kodu

Advendimula

Sandra kirjutab, et

Igakord kui ma olen selle peaaegu üheaastase öisesse unne ära pannud, siis mul on selline oehhh-tunne ja ma tulen magamistoast ja võtan istet oma kuninganna troonil (maxmõnus kollane tugitool), et sellesse tugev tagumikulohk istuda ja telefon näppu haarata/kudum kätte võtta/tühjal pilgul lakke vaadata… aga siis saabub see viieaastane. No ikka niimoodi nagu üksinda-kodus-tüüpi filmis, et sa ei näe ja ei kuule teda kuni selle hetkeni kui ta hüppab sulle eikusagilt tumba peale toetavatele säärtele ja röögatab: “EMME! MÄNGIME MEMORIT!!!”

No edasine oleneb minu sadomasohistlikust lainesagedusest. Saate aru, MEMORY on selline mäng, kus teadupärast peab meelde jätma kaartide asukohad, ja kui mul on see õhtu, kus ma plaanin tugitooli sisse lohku istuda ja tühjal pilgul lakke vaadata, siis on viiese võit selles mängus juba mägede tagant ära näha. Okei, keda ma petan – ta võidab mind selles mängus ka kui olen ergas kui juulikuine päike.

Päris-päriselt olen imestanud lapse mälu üle. Nojah, kui luuletus on jõuludeks selgeks õpitud, siis järgmiseks aastaks on vaja see siiski uuesti selgeks õppida, aga lühimälu. Või selektiivne. Vau. Vahel on see tõeliselt imetlusväärne, kuivõrd puhas on lapse aju muust pahnast. Kui mina üritan meelde jätta mingit midatahesasja, siis enne kui olen selle endale sõnastanud, olen läbi käianud ka kõik muud päevakavalised teemad. Ainuke asi, mis ma jõuan läbi mõelda on see, et ma ei jõua seda praegu kirja panna, ma jätan meelde. Ja siis…

Me ei ole näiteks temaga kunagi süsteemselt lippe tundma õppinud. Tema riigitunnetus jääb peamiselt selle taha kui palju vaatab isa erinevat sporti ja nii käib palju läbi erinevate riikide omavaheline konkurents. Kord istume me kohalikus kohvikus ja Troonipärija värvib kohvikuvahenditega paberil mingeid kõrvutiasetsevaid nelinurki, üks kollakas ja teine punane. Küsin niisama poolkiuslikult, et mis teed, värvid saksa lippu, vä? Tema vastab: “Ei, siin ei ole musta!”

Ja kui ma hakkan Valter Soosalu perekonnanime meenutama, siis kust, sa tüüp, oskad pakkuda Ojakäär??

Teisest lapsest nii palju, et ta ka kasvab. Tema missioon on kulgeda ses mõnusas maaõhulises tohuvabohus ülejäänud mölluga kaasa.

Võtame näiteks tänase hommiku. Kasutasin täna üle ebaõiglaselt pika aja oma unekaarti ja Härra tegeles varakult ärkavate lastega hoidis neid elus kuni ma ärkasin. Tunnike hiljem vahetasin ta välja ja ta langes jalapealt ise magama. Kaks tundi hiljem viin ka Noorprintsi oma päeva esimesele iluunele, küll veidi hiljem kui tavaliselt. Härra keerab suures voodis mugava külje sisse registreerides meid justkui saabumas, annan Noorprintsile uinutava piimalonksu, laulan ja asetan ta hellalt võrevoodisse. Jätan nad sinna, poeg endale une-eelseid sõnu lausumas ja väljun magamistoast. Sätin seejärel kööki jõulutuledesse ja koristan. Mõni minut hiljem kuulen Noorprintsi hästi rõõmsat hõiget elutoast. Olgu mainitud, et võrevoodist ta ise välja ei saa. Torman segaduses ja pahaselt elutuppa ja näen suspedes abikaasat, kes lapse just elutoa põrandale paigutas. Lajatan: “Mida sa teed?” – “Aa, ma mõtlesin, et ta just ärkas, tõin ära…”

 

Üks päev meie elus täna ja praegu, retseptidega

Sandra kirjutab, et:

Kell on 5:34 kui Noorprints ärkab oma viimasest unest (mina ise olin muidugi enne seda juba mõned korrad silma lahti teinud, sest vägivald – näiteks uhasin oma küünarnukiga piki beebi pead). Noorprints tegi oma senise elu kolme kuu jooksul parima öö! Olin andnud ainult kolm korda rinda. Kiire esmane arvutus teeb see iga kolme tunni tagant ja selline teadmine tekitab minus tohutu fööniksina tuhast tõusnu tunde! Meenutan, et kell on viis kolkend neli! Proovin siiski neljanda rinnakorraga ööd jätkata, lahkelt pakutu võetakse küll vastu, kuid ei, saabub mähkmetäis kraami. Oigan, keeran lapsele selja ja… jään magama. Umbes 10 minuti pärat ärkan Härra vasssstiku äratusevibratsiooni peale, tajun sekundiga, et oleme beebiga kustunud ja vihastan hingepõhjani Härra peale, kes hüperenergiliselt voodis äratusele reageerima hakkab. Sosistan lärmakalt, et stfu, me just uinusime! Ning umbes minuti möödudes hakkab beebijalgade tagumine vastu mu selga ja… päev alaku!

