Omaette olemine

Hanna kirjutab, et:

Küsi ükskõik, milliselt regulaarselt saarel käivalt mittekohalikult ja ma olen täitsa kindel, et nad kõik räägivad nagu ühest suust, et see tund ja veerand laevareisi on ümberlülitumiseks nagu rusikas silmaauku. Et sõidad ühest otsast laeva peale ühes, tavaliselt tempokamas, rütmis ja siis teises otsas maha sõites on elurütm juba nagu hoopis midagi muud. Seda ma muidugi ei oska öelda, et kuidas see saarel päriselt elavatele inimestele mõjub. Et kas on samamoodi nagu minusugustel mandri poole tagasi seilates. Et peas juba koostub loetelu kõikidest pakilistest asjadest, mille edasilükkamine kohekohe probleemiks on osutumas. Aga ma millegipärast ei usu seda.

Näiteks on juba laeva peal väga hea hakata lugema raamatut. Loed paar lõiku ja siis vaatad natuke laineid ja siis loed edasi. Eriti hea on muidugi hakata lugema head raamatut ja sellega siis saarele jõudes mõnes mugavamat sorti istumis- või lamamiskohas jätkata.

Mina näiteks võtsin seekord laevas ette selle raamatu. Hakkasin seal pihta ja siis lugesin iga päev veidi kuni ots käes. Ma ei mäletagi, millal ma viimati lugesin sellist raamatut, mille puhul oli kahju, et enam edasi lugeda ei saa — ja tavaliselt ei ole see isegi nagu probleem või miinus, sest tavaliselt, kui hästi läheb (kui raamat ei osutu liiga ärritavaks, tüütuks või igavaks), siis tahadki ju ikka lõpuni jõuda, et teada, mis siis sai. Et lugu saaks räägitud. Aga mõned raamatud on teistmoodi.

Mõnikord läheb meelest ära, kuidas on lugeda midagi, mis on lihtsalt hästi kirjutatud. Noh, niimoodi, et vahet nagu eriti polegi, mis teemal või millest. Muudkui loed ja mõtled, et jube mõnus. Mõnda lauset vaatad erilise heldimusega. Et näed, kui ilusti ütles. See raamat näiteks räägib lambapidamisest Inglismaa põhjaosa küngaste vahel. Ja perest ja arenemisest ja edasiminekust ja paigalejäämisest. Ma ei teadnud enne lambapidamisest suurt midagi ja nendest teistest asjadest ka ikka mõneti vähem kui nüüd.

Viimasel ajal ongi kuidagi nii, et suurem nauding tuleb mitteilukirjanduse lugemisest. Sellesmõttes, et eks ma loen neid “kõik on pekkis” tüüpi raamatuid ka, aga tänapäeval ma tegelikult väga ei vaja enam, et keegi mulle ülemääraselt nina alla hõõruks, et tegelikkus on ilukirjandusest kummalisem. Twitter pakub seda kahtlase väärtusega reaalsuskontrolli täiesti piisavas koguses.

Nauding tuleb pigem sellistest raamatutest, mis räägivad, kuidas igasugused inimesed mõistlikult ja mõtestatult oma tavalisi erilisi elusid elavad (hoolimata sellest, et globaalses mõttes on kõik, ilmselgelt, üha rohkem pekkis) ja korraks saab nagu veidi kergemini hingata. Et ehk ei tule maailmalõpp veel täna õhtul siiski. Või homme hommikul.

Ja ausaltöeldes oli veel miskit, mis mulle selle konkreetse raamatu eriti sümpaatseks tegi. Ma arvan, et mind isiklikult tundvad inimesed võivad kinnitada olen üldiselt peaaegu ebaloomulikult rahulik inimene, aga no kui on üks asi, mis mu kannatuse katkestab…

On igasuguseid erinevaid viise oma vastumeelsust tekkinud olukorra vastu väljendada. Karjumist ma muidugi ei poolda (mitte üheski kontekstis, aga eriti teatrilaval; aga see on juba eraldi postitus), aga võib olla kurb või vihane või ärevuses, teha ärritunud ääremärkusi või humoorilisi torkeid. See on kõik täiesti okei, parem väljas kui sees, eksole. Mitte midagi taunimisväärset ei ole avalikus kohas nutmise juures, kui on tunne, et sellest võiks olla abi või sinna midagi parata ei saa. (Või noh, misiganes põhjusel. Ise pigem üritan mitte, aga mitte niivõrd sellepärast, et mul on piinlik kuivõrd ei taha mind ümbritsevaid inimesi panna olukorda, kus neil on ka parima tahtmise juures praktiliselt võimatu sellele kuidagi muudmoodi kui konjakiklaasi ulatamisega adekvaatselt reageerida). Kui sul on tunne, et sa oled liiga palju või kogu aeg ärevuses ja/või kurb ja/või vihane, siis tuge otsida on ka kindlasti väga okei, eelistatavalt muidugi professionaalidelt. Aga teatud piirini ka eneseabiõpikutelt, eeldusel, et see viib pigem arusaamani, et võiks haritud professionaali poole pöörduda. Ja mitte, näiteks, selleni, et ütled sõbrale, kes lõhkenud pimesoole kätte peaaegu otsad andis, et ta ise kuidagi vale mõtlemisega kõik selle esile kutsus. (Ilmselt ei tule heale lugejale suurema üllatusena, et ma olen igasugu kootsingugurude ja koduste vahenditega puusalt tšakraavajate suhtes üle keskmise allergiline.)

Aga üks asi, mis on täiesti talutamatu, kõigi, aga eriti meesterahvaste puhul (asjaolu, mis räägib pigem minu sooliste eelistuste kui mingite sügavamate topeltstandardite kohta), on vingumine. Ja sinna alla liigitan ma lisaks tavapärasele ebakonstruktiivsele undamisele ka resigneerunud ‘Saatus-on-mu-vastu’ fatalismi ja ümberkaudsete suunas märja künismilapiga vehkimise. Positiivse poolele läheb ilmselt see, et kui kunagi ajas vingumine mind suht raevu, siis aastate jooksul on see pigem nagu ärrituseks taandunud. Mis on, ma arvan, tervislikum. Vähemalt sellesmõttes, et niipidi on kergem minna lasta.

On selliseid inimesi, kes teevad asju sellepärast, et need on rasked. Mina nende inimeste hulka kindlasti ei kuulu ja seetõttu neid ka ilmselt kunagi lõpuni mõistma ei hakka. Aga kuigi nad mõnikord kipuvad olema tüütult positiivsed, siis puht tehniliselt on võimatu, et nad oleksid vingatsid. Aga siis on veel terve hulk erinevaid inimesi, kes teevad asju hoolimata sellest, et need on rasked. Need inimesed on tihtipeale täitsa huvitavad. Kui nad just ei tee mingeid täiesti mõttetuid ja/või destruktiivseid asju. Ja ei vingu.

James Rebanks ei vingu üldse. Poriseb vahel. Ja kehitab õlgu. Nii et on aru saada, et kogu aeg ei ole mäed muusikahelist elusad, aga lõppkokkuvõttes on kõik seda kuhjaga väärt. Õnneks on Rebanksil just neil hetkil tulnud välja raamat number kaks, üritan kannatlikult ära oodata, millal seda pehmekaanelisena pakutakse.

(Ja lisaks kõigele muule on ta ka esimene minu poolt loetud kirjanik, kes on mu Instagramipilti laikinud. Sedasama seal ülevalpool, tema raamatu ja merega. Nii et võib-olla hoopis sellepärast kogu see kiidulaul.)

*

Käisin vahepeal korra väljamaal raha järel, endalegi mõningaseks üllatuseks. Tagasi tulles tegin lennujaamas koroonatesti (ei olnud mõnus, aga oli kiire), mis oli ootuspäraselt negatiivne ja pärast tulemuste kättesaamist suundusingi Hiiumaale, ettenähtud poolvabatahtlikku poolisolatsiooni. Kirjade järgi pidanuks keegi minuga nädal hiljem tehtava jätkutesti osas ühendust võtma, aga kui seda ei juhtunud, siis ma ei hakanud neid sealt üksikult saarelt ka eriti survestama. Klimaatilised tingimused olid peaaegu naeruväärselt suurepärased, nii et mõte hädavajalikust veidi pikemast isolatsioonist ei tekitanud mulle erilist meelehärmi.

Liigse mugavuse vältimiseks sain lahendada mitmeid ülesandeid, mis osutusid komplitseeritumaks kui esmapilgul tundus. Näiteks sai lihtsast lambipirni vahetusest kaelamurdev, potentsiaalselt kahel viisil surmatoov operatsioon. Sest väga kehvas kohas olevast õuelambist väljus esimesel katsel ainult vana pirni klaasist osa ja plekist osa kättesaamiseks pidin ma elektri välja lülitama ja volditavast redelist (mille voltimise käigus on alati üsna hea võimalus näppudest ilma jääda) tellingud ehitama, et siis akrobaadina, akutrell hambus, sellele ronida (ma juba lapsepõlves vihkasin kõiki neid pulkadest platvormidega mänguväljakuturnikaid, kus kõik mu sõbrad surmapõlgurlike ahvidena pulgalt pulgale karglesid) ja kuppel niimoodi seinalt maha kruvida, et juhtmeid lambi küljes hoidvad kärbsemusta suurused kruvid ei kukuks a) muru sisse, b) trepi alla või c) puuriida taha.

Osad küsimused said samas ootamatult lihtsa ja praktilise lahenduse. Astusin ükspäev pahaaimamatult kodulähedasse metsa ja sattusin tööstuslikule lehterkukeseente põllule. Kuidagi suutsin ennast siiski ainult ühe kotitäie seentega metsast välja veenda, aga kodus ilmes selline ootamatu probleem, et muidu igati tänuväärne naabrimehelt hangitud ahi ei võimalda väiksemat temperatuuri kui 100C, aga seente kuivatamiseks oleks vaja maksimum 50C. Kaebasin perekondlikule konsiiliumile, sealt tuli soovitus seentele saun kütta. Kuus tundi hiljem oli seeni neli korda vähem.

*

Minu kohe 88-aastasel vanaemal on kombeks väga dramaatiliselt küsida, kas mul üksi Hiiumaal olles igav ei ole (see on meil temaga selline teatavate intervallidega läbimängimisele tulev kindlate elementidega lühike kaheinimesetükk-draamalavastus). Jättes kõrvale asjaolu, et selliseid päriselt üksiolemise etappe tuleb tegelikult esile ainult eel- ja järelhooajal, võin ma täiesti ausalt öelda, et mul ei ole olnud igav sellest ajast kui ma olin 4-aastane (siis ma õppisin lugema). Ma tegelikult ei saa üldse aru, kuidas täiskasvanud inimesel saab olla igav ja jään seetõttu kõigutamatule arvamusele, et ainult igavatel inimestel on igav. Sellist hetke kui mul on tehtud, loetud, nähtud, kuulatud, selgeks õpitud ja läbi mõtiskletud kõik need asjad, mida ma tahaks teha, lugeda jne. ei ole minu elus küll veel olnud.

Vanaema (87) jaoks leevendaks igavust ainult pidev suhtlemine, aga suhtlusvaeguse ohtu mul ju nagu ka ei ole. Lisaks tavapärasele seitsmele korraga käimasolevale Messengeri-vestlusele on ju raamatulugemine õigesti tehtuna tegelikult ikkagi ka interaktiivne tegevus. Ehk siis täidab vajadust selle järele, et keegi minuga suhtleks. Ja teistpidi jällegi on sotsiaalne element mu fotoaparaat — nende asjade pildistamine, mida mina näen ja teen, panustab minu vajadusse teistega suhelda ja oma kogetut jagada. Üksiolemine pole mulle kunagi mingiks eriliseks probleemiks olnud, aga rahulikult ringivaatamisel ja pildistamisväärilise nägemisel on see lausa möödapääsmatu.

