Mina ja toit

Sandra kirjutab, et:

Kaevasime Troonipärijaga terve hommiku oma kesklinna põllumaad. Nagu asjasse pühendatud lapsed ikka, oli ta väga suur abiline. Kaevas suure augu nagu minagi (mina panin sinna auku maapirnimugulaid, tema kaevas ka ühe augu, esialgu selle sama mõttega, hiljem osutus see hoopis sissehüppamiseauguks), aitas mul täiesti tublisti mulla sees valgeid maapirnimugulaid otsida ja käis iga natukese aja tagant pange seest maapirne selleks ettenähtud auku ära kallamas. Siis ta istus omatehtud augu pervele ja… võttis oma märgade mullaste kinnastega lihtsalt selle pildiloleva taime lehest kinni ja järas ära oma mitu lehte hoolimata sellest, et need olid a)mullased, b)mõrud ja c)selle taime mitte söögiks mõeldud osa. Mõtlesin, et küllap loodus teeb oma korrektuure ja tal on ka vitamiinivajadus nagu kassidel, kes muru tahavad süüa. Kusjuures alles siis ma avastasin, et meil on aiamaal üldse Brüsseli kapsa taimed (need mugulad seal varre küljes ehk tulevad tuttavad). Igatahes väitis Troonipärija sealjuures, et ta on hea dinosaurus, kes sööb puu lehti.

See asi pani mõtlema mind igasuguste asjade peale… Aga kõik taandub sellele, mis pole ilmselt enamikele mu lähituttavatele mingi uudis – I am obsessed with food!!

Mul ei ole siinjuures rääkida mingit lugu oma lapsepõlvest, kuidas ma mäletan IGAVESTI, kuidas ma kirega jälgisin oma esivanemaid mingit rooga tegemas või kuidas ma enneolematult varakult hakkasin iseseisvalt süüa tegema või… Ei, täiesti tavaline tulin-koolist-panin-juustu-ketšupiga-saiale-ja-tegin-mikrouunis-soojaks. Ülikooli ajalgi sõin ma täiesti klassikalisi odavtoite. Muidugi oli (siiani ju tegelikult) terve minu elu au sees kella kuuene õhtusöök ja minu isa kokanduslikud võimed tekitasid aukartust mitmetes ring- ja põlvkondades (hoolimata sellest, et tema ampluaas oli ca 10 klassikalist rooga) ehk siis et võiksin tugevaimaks sidemeks toiduga pidada teatud mõttes oma isa.

Täna on igatahes nii, et ma terve päeva kas: teen töö juures süüa, mõtlen, mida töö juures küpsetada, vaatan internetist retsepte ja/või videosid, mõtlen, mida kodus süüa teha, teen terve ülejäänud päeva kodus süüa, korjan midagi mullast söögiks, külvan või teen ms aiatööd, mõtlen, millisesse restorani/kohvikusse minna, mõtlen, mida poest süüa osta, käin poes süüa ostmas, teen toidupilte, räägin klientidega või töökaaslastega toidust, räägin sõpradega toidust, räägin erinevates toiduportaalides toidust… Võib-olla mõistsite juba.

Ja nüüd kui ma lähtun täiesti uutmoodi menüüst, on see toidumaailm end kuidagi erakordselt avanud. Millised tohutud ja lõputud võimalused söögitegemiseks. Mu keha on võõrandunud loomsest toorainest ja seetõttu muutunud palju vastuvõtlikumaks igasugustele uutele maitsetele, ma pole enam pooltki nii kammitsetud. Ma ei oleks kunagi uskunud, et lisaks eetilistele teemadele, on taimsel toidul nii tohutu jõud igasugusele enesetunnet ja elukvaliteeti parandavates aspektides. Ma tahaks lihtsalt nii väga, et kõik mu ümber saaksid aru kui vabastav see tunne on. Ma isegi ei eita, et mul on natuke tunne nagu oleksin ma kuidagi iseeneslikult mingisse sügavasse usku läinud, aga kuna selle usu uskumisel ei ole mitte ühtegi negatiivset tulemit ja just vastupidi, siis miks mitte sellistsorti usus kükitada.