Kella seitsme paiku hüüab Troonipärija, kel vanust varsti viiekas, et toogu ma kauss, sest “tundub, et võibolla tuleb okse” (see on lihtsalt viimase aja viiruste tõttu üsna basic ese meie magamistubades) ja klaas vett ja üldsegi tahab tema minna Tartu turule. Selgitame välja, et iiveldustunne viitab hoopis tühjale kõhule ja võtame kokkuleppeliselt vastu otsuse toituda täna paremini kui eile. Või siis lihtsalt – toituda.

Valmib meie pere ainuke pealeminev puder:

KAERAHELBEPUDER heaks seedimiseks!

(kogus kahele)

– 0,5l vett

– 0,25l kiirtäisterakaerahelbeid

– näpu otsaga Himaalaja roosat soola

– näpu otsaga rafineermata roosuhkrut

– 1 tl jahvatatud linaseemneid

– 1 tl kookosrasva

Peale 1 banaan ja tseiloni kaneel (mulle). Või lemmikmoos (Troonipärija).

Lase vesi keema ja madalda kuumus. Lisa kaerahelbed, suhkur ja sool. Sega ja hauta madalal tulel. Eemalda kuumuselt kui puder on õrnalt vedelem kui sooviksid. Sega sisse linaseemned ja kookosrasv ja lase minutike seista (linaseemned teevad pudru pisut tahkemaks). Tükelda peale banaan ja sapsuta kaneeli.

Noorprints kulgeb selle kõige raames rohkem või vähem rahulikult kõrval kuniks saabub aeg magamata jäänud tund tasa teha. Ja kell on alles kaheksa. Troonipärija leiab koha diivanil inhalaatormasina ja multikatega. Olen ise teeninud välja pool tunnikest raamatulugemist multikate saatel. Noorprints suikub magama. Muidugi mitte kauemaks kui üheks unetsükliks, seega kell üheksa algab päeva algus number kaks.

Tutipluti kestab täpselt tunni kuniks saabub uus väsimus (üsna reeglina kulgev graafik – elu käib tunni kaupa). Noorprints teeb veel ühe tukastuse, kestvusega – oo üllatust – tund. Troonipärija näitab üüratut lahkust ja kobib õue mängima, hoolimata hiljutisest vihmast. Ajan mõneks ajaks jalad diivanile. Kuidagi aga olen peaaegu alustanud püreesupi ettevalmistustega ja jätkan seda juba koos andunud fänniga pliidi ees lamamistoolil. Mõtlen Noorprintsile käigu pealt välja näo ees virvendava mänguasja (tulemus on nöör kaelas rippuv mängukaru…), suunan märjamängudest loobunud Troonipärija joonistama ja valmib:

KÕRVITSAPÜREESUPP

(kolmele)

– 1 suurem sibul

– 1 küüslauguküüs

– 2 spl toiduõli

– 3 pisemat kartulit

– 1 keskmine porgand

– pool pudelkõrvitsat

– 1 köögiviljpuljongi kuubik

– soola, pipart, jahvatatud ingverit, jahvatatud muskaatpähklit

– 1 spl rasvainet (mul Keiju taimne margariin)

– ca 1 dl piimalist (mul kaerapiim)

– vett

Haki kõik valmis. Kuumuta poti põhjas õlis küüslauk ja sibul, sega hulka porgand. Siis ka kartul. Lisa maitseained ja kalla vett nii palju, et kõik poleks päris kaetud. Sega pidevalt. Umbes viie minuti pärast lisa puhastatud ja hakitud kõrvits. Lisa puljongikuubik ja veel kuuma vett, et poleks päris kaetud. Sega köögivilju aegajalt ja keeda kõik pehmeks. Püreesta. Lisa rasvaine ja piimaline (vajaliku konsistentsi saamiseks, meile meeldis pigem paksem). Maitse ja vajadusel maitsesta veel.

Ahoi, aga ise endale teen eilse kikerhernekarri ja riisi soojaks ja see on ka nii tore! Supi eest saan poja käest kiita ja tänatud (võimalik, et see oli suures magustoiduootuses – lihtlabane šokolaadipuding, poe oma) ja olen šokeeritud. Viimasel ajal ei lähe alla ükski toit kui selle koostises pole enamik suhkur. Ja kui lähebki, siis JÄRGMISEL korral KINDLASTI enam mitte. Hea küll, teen pojale liiga, vahepaladeks porgandit, kurki, paprikat või paljast leiba kugistada pole probleem, aga hoidku selle eest, et sööks laua taga seltskonnaga härdalt sama toitu…

Õues on sobivalt lõppenud varakevadine soe padukas. Noorprints avaldab soovi kustuda põhjalikumasse unne ja saabub aeg õue liikuda. Noorprints võtab tekki mähituna poosi sisse aia servas kuniks meie Troonipärijaga riisume. Hästitoidetud laps on vastutulelik ka paljudes teistes aspektides, teen ma juba korduva tähelepaneku lapsevanema elu jooksul, ja aitab hoolega risuhunnikuid kärusse tõsta. Seejärel korraldan talle aaretejahi otsida üles maja ümbrusest kotti kõik, mis on praht (peale neljakuulist majaremonti ja lume ärasulamist igati asjakohane mäng). Troonipärija pühendab jahile vähemalt tunni ja korjab detailitäpsusega ka üles iga viimsegi kui millimeetrise macroflexi tüki, kruvidest, pakenditest ja plastikust rääkimata). Minu liialdatult uhkusekiljatused tema muudkui raskeneva koti suhtes sütitavad teda aina veel ja veel “mängima”. Great success, mom 💪 patsutan end õlale.