Ühel pärastlõunal läksin näiteks piruka jaoks kiiret karbitäit seeni korjama, mille käigus tegin ühe planeerimata tagasi- ja kaks spontaanset vasakpööret, sest minnes tuli kruusateel vastu teehöövel. Manöövrite käigus avastasin Marie Underi isakodu (täiesti juhuslikult tagurdasin selle hoovi teehöövli möödumist ootama) ja ringiga koju tagasi sõites (kuna vastasel juhul oleks teehöövel teist teekülge hööveldades jälle vastu tulnud) mulle senitundmata paadisadama ja teoreetiliselt jala ligipääsetava laiu (või siis, et laidu teadsin enne ka, see paistab meie oma rannast kohe paremal, aga ligipääsuvõimalustega polnud enne tutvunud) ja terve hulga merilehmi ja silmipimestavaid vaateid.

Aga kõige selle juures on ikkagi tore õhtul (mis saabub nüüd ju ikka oluliselt varem) kusagilt vähem või rohkem spontaansetelt vasakpööretelt kodu poole sõita ja näha, et mõnes naabermajas (noh, paarisaja meetri kaugusel nagu Eestis lähematele naabritele kombeks) ehavalguses tuled juba põlevad. Noh, et pole ikka päris üksikul saarel, kuigi kohati võib siin selline mulje täitsa vabalt jääda.

Ära arva

Hanna kirjutab, et:

Teate, mis on paberversioonis perioodika suur eelis? Loomulikult see, et ei ole mingit ohtu kogemata artiklite kommentaare lugema sattuda. Eks ma ise olen endale selle ärevushäire muidugi tekitanud, sest kuidagi on viimaste aastate jooksul läinud nii, et minu peamiseks infoallikaks on saanud Twitter. Sest pole midagi teha, ulatusliku internetitarbimise tõttu tähelepanu- ja keskendumisvõime kaotanud inimesele on see siiski ainuke lollikindel viis ennast kolmes riigis ja tennisemaailmas toimuvaga kursis hoida. (Kusjuures ükski nendest riikidest ei ole Eesti, sest Eesti Twitter on erinevatel põhjustel hot mess ja isegi väga püüdliku ajajoone-kureerimisega suht ebainformatiivne. Nii et ma ise olen ka mõnikord juurelnud, et kust ma üldse tean, mis Eestis toimub ja endale vastuse võlgu jäänud. Võib-olla osmoos. Ja no võib-olla ei teagi. Kuigi tavaliselt, kui inimesed minu ümber mingi teema üles võtavad, olen ma sellest siiski kuskilt midagi kuulnud.) Ja oma Twitteri ajajoonega olen ma ikkagi pidanud aastaid tegelema, et saavutada infovoog, millega ma päris oma mulli kinni ei jääks, aga samas ennast ka regulaarselt pildituks ei vihastaks. Pidevalt ja palumata kõige kohta arvamust avaldavad inimesed on kurnavad ja oht ootamatult nende arvamusega kokku puutuda ajab mu õlavöö krampi ja sellepärast on terrassitugitoolis paberajalehe lugemine olnud selle suve üllatav lõõgastumiskogemus. Isegi kui osade artiklite vaatenurk ja igal teisel leheküljel laiutav uhhuu-reklaam (ma vaatan sinu otsa, Eesti Ekspress) nagu jälle veits närvi ajavad. Nende puhul olen vähemalt teinud oma isikliku rahakotiga otsuse nad oma ellu tuua.

Suuri arvamusavaldajaid igal pool maailmas (või noh, vähemalt selles osas maailmast, kus arvamuseavaldamise eest rutiinselt peast ilma ei jää) ühedab üldiselt kalduvus igasuguste vastuväidete ja muidu kahtleva vigina peale teatada, et neil on Õigus Oma Arvamust Avaldada. Kuna selline teatamine käib tihtipeale niigi lärmakate inimeste poolt üsna valjuhäälselt, kipub täiesti teenimatult tähelepanuta jääma üks teine sama oluline õigus, mis meil kõigil on — õigus oma arvamust mitte avaldada. Vähe sellest, meil on lausa õigus üldse mitte mingit arvamust omada.

Ja ma saan aru, et veidi silmakirjalik on siin oma blogis jõuliselt dikteerida, et teised ehk peaks oma arvamusi rohkem endale hoidma, aga, tsiteerides ühte, kelle puhul nii sõbrad kui vaenlased arvavad, et ta seda kindlasti tegema peaks, on nagu on. Kui sa puutud kusagil avalikus ruumis kokku teemaga, mis sind isiklikult absoluutselt ei puuduta ja kus sul puudub igasugune ekspertiis (aga kursor plingib tühjas kommentaarikastis siiski sireenina vastu), võiksid sa ikkagi kaaluda võimalust rakendada seda oma võõrandamatut põhiõigust hoida mokk maas. (Seda, mis valdkondades sa piisavaks eksperdiks kvalifitseerud, oleks ka ehk mõistlik vabal hetkel analüüsida, muidu võib juhtuda nii nagu selle USA rääkiva peaga, kes millegipärast, ja vastupidiselt kõigile märkidele, arvas, et on piisav ekspert poppmuusika ja naiste seksuaaltervise valdkonnas ja lõppkokkuvõttes paljastas ainult ehk liiga palju omaenda abielu kohta).

Ja muidu ka võiks täiskasvanud inimesel juba olla teatud filter, millest läbi lasta uitarvamused, mille puhul sa oled küll raudpoltkindel, et sul on tuline õigus (ja teised eksivad), aga mille väljapurtsatamine maailmakõiksusele ja sinu isiklikele inimsuhetele suurt midagi edasiviivat juurde ei anna. Noh, et endast väljas ja elu käest obaduse saanud sõbrale ei teata, et “ise sa ju…” ja “ma ju kohe alguses…” kuigi võib-olla tõesti ta ise ja sa ju.

Vaikimisi eeldamine, et kõigil on kõige kohta arvamus (mis lihtsalt ootab esimest sobivat hetke avaldumiseks) ei ole muidugi mingi eile tekkinud nähtus. Kui ma peaaegu kakskümmend aastat tagasi kogemata Eesti esimese kahe tosina blogija sekka sattusin (et siis, arvamusi, mida keegi pole küsinud, juba aastast 2002), oli mul ikka pidevalt vaja igasugustele poolsuvalistele inimestele kinnitada, et ma ei pidanud antud juhul neid silmas (ja loodetavasti oli asjaolu, et nende peale hetkekski ei mõeldud neile kergenduseks ja lohutuseks). Tooaeg oli mul muidugi mõneti rohkem lugejaid kui praegu (millel võis, aga ei pruukinud, eksole, olla midagi pistmist asjaoluga, et ma postitasin mitu korda nädalas, mitte keskmiselt neli korda aastas nagu praegu; ja pealegi oli eestikeelse materjali valik väga piiratud), aga siiski võib hea lugeja olla ka tänapäeval suhteliselt kindel, et ma ei räägi temast.

Ja üldsegi ei taha ma kõige sellega öelda, et uudishimu selle vastu, kuidas teised inimesed oma elu elavad on halb asi. Vastupidi — kuigi peab muidugi olema veidi ettevaatlik, et see uudishimu ei muutuks ebaterveks või obsessiivseks, ei oleks ilma selleta ju empaatiat. Või kirjandust. Või isegi eneseteadlikkust, oleks lihtsalt terve hulk omaette pomisedes segaduses ringiuitavaid inimesi, kes üritavad aru saada, mis on põhjus ja mis on tagajärg ja kuidas need omavahel kokku käivad.

Mida võiks sellejuures vähem (või võimalusel üldse mitte) olla, on igasugune hukka- ja kohtumõistmine oma kõrge hobuse otsast. Kui muu ei aita, siis võib üritada endale lihtsalt selgitada, et kõik (kaasaarvatud sina ise) on veidrad (mis on täiesti normaalne). Ja kõik tahaksid siiski olla oma eluga rahul, võimalusel isegi õnnelikud. Ja midaiganes nad selle saavutamiseks ette ka ei võta, üsna tõenäoline on, et sellel ei ole sinuga (ja kaugeltki mitte sinu arvamusega sellest) mitte midagi pistmist.

Intervallelu

Hanna kirjutab, et:

Suvise intervallelu juures on muidugi igavesti põnev üle kolme nädala koju jõudes avastada, millised külmkappi jäänud asjad VEEL kergestiriknevad olid. Kõik need erinevat tüüpi hallitused on muidugi puhas kaasaegne kunst, aga ma endaarust siiski rookisin enne lahkumist kõik sellise kraami välja, mis naastes võiks keskmist väikekodanlikku ilumeelt riivata (panin ilusti paberkotti ja välisukse lähedusse, et kindlasti ikka kaasa saaks ja siis pidin poolelt teelt sadamasse emale helistama, et ta esimesel võimalusel minu juurest läbi käiks ja endale koju viiks selle koti sealt).

Aga muidu on intervallelu tervistav. Saarel olles ei saa suurt midagi teha, nii et on täiega tšill. Ja linnas olles on väga selgelt piiritletud hulk päevi, mille jooksul asjad ära teha, sest pärast on jälle mitu nädalat sundpausi. Ma muidu olen see tüüp, kes kipub iseennast üle laskma, lihtsalt sellepärast, et saab. Homse varn (no see, kuhu tänasida toimetusi viskamist heaks tooniks ei peeta) on mul tihtipeale häbiväärsel kombel ülekoormatud.

Ehk siis et seekord oli ette nähtud nädal, mille jooksul said tehtud nii otsaesisepiirkonna tuunimine (vaese mehe botox ehk siis laupa katva tuka silme eest ära lõikamine ja kulmuküsimus, mille lahendamine tundus veel hiljuti ringihullanud katku silmas pidades küll veits uljas ja dekadentlik, aga no isegi loomulikul blondil tekib ükshetk ikkagi tõsine unibrow oht), erinevad meditsiinilised ülevaatused (seeria viimane hambaarstivisiit, jei!) kui sotsialiseerumine (sest ükshetk see saarehooaeg siiski ju ka lõppeb ja oleks ju meeldiv kui mul siis veel mõni sõber alles oleks, kes mind mäletab ja ära tunneb).

Samas, kuna kodusviibimise periood on nii piiratud, siis ei pea ennast üldsegi laskma kottida igasugustest igapäevaärritajatest. Uni on sel nädalal olnud küll mõneti häiritud nende kajakate tõttu, kes ööl ja päeval suvalistel hetkedel mööda mu magamistoa kohal olevat plekkkatust rividrilli harjutavad (märkimisväärne müdin ja ilmeksimatult äratuntavad sammud — kui ei teaks paremini, arvaks, et seal on ennast sisse seadnud mõni ilus, ülitark ja parajalt paks mees oma parimates aastates), aga ehh, need mõned ööd elab üle.

Ja oma postkastini pääsemiseks peab iga kord sealset olukorda hetkeks analüüsima, et leida optimaalne tee, mis mind ära ei määriks ega sinna püstitatud jalgrattapüramiidi mulle kaela ei kukutaks. Aga kuna kohe on jälle minek, siis ei ole mul vaja nuputada, kuidas sõnastada solvunud pöördumist majalisti niimoodi, et mulle siiski aegade lõpuni meie maja Kareni tiitlit ei omistataks. Antud probleem muidugi on vähemhooajaline kui kajakapesa katusel, aga selle üle ärritumise saab hetkel siiski rahuga määramatusse tulevikku lükata.

Et siis Tallinn, oli meeldiv ja tõhus ja isegi seda ei saa öelda, et see ilus suveilm sinu peal täiesti raisatud oleks olnud, sest see üksõhtu seal suvise vanalinna kokteilibaarides hängida oli ka väga mõnus ja mõneti nostalgiline (sest ma olen nii vana, et mäletan veel aega kui vanalinn oligi see koht, kus hängimas käidi), aga nüüd siiski ootab jällegi ees väike merereis.