Antagu mulle andeks, et ma tegelikult ei plaaninud sugugi sellest jälle rääkida. Samas ega ma täpselt oma tõelist jutu mõtet ka ei tea öelda. Muuseas kõik eelmised lõigud on kirjutatud vaid mõned nädalapäevad tagasi ja nii uskumatu kui see ka pole, on tänaseks terve hoov mattunud tohutult sügava lume alla (uskumatu sellepärast, et möödunud aastal saime Härraga esimest korda lund aastavahetusel – ja see oli Istanbulis!). Veetsime jälle Troonipärijaga mitu tundi õues, seekord hoopis lund rookides. Otsustasin seekord teha talle sinna võimsa liumäe. Varsti tooge oma lapsed meie lumemaale! Või noh, ei pea varsti. Sest seda jubedust jagub nii oma pooleks aastaks veel. Kui olin hooviga lõpetanud ja selja taha tehtud tööd vaatasin, siis nägi see välja selline, et noh, kas hakkan otsast peale!? Aga see selleks. Maapirnid sain küll ülimalt napilt maast välja…

Igatahes! Tõmban tuimalt sellel sisutul postitusel otsad kokku lihtsalt selleks, et see teema kord lukku panna. Loodan veel mõnikord siia sattuda… Tsau ja bon appetit (nagu ma mõni nädal tagasi Hollandis silla pealt hüüdsin eriti tsillilt paadiga kanalis hängivale seltskonnale, kes parasjagu kerget einet imekauni Leideni kesklinnas võtsid ja mulle prantsuse keeles ka vastasid)!

Sealsamas

 

Rollie ja teised

Hanna kirjutab, et:

Natuke pärast Hollandisse kolimist hakkasin ma märkama teatavat uut seaduspära nendes reklaampostitustes, mida Facebook kavalalt ajajoonel pärispostituste vahele viskab. Kergitasin kulmu, aga siis ükshetk meenus mulle ühe mu hollandlasega abielus oleva tuttava kergelt ärritunud kirjeldus sellest, kuidas tema ämm ja äi teevad neil Eestis külas käies tihtipeale väga spetsiifilisi kingitusi. Ja kuidas nende Hollandi kodu köök on nagu aardelaegas, mille avastamist sa kunagi soovida ei oleks osanud.

Niisiis, ma ei ütle, et tegemist ei ole juhusega (sest ühe näite põhjal oleks ju liig üldistada ja ükski hollandlane mind senini oma kööki kutsunud ei ole), aga noh…

Ma räägin siinkohal muidugi ühe väga spetsiifilise otstarbega köögitarvikutest. Tihtipeale täidavad nad seda ühte otstarvet päris hästi, aga endale nii õunasüdameeemaldaja, ananassisüdameeemaldaja, tomatisüdameeemaldaja kui jalapenosüdameeemaldaja hankimisega kaasnevad teatud ohud, eriti kuna tingimata on sellisel juhul ju vaja ka maasikavarreeemaldajat ja viilutajat nii banaanile, arbuusile kui maasikale. Ja miks siis mitte ka juba viineritele. Järgmise asjana on ilmselt vaja juurdeehitust köögile (linki pole, sest see on üks nendest vähestest asjadest, mida, tundub, Amazon hetkel ei paku).

Kui on üks konkreetne ese, mis kogu jutuksolevat kategooriat rusikana silmaauku iseloomustab, siis see on minuarust Dipr. Vabandust, The Dipr (vt.ka Tumblr, Flickr, Grindr). Võimalik tellida viies erinevas värvitoonis ja, tsiteerides enesetutvustust, “proudly made in the USA.” Jah, tegemist on doominoküpsiste piima sisse likku pistmise konksuga. “Worldwide patents pending.” Tootele on jäetud ka mõned abistavad arvustused. (“Tootearvustus kui ilukirjanduse alaliik” kullavaramuga tutvumiseks soovitan siiski guugeldada “55 gallon drum of lube”.)

