Omaette olemine

Hanna kirjutab, et:

Küsi ükskõik, milliselt regulaarselt saarel käivalt mittekohalikult ja ma olen täitsa kindel, et nad kõik räägivad nagu ühest suust, et see tund ja veerand laevareisi on ümberlülitumiseks nagu rusikas silmaauku. Et sõidad ühest otsast laeva peale ühes, tavaliselt tempokamas, rütmis ja siis teises otsas maha sõites on elurütm juba nagu hoopis midagi muud. Seda ma muidugi ei oska öelda, et kuidas see saarel päriselt elavatele inimestele mõjub. Et kas on samamoodi nagu minusugustel mandri poole tagasi seilates. Et peas juba koostub loetelu kõikidest pakilistest asjadest, mille edasilükkamine kohekohe probleemiks on osutumas. Aga ma millegipärast ei usu seda.

Näiteks on juba laeva peal väga hea hakata lugema raamatut. Loed paar lõiku ja siis vaatad natuke laineid ja siis loed edasi. Eriti hea on muidugi hakata lugema head raamatut ja sellega siis saarele jõudes mõnes mugavamat sorti istumis- või lamamiskohas jätkata.

Mina näiteks võtsin seekord laevas ette selle raamatu. Hakkasin seal pihta ja siis lugesin iga päev veidi kuni ots käes. Ma ei mäletagi, millal ma viimati lugesin sellist raamatut, mille puhul oli kahju, et enam edasi lugeda ei saa — ja tavaliselt ei ole see isegi nagu probleem või miinus, sest tavaliselt, kui hästi läheb (kui raamat ei osutu liiga ärritavaks, tüütuks või igavaks), siis tahadki ju ikka lõpuni jõuda, et teada, mis siis sai. Et lugu saaks räägitud. Aga mõned raamatud on teistmoodi.

Mõnikord läheb meelest ära, kuidas on lugeda midagi, mis on lihtsalt hästi kirjutatud. Noh, niimoodi, et vahet nagu eriti polegi, mis teemal või millest. Muudkui loed ja mõtled, et jube mõnus. Mõnda lauset vaatad erilise heldimusega. Et näed, kui ilusti ütles. See raamat näiteks räägib lambapidamisest Inglismaa põhjaosa küngaste vahel. Ja perest ja arenemisest ja edasiminekust ja paigalejäämisest. Ma ei teadnud enne lambapidamisest suurt midagi ja nendest teistest asjadest ka ikka mõneti vähem kui nüüd.

Viimasel ajal ongi kuidagi nii, et suurem nauding tuleb mitteilukirjanduse lugemisest. Sellesmõttes, et eks ma loen neid “kõik on pekkis” tüüpi raamatuid ka, aga tänapäeval ma tegelikult väga ei vaja enam, et keegi mulle ülemääraselt nina alla hõõruks, et tegelikkus on ilukirjandusest kummalisem. Twitter pakub seda kahtlase väärtusega reaalsuskontrolli täiesti piisavas koguses.

Nauding tuleb pigem sellistest raamatutest, mis räägivad, kuidas igasugused inimesed mõistlikult ja mõtestatult oma tavalisi erilisi elusid elavad (hoolimata sellest, et globaalses mõttes on kõik, ilmselgelt, üha rohkem pekkis) ja korraks saab nagu veidi kergemini hingata. Et ehk ei tule maailmalõpp veel täna õhtul siiski. Või homme hommikul.

Ja ausaltöeldes oli veel miskit, mis mulle selle konkreetse raamatu eriti sümpaatseks tegi. Ma arvan, et mind isiklikult tundvad inimesed võivad kinnitada olen üldiselt peaaegu ebaloomulikult rahulik inimene, aga no kui on üks asi, mis mu kannatuse katkestab…

On igasuguseid erinevaid viise oma vastumeelsust tekkinud olukorra vastu väljendada. Karjumist ma muidugi ei poolda (mitte üheski kontekstis, aga eriti teatrilaval; aga see on juba eraldi postitus), aga võib olla kurb või vihane või ärevuses, teha ärritunud ääremärkusi või humoorilisi torkeid. See on kõik täiesti okei, parem väljas kui sees, eksole. Mitte midagi taunimisväärset ei ole avalikus kohas nutmise juures, kui on tunne, et sellest võiks olla abi või sinna midagi parata ei saa. (Või noh, misiganes põhjusel. Ise pigem üritan mitte, aga mitte niivõrd sellepärast, et mul on piinlik kuivõrd ei taha mind ümbritsevaid inimesi panna olukorda, kus neil on ka parima tahtmise juures praktiliselt võimatu sellele kuidagi muudmoodi kui konjakiklaasi ulatamisega adekvaatselt reageerida). Kui sul on tunne, et sa oled liiga palju või kogu aeg ärevuses ja/või kurb ja/või vihane, siis tuge otsida on ka kindlasti väga okei, eelistatavalt muidugi professionaalidelt. Aga teatud piirini ka eneseabiõpikutelt, eeldusel, et see viib pigem arusaamani, et võiks haritud professionaali poole pöörduda. Ja mitte, näiteks, selleni, et ütled sõbrale, kes lõhkenud pimesoole kätte peaaegu otsad andis, et ta ise kuidagi vale mõtlemisega kõik selle esile kutsus. (Ilmselt ei tule heale lugejale suurema üllatusena, et ma olen igasugu kootsingugurude ja koduste vahenditega puusalt tšakraavajate suhtes üle keskmise allergiline.)