Taas kui kohtume, juba kui tuttavad

Hanna kirjutab, et:

Sellesmõttes, et… ärkasin eile hommikul selle peale. et keegi ilmselgelt üritas mulle magamistuppa tungida. Tõusin hoogsalt voodis istukile ja nägin ukse sees olevast aknast alustuseks kahte küüntega liistu küljes rippuvat käppa ja hetk hiljem vaatas mulle sealt vastu mulle varasemalt tundmatu mustakarvaline kass. Ehk siis, tl;dr — esimene asi, mida ma eilehommikul nägin, oli mind jõllitav must kass. Kahjuks ei jätkunud mul une pealt piisavalt loomingulist mõtlemist, et originaalstseen fotole saada (kassil polnud lahkumisega ülemääraselt kiire), aga siin teile taaslavastus ilma kassita. Kassid, teadagi, ei jäta üleüldiselt kasutamata võimalust olla creepy, aga see oli siiski kõrgem pilotaaž. Uks, mida antud isend avada või siis läbistada püüdis, on teisel korrusel ja selleni viiva trepi viimane aste on nii madalal, et enda nägupidi aknasse vinnamiseks pidi kass veits siiski mööda ust üles ronima. Millest annavad ka tunnistust kraaped uksel. Kui nüüd järele mõelda, siis omaette creepy oleks olnud ka pahaaimamatult kohale saabuda ja kontekstivabalt seda äraküünistatud ust näha.

Teise hoone räästas elavad varblased, mesimummud panevad vups ja vups seina sisse, iga jumala hommik pean ma kempsu minnes alustuseks strateegilisest avast ämblikuvõrgu (eelistatavalt koos ämblikuga) eemaldama ja dušikabiini alt on aegajalt kosta rähklemist ja vaikset mörinat (kahtlustan nüüd sedasama kassi, halvemal juhul koos perega). Ja ma ei tea, millal see kägu magab, sest öösel kell kolm või päeval kell kaks või õhtul kell kümme igatahes mitte. Väga ajakohane oleks see kõik liigitada koroona ajal popiks saanud “Loodus ravib ennast ja võtab üle” meemiks (luiged Veneetsias, mõrvarherilased Washingtonis, delfiinid Kopli lahes), aga tegelikult on siiski tegemist üsna tavapärase asjade käiguga (kuigi jah, hommikupoolikul teise korruse aknasse viskuv tundmatu kass kvalifitseerub siiski kõrvalekaldeks, ma arvan). Eelmisel aastal olid varblased kasutanud oksaauke sauna laudises, et seina sisse pesad teha ja ehitajad, kes olid lisaülesandeks saanud aukude kinnipanemise, pidid ära ootama pesitsushooaja lõpu, et mitte kedagi sinna sisse müürida. Rääkimata igasügisestest rookatuseteemalistest “zajats – volk” tüüpi mõttemängudest nugisega.

Kui te juba küsisite, siis kõige rohkem ahistas mind selle kriisi juures asjaolu, et saarele ei saanud (jaa, ma tean, et olen priviligeeritud ja elukauge). Või noh, võib-olla oleks kuidagi ikka saanud, aga siis poleks enam ära saanud. Ja rannamaja pole siiski mõeldud pikemaajaliseks off-season elamiseks. (Pluss ma muidugi ei ole ka seda tüüpi inimene, kes lihtsalt põhimõtte pärast reeglitest kõrvale hiilimise võimalusi otsiks. Ja kuna mul on ju ikkagi auto ja jalad ja kõigi mugavustega kolmetoaline ja kellelegi ei pidanud kodus põhikooli füüsikat õpetama, siis ei olnud ma ju ka Tallinnas ometi kümnel ruutmeetril lõksus). Et siis see, mis ahistas, oli pigem nagu ikkagi see teadmine, et ei saa. Isegi seda, kas katus püsib ja uksed on kinni (sest viimane kord talvel kontrollvisiiti tehes oli üks, mis on 15 aastat täiesti probleemideta täiesti iseseisvalt kinni seisnud, pärani lahti) käis lahke naabrimees igavusest kodanikualgatuse korras kontrollimas.

Nüüd siiski juba rohkem kui nädal aega kohapeal (meeldival kombel kattus avanemine minu lemmikhooajaga — et on nagu juba suvi, aga ei ole ka ja kõik on veel ees ja osad asjad on veel kinni, aga mina olen juba kohal ja valmis) ja vaatamata valitsevale suhtelisele skaalale, mille järgi oli laupäev sotsiaalses mõttes täitsa metsik päev, sest vestlesin näostnäkku vähemalt kahe, aga võib-olla lausa kolme inimesega, on olnud siiski päris tegus ja seiklusterohke.

Näiteks olen käinud tervelt kaks korda joogas (mis on kaks korda rohkem kui kogu varasema elu jooksul kokku, asjaolu, mis seletab, miks mul olid teise korra järgsel päeval valusad lihased, mille olemasolust ma varem teadlikki polnud).

Ka olen otsa sõitnud ühele pardile (ma arvan, et see lind oli part; oli hämar ja olukord möödus kiiresti, eksole). See oli minu rohkem kui kümneaastase juhistaaži juures üldse alles teine kord kellelegi otsa sõita ja esimene kord kui ma täitsa kindlasti kellelegi otsa sõitsin (esiklaasil oli selle tõestuseks pärast suur märg plekk). Esimene kord oli siis kui mul oli juhtimisõigus olnud kaks kuud ja ma olude sunnil USAs Uus-Inglismaal rendiautoga 600 km maha pidin sõitma. Teeservad olid paksult megasuuri halle oravaid täis ja lõpuks ma neist ühe (kes lähenes hirmsa hooga paremalt, käbi suus) ilmselt ka alla ajasin. Samas, peale vankumatu usu füüsikaseadustesse pole mul siiski mingit muud tõestust, et orav päriselt ka auto rataste alla jäi. Õhtul tolle päeva ööbimiskohta jõudes rääkis sealne omanik Diane vahva loo sellest, kuidas tal ükskord töökojas jänesejuppe auto radiaatorist välja korjati. Eelmisel nädalal oli part igatahes hämaral külamaanteel ennast keset teed sisse seadnud ja vaevus sealt lahkuma asutama, noh, saatuslikult liiga hilja. Jooga ei ole seda tüüpi, mis otseselt ka mu karmaküsimustega tegeleks ja üldiselt ma loen selle asjaolu positiivseks, aga antud olukorra valguses nagu igaks juhuks natuke ehk võiks.

Kulinaarsed elamused on olnud vahelduvad ent kurta siiski ei saa. Eelmisel nädalal näiteks jätsin päeval, mil menüüs pidi olema supp, puljongikuubikud ostmata. Vältimaks uut 30-kilomeetrist poeringi vaatasin üle olemasolevad suvilavarud ja leidsingi riiulist vajalikud kuubikud. Kokandushuvilistele ja muidu seikluslikuma loomuga inimestele nüüd siis teadmiseks, et viis aastat tagasi aegunud puljongikuubikud on tarbimiseks täiesti okei (nii meditsiiniliselt kui moraalselt).

Teisestküljest jällegi on saanud otse suitsuahjust tulnud tuulehaugi. Saareperioodi alguses gastrolli teinud sisserändajast ameerika sõbranna, kelle kunagiseks esimeseks impulsiks Eestit külastada oli John Oliveri saatelõik, kus toodi visuaalseid paralleele Eesti ja Shreki kuningriigi vahel, teatas kala sisse vaadates, et üha rohkem saab kinnitust, et ta on kolinud muinasjutumaale (sest tuulehaugi rohked luud on kõik trendikalt rohekas-sinised).

Ja eelmisel nädalavahetusel avati hooajaks minu lemmikrestoran Ungru, mida ma ju loomulikult pidin kohe külastama, täitsa üksi (broneeringut tehes ajas see asjaolu sealse naisterahva hetkeks täitsa segadusse). Nad süütasid laual küünla ja puha, et ma ennast siiski romantilisemalt tunneksin, aga mulle tundub, et romantikale oleks pigem kaasa aidanud see kui nad ei oleks seda teist tooli juba ennetavalt eemaldades minu kahesest lauast näkkuröökivalt ühest teinud. Aga toit oli jällegi selline, et edetabelikoht ohtu ei sattunud.

Samas passiva poolele läheb ilmselt asjaolu, et muru ei ole ma siiamaani niitnud. Erinevatel põhjustel ja no ega ma tegelt seaduse järgi vist ei tohikski. Mitte et keegi saaks mind hetkel selleks väga ka kohustada või sundida siin, pigem on tegemist sellise pipipiksukkliku (uuh, kus tuli praegu keskkooli lõpukirjandiks ettevalmistumise flashback, seda näidissõna ei ole vist sellest ajast kohanud) enesedistsipliinile üleskutsumisega. Meelespeavälja olen seni jätnud mesilastele ja kuigi lähimat orhideed (hetkel miskine sõrmkäpp, aga ma ei ole piisavalt taimeteadlane, et aru saada, milline; kui tahate oma silmaga näha aasta orhideed 2020, siis olete teretulnud umbes kuu pärast või nii) olen täheldanud naabrimehe heinamaal, siis ametlik ala ulatub siiski ka läbi meie aia.

Niipalju siis selleks korraks jällegi.

Mul on muide siin ka üks poolik fail nimega “Grand Tour vol.3”. Ma ei tea, mis sellega saab. Ühestküljest on minu isiklik tuur kaotanud teatava aktuaalsuse. Teisestküljest on Cornwall muidugi endiselt seal, kus ennegi. Eks vaatab.

Grand Tour vol.2

Hanna kirjutab, et:

Õigupoolest oleksin seda pidanud eile kirjutama, aga asjaolude kokkulangevusel (laiskus, väsimus ja tugitoolisport — Maissell Weebo ja Ianek Oglaini, nagu BBC kommentaatorid läbivalt ja enesekindlalt neile viitasid, saavutused) jäi kirjutamata. Täna ka üldse ei viitsi, aga nüüd küll juba peab, sest muidu läheb meelest ära, sest uusi asju pressib juba peale (vol.3). Ja see eelmisel korral julgelt pealkirjaks pandud vol.1 mõjub mind ennast mõnitavalt.

Ma saan täiesti aru, et võib olla tekkinud küsimus, et miks ma nüüd niiviisi üksipäini reisin. Põhjuse võib tegelikult jaotada kahte kategooriasse. Esiteks, täiesti objektiivsetel (materiaalsetel, sotsiaalsetel, perekondlikel jne.) põhjustel inimesed minu ümber kas ei taha või ei saa reisida nii nagu mina seda teen. Ja teiseks on mul aegajalt vajadus olla reisides täielikult iseenda ajagraafiku ja eelistuste peremees. Teinekord mulle jälle väga meeldib kui keegi teine kõik need otsused minu eest ära teeb ja mina lihtsalt jõlgun kaasa. Või siis mingi vahepealne, kollaboratiivsem, variant. Lisaks on mul halb komme sujuvalt reisikorraldajaks hakata, nagu mina ainuisikuliselt vastutaksin selle eest, et teistel kõik operatiivselt sujuks ja selline vasakultsaabunud vastutustunne (ja isegi selle mahasurumine) võivad olla väga kurnavad.

Seekord on sellesmõttes ka hästi, et ma ainult iseendaga arvestama pean, et pühapäevaõhtuses Londonist lahkunud rongis (jeebus, see tundub nagu miljon aastat tagasi juba, kuigi nädalatki ei ole möödas) oli millegipärast konditsioneer südamest põhja keeratud ja valitsesid arktilised tingimused. Mistõttu esmaspäeva hommikul ärkasin ma oma Oxfordi hotellis üles kindla teadmisega, et pigem varem kui hiljem on saabumas Nohu. (Ilmselt oleksin pidanud siiski halva märgina võtma asjaolu, et viimasel hommikul ärkasin ma oma Londoni hotellis selle peale, et kukkusin voodist välja — ma ei tea, kas sellist asja minuga varem elus üldse juhtunud on). See ei ole mul muidugi esimene kord elus reisil konditsioneerikülmetus saada, aga tookord Jaapanis oli vähemalt aastasaja rekordkuum august. Inglise oktoobris selline liikuvas transpordivahendis konditsioneeriga hullamine tundub siiski ebaaus. Põhjenduseks võib olla ainult see, et reisi esimeses etapis oli rong nii tuugalt rahvast täis, et vahekäigus seisid inimesed rivina püsti.