Põhimõtteliselt on tegemist kontseptuaalselt risti vastupidisega enamikule sellele, millega omal ajal tahtis ennastsalgavalt meie halli argipäeva rikastada MTV3 Ostoskanava (mis oli osavalt ajastatud pärastlõunasse, koduperenaiste telekavaatamise tippajale, vanade “Love Boat” seriaali osade vahele; juhuslikult sattusid sihtgrupiks ka koolist saabunud ilma organiseeritud hobideta noorukid — kes teab, millisele halvale teele ma ilma “Love Boati” ja “Marienhofita” sattunud oleksin). Seal pakutavate kloppijate, hakkijate ja viilutajate puhul oli põhiliseks tõmbenumbriks alati tohutu silmipimestav multifunktsionaalsus — noaga sai ilmtingimata lõigata ka raudaia latte, kingataldadest rääkimata ja igasuguste agregaatidega tuli otsemaid ekraanil vilkuvale numbrile helistades (“Jos soitat juuri nyt!”) kaasa ka see eriti cool lisatera, millega sai tavalisest luunja kurgist suuremat vaeva nägemata aiapäkapiku teha. Ainukeseks erandiks siinkohal oli ehk vana hea Aromipesä. Ma ei tea siiamaani, misasi see on, kuigi olen lühifilmi selle kohta näinud julgelt sada korda.

On terve hoomamatu hulk masinaid, millel on ainult üks kitsas ülesanne — hotdogi soojendajaga saad soojendada hotdogi komplekti ja mida muud võiks valmistada munakeetjaga? (Ilmselgelt miskit klassikaliselt munakujulist).

Ma arvan, et minu lemmik kategoorias “Suured ideed” on see pannkoogiküpsetamise agregaat, mille võib igaüks (või vähemalt järgmised 14 inimest) endale soetada vaid kolmesaja doltsi eest. Jumal tänatud, et kellelgi on olnud mõttelendu ja nutikust ära tunda selline haigutav turunišš, sest terve armee inimesi on selle kaadervärgi endale ka päriselt soetanud ja arvustuste järgi tundub, et nende põhiliseks kaebuseks on, et asja opereerimiseks vajalik SD-kaart ei olnud komplektis.

Sellesmõttes, et ega ilmselt päris pääsu sellisttüüpi esemetest ei ole meist kellelgi. Küüslaugupress ja parmesaniriiv ja, noh, kohvimasin, eksole. Kõige tüüpilisem esmapilgul hädavajalik tundunud mõttetu köögimasin kipub olema võileivagrill, mille keskmine kasutuskordade hulk majapidamises ei saa olla oluliselt rohkem kui kolm ja pool (kinnisvara valdkonna ekvivalent siin on korterisaunad, kus enamik minu tuttavaid hakkas juba esimese aasta jooksul talverehve, kodukeemiat ja vanu ajalehti ladustama). Minul endal, ma pean tunnistama, on selliseks üheotstarbeliseks neli korda aastas kasutatavaks kodumasinaks osutunud ka mikrolaineahi, mida ma kasutan ainult asjade sulatamiseks. Kohvimasin saabus mu majapidamisse alles kevadel, kui ma Sandra omale hoiukodu pakkusin, võileivagrillist hoidumine pole tekitanud suuremat probleemi, aga selle pastarullimise kontraptsiooni hankimise kuristikuservalt olen ennast küll suutnud paar korda tagasi rääkida.

Praeguses majapidamises õnneks ühelegi sellisele kuristikuservale naljalt ei satu — söögitegemiseks on eraldatud kapipealne kahe plaadiga pliit, kus on küll nupust võimalik erinevaid numbreid ette keerata, aga ma kahtlustan, et masin ennast sellest eriti segada ei lase ja paneb siiski ühtlase lääne-euroopaliku elujaatava vungiga, mis pudru igal hommikul veidi siiski ka potipõhja külge kõrvetab.

Lõpetuseks üks illustreeriv video ka.

