselt sellepärast, et nagu ma ei tule sellepeale, et toidule võiks tilli peale panna, kodus võiks üksi alkoholi juua või poest võiks enne aastavahetust rakette osta (tegevused, mille puhul suur hulk inimesi ei pea endale telefoni meeldetuletust panema, eksole), ei tule ma ka sellepeale, et peaks ennast Eurovisiooni ajaks kusagile teleka ette manööverdama. Ma ei saaks küll öelda, et ma pole mitte kunagi seda vaadanud või et ma ühtegi laulu ei teaks, aga ma kahtlustan küll, et selle sajandi eurolaule ei suudaks ma politseirivistusest välja valida. Mõne muidugi tuvastab lihtsalt selle järgi, et kui tegemist ei oleks eurolooga, siis ei oleks küll mingit põhjust, miks raadiojaam, mille peal mu autoraadio parasjagu on, seda mängima peaks. (Ainuke autoväline aeg kui ma raadiot kuulan, on siis kui ma lugemise taustaks Classic FMi mängima panen — ma olen leidnud, et selline suht peavoolu klassikaline muusika aitab jube hästi keskenduda).

Ei saa muidugi eitada, et (antud piirkonnas) Eurovisiooni tahtlikus mittevaatamises (ja sellest mittevaatamisest kogu maailmale teada andmises) on teatav annus snobismi, aga ma pigem siiski arvaks, et ma ei ole muusikaküsimuses liiga suur snoob. Või vähemalt mitte suurem kui iga teine inimene, kes muusika kuulamist tõsiselt võtab. Pigem on millegi kuulamine või kuulamata jätmine ju siiski maitse asi (kuigi ma pean siiski tunnistama, et kui keegi peaks mulle teatama, et tema lemmikmuusikastiil on “Eurovisioon”, siis ma ei suudaks teda pärast seda enam üheski eluvaldkonnas päris tõsiselt võtta).

Mulle endale tundub, et muusikasnobismi kõvera seavad siiski paika need inimesed, kes sihilikult otsivad ja kuulavad (tihtipeale tõesti väga andekaid) obskuurseid artiste, kellest keegi teine midagi kuulnud ei ole ja siis käituvad nagu oleks matslik neist mitte midagi kuulnud olla. Et siis selle snobismielemendi lisab mitte niivõrd muusika, mida nad kuulavad kuivõrd see muusikakuulamise väline element. Mul see väline element praktiliselt puudub, mistõttu frustreerival kombel siit blogipostitusest ilmselt ka suurt midagi minu isiklike eelistuste kohta teada ei saa.

Võib-olla aitab minu valikukriteeriume veidi selgitada asjaolu, et varateismelisena suhteliselt kogemata hangitud Poistebänd (onu kinkis jõuludeks originaalkasseti, enne seda polnud ma neile suuremat tähelepanu pööranud) sai selline, kus täiesti erandikul kombel kõik liikmed viisi peavad. Ma olin küll veel üsna hiljuti veendunud, et üks nendest tegelikult ei laulnud üldse ja oli ainult ilus, aga selgub, et laulab siiski (kuigi ehk on aru saada, miks peamiselt harmooniaid). Ma ei tea, kas enne One Directioni saabumist poistebändide hulgas rohkem sellist kõikehõlmavat viisipidamist esineski. (Ja Poistebänd oli seal lõigu alguses suure tähega, sest nii nagu kõigil väikestel tüdrukutel pole olnud printsessifaasi, ei ole kõigil teismelistel tüdrukutel olnud ka poistebändi, aga täiesti arvestataval hulgal siiski on ja suurel osal neist ongi olnud ainult see üks. Nendel, kelle jaoks see poistebänd olid biitlid läks muidugi keskmisest paremini.)

Eelmisel nädalal sõitsin mitu õhtut järjest mööda Piibe maanteed Tallinna poole ja kuulasin Retro FMi, sest avatud maantee mõnikord lihtsalt nõuab 80ndate power ballaadi või juukseroki parimaid palu. Üksõhtu kui ma parasjagu seda pikka sirget varulennuväljajuppi võtsin, lasti “Licence to Killi”, mis oli küll nagu rusikas silmaauku. Reede ja laupäeva õhtuti kahjuks muidugi läheb seal natuke lappama, sest nad vist kujutavad ette, et nende ülesandeks on sisustadaPhoto 13.05.18 19 16.21 (1) ka keskealiste inimeste tantsuõhtud, mistõttu kuulsin sealt mõlemal õhtul ka 2 Quick Starti “Naeratat”. Ma ei tea, kuidas mind selle žanri tippajal rohkem ei ärritanud, et tuim sünditümps igasuguse vokaali täiesti ära lämmatab, aga nüüd tundub küll selle loo selle versiooni meeletu tähelend täiesti müstika. Arranžeering muidugi hajutab veits tähelepanu mõneti problemaatiliselt sõnumilt. Üleüldiselt on naisterahva kellegi teise meeleheaks naeratama sundimine tänapäeval vist juba suht üldtunnustatud no-no, aga no eriti ärritav tundub see konktekstis, kus naeratama õhutaja on ilmselgelt ise just pikaajalisest suhtest sääred teinud.