Oxfordi vahelepõike asjus olin ma otsuse teinud üsna viimasel hetkel. Hotelle kinni pannes jätsin Londoni ja järgmise plaanitud etapi vahele kaks ööd lahtiseks ja kui keset (peamiselt sotsiaalselt) tihedat töönädalat Brüsselis sunniviisiliselt lõpuks otsuse tegin (sest aeg hakkas juba kätte jõudma), siis erilist tähelepanu kinnipandud hotellile ei pööranud. Oluline oli see, et ta oleks lähedal nii raudteejaamale kui vaatamisväärsustele ja ei maksaks üle mõistuse palju. Kohale jõudes selgus, et mitte ainult ei asu hotell iidses kindluses, vaid veel 25 aastat tagasi oli minu hotellituba olnud vangikong. Või noh, kolm vangikongi, millest üks moodustas mu hiiglasliku vannitoa. Mingile teemakohasele askeetlusele õnneks ei sunnitud ja hotellis olev peen bistroo oli nii ärareserveeritud, et mulle seal õhtusöögiks kohta ei leidnudki.

Oxfordiga tutvumiseks olin endale jätnud päeva. Ja ma ei ütleks, et sinnaminek oli otseselt viga (sest iseenesest oli seal ju kena ja kui ma poleks läinud, siis ma praegu ikka ju mõtleks, et miuke seal on), aga kindlasti oli see mu ringreisi kõige nõrgem punkt siiamaani. Asi pole iseenesest üldse Oxfordis, mis kõigi märkide järgi on igati vahva ülikoolilinn, vaid selles turistide hordis, mis sinna peale laskunud on. Ja mitte lihtsalt turistid, mis oleks minu jaoks juba iseenesest ärritav, vaid hiina turismigrupid, kes olid põhimõtteliselt igal pool, tihkelt tropis ja peaaegu täiesti ainult iseendale keskendunud. Ainuke koht, kus sai natuke rahulikumalt hängida, oli see suht keset linna asuv meeliülendavalt metsik park/heinamaa, kus lehmad tüünelt ringi jalutavad, oravad prügikaste revideerivad ja iga natukese aja tagant keegi mingil alusel, mida vesi kannab, mööda uhab. Seal mulle väga meeldis. Kõik need kolledžid ja asjad on toredad vaadata, aga enamikku sisse jalutamiseks oleks tulnud maksta piletiraha. Ja kuigi ma otseselt selle vastu ka ei ole, siis kõigi nende hiinlastega koos sinna sisenemine ei tekitanud küll absoluutselt mingit kiusatust. Ma ei teagi, mis värk nendega on — näeb välja nagu nad võtaksid kogu maailma nagu mingit püsiekspositsiooni, hetkekski päris eluga mingeid seoseid tekitamata või isegi kontekstile mingit tähtsust omistamata. Ja, lisaks kõigele ülalpool toodule, ma üldse ei välista võimalust, et see linn langes ebaõiglase subjektiivse võrdluse ohvriks, sest meenutas mulle oma olemuselt (fiilingult, noh) vana head Leidenit, aga ei jõudnud päris samale tasemele, sest Leiden sai siiski mitu kuud minu elust, et omaks saada.

Ma saan aru, et Oxfordil on mingi seos ka harrypotterindusega, aga kuna ma sellesse universumisse kunagi väga tõsiselt süvenenud ei ole (läbi olen töötanud, aga kõik kõrvaline parafernaalia, legendid, seosed, spekulatsioonid ja tagamaa jäävad mulle üsna kaugeks), siis see ei andnud asjale mingit lisaväärtust. Pigem tekkis hoopis tahtmine uuesti põhjalikumalt ette võtta Morseversum ja eriti võib-olla isegi “Lewis”, mis kõike nähtut kõige lähemas minevikus utiliseeris.

On täiesti võimalik, et minu mitte nii positiivsesse üldmuljesse andis oma panuse ka kahtlane tervislik seisund, aga samas, järgmises vahepunktis olin ma ikka oluliselt niitvamalt tõbine ja see koht sai mulle küll ütlemata sümpaatseks. Rong sõidab Oxfordist Plymouthisse ühe ümberistumisega kolm ja pool tundi, mistõttu (arvestades ka oma konditsiooni ja selle tekitanud eelnevat kogemust) võtsin targu esimese klassi pileti ja olen valikuga väga rahul. Kõrvale keegi istuma ei trüginud ja kaasreisijatest enamuse moodustanud väljapeetud keskealised prouad suhtusid minu teatud intervallidega paratamatult aset leidvatesse katsetesse oma aju nina kaudu välja puhuda tänuväärse diskreetsusega. Mingi hetk, kui me olime ikka tunde juba bukoolilist inglise agraarmaastikku läbinud (vahepeal näiteks nägin mäeküljel tohutut seletamatut valget hobust ja jõllitasin seda tükk aega, enne kui mulle meenus, et on olemas Google) ja ma üritasin parasjagu meelde tuletada, mida ma mäletan Exeteri katedraali kohta (sest olime seal linnas just peatunud), heitsin korra pilgu üle õla, aknast välja, ja avastasin sealt sellised kaadrid.

Veidi aega hiljem läks jälle bukooliliseks. Plymouthisse jõudes istusin taksosse ja hetk hiljem tervitas mind külalistemajas äärmiselt meeldiv ent kohutava hambumusega proua. Inimesena, kes veedab pool oma elu anonüümsetes hotellides, ei tea ma päris hästi, kuidas suhtuda sellesse, et külalistemajades ronivad tervitajad sulle tuppa voodi kõrvale, et sinuga koos läbi lehitseda maja ja piirkonda tutvustav kaust, aga tundub, et nii on siin kombeks. Kui proua oli lahkunud,kasutasin võimalust hetke oimetult lamada  ja järgisin siis temalt saadud juhist väljuda eesuksest ja pöörata paremale ja kuigi olin ju täitsa ise endale selle toa kinni pannud (isegi kui see oli juba päris mitu nädalat tagasi), siis tabas mind siiski väikese üllatusena, et viis meetrit hiljem oli vaade enamvähem selline.

Et siis veidi nagu hall, aga kõik need kalju külge ehitatud restoranid ja kümned veeni viivad trepid olid väga kaunid. Nagu ka see, et terve veeääre ulatuses läks ilus lai ja kõrge bulevard. Jalutasin seda mööda natuke, järgmist päeva kavandades, ja siis sõin õhtust hiina restoranis, mida külalistemaja proua oli mulle soovitanud ja mis oli mulle juba ette sümpaatne väljavaate pärast tunda mingisugustki maitset. Lisaks tundus asjaolu, et sellise koha peal asub hiina resto (lisaks kõigele muule väga kiiduväärse nimega Wet Wok) peaaegu meeliülendavalt absurdne (resto siis seal, kuhu näitab nool).

Järgnenud öö jooksul oli ainuke hea asi see, et majutusasutustes on tänapäeval standardvarustustuses ka suur karp taskurätikuid. Hommikuks olin nendesse üsna mattunud ja kui proua mu käest läbi ukse mingil hommikupoolikusel kellaajal rätikute vahetamise vajaduse kohta päris, olin ka ise üllatunud, millise eeskujuliku kraaksatuse ma alustuseks produtseerisin (kui järgmisel päeval lahkusin, küsis proua siira murega, et kuidas mul nüüd siis enesetunne). Mistõttu kui lõpuks ennast kokku võtsin ja päeva ametlikuks alustuseks kohe üle tee asuvasse söögiasutusse suundusin, tabasin ma neid täpselt keset seda ainumat pooltundi päeva jooksul kui seal süüa ei antud. Aga kuna päev oli meeldiva üllatusena hoopis midagi muud kui eelmine õhtu, siis polnud ka hullu, et pidi veerand tundi niisama passima. Tegin täidesaatva otsuse, et minusuguse katkuhaige jaoks ei saa olla midagi paremat kui päikesepaiste ja mereõhk ja istusin oma kohvijoogiga väliterrassile. Ja no varsti tuli ju söök ka.

Ravimeetod põhimõtteliselt alt ei vedanud, kuigi ühel hetkel, keset tunniajast sadamakruiisi (esimene selline, pärast Maltal aset leidnud ekstremismi, nii et tegelikult minu “hobuse selga tagasi” hetk) tundus mulle, et ehk saab seda mereõhku veidike palju. Õnneks olin ettenägelikult kaasa võtnud, mitmeid sobilikke riideesemeid, millesse ennast mähkida (visuaalselt ehk mitte kõige esteetilisem vaatepilt, aga kruiisikaaslasteks olid ainult neli pensionäri ja üks tütarlaps, kes oli keskendunud peamiselt selfiede tegemisele). Kruiisi giid keskendus suuresti ainult Plymouthi meeletutele sõjalaevadokkidele, mina peamiselt teises suunas paistvale kaunile Cornwalli kuppelrannikule. (Plymouthi-poolne kallas ei ole veel Cornwall, vaid on Devon.)

Sellesmõttes, et ma pärast seda kiirvisiiti nüüd ennast suuremaks asjaks Plymouthi eksperdiks ei peaks, sest ma veetsin kogu sealse aja kaldast maksimaalselt 30 meetri kaugusel, aga see piirkond sobis mulle küll väga hästi (ülejäänud linnast puutusin kokku ainult raudteejaamaga, mis ei olnud eriti paljulubav paik). Pikk kaldabulevard, nimega Hoe, kaunite vaadete ja huvitavate objektidega (näiteks pildilolev 1934. aastal kalju külge ehitatud stiilipuhas art deco merebassein Tinside Lido, mis hiljuti uuesti üles vuntsiti), mille ühes otsas päris kena jahisadamapiirkond ja väike jupp vanalinna toredate kalarestoranidega. Kuna Plymouth oligi kavas pigem kiire vahepeatusena kui mingi pikemalt läbimõeldud sihtkohana, siis sain visiiti küll kogu raha eest. Ja selle päeva jooksul, mis mina seal olin, pidas ilm ennast küll suurepäraselt üleval, sest nii eelmisel kui järgmisel päeval muutis läheduses hänginud orkaan Lorenzo siin-seal olukorra pisut ebamugavaks.

Kuigi piirkond oli ilmselgelt peamiselt rekreatiivne (seal on ka suur mäe otsas olev park, kus on ilus triibuline tuletorn ja muid toredaid objekte), oli seal turiste väga vähe ja needki peamiselt siseturistid. Ma saan aru, et ei ole päris tipphooaeg, mis on ka üks peamisi põhjuseid, miks ma reisin praegu, aga kohalike inimeste poolt oli see kõik ikkagi tihedas rahulikus kasutuses. Mis kokkuvõttes tähendab, et ühendatud olid ka kõik mulle reisimise juures meeldivad elemendid.

Neljapäeva hilishommikul sõin veel sealsamas vee ääres koos paindliku graafikuga kohalikega korraliku hommikusöögi, lasin proual endale takso tellida ja suundusin jällegi raudteejaama. Et lõpuks ometi jõuda sellesse kohta, mis tegelikult ka läheb kokku selle minu poolt augusti lõpus õhku visatud eesmärgiga reisida kusagile sinna, kus praegune hetk aastast ei ole mitte niivõrd maailma lõpp nagu see tihtipeale heas koduses Eestis olema kipub, vaid siiski ainult hooaja lõpp.

 

Grand Tour vol. 1

Hanna kirjutab, et:

Maailma vanim reisikorraldaja Thomas Cook teatas seenädal, et paneb pillid kotti. Pool miljonit ilmselt mitte kõige seiklushimulisemat puhkajat jäi erinevatesse kuurortitesse lõksu ja terve armee inimesi päevapealt töötuks. Britid, kellel oli vaja 150 000 inimest kuidagi koju saada, kuulutasid selleks välja “Operation Matterhorni”, ajades selle nimevalikuga suht segadusse nii sõjaajaloolased kui šveitsi turismiedendajad. Ja sotsiaalmeedias irvitati selle üle, et vot kui hea, et see juhtus nüüd ja mitte pooleteise kuu pärast, sest hetkel veel saab briti paketireisija olla muretult kindel, et teda palmi alla ei jäeta, sest riigis kehtib endiselt eelmisel aastal vastu võetud Euroopa Liidu paketireisidirektiiv.