Tõeliselt suurepärane täisvegan aasiaroog

Sandra kirjutab, et:

 

Ma olen sattunud vegan-rongile ja seni on sõit olnud tõeliselt nauditav. Tagamaadest ma hetkel ei hakka pikemalt jutustama, eriti kuna ma pole päris täpselt seda endale sõnastanud, aga kogu mu sisemus tunneb, et nii lihtsalt on õigem. Ning kes sellest asjast väga kauge on, siis teadke, et mu toit on märksa kalori- ja süsivesikurikkam kui näiteks nende suurte “tervislike toitumiste” ajal. Ja kuna tegemist on ikkagi veel testversiooniga ja ma ei ole piisavalt palju teinud uurimusi, et kust ja kuidas kätte saada kõik see, mis ma alati loomsest olen saanud, siis ei pane ma nuttes ja kriisates ruumist välja kui mulle külas heeringaleiba serveeritakse või kui mu kõht lööb pilli ja Härra saabub koju liha sisaldava kiirtoiduga. Ning ma ei kavatsegi end kuskile liigitada, ma söön endiselt kõike, aga võimaluse korral (kohvikus, restoranis, kodus, poes) ma proovin toituda taimselt. Sest need on maitsvad. Nagu for real, kohv piimaga polnud kunagi nii hea kui on kohv kaerapiimaga 🙂 Ja et näidata, et ma pole täiesti ära keeranud, siis kohv kookospiimaga on tõeline õudus! Seega kui sa veel seda siin loed, siis soovitan järele proovida sellist imelist rooga, mille staariks on lillkapsas. Kuigi lillkapsaskeptik, kolmeaastane, sellest küll aru ei saanud. Inspiratsiooni sain SoVegan FB lehelt.

Nimekiri asjadest, mis teostuseks kasutasin:

oliiviõli praadimiseks, 4 peotäit lillkapsaõisikuid

Paneering: näpu otsaga (roosat/Himaalaja) soola, 2 spl nisujahu, 2 spl maisitärklist, 0,5 tl küpsetuspulbrit, 1,5 dl vett

Kaste: pool küüslauguküünt hakituna, 1 tl hakitud ingverit või 0,5 tl purustatud ingverit, 2 spl sojakastet, 3 spl aasiapärast magushaput kastet (sweet chilli), 2 spl pruuni suhkrut

Segasin paneeringu ühtlaseks. Panin pannile õli ja kastsin kõik lillkapsaõisikud paneeringu sisse ja segasin läbi. Tõstsin supilusikaga lillkapsaõisikud pannile praadima (jagunes täpselt pannile ühtlaselt kaetuna), praadisin kuldpruunikaks ja keerasin õisikud ümber. Seega kummaltki poolt mõned minutid. Tõstsin köögipaberile kuivama. Viskasin samale pannile veidi õli juurde, praadisin küüslaugu ja ingveri kergelt läbi, kallasin juurde soja ja sweet chilli kastme, lõpuks pruuni suhkru. Segasin ja lasin suhkrul sulada. Keerasin kuumuse maha ja segasin paneeritud lillkapsa kastme sees ära. Serveerisin klaasnuudlitel, peale raputasin veidi peterselli ja seesamiseemneid.

Bem vindo a Lisboa ehk daamid väljamaal

Hanna kirjutab, et:

Kui me kunagi jaanuari lõpus reisiaega paika panime, vaatasin ma hoolikalt üle oma kevadise tunniplaani ja avastasin sealt täpselt sellise suurepärase sobiva augu. Kõik varasemad linnapuhkused tšikkidega (ja kuna see oli nüüd juba kolmas kord, siis tohib seda traditsioonks kutsuda, ma saan aru) andsid alust arvata, et tegemist saab olema tegusa ent tšilli nädalavahetusega.