Kui köhane Troonipärija on mitmetunnisest rassimisest higine, on ta ära teeninud viimati pooleli jäänud multika. Saadan ta tuppa jahtuma ja ootan veel oma tutikate oksakääride seltsis Noorprintsi ärkamist.

Peale kolmetunnist Noorprintsi und selgub, et unistused millestki magusast, on väga painavad: Troonipärija, tundes oma ema, nõuab kirglikult midagi magusat, mis POLEKS tervislik… Midagi, “mis oleks pulgakommilik”. Puhtjuhuslikult leian oma seljakotist pulgakommi. Sellise positiivse tulemi saatel, soovitakse ka energiakomme (mis teatavasti ON tervislikud).

ENERGIAKOMMID

(ca 20tk)

– ca 10 datlit (lase vesi potis keema, võta tulelt, pane datlid sisse ja lase kuumas vees seista mõni minut

– 1 tl linaseemneid

– 1dl kaerahelbeid

– peotäis mandleid/metspähkleid/kreeka pähkleid

– 1 spl kakaod

– 1 spl kookosrasva (kui on väga kõva, siis sulata vedelaks)

– kookoshelbed kaunistuseks

Jahvata pähklid, linaseemned ja kaerahelbed jahuks. Blenderda saumikseriga kõik koostisosad kleepjaks seguks, veereta näpu vahel pallid ja veereta kookoshelvestes. Lase veidi külmas taheneda.

Polegi pikka pidu kui oleks vaja teha VEEL üks uni (minul niikuinii, aga peaasjalikult kolmekuusel, seega minu kauateenitud puhkus on alles ees) ja me teeme selle sutsaka taas õues, sest soojus ja kevad. Olen küll tööriided jõudnud taas selga panna (erakordselt matslik dresskostüüme), aga vihma tibab, seega saadan selle kolmveerandtunnikese mööda terrassil aega surnuks lüües (nt avastan, et varuvankri peale on kohalikud kassid teinud rämedahaisulisi laike…). Kuniks Troonipärija vankri kõrval karjatab ja läbi see pidu ongi.

Õhtu veedame idülliliselt magamistoavoodil, kus imekombel keegi vähemalt tunni aja jooksul kordagi ei vingu. Noorprints lutsib rahumeelset oma uusimat avastust – rusikat. Troonipärija harjab pool tundi mu juukseid mängides juuksurisalongi, kus saab iga hetk hüüda ka: “TEENERID! Tooge meile süüa. Mida te sooviksite? Ahah, avokaadovõileiba saab küll. TEENERID! Tooge avokaadovõileiba!” ja seejärel hakib 10 valget paberilehte tuhandeks pisikeseks tükiks, et need lume kombel enne magamaminekut elutoa põrandale laiali jaotada.

Noorprints uinub täna erakordse viisakusega: väike flirtiv naeratus ja seejärel peaaegu, et minuti pealt kustumine. Troonipärija ei jää palju alla ja kustub umbes paari minutiga (tavapärase tunni asemel) oma maksimaalse valgustusega toas, et jumala eest ükski koll ligi ei pääseks.

Poen voodisse ja… veedan ligi poolteist tundi telefonis sissekannet trükkida!

Selline teistmoodi päev (vahelduseks sellele kui Troonipärija on lasteaias ja ma meritähena Netflixi ees istun. Vms.)

Eestikas, noh!

Hanna kirjutab, et:

Kõik siin räägivad, et mida nad Eestile sünnipäeva puhul kingivad (mul üks kolleeg näiteks ütles, et tema viskab ära 100 asja – oli väidetavalt paar nädalat tagasi juba kuuekümneni jõudnud). Ma siis kingin blogipostituse. Võite arhiivist ise vaadata kuivõrd haruldase ja eksklusiivse kingitusega on tegu. Teatavat pakilisust (ja isamaalisust) lisab sellele kõigele praegu asjaolu, et ma kuu alguses lubasin Sandrale, et mingi täiega veebruaris võtan ennast kokku ja blogin, eestikas! Ja noh, veebruar, teadagi, ei ole ju prokrastineerjate suhtes kuigi soodus kuu.

Niisiis, paanikapostitus, millest erilist koherentsust oodata ehk ei maksa. Aga eks ma asun trükkima ja vaatame, mis välja tuleb.