Selle üle ilguti ka, et reisijad ei pea muretsema, tuuakse tagasi sinna, kuhu nad kuuluvad — aastasse 2010. Ma pean tunnistama, et minu elu ainuke paketireis leidis aset ikka veel oluliselt varem. Ema viis mind 1997.aastal kevadvaheajaks Tenerifele. Mul võttis praegu isegi veidi aega, et meenutada, kas ma olen kunagi mõnel reisil üldse mingi grupiekskursioonigi teinud. aga siiski vähemalt ühe olen. See oli siis kui Sandra ja ema 11 aastat tagasi viinapudeliga meile perereisi Alpidesse võitsid, aga meie peres ei osanud keegi mäest alla suusatada, nii et kaelamurdva heliskiingu asemel ostis meie reisijuht reisi esimeses etapis meile hoopis sellise kallimapoolse Milano vaatamisväärsuste ekskursioonibussi piletid. Mis võib-olla ei olnud päris võrdväärne kaup, aga ekskursioon oli aus ja lasi muuhulgas rahulikult, ilma järjekorrata ja piiratud seltskonnas “Püha õhtusöömaaega” ja La Scalat külastada.

Aga muidu, nii nagu peaaegu kõik inimesed, keda ma tunnen, panen ma oma paketid ikka ise kokku. Kuna ma ei ole eriti seda tüüpi inimene, kes tahaks oma reisi enne minekut mõttes üksikasjalikult juba läbi teha, siis suuremasi põhjalik planeerija ma ei ole (mis on muidugi paratamatult endaga kaasa toonud ka teatavaid altminekuid, eriti mis puudutab gastronoomilisi elamusi). Uute kohtade juures on mulle nagunii kõige tähtsam mingite kuulsate vaatamisväärsuste äravaatamise asemel (mis tavaliselt on ikkagi ülerahvastatud ja vähemimpressiivsed kui eelinfo põhjal võiks arvata) hoopiski aru saada, et kuidas inimesed siin või seal elavad. Ja korduvkülastatavate kohtade puhul on ju juba varasemast teada, et mida siin või seal veel teha võiks. Peale selle on mul puhtalt ameti tõttu kogunenud sellist rutiinset reisikogemust (et siis mitte niivõrd, millise jäseme külge teipida hädaolukorrakrediitkaart, vaid see majutus-transport telg) ilmselt mitme eluea jagu.

Hetkel olengi sellisel suuresti soolotripil, kus ööbimiskohad on kõik ette kinni pandud (väljaarvatud viimane öö, mille puhul on veel teatud ebaselgeid muutujaid) ja tagasisõidusoovist olen ka lennuettevõtet teavitanud, aga kõik muu selgub suht spontaanselt. Eelmise reede õhtuks ostsin kontserdipileti vist ka siiski juba umbes nädal ette ära, aga seal oli sellesmõttes rong juba varem läinud, et hotelli olin broneerinud konkreetselt selle järgi, et öösel oleks hea lähedal koju jalutada.

Et siis istusin reede lõuna paiku, pärast töönädala lõppu, Brüsselis rongi peale ja paar tundi hiljem olin Londonis. Algselt ei olnud mul üldse plaanis Londonisse pidama jääda rohkem kui minimaalselt vajalik, sest ma just aasta tagasi alles viibisin seal täitsa põhjalikult ja samas on terve Suurbritannia täis kohti, kus ma üldsegi käinud ei ole. Aga siis selgus, et teisest suunast lähenevad samal ajal Londoni poole sõbrad, kes kavatsevad sinna veidi pikemaks peatuma jääda ja nii kujuneski lõbureisi alguseks nädalavahetus Londonis.

Mingit väga tänapäevast teed pidi (poolsuvaliste poolkuulsate inimeste jälgimine sotsiaalmeedias) teadsin ma sellisest jazziklubist nagu Ronnie Scott’s ja kui ma poolmöödaminnes nende kodulehele vaatama läksin, et kes minu linnasviibimise ajal seal esineb, siis tundus küll täitsa saatuse märk, et Stacey Kent oma bändiga (üritasin praegu meenutada, mis lugu meid omavahel tutvustas ja tundub, et see leidis aset siis, kui ma kunagi päris ammu selle laulu versioone läbi töötasin) seal parasjagu pikka nädalavahetust veetis. Kõik mõistliku kellaaja kontserdid olid selleks ajaks juba välja müüdud, mistõttu ostsin pileti reede õhtul kell 23 algavale. Klubi asub keset kõige tormilisemat ööelumöllu, mistõttu oli sellele läheneda juba päris põnev (kohe nurga taga näiteks oli tohutu geiklubi, mille nimi, juhuks kui kogu muust esteetikast ja maksimaalselt lillelöödud klientuurist asi selgeks pole saanud, on G-A-Y) ja lahkuda ka hea turvaline, sest teades, millises võtmes inglastel on kombeks pärast töönädala lõppu lõõgastuda, olid erinevad operatiivtöötajad sobivad positsioonid juba varakult sisse võtnud.

Kontsert ise oli üsna lühike, aga väga hea. Võib-olla mõne teise inimese puhul oleks selline nunnu helgus minu jaoks ehk mõneti ärritav, aga tema laulab nii hästi ja nii õigeid laule, et suudan sellest täiesti mööda vaadata. Ja täitsa paras segu on ka kaveritest ja originaallauludest (mille tavaliselt on kirjutanud tema oma härra, kes mängib ka tema bändis saksofoni ja flööti ja mõnikord vajadusel selliseid eksootilisemaid kellukesi). Näiteks see härra Jimi ja Kazuo Ishiguro kirjutatud pala on mulle väga sümpaatne. Ja selle Jobimi looga suutis Stacey ühe publikus olnud keskealise härra nutma ajada (sest ta oli seal koos oma eluarmastusega, kellega nad olid teismelistena koos olnud ja siis aastaid hiljem jälle teineteist leidnud ja see on nende lugu — nad olid Staceyle kusagil sotsiaalmeedias seda öelnud ja seda ka, et nad kontserdile tulevad).

Ronnie Scott’s on selline koht, mis ei väljasta sulle piletit, vaid paneb su pärast piletiostu listi (mis on eriti põnev kui sinu eksootilises nimes on näiteks kaks i-d ja e kõrvuti) ja ei luba pilti teha ega filmida (minust kaks rida eespool üritas üks vanem umbkeelne härra sellest hoolimata teha oma mobiiliga otseülekannet, teenides sellega ära hostessi diskreetsed ent niitvad vihakobarad). Ja üldiselt oli ka üsna teadlik jazzipublik, kes ei kippunud ühele soolole aplodeerides järgmisele sisse sõitma (mis on millegipärast üsna levinud nüke jazzikontsertidel). Minust üle vahekäigu istusid siiski poola päriolu ema ja tütre duo, kelle üldist olemust iseloomustab minuarust päris hästi see, et nad olid endale Vapianost nende valgete rombikujuliste karpidega toidu kaasa haaranud.

Minu järgmise õhtu meelelahutusasutuses oleks see ilmselt muidugi täitsa okei liigutus olnud. Kuna ma juba nii mugavasti seal paiknesin ja polnud seda ka kunagi varem teinud, siis otsustasin minna mjuuzikali vaatama. Ja kuna ei saa öelda, et ma ühte mjuuzikali teisele millegipoolest eelistaksin, siis valisin otseloomulikult selle, mis oli kõige lähemal. Pileti ostsin tund enne algust, mistõttu see oli algsest oluliselt odavam.

Lavateos ise oli kunagise Tom Hanksi filmi järgi tehtud “Big” ja oli ilmselt täitsa okei, kuigi just sellest konkreetsest filmist muusikali tegemine tundub mulle veits rändom ja veel vähem saan ma aru sellest, miks see praegu West Endis laval on, eriti arvestades, et tänapäeva tingimustes on selle sõnum minuarust ikkagi mõneti problemaatiline. Aga no laulsid hästi ja peaosatäitja oli lahe lokkidega sell jne. Ükski pala kummitama ei jäänud, aga ilmselt ei peagi.

Peaaegu sama tänuväärne oli see kogemus aga inimvaatluste seisukohast. Esiteks oli see suur pidulik sametist ja nikerdustega teatrisaal toidu- ja joogitarbimise seisukohalt üsna nagu kino. Popkorni päris ei müüdud, aga ühel pool kõrval krõbistati küll suht ebadiskreetselt esimese etendusepoole ajal M&M’si (ilmselt kuni pakk tühjaks sai) ja läbipaistvast plastikust topsid erinevate alkohoolsete ja mittealkohoolsete jookidega olid peaaegu kõigil käes. Teisel pool kõrval istus proua, kes oli saabunud kunsti nautima varbavaheplätudes, mis on seda muljetavaldavam, et kohe on ju oktoober. Ja vähemalt kaks naabrimeest ei saanud siis, kui tuled esimest korda põlema läksid aru, et vaheaeg, mitte veel lõpp.

Täna oli plaanis sõprade perega vaadata mingit paadivõistlust jõel, aga kuna jões polnud piisavalt vett jäeti võistlus ära ja meie käisime hoopis Briti muuseumis vaatamas kraami, mille britid endale maailma pealt kokku on varastanud (ja mille vaatamise eest seetõttu midagi maksma ei pea). Kuna kokkukrahmatud varandus on muljetavaldav ja kõikehõlmav, siis jõudsime läbi töötada ainult murdosa. Ja no inglased võivad kohati küll olla snoobid asshole’id, aga kaasasolnud imikut märgates tõmmati kogu seltskond turvasabast välja (“Seal kotis on teil ju ainult titesöök, eksole`” wink-wink) ja juhatati pikemata majja.

Ja no siis õhtupoolikul lahkusingi juba linnast oma ringsõidu järgmisele etapile. Jõgi jäigi nägemata, aga etteruttavalt võin öelda, et järgmises vahepunktis olen sellesama jõe juba täitsa möödaminnes korra ületanud. Aga kuna ma olen juba piinlikult pikalt seletama jäänud seekord, siis sellest loodetavasti edaspidi. Loodetavasti, sest reisi ajal on tegelikult õudsalt raske leida seda kirjutamiseks vajaliku pikkusega hetke kui sa ei ole kas väsimusest koomas või kusagile minemas.

Kaubanduslik postitus

Hanna kirjutab, et:

Kuna tundub, et olen nüüd lõpuks siiski tsivilisatsiooni (kui seda võib niimoodi kutsuda) naasnud ja pean ennast aegajalt ka veidi professionaalsemas vormis välja näitama, sisenesin eile muuhulgas kaubanduskeskusesse. Mul oli terve rida erinevaid lünki tekkinud ja olukorda analüüsides sain aru, et Rocca al Mare keskus lahendab need ilmselt kõige valutumalt. Sain isegi kaubanduslikus “Anna edasi” skeemis osaleda, sest kingapoes oli kampaania, et ostu tehes saad kupongi, millega saab järgmiselt ostult 25% alla ja minu ees oma ostu sooritanud ema-tütar tandem andsid oma värskelthangitud kupongi mulle. Amazonil on komme pärast mingi asja sealt ostmist hakata saatma reklaami sellesama asja selektsiooni kohta, mis on enamikul juhtudest suht absurdne, sest jääb mulje nagu nad arvaksid, et ma kogun akupankasid, käekellasid ja Lenovo juhtmeid. Jalanõudega pole asi muidugi päris nii hull, aga keskmine inimene siiski ei osta rohkem kui kaks paari saapaid nädalas.