Et siis, esiteks. Mul ei ole mitte kunagi mitte ühegi lennukipiletiga nii palju jama olnud kui seekord. Ja ometigi olen ma päris palju lennanud (SASi äpp ütleb, et puhtalt nende teenust kasutades 3.84 korda ümber maakera). Lõppkokkuvõttes ei jäänud mitte ükski neljast lennukiotsast selliseks nagu ta piletiostulehel “Osta” vajutades tundus. Alustuseks oli hea kodune Nordica edastanud piletimüüjatele mingi täiesti suvalise kellaaja oma aprillis käivituvale Tallinn-München liinile. Ostes teadsin, et väljub 12.35, piletid saabusid kaks sekundit hiljem väljumisajaga 7.00, tekitades meile Münchenisse 11,5h ooteaega. Umbes kuu hiljem lahendas Lufthansa selle küsimuse omaalgatuslikult sujuvalt nii, et tühistas meie München-Lissabon piletid ja asenduseks pakkus 6.55 väljuvat lendu. Et siis, jah, midagi ulmevaldkonnast — jätkulend väljub viis minutit enne esimese lennu algust. Ja noh, tagasi pidime me tulema läbi Brüsseli, aga kuna sealt kadus mõneks ajaks lennujaam, eksole, siis tühistus umbes nädal enne lahkumist ka meie tagasilend. Siinkohal pean piletiostulehe Airtickets24 kiituseks ütlema, et kuigi nad peaaegu kunagi ise ühendust ei võtnud nagu nad seda meilis lubasid, siis lahenesid minu telefonikõnede peale kõik probleemid suht sujuvalt, kiiresti ja meie kasuks.

Ja noh, lihtsalt sellepärast, et loenguid ei ole, ei tähenda ju ometigi, et minu 4 päeva kestnud reisi ajal ei oleks olnud kahe grupitöö tähtajad. Pluss üks vahetult enne seda. Ja lõppkokkuvõttes kujunes nii, et 15 tundi pärast kojusaabumist läksin ma tagasi lennujaama ja lendasin kaheks päevaks Strasbourgi tööle. Ja sealt naasmisega samal päeval oli veel ühe essee tähtaeg. Mis tähendas seda, et vähemalt ühel hommikul läksid teised lapsed muuseumi ja mina võtsin arvuti ühes ja akna all tugitoolis istet. Vähemalt oli kena vaade.(Aga noh, grupitööde puhul on teadagi kaugelt kõige olulisem grupivalik — tulemuste põhjal tundub, et vähemalt selles olen ma jube osav. Etteruttavalt võib aga öelda, et seda viimast esseed tehes jooksis juhe sirinal kokku ja pärast kolmetunnist ekraanipassimist ja üha suurenevat paanikat selle üle, et ajus ükski sünaps aset ei leia, läksin ma igasuguseid tähtaegu eirates lihtsalt ära magama. Millest oli kasu.)

Praca do Comércio, alt ja ülevalt

Lissabon ise oli nunnu. Hoolimata sellest, et me tegelikult siiski ei suutnud kinni pidada esialgsest kindlast kavatsusest mitte süüa restoranis, mille menüüs on pildid. Tegelikult kukkusime selle ree otsast maha juba esimesel pärastlõunal, umbes kaks tundi pärast saabumist. Lihtsalt sellepärast, et ilma põhjaliku eeltööta on jube raske leida ühtegi ilma piltideta restorani ja sisseviskajad on jube jõulised. Esimese õhtupooliku omas olid vähemalt enam-vähem kvaliteetsed pildid. Ükspäev sõime natuke sellises ka, kus olid väga koledad koduse värviprinteriga prinditud pildid väga koledatest toitudest, aga tõesti väga vähe, sest see 2-eurone supp, mille me sealt saime oli ka äärmiselt halb.

Teine diil, mille me minu mahitusel esimese täispäeva õhtuks tegime, oli et ühes poes võib veeta maksimaalselt 10 minutit. Või noh, et sellise ajaga peab kassasabasse saama. See oli minuarust eriti hea diil, sest mina olin see, kes pidi tänavanurgal passides otsad andma kui teised Benettoni poes üüratuma aja lasteosakonnas veetsid. Päästis ainult see markoonijäätis, mida kõrvalkohvikus müüdi. Järgmisel päeval sai niimoodi kellasid ühtlustades väga tõhusalt tervet rida turistipoode külastatud ja kellelgi ei jäänud midagi olulist ostmata.