Teate seda tunnet, kui on nii palju erinevaid asju, mida peaks tegema, et ei suuda ühtegi neist isegi alustada? Isegi neid asju, mida meeldib ja tahaks teha? Peamiselt sellepärast, et siis oleks kogu aeg süümekas nende vastikute asjade pärast, mida peaks tegema, aga ei tee? Ei? Ju siis olen mina ainuke.

Teisipäeva hommikul mul näiteks algas kodus remont. Ei midagi drastilist, lihtsalt väike iluravi. Selleks tarbeks pidin kõikides tubades asju koomale panema – ülesanne, mille muutis oluliselt kergemaks asjaolu, et täitsa mitmed asjad on mul siiamaani aastatagusest Hollandi-kõrvalepõikest lahti pakkimata. See oli põhimõtteliselt nii tülgastav ülesanne, et kui ehitaja-Igor eelmisel pühapäeval emale helistas ja kurtis, et ta on jäänud haigeks ja tööde algus nihkub seetõttu nädala võrra edasi, tundsin ma teise inimese tervisehädade pärast ülevoolavat, siirast ja lapselikku rõõmu.

(Igor helistas emale sellepärast, et meil on temaga selline keelebarjäär, mille ületamiseks on vaja visuaalset kontakti. Igor on kunagi eesti keelt õppinud küll ja selle väidetavalt isegi täiesti rahuldavalt selgeks saanud, aga üldise keelepraktika puudumisel on sellest tänaseks talletunud ainult sellised sõnad nagu „pahtel“ ja „redel“. Mind aitab peamiselt rahvusvahelises keskkonnas omandatud oskus noppida igast keelest välja maksimaalne arusaadav ja sellest parim võimalik pusle kokku panna. Minu ja Igori suhtluses viib kõik see  põhimõtteliselt selliste stseenideni nagu see interpretatiivne mesilastants, millega ma teisipäeva hommikul üritasin talle selgeks teha, milline on minu parkimiskoht maja kõrval tõkkepuuga parklas.)

Teisipäeva varahommikul igatahes ulatasin Igorile korterivõtme ja parklapuldi ja lahkusin ise rahulolevalt paariks päevaks Brüsselisse. Kiire kõrvalepõikega ema juurde, et viia sinna oma voodiriided, mille ma paunana oma voodist õlale haarasin. Teoreetiliselt võiks praegusel eluhetkel olla Brüsselil Tallinna ees mitmeid eeliseid, sest noh, lisaks sellele, et ei pea üles ärkama selle peale, et proua maaler Svetlana redeli otsas kõlkudes mu voodi kohal lage värvib („Isvinitje“), võiks ju arvata, et siin on ka klimaatiliselt soodsam. Täna hommikul jõllitasin muidugi hotellivoodis telefoniekraani, mis teatas suht tundetult, et väljas on -7C (realfeel -9C) ja ei osanud muud kui pomiseda „oh, fuck me“. Hell has frozen over, öeldakse vist selle kohta. Või „Beast from the East“ nagu ütlevad britid.

Samas, eile pärastlõunal, kui ma tänava ääres oma kohvrile toetusin ja tolleltsamalt telefoniekraanilt kümmekond minutit jälgisin, kuidas Taxify-Toivo mööda Veerenni asulat üha meeleheitlikumana ja lootusetumana näivaid silmuseid, poognaid ja põikeid teeb, oleks see -7C ilmselt puhas õnnistus tundunud. (Vahepeal võtsin korraks hulljulgelt kinda käest ja vaatasin ilmaäppi, mis edastas täiesti absurdsena näivat informatsiooni „-15C, realfeel -31C“.). Üritasin Toivole ka helistada, et teda võimalusel nõu ja jõuga aidata, aga kuuel juhul seitsmest ta ei võtnud vastu. Ükshetk nägin iseloomuliku rohelise tagumikuga autot saja meetri kaugusel tänava otsas ka nõutult mõneks hetkeks seisatavat, aga siis pani Toivo autole jälle hääled sisse ja kadus vastassuunas.

Vahepeal oli mulle saabunud SASilt kiri selle kohta, et nad on mu lennu tühistanud ja mind ümber broneerinud poolteist tundi hiljem väljuvale lennule. Igas muud olukorras oleks see tähendanud, et ma tühistan takso ja suundun tunnikeseks tagasi tuppa. Aga kuna Toivo eepilised seiklused Veerenni asulas (mille igale hetkele olin kaardirakenduse kaudu kaasa elanud) ei jätnud mind päris tuimaks, siis tundus selline käitumine mulle tollel hetkel ebainimlikult julm.

Kui Toivo lõpuks mingist üsna suvalisest suunast kohale purjetas, oli ta arusaadaval kombel kogu maailma peale südamest solvunud ja valmis ametit lõplikult maha panema. Üritasin hetkeks tema tähelepanu juhtida sellele, et sellistes situatsioonides võib telefoni käepärast hoidmine kasulikuks osutuda, aga ta vaatas mulle sellepeale otsa nagu ma oleks tema kassi pihta noolemängu mänginud, nii et jätsin selle teema põhjalikumalt käsitlemata. Lennujaama sõitsime pinevas vaikuses, aga kohale jõudes küsis ta mu käest siiski allaandnud toonil, et kas ma üldse tahan selle reisikogemuse eest midagi maksta.