Kui muidu on Rocca keskus mulle igati sobiv, valiku ja suuruse poolest, siis sealne Prisma on küll veidi nagu liiast. Minuarust see on juba praegu keskmise linnaosa suurune, aga eile väravast sisse astudes teavitasid rõõmsad plakatid, et sorri väikese segaduse pärast, aga minu isiklikku heaolu silmas pidades ehitatakse seda parasjagu veel suuremaks. Vähemalt on Prismas selline enamvähem loogiline asjade paigutus. Minu põhiline toidupood on Sõpruse puiestee Rimi, suuruse poolest väga viisakas, kus ma kõik need aastad hiljem mõnikord ikka nõutult ringi uitan (juustud, näiteks, on kahes teineteisest täiesti sõltumatus kohas) ja iga kord kui ma olen asjade paigutuse enamvähem selgeks saanud, leiab seal aset massiivne paradigmamuutus, mille käigus kõik jälle ümber tõstetakse ja kogu pood on segaduses kliente täis. Ja see ümbertõstimine kestab igavesti, sest see käib ju sellise doominoefektina, mitte kõik korraga üleöö. Mis annab muidugi võimaluse ehk veidi paremini uuendustega harjuda, aga pikendab paratamatult seda perioodi, kus sama härra, eskaleeruvalt hämmeldunult, sulle kolmandat korda sama riiulinurga tagant vastu tuleb. Ja Rimi puldid on ka vaieldamatult kõige totramad, sellised, mis tükk aega ei registreeri midagi ja siis järgmise minuti veedad sealt teist ja kolmandat eksemplari maha progedes.

Samas Prisma (võib-olla muidugi ainult Kristiine oma, mis on mu kodule kõige lähem pood ja kaua lahti, nii et aegajalt jõuan ikka sinna) juures ajab mind iga kord naerma see, et nad panevad piimad külmikusse niimoodi, et “parim enne” pole näha. Võiks ju arvata, et kogemata läks tagurpidi, aga sellisel juhul peaks ju ka ikka fiftyfifty tõenäosus olema, et mõnikord on kuupäev ostja poole.

Sellesmõttes, et üikooli ajal, mis on teadagi tuntud kui periood, kus inimesed esimese iseseisvuse puhangus igasuguste asjadega eksperimenteerivad, töötasin ma ühel suvel kuu aega Selveris saalitöötajana. Polnud eriti pikk periood, aga kasulikke õppetunde sain terve rea. (1) Nädal, kui selline (ja no ilmselgelt siis ka kõik muud ajaühikud), on täiesti kunstlik kontseptsioon, mis kaotab igasuguse tähtuse kui sa asud tööle sellise graafiku alusel, et töötad 9-22, rütmis 3 päeva tööl, 2 vaba, 2 tööl, 2 vaba. Juba pärast esimest töönädalat ei olnud halli aimu ka, mis päev on. Ega ka mingit vahet või huvi selle vastu. (2) Vormirõivas teeb nähtamatuks. Tuttav inimene võis tükk aega mulle kahe meetri kauguselt otsa vaadata, ilma et ükski kelluke heliseks. Ja (3) värskem kaup pannakse alati tahapoole. Leibade ja piimade puhul kindlasti. Aga isegi selliste asjade puhul, mille kehvtivusaeg on aastaid.

Aga no siiski, kas nad kujutavad seal Prismas endale ette, et kui nad inimestele piima kuupäeva vaatamise keeruliseks teevad, siis inimesed lihtsalt ei vaatagi seda? Ostavad pimesi? Mina muidugi olengi piinlikul kombel see snoob, kes ei tea, mis piim maksab (ega tegelikult üldse ükski toidukaup), sest isegi kui ma olen selle mõnikord järele vaadanud, siis tegemist on lihtsalt sellise informatsiooniga, mis minu ajus ei talletu. Aga no isegi mina ikkagi enne ostmist vaatan, millal on oodata, et kapis seisvast pakist piima asemel kitti tulema hakkab. Suhteliselt nõrk kliendi tillitamise võte, aga no seda mäletan ka oma karjäärist kaubanduses, et ükski kopikas üles korjamata ei tohtinud jääda (nii et ma parem ei räägi sellest, kuidas lihaletis hommikuti vorste läikima löödi).

Veel üks suht ärritav klientidega psühholoogilise manipuleerimise võte on eskalaatoritega trikitamine. Enesest lugu pidavad kaubamajad, nagu Stockmann, nii nõmedaid võtteid ei kasuta — järgmisele korrusele minev eskalaator alustab oma tööd sealt, kus eelmine lõpetas. Kõige lollakam on see Solarise keskuse variant, kus nad põhimõtteliselt sunnivad sind igal korrusel väikese ringi ümber treppide tegema. Peenemad kohad peidavad eskalaatorid ära või paremal juhul tekitavad nendest tribuudi Escherile, nii et sa näed küll seda kohta, kuhu sa minna tahad, aga selleks, et sinna saada, pead terve kaubanduskeskuse mõlemas suunas läbi käima. Ma olen seal küll ainult ühe korra käinud, eelmisel talvel kui mu auto tagumine uks lahti külmus (vastupidiselt tavapärasele kinnikülmumisele — minu oma lihtsalt enam ei lukustunud) ja ma pidin leidma maaaluse parkla, kus teda mõned tunnid sulatada, aga minu mäletamist mööda on peen T1 keskus just sellise kavala planeeringu hea näide. Maaalune parkla, seeeest, oli väga eeskujulik. Soovitan, saabuvat talve silmas pidades.

Aga järgmise nädala lõpus algavaks turismireisiks (mis algab poolel teel tööreisina) sain eile poest ka vihmavarju, mälukaarti ja jalanõud. Broneerisin ka mõned hotellid, mida enam tühistada ei saa, et reisiplaneerimismotivatsiooni üleval hoida. Võimalik, et järgmisel korral raporteerin sealt. Kui leian midagi, millega teisi piisavalt kadedaks ajada.

Miks mitte mina

Hanna kirjutab, et:

Mõned nädalad tagasi sattusin vaatama sellist intervjuujuppi kahe juba varemgi sümpaatse härra vahel. Selline täiesti poosivaba vestlus teemal, mis on ootamatult keeruline, arvestades kui tavaline ja igapäevane see on, mõjus kuidagi värskendavalt. Isegi kui ma, omaenda kogemuse põhjalt, päris kõigega nõus ei olnud.

You said "what punishment of gods are not gifts. Do you really believe that?" @andersoncooper, choking back tears, asks Stephen Colbert, as they discuss grief.

"Yes," replies the comedian. "It's a gift to exist and with existence comes suffering. There's no escaping that." pic.twitter.com/p5rUUhZKxq

— Anderson Cooper 360° (@AC360) August 16, 2019

(Mingil põhjusel minu oma Chrome’i brauser Twitteri videosid ei mängi. Kui see probleem on veel kedagi tabanud, siis võib-olla saab abi siit. Kui see ka ei aidanud, siis võib proovida mõnda teist brauserit. Või siis saab seda videolõiku vaadata ka siit. See viimane link tasuks ehk nagunii ette võtta, sest seal on intervjuu leinast rääkiv osa täies pikkuses.)

Kuna elu on põhjust andnud, siis on mõlemad mehed nendel teemadel ka varem sõna võtnud. Colbert oli 10-aastane, 11 lapsega pere noorim, kui tema isa ja kaks venda lennuõnnetuses surma said. Cooper oli ka 10 kui ta isa suri, 21 kui tema kaks aastat vanem vend perekonna New Yorgi katusekorteri rõdult alla hüpates enesetapu tegi. Aga põhjus, miks ta siin intervjuus kohati nii võbelema lööb on see, et juuni lõpus suri 95-aastaselt tema ema, Gloria Vanderbilt, kelle elulookirjeldus on nagu film või mõni laiema joone ja suurema ambitsiooniga naisteromaan.

Colberti vaadete alustala moodustab olulisel määral muidugi see, et ta on katoliiklane (ma oletaks, et see seisukoht, et elu kui paketi eest peab tänulik olema, tuleb sealt), aga põhjendustes on siiski suur annus lihtsat ja kindlasti austusväärilist humanismi. Ja samamoodi on austust väärt ka see, et ta tõsimeeli üritab positiivset vastust leida küsimusele, kas täiesti objektiivselt igati sitast olukorrast üldse midagi head on võimalik kätte saada. Ainult et ma ei ole temaga päris nõus.

Need paar kraadi lisaarusaamist, mis tulevad isiklikust kogemusest (et siis, ma ei vaidle vastu, et see sügavam mõistmine, millest ta räägib, tekib), ei ole loomulikult nii ränka kaotust väärt (mida ta ei taha kindasti ka öelda, sest noh, miski ei ole), aga funktsioneeriva, well-adjusted inimese jaoks ei ole seda teiste inimeste kannatuste mõistmisel minuarust ka vaja. Mitte et teisi poleks vaja mõista, vaid et seda on täiesti võimalik vajalikul määral teha ka ilma sellise otsese isikliku kogemuseta. Nagunii ei peaks see tekkinud side olema nii ühene. Sest oleks ju ekstra masendav, kui see ainus või vähemalt peamine asi, mis sind teiste inimestega, ülejäänud inimkonnaga, seob, on see, millest te olete ilma jäänud. Teie lein.

Võib muidugi öelda, et võrreldes tavaliste inimeste tavaliste igapäevaste kaotustega (see juhtub meie kõigiga varem või hiljem ja me kõik teame, et see tuleb) oli Colbertiga aset leidnu oluliselt suurem, traagilisem. Nii noores vanuses nii palju kaotatud lähedasi nii ootamatult. Aga sellele mõeldes, seda olukorda endale ette kujutades, saab ju ometi aru, et see oli mõõtmatult õudne ja mõjutab lähedasi inimesi ilmselt kogu nende ülejäänud elu, tihtipeale viisidel, millest nad ise alles aastaid hiljem aru saavad. Kui siiski. Selleks ei pea ju ise korraga kolme pereliiget kaotama.

Ja no kui Colberti mõttekäigust saan ma veel aru (lähedase inimese kaotus paratamtult muudab sind ja seega ka paratamatult toob sind osadele inimestele lähemale; samas muidugi nihutab sama hooga teisi inimesi jälle sinust eemale), siis seda Cooperi poolt õhku visatud mõtet, et tõeliselt heast tõeliselt aru saamiseks on vaja tunda tõeliselt halba, ei kiida ma kohe üldse heaks. Ma ei väida sugugi, et pärast olulise inimese kaotamist need tõelised tipud enam võimalikud ei ole. Kindlasti on — inimene on võimeline ju ometigi oma maailmapilti mahutama mitu emotsiooni korraga, isegi kui need on omavahel vastuolus, eriti kui need ei puuduta ühte ja sama asja. Aga need tipud on võimalikud siiski hoolimata kaotusest, mitte selle tõttu. Ja võib-olla tuleneb see minu enda mõningasest kalduvusest nostalgiale ja melanhooliale, aga mõnikord on tõesti siiski nii, et aset leidnud kaotus lõikab just kõige õnnelikematelt hetkedelt selle päris tipu otsast ära. Sest asjad, mis on väga hästi, oleksid siiski veel paremini, kui…

Samas on Cooperi juures siiski mõned asjad, mis tulevad väga tuttavad ette. Kasvõi juba see, et nutt tuleb peale nii et sa ei olegi nagu päris kindel, miks. Sellesmõttes, et suures plaanis muidugi tead küll, miks, aga et miks parasjagu just sel hetkel, kui sisemiselt ei olegi nagu niivõrd emotsionaalne enda arvates olla. Minu enda jaoks, kes ma kontrollifriigina põhimõtteliselt olen aastaid ainult abitusetundest nutnud, olid need aegajalt eikusagilt tulevad pisarad küll täitsa ootamatu uus avastus. (Kuigi ükskord kümme aastat tagasi, tolleks hetkeks isiklikult ajalooliselt sita aasta teatava kulminatsioonina, seisundis, mis võis täitsa vabalt kvalifitseeruda väikest viisi närvivapustusena, on mul olnud olukord, kus ma ühel õhtupoolikul ikka päris tükk aega ei suutnud leida mitte ühtegi põhjust nutmist lõpetada. Selles situatsioonis viibida oli veits hirmuäratav, tagantjärele meenutada täitsa huvitav. Lõpuks aitas see, et BFF, kes ise töö tõttu ei saanud appi tõtata, saatis naabrimehe minu juurde omale lihapalle praadima. See oli nii absurdne väljavaade, et ehmatas selgeks. Töötas ilmselt paremini kui BFFi enda saabumine seda teinud oleks. Kuigi ta tuli ikka ise ka pärast. Ja noh, sellepärast ta ongi BFF).