Mõni aeg tagasi oli mul selline periood, kus täiesti objektiivsetel asjaoludel ei saanud ma kuulata head muusikat, aga vaikus oli ka täiesti talumatu, mistõttu avasin juutuubis mingi paarisaja looga tänapäeva kantri pleilisti ja lasin sellel lihtsalt päevade kaupa taustaks mängida. Tuleb välja, et tänapäeva kantrit ei ühenda omavahel mitte niivõrd bändžohelid ja surnud hobune, vaid pigem ilmselt mingid geograafilised piirangud (ja no aitab ikka kui laulad elust väikelinnas ja lihtsatest väärtustest). See näiteks on üldtunnustatult kantrilaul. Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida. Vaid, et kantrižanris viskab ette ikka uskumatuid misogüünseid pärleid. Sellesmõttes, et on olemas täiesti legitiimne kantrihitt nimega “Tequila Makes Her Clothes Fall Off” ja terve hulk ruuduliste särkidega härrasid, keda tinglikult ühendab termin bro-country (kelle küsimuse käsitlusena on tütarlapsed Maddie ja Tae kirjutanud žanrikriitika “Girl In a Country Song”). Aga no see kõik läheb pigem nagu absurdivaldkonda. Pmtst on terve kantrižanr täis sellist üdini heasoovlikku tonedeathnessi (vabandust, aga ma ei suutnud tabavat eestikeelset sõna leida siia). Alates sellest, kuidas Brad Paisley tänavapingil Matlockile räägib, kuidas ta naine jääb ilgelt hiljaks, sest ei saa ennast mukitud ja on nii nunnult naiselikult otsustusvõimetu kuni Dierks Bentley vist alles eelmisel aastal välja tulnud patroniseeriva duetini, kus nenditakse, et kui naistel suhe persse läheb, siis nemad vaesekesed ei saa selle asjaolu unustamiseks ennast pildituks juua ja natuke ringi magada, sest nad on ju naised, eksole. Dierksi aitab minu silmis plusspoolele veidi see, et ta on kolmandik sellest laulust, mis mulle sellest kantriperioodist vist kõige rohkem meeldis. Õnneks see periood on nüüd juba mõne aasta tagusesse aega jäänud.

Siia lõppu ilmselt sobib panna maailma kõige misogüünsem laul, mis on muusikaliselt nii tore, aga sisult nii uskumatult seksistlik, et tundub nagu oleks ta pidanud olema omaenda paroodia juba siis kui ta 1964ndal aastal Grammy võitis. Aga tundub, et sõnum on siiski edastatud täieliku siirusega. Ilmselt see tituleeritus on ka põhjus, miks see lugu ikka endiselt igasugustel Burt Bacharachi kogumikel on.

 

Most folks’ lives

Hanna kirjutab, et:

Photo 01.05.18 20 38.12

Ikka tuleb aegajalt siin ja seal jutuks see, kuidas inimesed sotsiaalmeedias ja blogides teevad oma elud ilusamaks kui need ehk tegelikult igapäevaselt on. Et ainult kordaminekud ja ei mingeid topeltlõugu ja isegi kui on millegi üle kaevata, siis tehakse seda humblebrag vormis. Noh, et maja on meil kahjuks nii suur, et ma pidevalt kaotan oma kullast iPadi sinna ära. Või et juuksur kaebab alati, et mul on nii paksud juuksed, et käärid lähevad nüriks.

Ma tean, et osasid inimesi õudsalt ärritab see väike silmamoondus, aga ma pean tunnistama, et mind üldiselt mitte. Nii kaugele ei tasuks nüüd muidugi minna, et lavastad endale vähi ja siis lavastad ennast sellest terveks, aga väike utreering on minuarust küll täiesti okei. Esiteks juba sellepärast, et ma ise ei viitsi neid üksikasjalikke naturaalseid heietusi lugeda (vähe sellest, et mul puudub interneti-ajastule kohaselt vajalik keskendumisvõime, sellised heietused kipuvad paratamatult olema kas otsatu hala või siis tüütu epistel) või vaadata instagrami-lugusid sellest, milline perekonna hommikupuder tegelikult välja nägi. Teiseks tundub mulle isiklikult veider see impulss kogu oma elu niimoodi labaste üksikasjade ja väikekodanlike südamevaludeni vaatamiseks välja panna. Selline vabatahlik soov kontroll oma isikliku narratiivi üle lihtsalt käest lasta on minu jaoks täiesti loomuvastane.