Hotellis oli rakendatud uudset lahendust kliimaküsimusele (ilmselt siis nii sise- kui väli-) — radikas oli põhjas ja aken oli lahti. Ilma villaste sokkideta uinumine tundus võimatu, mistõttu pidin enne magamaminekut endale sokid kuduma. Ma sügisel juba ühed kudusin, millega olin nii sitaks rahul, et kudusin samasugused ka Sandrale ja emale, aga üleeelmisel nädalal jätsin nad hommikuhämus siinsamas hotellis kohvrisse panemata. Eelmisel nädalal küsisin igaks juhuks järele ega nad neid pärast minu lahkumist ei leidnud. See oli jällegi üks huvitav vestlus, sest leidis aset kahes keeles kolme inimese vahel, kellest keegi ei rääkinud oma emakeeles (mistap maroko-päritolu Adil vaatas minu järelepärimise peale kohe alustuseks mulle sügavalt kahtlustava pilguga otsa — mõte sellest, et mingid sokid on kellelegi nii olulised, et neid nädal hiljem taga otsida tundus talle nii absurdne, et ta eelistas uskuda, et tema keeleoskus on teda alt vedanud), aga lõpuks ilmus keskealine moldovalannast majapidaja välja ühe leitud sokiga. Adil, kes ka varem on silma paistnud huvitavate õhuaukudega mõttelennus, küsis selle peale minu käest täiesti siiralt ja aupaklikult, et kas ma olen kindel, et neid oli kaks. Vaatasin hetkeks sõnatult teda, seejärel oma jalgu (mida oli endiselt kaks) ja ütlesin, et jah, üsna kindel.

Niisiis, nüüd on blogipostituse trükkimisega seoses edukalt välditud vähemalt kolme pakilise tegevuse teostamist. Aga olgu nüüd siis ka laiemalt kinnistunud see teadmine, et kui ma ütlen “eestikas”, siis ma seda ka mõtlen.

Metsik õhtu linnapeal

Sandra kirjutab, et:

Minuga juhtus täna selline asi, et ma sattusin olema terve õhtu ja öö üksi kodus. Ma julgeks arvata, et viimase aasta jooksul ei ole seda kindlasti juhtunud. Üldiselt ma naudin sajaga üksi nokitsemist ja Troonipärijaga koosolles saan ka seda nautida, sest ta on küllaltki varajase uneajaga ja jätab mulle igatahes oma aja. Mistõttu mõtlesin, et täna peaksin kasutama oma energiat ehk linna peal liiklemiseks. Samas ei hellitanud ma igaks juhuks kuigi palju lootust, sest minu eas ei ole lihtsalt võimalik endale spontaanset kaaslast leida 😀

See on see 29. Või midagi. Kõik mu lähimad kamraadid on sama küna ees, mis mina – lastega (mistõttu ei ole see postitus kuskilt otsast süüdistav, vastupidi, mõistev). Algatuseks mainisin hommikul oma padruugade grupile, et on juhtunud selline error, et ma olen üksi kodus. Et kas kellelgi lööb mingi pirni põlema, mida sellises kummalises olukorras ette võtta.

Algus oli hea. Paar tükki arvasid, et peaksin “pinnaläbu” tegema. Aka “pleiss”. Ma päris ära ei öelnud, aga kindlasti mainisin, et ma ise soovin oma toas kella 22st magama minna. Võimalik, et selle tõttu see idee edasi ei arenenud. Siis kutsuti mind ühele potentsiaalselt lahedale sisedisainiteemalisele promoüritusele, aga see lootus kadus ka siiski pääsmete puudumise tõttu. Vahepeal uurisin siit ja sealt, kas kellelgi veel on võimalik midagi toredat ette võtta. Sain jälle ühe armsa kutse, aga oma suvesuuskade tõttu ma nii kaugele sõita poleks saanud. Jällegi – elu. Samuti kulges paralleelselt veel üks võimaliku pundi kokkuajamine ja algas seegi üsna positiivselt, aga kuna seal oli tulemiks kino ja kino tundus mulle liiga BASIC ja… statsionaarne, siis langes see variant ka ära. Ise pakkusin alternatiiviks piljardit, mullivanni või niisama jalg üle põlve kuskilt virgin mojito (kummalisel kombel ainuke vorm mohiitost, mis mulle maitseb). Kuna selliste asjade puhul ja – veelkord – sellises eas on ääretult oluline TUJU, siis ma igati mõistan seda, et inimestel ei tekkinud seda fiilingut. Endal mul ka pole umbes 364 päeva aastast sellist tuju.