Aga tuttav on ka Cooperi “Why not me?” mõttekäik. Arvestades, et ta on see mees, kes kalamehepükstes keset orkaanikahjusid sumpab ja tolmuse näoga maavärinavaremete vahel ringi ronib, ei tohiks see empaatiavõimeilming ilmselt üllatada, aga natuke ikkagi üllatab. Üks Vanderbilt võiks ilmselt vabalt lihtsalt istuda kulllast puuris ja mitte ülemääraselt mõelda selle üle, kuidas teiste inimeste elu kulgeb.

Empaatiavõime ja isekus ei ole tegelikult siiski kuidagi teineteist välistavad nähtused. On muidugi võimalik olla ka empaatiline ja isetu, kuigi niimoodi on ilmselt väga raske elada. Ja üldsegi peab inimene olema ikkagi vähemalt mõneti isekas, et täisväärtuslikku elu elada — kasvõi ainult selleks, et kõik kõrvalised hääled natuksesks välja lülitada ja teada saada, kes sa oled ja mida sa elult tahad. Aga olen ise ka tundnud inimesi, kes on väga empaatiavõimelised ja samas väga isekad. Sellistel inimestel kipub olema keskmisest selgem arusaam, kuidas maailm töötab ja milline on nende koht seal.

Minu jaoks tähendab empaatiavõime seda, et kui sa käitud nagu jobu, siis sa oled sellest teadlik ja oled teadlik ka sellest, milline on sinu käitumise mõju ümbritsevatele inimestele. Ja minu kogemus näitab, et tihtipeale sellest iseenesest juba piisab, et inimesed hoiduksid jobutsemisest. Ja ma ei pea siin isegi mitte silmas mingit eepilist jobukaklust, dramaatilisi solvanguid või pihku itsitades jala taha panekuid. Päeva sisse mahub tuhat väikest võimalust teiste inimeste suhtes hoolimatult või halvasti käituda, ka hea tahte juures ei taba vist keegi meist kõiki neid ära. Alati see teadlikkus oma käitumise mõjudest muidugi ei heiduta, mõne puhul see hoopis kannustab suuremale jobutsemisele.

Intervjuu selles osas, mida ei ole antud tviidis, aga mille leiab sealt Youtube’i lingi alt kirjeldab Cooper seda, kui imelik tema arvates on, kui inimesed talle kaastunnet avaldades vabandavad, et kurva asja niimoodi meelde toovad. Et kas nad arvavad, et see on tal kuidagi meelest ära läinud vahepeal. Et venna surmast on möödas 31 aastat ja siiamaani ei ole olnud päevagi, kus ta poleks venna peale mõelnud. Ja no nii ju on. Et üks hetk ei võta see kaotus enam hinge kinni, aga alles jääb ta ju ikka. Ja siis ühel hetkel saab sellestsamast asjaolust nagu veidi isegi lohutus (mitte piisav, aga abiks ikka) — mitte miski, mitte kunagi, ei võta sinult sinu sidet nende inimestega, kes on sulle kõige kallimad. Ka mitte surm.

Ood terrassile

Hanna kirjutab, et:

Minuarust ei ole ühtegi teist nii selget aastaaegade vahelist eraldusjoont kui see, mis jookseb augusti ja septembri vahelt. Eks see tunne on pigem kõikide kooliaastate algustega kinnistatud ja mitte niivõrd geograafilis-klimaatiline, aga paratamatult tundub hetkel siin suvilaterrassil istudes siiski, et see nädal on veel suvi. Ja järgmisel, kuigi ilmselt olen pärast järjekordset väikest vahelepõiget Tallinnasse ikkagi jällegi siin, enam ei ole. Nädal on sellesmõttes ennast muidugi eeskujulikult üleval pidanud, võimaldades eile isegi (ilmselt viimast korda sel aastal) ka veel oma rannas ujumas käia.

Aga kuna hooaeg on tahes-tahtmata siiski joont alla saamas, siis oleks ehk kohane teha üks selline, noh, ütleme, elustiilipostitus. Et tehtud töö viljadest ka laiemalt rõõmu oleks. Sest viimastel aastatel on siin ikka kõvasti kompunnitud, putitatud ja paradigmat paika pandud. Järgmisel hooajal tuleb miskit veel ette võtta hoonestust ümbritseva džungliga (puhas mõte sellest kurnab mind juba aasta aega ette), aga hoonestust kui sellist võib nagu veidi juba dokumenteerida küll. (Oleksin peaaegu juba kirjutanud, et sellega võib juba uhkeldada küll, aga siis meenus mulle Facebooki tohutu käsitöögrupp, minu pidev rõõmu ja hämmastuse allikas, kuhu keegi aegajalt ikka postitab pildi oma obskuurse kätetööga — helmestest puu lillepotis? heegeldatud sõrmus? — allkirjaks, täiesti imetlusväärselt irooniavabalt, “Sain valmis imeilusa meisterdise”.)

Põhimõtteliselt, ma tahaks loota, et mõneks ajaks saab nüüd ilma mastaapsete ehitus- ja värvimistöödeta. Ma olen siin viis suve asju valgeks värvinud, väikese pausiga eelmisel aastal, kui ma värvisin kogu maja heleroheliseks. Sel suvel tõmbasin nädalaga üle kõrvalhoones oleva sauna eesruumi/külalistetoa. Kohalviibinud vanaema käis aegajalt ukse vahelt sisse vaatamas ja imestas, et ma sellega nii kohusetundlikult varahommikust hilisõhtuni tegelen. Ütlesin talle, et kui ma seda ruttu ei tee, siis varsti ma enam ei viitsi. Triibud seinal on Sandra poolt mõne aasta eest algatatud idee ja teostus, nüüd kõikehõlmava värvimise käigus ma tegin lihtsalt mõned juurde.

Puht paradigmaatiliselt on kõige olulisem innovatsioon siin majapidamises kahtlemata eelmisel aastal valminud terrass. See ei muutnud paradigmat mitte ainult siin majapidamises, vaid käivitas perekonnas lausa terrassilaine, mille viimase väljendusena lasi tädi Lõuna-Eestis maja kõrvalukse treppi renoveerides sellest ka nagu väikest viisi terrassi teha.

Rannamaja terrass on selle 20+ aastase eksistentsi vältel olnud erineva suuruse, kuju ja kontseptsiooniga, aga mitte kunagi päris selline nagu praegu. Enne seda kui meeskond eelmisel suvel siia peale lendas, oli terrass põhimõtteliselt see, mis jäi järele pärast seda kui pehkinud osad ära saeti. Ehk siis majast umbes meetri kaugusele eenduv rinnatis. Nüüd on terrass piirdega ja läbipaistva katusega, nagu selline õues olev lisatuba, mis laiendab rannamaja kasutusvõimalusi eksponentsiaalselt. Sest enne oli nii, et kui sadas vihma, siis olid puhkajad shit out of luck. Aga nüüd saab vaikse kõrbina saatel õues raamatut lugeda. Või, näiteks, blogi trükkida. Briti sisustusajakirjade kiidetud inside/outside living rakendub siin nüüd küll väga sujuvalt. Kuigi, olgem ausad, see leidis siin aset ka varem. Kuna otse uksest enam lausloodusesse ei astu, siis on inside‘i põrand nüüd siiski õhtuks oluliselt vähem outside’iga kaetud.

Terrassi ainukeseks miinuseks võib ehk lugeda asjaolu, et kui miskit nüüd laudade vahelt läbi kukub, siis suht tõenäoliselt see ka sinna aegade lõpuni jääb. Samas on esimese kahe suve jooksul need intsidendid olnud peamiselt sellises iseennast täideviiva ennustuse kategoorias. Paar nädalat tagasi olin juba tükk aega kududes sukavarrast abiks võttes palmikuid keeranud kui tulin meeldivale avastusele, et see ei olegi veel maha kukkunud ja terrassilaudade vahelt alla veerenud. Loetud hetked hiljem oli varras terrasi all. Suve algupoolel tõestas J (6a) ennast tõelise meesterahvana. Pakkusin, et ta võiks terrassipõrandal vildikatega asjatades olla veits ettevaatlik. Mille peale ta pidi loomulikult kohe testima, kas vildikas mahub laudade vahelt läbi. Et siis kui maailmalõpu ärahoidmiseks on kunagi mingil põhjusel vaja lillat vildikat, siis meil trepi all on üks.

Seda trendikat põhimõtet, et ruumid oleksid käepäraselt multifunktsionaalsed ja vajalikku funktsionaalsust arvestades kergesti ümbertõstetavad, on siin ka aegade algusest järgitud. Kasvõi juba sellega, et praktiliselt ühelgi regulaarsel suvitajal ei ole kunagi olnud püsivat ja regulaarset magamiskohta. Kõik seavad ennast sisse seal, kus parasjagu kõige otstarbekam tundub. Viimastel aastatel minul endal nagu veits on regulaarne magamiskoht, aga seda peamiselt sellepärast, et seal ongi tundunud kõige otstarbekam (see on kõige kaugemal üldruumidest, kus mõned inimesed võib-olla tahavad kell 6 hommikul hakata putru keetma). Aga isegi mina olen suve jooksul juba mitmes kohas ööbida jõudnud, sest vahepeal eemaldati ajutiselt mu tavapärase magamistoa katus. Kõik teised pereliikmed jõudsid vist ka vähemalt kahes kohas magada sel suvel ja igal pool on ööbinud ka mõni külaline. Sest kui juba on olemas selline rannamaja, siis tuleb arvestada ka külaliste majutamisega. Seoses viimaste aastate arengutega on mitmekordistunud ka nende nurgataguste hulk, kus on võimalik rohkem või vähem privaatselt magada. Imetabasel kombel leidub ikka veel inimesi, kes ei ole mitte kunagi Hiiumaal käinud või siis tegid seda viimati kaheksanda klassi lõpuekskursioonil. See on eriti imetabane, arvestades kui palju saabujaid on alati praami peal, aga no samas ongi siin ilmselgelt mängus mingi must maagia, sest kogu see rahvas kaob kohe saarele jõudes kusagile ära ja ainuke koht, kus üldse inimesi kohtab, on Kärdla Selveris.

Sellesama multifuktsionaalse ruumikasutuse üks külg on ka see, et ainult ühese kasutusega tehnoloogia on siia saabunud väga visalt ja selle olemasoluga harjumine on nõudnud ikka väikest pingutust. See, et siin on olemas nii föön kui röster on ikka uuema aja areng ja küpsetusahi tuli alles eelmise suve lõpus kui me Sandraga otsustasime võtta saatuse märgina asjaolu, et naabrimees pani Hiiumaa müügigruppi üles oma meie jaoks täiuslikult sobiva ahju. Nüüd on ahi elutoas kapi peal ja Sandra teeb iga kord saabudes põhimõttelisi küpsetisi, lihtsalt sellepärast, et nüüd saab. Sarnase asjaolude kokkulangevuse tagajärjel on viimasel ajal siia lisandunud ka kööginõusid — viimased kaks lainet on tulnud välisüliõpilaste ülejääkidest. Kõigepealt saabus siia aasta Eestis õppinud kreeka sõbra Alexi kraam ja aasta hiljem asjad, mida ma ise pärast Hollandi avantüüri ei raatsinud lihtsalt minema visata.

Ja siis on mul veel selline komme, et kui ma külastan mõnda teist saart, siis ma toon sealt midagi kaasa sellele saarele siin. Minu voodi kohal olevad pildid on Barbadoselt ja Key Westist, elutoariiulis on kauss Maltalt ja seinas Victoria ja Alberti muuseumi poest hangitud Constable’i repro.