Elevador de Santa Justa

Pasteis de Nata Alfamas

Kuna ootamatul kombel on meil Portugaliga kahetunnine ajavahe (see tabas eriti ootamatult lennukis, kui selgus, et poole tunni asemel on vaja lennata veel poolteist — sest noh, kesse hakkab selliseid asju kodus ette uurima), siis hakkasid regulaarsema päevarežiimiga daamid kella üheksa ajal juba vaikselt ära kukkuma. Sellele ei aidanud muidugi kaasa ka see, et paigast olid täitsa ära ka söögi- ja eriti joogigraafik (millele omakorda panustas täiesti viisakate alkohoolsete jookide suhteline odavus, eriti kui neid osta meie kohalikust nurgapoest). Ja kuna igale poole, eriti aga Bairro Altosse, kus elu kees, oli vaja meie juurest Baixast julmalt mäest üles rühkida, siis kippus õhtuti tekkima väike motivatsioonikriis. Laupäevaõhtul suutsime ennast siiski kokku võtta, autasuks leidsime mingi suht suvalise väikese baari, kus põhimõtteliselt olid inimeste mahutamiseks uksed ja aknad eemaldatud ja rokkis väga fanki kahest vanemast härrast ja ühest nooremast tüübist koosnev trumm-bass-sünt trio. Ma ei usu, et see kümnele ruutmeetrile mahutatud rahvamass päris tuletõrjeeeskirju täitis, aga kui hollandi poissmeeste vahel väga eesmärgistatult tegutseda, siis oli võimalik isegi veidi tantsulaadselt põlvi nõtkutada. Südaöösel visati meid sealt siiski välja, mispeale me otsustasime minna sööma. Sinna kala- ja sushirestorani, mida meile oli soovitatud ja kus meil kell pool üksteist ei olnud õnnestunud lauda saada.  Nüüd, kui osade inimeste bioloogiline kell hakkas saama kolm, õnnestus ja toit oli nii hea (pluss, menüüs polnud ühtegi pilti), et läksime sinna veel järgmisel õhtul tagasi, et olukorrast veidi objektiivsem ülevaade saada.

Küll aga võib laubaõhtusest alkotarbimisest ootamatult kasu olla. Sest teel baarist restosse, sellises normaalses pooleüheses rahvamassis, vaatasin ma ükshetk vasakule ja avastasin võõra naisterahva käe oma sõbranna ridikülist. Võõras naisterahvas eemaldas minu hüüatuse peale käe ja jätkas oma tütarlastegrupiga häirimatult teekonda mööda tänavat. Sõbranna kontrollis kiirelt olukorda, tuvastas, et rahakotti ridikülis pole ja kappas grupile järele, üritades nendega veidi läbirääkimisi pidada. Prouad loomulikult ei saanud üldse aru, millest ta räägib ja andsid elavate käeliigutustega märku, et turist on ilmselt aru kaotanud. Ja kadusid siis rahvamassi. Üritasime parasjagu leida  telefoninumbrit, millele helistades saaks kaartid kinni panna, kui sõbranna käe pükste tagataskusse sirutas ja sealt rahakoti välja võttis. Sest ta oli vahetult enne baari sulgemist, ainult rahakott käes, käinud meile uusi jooke ostmas ja polnud jõudnud seda ridiküli tagasi panna. Ja ma saan aru, et niimoodi kokteilijoomise õigustamine on natuke nagu olukord, kus Pipil oli hea meel, et tal see plekkpurk aia otsa jalutades peas oli, sest muidu oleks võinud koledal kombel haiget saada ja Annika juhtis tähelepanu asjaolule, et kui purk poleks Pipi vaatevälja häirinud, siis ilmselt oleks aia otsa jalutamise tõenäosus oluliselt väiksem olnud. Aga ikkagi, lõppkokkuvõttes oli sõbrannal siiski ka õhtu lõpetuseks alles rahakott.

Pühapäeval käisid teised ülalkirjeldatud põhjustel ilma minuta mingis nurgataguses muuseumis ja siis läksime kõik koos Belémi. Alustuseks sõitsime trammiga olude sunnil ühe peatuse jänest, siis ronisime viisakate väikekodanlastena maha, et pilet osta. Ja siis katkes mingil müstilisel põhjusel kogu trammiliiklus ja järgmised tund aega tiksusime niisama peatuses. Kuigi oleks võinud kohe selle kohaliku rongi peale minna, mis sealtsamast kõrvalt ka Belémi viis. Ja selle rongiga oleks võinud ka tagasi tulla, sest õhtuks oli trammiliiklus taastunud ja kõik inimesed olid trammi peale tulnud.