Nojah. Ja selliselt kulges üks minu ilmselt viimane vaba ja üksik õhtupoolik pealinnas. Kütsin maja, pesin pesu, põrandaid umbes kümme korda saja erineva vahendiga, kraamisin riideid ja voodipesusid, küürisin kööki, õmblesin kardinaid, koristasin erinevaid tube, tegelesin prügisorteerimisega ja lõpetuseks tellisin endale WOLT’iga sushit. Korraks küll mõtlesin, et on ikka värk, kuhu see elu on tüürinud, aga siis sain aru, et noh, kuhu siis!? Mõnus on ju, soojas kodus õmblusmasina taga vurada! Ja pehmes voodis kasvõi peale AK-d uinuda! *khmm-nerd*

Mu mullune blogi

Sandra kirjutab, et:

Väga keeruline on blogi pidada kui elad sellist piiripealset elu, et ei suuda nagu otseselt mingisugust infot interneedusega jagada, aga samas tahaks rääkida elust nagu see on. Nii tundub mulle pea iga nädal mu nukrale blogile mõeldes, et pole midagi, mis siia kirjamustas sobiks. Aga saan juba pahandada.

Sisuliselt on kõik hetkel sama, mis mitu kuud tagasi. Olen sisse elanud uude kohvikusse, tunnen, et see on minu kodu ja pesa. Mu loovusel lastakse piirideta lennata ja tänu sellele tahan ka ise tagasi anda. Kuigi haavalehekesest Troonipärija koostöös gripi tipphooajaga paneb meie jõudusid pidevalt proovile.

Siin ühel päeva juhtus nii, et kui ma poleks tööle läinud, oleks juhtunud üks kahest: poleks olnud kedagi, kes klientidelt tellimusi vastu võtab või siis poleks olnud kedagi, kes köögis tellimusi täidab. Selline kirglik ja teadmatu tulevikuga see väikese kohviku elu on, eksole. Ja kuigi mu boss on vapper, siis enda kloonimiseni ei ole ta veel jõudnud. Kui ma olin eelneval päeval läbi kaalunud kõikvõimalikud variandid maailmamuna peal, et kes peaks mu last hoidma sellel ajal kui ma lõunatajaid toidan, siis tundus mulle mingi hetk, et olengi siin ilmas selle murega üksi ja vaadaku ma ise, mis saab. Nagu ikka igasuguste asjadega, siis kulges seegi päev lõpuks nii nagu ta pidi. Keset lõunat sõitis Härra koju “tunniajasele lõunapausile” ja sellele järgnevalt vahetas ta välja mu igati abistav esivanem, et ise tunnike kodus lõunatada. Selle tulemusel sain mina tervelt kaks tundi aktiivselt kohvikus tööd teha. Ja õhtul kui kõik olid kodus, läksin panin veel ahju tööle ja vuhasin erinevaid küpsetisi letile valmis. Takka järele väike asi, aga too päev oli ikkagi korralik seiklus. Omalt poolt tooni annab ka see, et kambapeale hõimkonna üliarmsaid sugulaslapsi kah kordamööda sellel nädalal oma lasteks peame ja hoiame.

Kodus olemisel on kahtlemata omad plussid. Ja selle all ei mõtle ma kindlasti seda, et Troonipärija, kes pole enam kuigi haige, aga päevasel ajal end lasteasutuses välja elada veel ei saa, ei suuda ka õhtul väsimusest kukkuda. Ja kui tavapäraselt on ta kell üheksa voodis ja kella kümneks on lõppenud ka tema toast kostuvad laulud ja luuletused, siis eile suutis ta mulle kuni keskkööni pimedast toast hiirvaikselt saabudes südari tekitada. Neli korda. Ta lihtsalt tuleb salaja hiilides mu tuppa ja ütleb midagi täiesti elementaarset nagu “emme, vaata, millise laburündi ma joonistasin” (kell 23:45), mispeale ma muidugi ehmatasin nii, et voodist õhku tõusin ja seepeale ta peale niimoodi karjatasin, et uhkel labürindikunstnikul automaatselt nutuvõre ümber suu oli. Ja esivanem hüüdis kaugelt-kaugelt oma toast, et ka tema on selle jama peale üles aetud.

Aga kodusolemisest. Eile ma sorteerisin oma lauasahtlit. See on selline sahtel, kus varem sai kasutada ja näha umbes 3 protsenti kogu sisust. Ja sinna ei saanud panna ühtegi üleliigset asja, sest kogu kuhi oli millimeetri täpsusega täpselt sahtli kõrgune. See oli tore tegemine, sest ma leidsin ühest sahtlist kokku: 8 joonlauda, 10 tühja kasutamata pisikest märkmikut, 4 sirklikomplekti igasuguste lisavidinatega, 4 komplekti rasvakriite, auguraud, klambriraud ja 5 pakki lisaklambreid. Pani mind mõtlema selle üle, et jah, tuleb ka minu omadel kunagi kooliaeg, kus suure tõenäosusega siiski sirklit ja joonlauda vaja läheb, aga kuidas sellel tavaaril on tänapäeval ikka nii ebatähtis roll. Nad ongi sahtlitäitjad. Inimestel pole vaja enam märkmepabereid või veel hullem – klambrirauda. Pole midagi kokkugi klammerdada. No ma sain selle sahtli nüüd korda, aga hoarder’i geenidega nagu ma nats olen, ei visanud ma midagi neist asjust ära. Panin lihtsalt korrektselt tagasi, mitte sellise kuhjaga nagu see oleks loosipalli sisu, kuhu pistad käe sisse ja vaatad, mis kätte saad. Ühtlasi, mida teha märkmikuga, kuhu ma olen kirjutanud umbes 10-aastaselt hunniku libauudiseid, sellest, kuidas Britney Spears on tegelikult mees ja kuidas Andres Tarand on saanud anonüümkirja presidendikandidatuuri osas (okei, guugeldamine andis, et Tarand kandideeris 2001a, seega olin ma siis ilmselt pigem 13)?