(Kui peaks nüüd tekkima küsimus, et kui palju minu enda poolt siia postitatust on ilukirjandus, siis ühtegi lugu välja mõelnud ma ei ole, aga ma ei saa ka vanduda, et kõik päris täpselt niimoodi juhtus. Eksole.)

Küll aga hakkavad mind need kaunilt lahtirulluvad elud häirima siis kui iseenda omas ekskremendid suuremal või vähemal määral ventikat tabavad. Mida nad ju paratamatult teatud regulaarsusega tegema peavad. Mitte siis niivõrd kadedusest või et ma kuidagi järsku hakkaksin uskuma, et erinevalt minu omast teiste elud ongi maagiliselt isekulgevad ja kurat neid võtku. Lihtsalt kõik see ilu internetis muutub järsku valusaks meenutuseks sellest, et ma olen (loodetavasti ajutiselt) minetanud võime uskuda, et elu võib ka päriselt selline olla. Minu oma siis, konkreetselt. Et noh, praegu pole, aga ükskord võiks.

Mulle tegelt jubedalt meeldiks kui elu saavutaks mõnikord sellise stabiilsuse, et ei oleks pidevalt mingit juba käimasolevat kriisi vaja lahendada või mõneks tulevaseks kriisiks valmistuda. Ma tean, et mind paremini tundvatele inimestele võib see tulla väikestviisi šokina, aga mul tegelikult suurema osa ajast puudub igasugune impulss midagi materiaalselt produktiivset teha. Sellesmõttes, et kui sa oled hakkama saanud millegi sellisega, mille puhul sul varem polnud aimugi, et sa seda oskad või suudad või siis operatiivselt seljatanud mingi ootamatult esilekerkinud ebameeldivuse, on eduelamus muidugi peadpööritav ja võimas. Aga mulle ausaltöeldes täiesti piisab teadmisest, et ma olen võimeline seda või teist probleemi lahendama.  Noh, et ma ei saa küll päris hästi aru, miks just meesterahvas perekonnas on ainuvastutav selle eest, et need liistud viis aastat pärast sissekolimist ikka veel esikunurgas seinapanemist ootavad (kui just ei ole tegemist üldise tööjaotuse küsimusega), aga samas ei ole mul ka mingit sisemist tungi pidevalt korstnaid pühkida, torusid parandada või võsa langetada.

Ja üldse ma eelistaksin, et kui need torud juba ükskord paigaldatud said, siis ma võiks edaspidises elus (pmtst igavesti) selle peale loota, et kraani avades kõik see vesi, mis sealt kraanikaussi peaks voolama seda ka sajaprotsendiliselt teeb (mitte, et ma mõne hetke pärast leian ennast murettekitava kiirusega kasvavast lombist). Ja see, et ma pidin Hiiumaal oma valge käega ära vahetama saunasegisti, mis alles eelmisel kevadel vahetatud sai ikka konkreetselt riivas mu tundeid päris sügavalt.

Kompromissina oleksin ma valmis probleemid lahendama ka nende pihta raha loopides, aga seda saaksin ma rahulikult teha ainult siis, kui oleks nii palju raha, et probleemilahendamine endast varalisse seisu Photo 02.05.18 20 53.43 mitte mingit märki maha ei jätaks (nagu ma juba kunagi varem olen märkinud, olen ma laisk, aga kitsi). Ja no see probleemilahendamine peaks siis käima ikkagi sellel tasemel, et keegi läbib minu elu sobiva inetrvalliga minu ees (noh, nagu need arhailised reeglid autosõidu kohta) ja tegeleb kõigi väljavupsavate väikekodanlike tüütuste ja harilike igapäevakatastroofidega juba enne kui nad minu teadvusse jõuavad. Ehk siis, I have missed my calling as a gazillionaire.

Eelmisel nädalal avanes Hiiumaal mulle kohe alustuseks selline vaatepilt:

Meil on minu isikliku tädiga, kes Lõuna-Eestis perekonnaajaloolise taluhoonestusega võitlemise mõned aastad tagasi käsile võttis, spontaanselt moodustunud selline loodusepoolse mõnitamise käes kannatajate toetusgrupp, kuhu ma selle järjekordse nörrituse kohe ära kaebasin. Tädi saatis vastu pildi oma vannitoa põrandast, mis oli suht tihkelt täis erinevaid kastruleid ja ämbreid, mille ta pärast vee torudesse laskmist oli kiiresti kokku otsima pidanud. Tema seekord võitis, kuigi mulle tundub, et mõttetute tööde edetabelis on ühe ja sama puuriida kaks korda ladumine siiski suht kõrgel kohal. (Ja olukorrale lisas pikantsust asjaolu, et koos puuriidaga oli alla sadanud ka jahimees Viktori sügisel sinna otsa asetatud nugisepüüdmise kast, kuhu ta oli nugisele kingiks asetanud ka ühe kanamuna. Nugis ei olnud muna tahtnud, mistõttu tahtis kukkumisest kannatadasaanud muna nüüd paari meetri raadiusesse sattunud inimesel silmanägemise võtta.)