Belémiga olid meil suured plaanid, sest seal on veel terve hunnik muuseume. Alustuseks läksime tõllamuuseumi, kus selgus, et tõllamuuseume on lausa kaks, kõrvuti, eraldi piletitega. Küsisime veidi kurnatud olekuga piletimüüjalt, et miks kaks. Ta vastas, et kuratsedateab, valitsus on loll. Ilmselt puhas räkit. Siis läksime Jeronimóse kloostrisse (seesama pitsiline seal pildil), mis oli oma suurushullustuses suht hingemattev. Ja selleks ajaks kui me sealt tulema saime, oli meremuuseum juba suletud. Ühel reisikaaslasel on perekondlikel põhjustel mere vastu väga kirglised tunded ja üsna hingelõhestav oli vaadata, kuidas ta nüüd nukralt ümber maja käis ja kinnist muuseumi telefoniga pildistas. Lohutuseks viisime ta siis lähima veekogu juurde, mis õnneks oli ainult umbes 100 meetri kaugusel. See oli tegelikult küll selline suuremat sorti jõgi, Rio Tejo nimeks, aga kuna me juba algusest peale olime kippunud talle viitama kui merele, siis ajas asja ära küll. Pealegi sai antud jõest väidetavalt üsna varsti pärast seda vette ehitatud matsakat torni ka meri, mis meri.

Vaade meie väga kitsalt rõdult alla Baixa tänavatele

Alfama, Portas do Sol

Elamine oli seekord oluliselt vähem umbkeelne kui eelmine kord Barcelonas ja üldiselt polnud talle suurt miskit ette heita. Küll aga jäime veidi nõutuks kui õhtul magama minnes avastasime, et kolmepeale on meile kahte voodisse pealevõtmiseks jäetud üks tekk ja üks suuremat sorti lina. Telefoneerisime Emmale (Emma oli meid  korterit tutvustades ärgitanud vajadusel iga kell ühendust võtma), kes teatas, et niimoodi vastu õhtut on tal väga raske, kui mitte ilmvõimatu, midagi ette võtta ja soovitas meil konditsioneer sisse lülitada. Järgmisel päeval tõi siiski ühe lina juurde ja ühe tekilaadse asja ka. Tublide nõukogude inimestena saime hakkama.

Igatahes, Lissabon on igati meeldiv koht, kuigi väikse city breaki tarbeks ehk veidike kaugel. Hinnad on mõistlikud, trammid on nunnud, vaated on ilusad, teha on seda ja teist. Agressiivseid selfiekepi- või muude vidinate hõlma alt müüjaid peaaegu ei ole. Vähemagressiivseid hõlma alt narkootikumidepakkujaid oli mitu, eriti tol õhtul seal Bairro Altos, aga sellest ei tasu eriti erutuda, sest noore portugali kursavenna väitel on see peamiselt muru ja tuhksuhkur, leidlikematel ehk ka oregano. Ilm oleks võinud veidi soojem olla, aga võrreldes lähtekohaga oli sellega ka juba päris hästi.

Järgmisel aastal on plaanis Ljubljana. Mitu moori läheb, see sõltub sellest, nagu sai tuvastatud, kui paljud on padurasedad. Sest kunagi ei või teada, kui võid padurasedaks jääda.

Kuidas mul õnnestus Pärnust täiuslik puhkus leida

Sandra kirjutab, et:

Tavaliselt õnnestuvad nii hästi üritused, mis juhtuvad ekspromt ja ilma suurema läbimõtlemiseta ning kuigi mul on sellel suvel uue eluetapi ehk töölkäimise tõttu väga tight graafik ja ma teadsin täpselt, millal ja kuidas me Pärnusse sõidame ja mis me seal teeme ja kus käime, siis õnnestus ikkagi see puhkus sajaprotsendiliselt. Asi oli ilmselt selles, et kokku oli sattunud täpselt sarnase irooniatasemega veiniarmastavad inimesed, kes olid valmis selle paari päeva jooksul loobuma igasugusest mõistliku hulgaga toitumisest ja tegema justnimelt seda, mille järele soov on ja enamasti oligi see lebo meie ööbimispaigas, P imekaunis kodus.