If I may, siis kasuaalsetel teemadel jätkan. Laupäeval üritasime Härraga kinos käia. Esivanem pakkus, et on lapsevalves. Mul oli olnud selja taga pikk päev köögis, kus ma ise nagu jagajad ikka, jäin näppudega ja olin unustanud korralikult süüa ja seetõttu mitu korda veresuhkru küllaltki madalaks lasin. Tumedast šokolaadist ja õunast väga pikalt ikka ära ei ela nagu selgus. Kui koju jõudsin, oli selline tunne küll, et tahaks lihtsalt oma voodis meritäht olla. Aga kus sa sellega kui ometi on antud võimalus väike kohting teha!? Vaatasime kõikide filmide treilerid ära ja vaidlesime pikalt, mida vaatama võiks minna. Minul oli kindel favoriit, aga Härra jaoks oli sellel kõige vähem punkte (nagu ka imdb.com arvates) ja kui mina tahtsin “Reisijaid” minna vaatama AINULT sellepärast, et seal mängis Chris Pratt, siis temal ei olnud nagu seda faktorit ka… Asja tegi veel eriti jubedaks see, et see film oli topitud 3D-sse, mida me kirglikult vihkame. Aga kuna me ei leidnud ühegi teise osas kompromissi, siis kuidagi suutsin ma internetist kaks piletit just sellele filmile ära osta. Selle lühikese 10-minutilise autosõiduga kesklinna aga hakkas mul lootusetult paha. Neelatasin ja hoidsin peast kinni ja… otsustasime kinno kõmpida ja proovida piletid tagasi müüa. Õnnestus. Saime laupäevaõhtuse ja 3d filmi eest piraka summa kinkepiletina tagasi ja otsustasime vähemasti söömas käia. Vapiano pasta, rohke oliiviõli, tšilli ja küüslauguga – jeeeeerum kui oivaline see oli! Igatahes kui ma olin lõpetanud, tundsin ma esimest korda päeva jooksul, kuidas veri mööda keha ringi kohiseb ja pea enam ei hõlju. Härra aga oli selleks hetkeks end täiesti üle söönud ja ägises suurest südamevirvendusest. Aga Proua soovis nüüd ikkagi kinno minna. Mispeale me läksime ja ostsime need piletid uuesti.

Film oligi täielik kamarajura nagu võis oodata. Juba treilerist sai näha, et omasugustele (Gravity, Martian, Interstellar) jääb ta raudselt alla. Niiet, keda Pratt ei huvita, siis…

Selline siis sai minu selle aasta esimene postitus. Neljapäeva hommikul kell 8:30. Troonipärija ju magab nüüd rahumeeli. Tsutsufrei!

 

Püsigem elus ja ikka huumoriga

Sandra kirjutab, et:

Ei tea, meil on siin täiskuud ja kohe vahetuvad kellad ja maailm on kuidagi kiiremini käima hakanud. Sellest siin tulebki ilmselt universumi kaootiliseim sissekanne, sest ma olen tegelikult tipptasemel väsinud, aga samas võiks midagi oma elust kirja ka panna, eriti kui need on sellised igati igapäevased asjad, ent ometi päris a) naljakad b) hullud ja kõike muud sellist.

Eile ootasime pikisilmi õde tagasi Eestisse, hommikul oli ta veel seal B-tähega Euroopa linnas, kus pommid lõhkesid ja see tunne ei olnud üldse hea, et ta seal on, mis sest, et oli valmis iga kell messenger’is kinnitama, et läänerindel muutusteta. Lõpuks sõitis ta läbi nii mitme riigi ja linna Eestisse, et ma jõudsin enne magama ära jääda. Stiilipuhtalt samuti, sest ajas SAS-i lennupunkte taga ja iga sõitev liin talle ei sobinudki, rääkimata sellest, et esimene ettejuhtuv lennujaam oli parasjagu läbimas kõrgema taseme pommikontrolli ja teatavasti täiesti suletud. Väga tähelepanuväärne juubel, sest seda tähistas ta ka eile. Aga noh, eks ta oskab ise sellest rääkida märksa täpsemini. Rongid ja vein, pidi selle peatüki nimi olema.