Photo 02.05.18 13 31.38Ma nagu mäletaks, et veel mitte väga ammu juhtus tihtipeale seda, et Hiiumaale saabudes tõmbasid võrkkiige selleks ettenähtud kohta üles ja pärast seda oli ainult sealt mitte väljakukkumise vaev. Sellist asja juhtus lausa tervel real järjestikkustel saarekülastustel. Ja ma ei teagi, kas täieliku kannapöörde taga on see, et head ajad ongi möödas (ütleb ta fatalistliku ohkega) või siis asjaolu, et kunagi seal vahepeal sai minust Omanik.

Selleks peab ilmselt olema kinnisvaraomanik, konkreetsemalt ilmselt majaomanik ja no eriti puumajaomanik (sest noh, pmtst hetkest kui ta varrelt raiutakse, algab puidu allakäik), et mõista seda staatusega kaasnevat teatud spetsiifilist neuroosi. Kui ennast teadlikult ja rangelt korrale ei kutsu, siis paneb see pidevalt valdustes ringi vaatama pilguga, mis mitte ainult tuvastab selle, mis parasjagu lekib, mädaneb või murdub, vaid otsib ka asju, mis lähemas või kaugemas tulevikus seda kõike tegema võivad hakata. Ja no mina isiklikult olen sellise pinge jaoks liiga tšill inimene. Kõige ruineerivam ongi muidugi alati hooaja esimene saarekülastus, sest lisaks sellele, et midagi on talvega kusagilt alla kukkunud, läbi läinud või ära vettinud, on ju ka külm, lumine ja/või mudane. Aga ma hakkan siiski vaikselt mõistma, miks isa, kes ometigi oli suure osa sealsetest asjadest oma käega valmis meisterdanud ja kellelt seetõttu oleks oodanud sellist keskmisest suuremat emotsionaalset investeeritust nende asjade jätkusuutlikkusse, viimastel aegadel suht alla andis – see pidev looduse ja aja pealetung on päris kurnav.

Kõige selle porisemise juures ma muidugi annan endale aru, et inimesel, kellel on oma rannamaja saarel, ei ole tegelikult võib-olla elus kõige hullemini läinud. Lihtsalt miks, oh, miks on nii, et kui sa oled juba suht lähedale jõunud sellele Pinteresti-ideaalile ühes nurgas, hakkab teine nurk koost lagunema? Ma arvan, et ainuke lahendus sellele Photo 14.04.18 20 18.33frustratsile on torutangid korraks käest asetada ja ise endale käepäraste vahenditega veits glamuuri teha. Aprilli alguses, nädal pärast seda kui rannamaja enneolematuid laupäevaõhtuseid toruprobleeme olid väikese vahega lahendamas käinud õnneliku juhusena oma külas leidunud torumeestest isa ja poeg (praegu olen liiga pikalt seletama jäänud, aga tuletage mulle meelde, et ma ükskord võtaks põhjalikumalt teemaks selle lõputu jada mehi+kvalifitseerijaid — Viktor jahimees, Igor ehitaja jne. — kelle üksiku naisterahva telefonist leida võib; mu ema telefon on sellemõttes veel oluliselt impressiivsem kui minu oma, aga eks ma olengi suure osa nendest tema käest saanud), sattusin ma teel ühelt töölt teisele pooljuhuslikult nädalavahetuseks Pariisi. Jalutasin Montmartre’il ja Luksemburgi aias ja selles misiganes piirkonnas, mis on Luksemburgi aia ja Invaliidide vahel. Keerasin spontaanselt väikesesse kogukonnaparki, lugesin pingil raamatut, kõrval pidasid expatid laste sünnipäevapiknikku. Käisin laupäeva õhtul Chatelet’is jazzkontserdil, öösel tagasi tulles võtsin hotelli kõrvalt krepiputkast väikse oote. Pühapäeva hommikul sõin jõe ääres aeglase hilise hommikusöögi.

 

Sellesmõttes hakkas nagu ka parem, et nägi oma silmaga, kuidas inimesed elavad päris mõnusat igapäevaelu. Ja kui ise teha natukenegi neid asju, millest muidu ainult raamatust loed, siis see aitab päris hästi jälle koguda seda mugavat illusioonipolstrit, mis lubab uskuda, et tegelt on kõik võimalik. Ka selline elu, mis kulgeb easy as a breeze

Hiiumaal on nüüdseks projektile peale lennanud Aivar, ehitaja.