Õde korjas mu laupäeval töölt peale kui olin lõpetanud oma töö”nädala”.  Talle istus autosse üks üsna sooda ja rääbakas reisikaaslane, kes palus terve tee ilma raadiota sõita, sest oli just pool päeva valge šokolaadiga ühte sama lauset ca 400 korda kirjutanud ja natuke ära keeranud. Ma kujutasin ette, et saabun Pärnusse, käin pesus, söön veidi sushit (mille tellisime nutikalt ette juba maantee peal olles, sest linnas toimus ju suve suurüritus, aga samas mitte nii väga nutikalt, sest arvatava pooletunnise ooteaja asemel anti meile valmistusajaks poolteist tundi), võtan võibolla ka klaasike veini ja palun end viisakalt vabandada ja lahkun unemaale. Päris nii ei läinud, sest seltskond oli liiga hea, sama võib öelda ka veini kohta ja nõnda väljusime me H-ga teadmata kellaajal ranna suunas, et ka see suur ja uhke lava oma silmaga üle vaadata. Õde ja P jäid meist veel verandale, ainsaks nõudmiseks, et tagasitulles võiks meil veel veidi veini olla. Samuti jäid maha teismelised, kellele me lahkelt tahtsime pakkuda eluvõimalust meiega kondama tulla, aga nemad hoopiski ei olnud üldse asjast huvitatud.

Järgmisel hommikul olime õega totaalselt maas. Samas peale teatavat turgutust, pikka hommikuund ja liitrite viisi kohvi, olin valmis asuma oma pikalt väljareklaamitud missioonile P-le üks kook teha, mis on nüüdseks saanud juba traditsiooniks ja mispõhjusel on tema imeilusasse kööki aastate jooksul kogunenud mikser, koogivorm ja muu selline riistvara. Seekordseks teemaks oli želatiiniga töötamine ja tulemus oli enam kui rahuldav – suvine jogurtikook meie aia vaarikatega ja Hiiumaa metsade mustikatega.

Õhtu jooksul liitus meiega minu kauaigatsetud kursaõde J ja kuna me ülejäänud olime juba väga kaua kudenud, maganud ja söönud häid sööke, ent palju, siis tundsime vajadust end liigutada ehk siis randa minna kokteili otsima. Sunseti lounge oli päris ideaalilähedane kui välja arvata see, et kohviku kõlaritest tuli täitsa mõnus muusika, aga kuskilt ranna pealt või Sunseti teiselt korruselt paugutas jätkuvalt mingi tümakas.

Teisel ööl magasin muidugi märksa tervislikumat und ja ärkasin imelisse esmaspäeva, mille algus ei pakkunud jätkuvalt ühtegi kohustust, vaid ainult üha tõusvat päevatemperatuuri. Kell 11 maabusime kõik Supelsakstesse, et end taaskord lolliks süüa, sest hommikunälg on teatavasti hirmus asi, aga igatsetud pärissööki sai sealt alles keskpäevast, seega pidime kõigepealt ohtra pirukalauaga leppima selleks, et kohe ka suured söögid võtta. Kusjuures see oli viga, mida tegin selle kohaga juba teist korda elus.

Supelsakste kitsejuustukas

Ahjaa, meiega liitus brunchile kaks ääretult kena daami ka.

Pärnuvisiidi lõpetas üsna puhkusekohane jäätise(kokteilide)manustamine rannapargis. Sest ei oldudki juba kurguauguni toitu täis. Mõne puhkusega on lihtsalt nii, et oled koju jõudes hirmus väsinud, teised jälle pakuvad täpselt õiges koguses elamusi ja kvaliteetaega, et end tõeliselt puhanuna ja saavutatuna tunned. Õnneks on tänu heale õele olemas igavesti võimas fotograafia kaadervärk, tänu millele on nüüd olemas tänuväärne pildimaterjal sellest seiklusest kui seikluseks saab lugeda lihtsalt vaba ja meeldivat kulgemist. Ma tõesti ei jõua ära oodata, millal tagasi saan.