Üldiselt on majapidamisse asjade hankimisega minuarust see lugu, et parem oleks kui seda saaks teha kuidagi nagu aeglaselt. Alati see kahjuks ei ole võimalik, aga asjade aeglaselt hankimisel on juba see boonus, et päris tihti saab niimoodi selgeks, et mingeid asju, mis esimesel hetkel tundusid jube ägedad, ei ole tegelikult üldse vaja. Minul endal on asjade hankimisel veel see lisakiiks, et mulle meeldib kui kõikidel asjadel on oma koht, mis on juba nende hankimise hetkel teada. Need asjad ei pea kogu aeg selles kohas olema, kogu mu perekond võib ilmselt kinnitada, et tohutust ordnungist majapidamises ei ole ma kunagi osanud suurt lugu pidada, aga vajadusel on kerge vaevaga võimalik saavutada teatav minimalism. Seesama soodumus oli ilmselt ka põhjus, miks üks esimesi uue aja uusi rajatisi rannamaja hoovis oli kuur. Enne seda oli muruniiduk saunas ja päevitustoolid elutoas. Võeh.

Mõnikord läheb asjadega aga hoopis nii, et kui kõik on skandinaavia rannamaja stiilis valgeks värvitud ja paika pandud, ei sobi vana hiirtest näritud tumepruun diivan enam mitte mingi nipiga. Suure mööbli väljavahetamisega marginaalsetes lokatsioonides käivad paratamatult kaasas teatavad logistikaprobleemid. Antud juhul siis esiteks, et kuidas uus diivan üle mere saab. Ja teiseks, et kuidas vana diivan eest ära saab. Diivanite saareletoimetajana on ennast siin iga paari aasta tagant tõestanud on24, kelle teenuseid ka seekord kasutasin. Aga umbes hetk pärast seda kui olin täitnud nende veebivormi ja laia joonega teatanud, et olen nende saarele saabumise päeval ükskõik, mis kell neid valmis vastu võtma, selgus, et ma pean tolleks päevaks hoopis riigist lahkuma. Õnneks lubas nagunii kohal viibiva ehitusbrigaadi ülem diivani ise vastu võtta ja lisaboonusena ka vana minema viia. Kui tolle päeva hilisõhtul lõpuks ise saarele jõudsin, olid saabunud diivan ja tugitool toas ja lisaks oli neilt ümbert võetud ka pakend, mis oli ka minema viidud (ja ehitustööde käigus eemaldatud vanad lauad olid juppideks saetud ja ka riita laotud). Järgmisel nädalal kohtasin ehitusbrigaadi ülemat laeva peal ja alles siis mainis ta nagu muuseas, et saabunud diivan ei olnud mingi nipiga uksest sisse mahtunud, mistõttu nad olid eemaldanud maja akna ja selle sealtkaudu sisse tõstnud. NBD.

Ja no nii olengi ise endale kujundanud keskkonna, kus ma olen kõige tehtuga täiesti piisavalt rahul, et mitte tahta käest lasta võimalust siin võimalikult palju aega veeta. Varsti muidugi saabub see hooajaline murdepunkt, kus põrandaküttega vannituba üksi kaalub selle kõige juba üles. Juba praegu on rannaküla  üsna hõredalt asustatud. Sellega seoses, mulle tundub, et sellises piirkonnas nagu meil siin, võiks sügisene lambikustutamisteenus täitsa nõutud kraam olla. Täna jälle möödasõites vaatasin, et ühed on õuetule lahkudes põlema jätnud. Eelmisel aastal irvitasin naabrimehe üle, kelle muidu kottpimeda maja küljes säras balkonituli päeval ja öösel. Ja siis pidin järgmisel nädalal ise kaaluma, kas kirjutada talle Facebookis, et kui ta peaks lähiajal minema enda oma ära kustutama, siis kas saaks ka meie juurest läbi astuda ja kõrvalukse kohal oleva kustu panna. Tuld, mis on õhtul hoovi valgustama jäänud ju hommikul enam ei pane tähele ja lahkumine on iga kord nagunii selline meeletu rapsimine, et lahkumisrutiinist väljapoole jäävatele pisiasjadele enam vajalikku tähelepanu ei jätku.

 

 

Läbiastujad

Hanna kirjutab, et:

Vahel tuleb tõesti selline tunne, et võib-olla peaks suvel tegema ka midagi muud kui Hiiumaale tulema. Facebook teatab, et Need-ja-Need on huvitatud seitsmekümnest saabuvast sündmusest ja keegi postitab kauni loodusvaate kuppelmaastikust või villa balkonilt Itaalias ja no siis tekib selline mõte, et kas ei peaks siis ise ka… Aga siis astud pärast kümnekuulist pausi sisse kohaliku, seletamatult erkrohelist tooni võõbatud raamatukogu uksest ja rõõmus väike vanaproua tervitab sind hüüatusega “Näed, kellelgi on puhkus alanud!” ja rohkem nagu polegi midagi vaja enda tutvustamiseks öelda. (Seda ka ei hakka seletama, et ma olen vabakutseline ja mul ei ole puhkust — on ainult tööalaselt vähem- ja rohkemärevad eluperioodid).

Et siis kõik on korras, nii sotsiaalses kui kultuurilises mõttes. Et isegi kui vihma sajab või on sitaks külm (nagu täna), siis märgatavat puudust millestki ei ole. Ahju saab juba tükk aega maja endaga kütta (viimasel ajal on mitmed jupid vahetamisse läinud ja originaaljupid puuriida moodustanud), saunaahju lausa väärispuiduga, mis meil siin maja ümber tõusvas tempos maha langema kipub, nii et korstnast tuleb õllekapa ja džinntooniku lõhna. Terrassile hankisin ma sellise tugitooli, kust ei olegi nagu soovi eriti üles tõusta kui sinna juba hommmikukohvi joomiseks maha istutud sai ja kui seal juba mõnda aega istutud on, siis ega sealt enam nagu eriti kergesti üles ei saa ka.

Ja no sotsiaalsest küljest rääkides, siis ega eriti ei ole olnud sel suvel ka võimalust ennast ülemääraselt isoleerituna tunda. Esiteks tundub, et loomi ja muid elusolendeid kotib üha vähem see, et inimesed ka siin saare peal tegutsevad ja oma asja üritavad ajada. Alustades sellest, et terve suve esimese poole oli ämblik igaks jumala hommikuks teinud võrgu risti üle välipeldiku istumiseaugu, hoolimata sellest, mitu korda teda suure kaarega peldikust välja visatud sai. Kohalike õueämblike vastu on mul üldiselt suur sümpaatia, mõnikord nad lihtsalt kipuvad siin oma niigi suhteliselt laiu volitusi ületama.

Auto eest ja tagant on läbi tormanud lugematul hulgal pudulojuseid, sarvedega ja sarvedeta kitsi, oravaid, rebaseid ja üks öine siil, kes arendas oma olematu jalapikkuse juures väga muljetavaldavat tempot. Kahe rebasega saavutasin ka otsese silmsideme, ühega neist siis kui auto pidurilitsumise järel temast umbes 40 sentimeetri kaugusel pidama sain. Tema silmavaates peegeldus täpselt seesama “No kuulge!” emotsioon, mida mina tundsin. Juunis olin ühekorra esiti suht veendunud, et näen känguru eemale kalpsamas, aga sain siis ka ise aru, et hoolimata hämmastavast välisest sarnasusest on tõenäoliselt tegemist siiski jänesega. Jäneseid nägin viimati sellistes kogustes too talv selle sajandi koidukumas kui ma Põhja-Haagas Helsinki ülikooli ühikas elasin ja nad varahommikuti mu akna taga suuri prügikaste revideerimas käisid. Ja no nii lähedalt kui sel suvel siin, ei õnnestunud mul nendega ka tooaeg kokku puutuda. Sest juuli lõpus tulin parasjagu ujumast, keerasin ümber nurga hoovi ja…

No karjusin jah, noh. Konkreetsemalt, hüüatasin “Issand!”, sest mul tõesti puudus varasem kogemus täie hooga ja suure müdinaga minu suunas jooksva jänesega.

Hiliskevadel silkas minu silme ees terrassi alla ka suhteliselt algaja välimusega nugis, mis andis aimu sellest, et veidi aja pärast tuleb ilmselt jälle ühendust võtta härraga, kellel on saanud juba traditsiooniks igal kevadel meil siin katust fluffimas käia. Ennetavalt võib öelda, et paar päeva tagasi tekkis tõesti vajadus katusemehega ükshetk jällegi ühendust võtta. Samas tuleb tunnistada, et kui esimesel aastal pärast uue katuse valmimist ajasid need nugiste katusesse augunärimise katsetused mind sitaks närvi, nii esteetilistel kui finantsilistel põhjustel kui puhtalt niitvast ohvritundest ja eelmisel aastal võttis vahepeal äratasandatud katuse uuesti ülesraadamine ka nagu väikestviisi ropendama, siis seekord ei suutnud ma hommikul katuses tuttavaid püstisi kõrretuuste nähes erutuda oluliselt rohkem kui õlakehituseks vajalik. Sellesmõttes, et tellisin endale netipoest ema poolt väljaguugeldatud nugisepeletamise vurtsu ikka ära ja vurtustasin sellega need kohad täis, kuhu ulatusin. Aga kolm aastat katusevaatlusi on tekitanud teatava perspektiivi. Ja meelrahu/kahjurõõmu tekitamiseks võin vahepeal käia vaatamas naabrimehe koledat rookatust, millest on sel hooajal terve vintskapialune välja libisenud.

Härrade nimekiri, kes siit spetsiifiliste ülesannete täitmiseks aegajalt läbi astuvad, tundub täienevat iga aastaga. Sel aastal näiteks käisid kaks tükki sauna katust vahetamas, tõstsid selleks tarbeks sauna küljes kasvava tohutu viinapuu katuselt maha ja asetasid ta külgepidi läbi õhu majast sauna minevale soojaveetorule. Mistõttu käis veidi hiljem veel üks mees ja vahetas ära torud. Neljanda mehe leidis ema jaanipäeval kohalikust rannast. Või noh, õigem oleks vist öelda, et tema leidis ema. Ta oli hilisel jaanihommikul saabunud koos naise ja lapsega randa, jalutas seal ringi, soni peas ja kokteiliklaas käes, ja tegi erinevate inimestega juttu. Pärast seda kui ta oli palumata ja lahkelt ära rääkinud kogu oma eluloo ja maailmavaated, said nad kokkuleppele, et ta viib minema meil kolm aastat välja peal hunnikus olnud vana katuse roo. Kuhu viis või mis sellega tegi, ei tea. Järgmisel nädalal tuleb veel üks, korstnaid pühkima.

Aga ei, põhimõtteliselt on ainuke probleem, isegi kui oled teinud teadliku otsuse suve mitte kusagil mujal raiskama hakata, siiski see, et, noh, jube ruttu saab otsa. Et just nagu algas ja paar korda oli isegi täitsa palav, aga nüüd teevad linnud suure pröökamise saatel juba kolmnurgaharjutusi ja pihlakad on punased. Mulle ei olegi tingimata vaja, et päike lagipähe lajataks, tahaks lihtsalt, et mu suvi kestaks kauem kui see kaks nädalat, mis mul Euroopa Liidu töögraafiku ja kohalike geograafilisklimaatiliste eripärade vahelt välja pigistada õnnestub. Mistõttu kaalun siin tõsiselt minna välisreisile näiteks septembri lõpus, perioodil, mis on siinkandis tihtipeale tuntud kui “sitt ja perse”, mitmel pool mujal Euroopas (ja vähemalt ühe kogemuse järgi ka näiteks Uus-Inglismaal) aga kui “hooaja lõpp.” Mul üldiselt ei ole kohalikule kliimale liiga palju pretensioone, mulle meeldib villastes sokkides ja tekkikeritult teleka ees teed juua sama palju kui igale teisele kapiromantikule, aga kas oleks tõesti liiga palju palutud, et siin ka oleks septembri lõpp tuntud kui “hooaja lõpp”?

Nagu näete, ei ole ma ülemääraselt hakanud tähelepanu pöörama sellele, et minu eelmisest blogisissekandest on möödunud rohkem kui aasta, sest noh, mulle tundub nagu oleks ma seda juba kunagi varem teinud ja ei taha ennast liialt kordama hakata. Loodetavasti siis järgmine varem kui aastapärast, aga ma lubama midagi igaks juhuks ei hakka.