Meie pere aga on teinud päris korraliku ja igati meeldiva kannapöörde ja asunud elama hoopis teistsugustesse tingimustesse kui varasemalt. Siin elades mööduvad päevad nõnda kiiresti, sest peale viit päeva on osad asjad jätkuvalt prügikottides keset esikut ja vaene pesumasin on otsi andmas selle koormuse all, mis me vanast kodust pahaaimamatult kaasa tarisime (kolimisega tulevad nähtavasti välja näiteks sellised asjad nagu minu udupeen lõheroosa talvemantel, mida ma murest murtuna terve talve otsisin ja muidugi ei leidnud, sest see oli aasta otsa möödunud kevadest oodanud auto pagasnikus keemilisse puhastusse viimist), mööbel on omale kohale asetamata ja eesolev mööbel mahamüümata. Mahamüümise peale läheb mul muidugi omajagu võhma, sest olen nende viie päeva jooksul müüki pannud ei rohkem ega vähem kui kümme eset ja mööblitükki (kahest erinevast geograafilisest punktist), ja ise ostnud teiste asju. Ja teostanud mööbli restaureerimisi. Ühesõnaga tööd jagub. Lisaks vajab uus elukoht erihoolt, näiteks lõhnavad mu käed päevad läbi mesimagusa ahjukütmise järele. On juba sissekodeerunud rutiin, et kui Troonipärija ärkab lõunaunest, panen mina pliita alla tule ja hakkan ülejäänutele kojusaabujatele (jah, neid on nüüd rohkem kui üks) sööki tegema. Nagu maanaine. Kesklinnas. Meeldib mulle mõelda.

Täna jäi aga ahjukütmine minu poolt ära. Selle eest andis oma väga täbara tagajärjega panuse Troonipärija (varsti lähemalt). Veetsin tänase päeva vahelduseks töö juures, kus on ka tegelikult kõik väga värvikirev ja tempokas, hingetõmbeaega väga vähe, sest pasha-teemaline tort on meil ikka tõeliselt õnnestunud ja ilus, mistõttu päevased tordikogused küündivad mitmete sadadeni. Sealt jooksin ummisjalu minema, et naabrinaise juurest Troonipärija ära tuua. Troonipärija veetis oma lemmikhoidja juures terve päeva. Seal on võimalus katsuda erinevaid asju, mida kodus ei lubata, tehakse maailmaparimaid pannkooke või saab šokolaadisaia ja seltskonda pakub sama vana brother from another mother. Täna tuli geniaalsele ideele korrus altpoolt majakaaslane, kes arvas, et noormehed võiksid natuke vaiksemalt joosta. Sest ta on haige. Ja üleüldse – laua taga näiteks joonistada? Me räägime kahest kolmeaastasest elutervest poisist. Ma arvan, et võiks olla tänuväärne, et kortermaja uksed on terved, aknad ei klirise ja trepikojas ei teostata kullimänge. Tough shit, mu meelest oleks päris efektne kui vähemalt kolm aastakümmend (pluss midagi) elanud meesterahvas kutsub kahele kolmeaastasele poisile politsei.

Õhtul, peale mitmeid ebaolulisi, ent siiski aeganõudvaid tegevusi (nagu toidupoeskäik, Inglismaalt saabunud kauba laialivedu, erijäätmete käitlus), väisasime Troonipärijaga eilase juubilari sünnipäeva. Selgeks sai õpitud, et lillede üleandmist saadab ka südamlik õnnitlus, laul sünnipäevast, ninamusi ja suur kalli. Jõudnud aga õe juurde,  astus Troonipärija uksest sisse, ulatas õele hetk varem maha kukkunud ja tagurpidi ülesvõetud lillekimbu ja lausus: “Võta!”.

Saabusime tagasi koju, meel oli hea, et neljas pereliige sai rahulikult õhtut veeta, ilma mõne noorema põlvkonna seltsiliseta, aga ukse peal võeti meid vastu hoiatusega, et me võime tunda teatavat haisu (olgu öeldud, et haisust oli pigem nagu sein ees), kuigi tema enam eriti ei tunne. Sest KEEGI oli pannud oma plastikmänguasja praeahju ja see oli suure paugu ja pruuni tossu saatel seal üles sulanud kui Proua maja küttis. Tulemuseks on vähemalt terve ööpäevajagu mürgist lehka meie kodus ja plastikut jumal-teab-kauaks meie hingamisteedes. Ühtlasi ei saa me hetkel rohkem maja kütta, aga aknad peavad igal pool lahti olema. Seega võime siin oma “jääbaari” lahti lüüa. Aga hais ei lähe ikka kuskile. Teisalt jällegi tore, et see ei olnud see küttesüsteemi pauk, mida me kümme aastat oleme kartnud, et võib juhtuda (ja ptüi-ptüi-ptüi).

Kell kümme õhtul ootasin ühte meesterahvast, kes pidi tulema mu käest sümboolse kolme euro eest ära võtma arvutilaua tooli. Pakkusin ilmselt mõnele möödasõitvale autojuhile teatavat toretsevat etteastet kui oma Härraga telefonis chattisin (sest meie kogu tänane kokkupuude peale varahommikut oli siis kui mina väljusin ühe autoga väravast ja tema sõitis teisega sisse. Rääkisin parasjagu telefoniga ka, seega ei saanud isegi lehvitada, pidime leppima otsa vaatamisega murdosa sekundiks), tühjal öisel tänaval, endal jalg graatsiliselt üle põlve keerleval ratastega toolil istudes.

Illustreerida ma eriti hästi tänast postitust ei suuda, aga ühe pildi siiski siia lisan sellest, kuidas meie loompereliige on oma vahiameti kenasti omaks võtnud. Täitsa tore on nõnda koju saabuda.