Aga üks asi, mis on täiesti talutamatu, kõigi, aga eriti meesterahvaste puhul (asjaolu, mis räägib pigem minu sooliste eelistuste kui mingite sügavamate topeltstandardite kohta), on vingumine. Ja sinna alla liigitan ma lisaks tavapärasele ebakonstruktiivsele undamisele ka resigneerunud ‘Saatus-on-mu-vastu’ fatalismi ja ümberkaudsete suunas märja künismilapiga vehkimise. Positiivse poolele läheb ilmselt see, et kui kunagi ajas vingumine mind suht raevu, siis aastate jooksul on see pigem nagu ärrituseks taandunud. Mis on, ma arvan, tervislikum. Vähemalt sellesmõttes, et niipidi on kergem minna lasta.

On selliseid inimesi, kes teevad asju sellepärast, et need on rasked. Mina nende inimeste hulka kindlasti ei kuulu ja seetõttu neid ka ilmselt kunagi lõpuni mõistma ei hakka. Aga kuigi nad mõnikord kipuvad olema tüütult positiivsed, siis puht tehniliselt on võimatu, et nad oleksid vingatsid. Aga siis on veel terve hulk erinevaid inimesi, kes teevad asju hoolimata sellest, et need on rasked. Need inimesed on tihtipeale täitsa huvitavad. Kui nad just ei tee mingeid täiesti mõttetuid ja/või destruktiivseid asju. Ja ei vingu.

James Rebanks ei vingu üldse. Poriseb vahel. Ja kehitab õlgu. Nii et on aru saada, et kogu aeg ei ole mäed muusikahelist elusad, aga lõppkokkuvõttes on kõik seda kuhjaga väärt. Õnneks on Rebanksil just neil hetkil tulnud välja raamat number kaks, üritan kannatlikult ära oodata, millal seda pehmekaanelisena pakutakse.

(Ja lisaks kõigele muule on ta ka esimene minu poolt loetud kirjanik, kes on mu Instagramipilti laikinud. Sedasama seal ülevalpool, tema raamatu ja merega. Nii et võib-olla hoopis sellepärast kogu see kiidulaul.)

*

Käisin vahepeal korra väljamaal raha järel, endalegi mõningaseks üllatuseks. Tagasi tulles tegin lennujaamas koroonatesti (ei olnud mõnus, aga oli kiire), mis oli ootuspäraselt negatiivne ja pärast tulemuste kättesaamist suundusingi Hiiumaale, ettenähtud poolvabatahtlikku poolisolatsiooni. Kirjade järgi pidanuks keegi minuga nädal hiljem tehtava jätkutesti osas ühendust võtma, aga kui seda ei juhtunud, siis ma ei hakanud neid sealt üksikult saarelt ka eriti survestama. Klimaatilised tingimused olid peaaegu naeruväärselt suurepärased, nii et mõte hädavajalikust veidi pikemast isolatsioonist ei tekitanud mulle erilist meelehärmi.

Liigse mugavuse vältimiseks sain lahendada mitmeid ülesandeid, mis osutusid komplitseeritumaks kui esmapilgul tundus. Näiteks sai lihtsast lambipirni vahetusest kaelamurdev, potentsiaalselt kahel viisil surmatoov operatsioon. Sest väga kehvas kohas olevast õuelambist väljus esimesel katsel ainult vana pirni klaasist osa ja plekist osa kättesaamiseks pidin ma elektri välja lülitama ja volditavast redelist (mille voltimise käigus on alati üsna hea võimalus näppudest ilma jääda) tellingud ehitama, et siis akrobaadina, akutrell hambus, sellele ronida (ma juba lapsepõlves vihkasin kõiki neid pulkadest platvormidega mänguväljakuturnikaid, kus kõik mu sõbrad surmapõlgurlike ahvidena pulgalt pulgale karglesid) ja kuppel niimoodi seinalt maha kruvida, et juhtmeid lambi küljes hoidvad kärbsemusta suurused kruvid ei kukuks a) muru sisse, b) trepi alla või c) puuriida taha.

Osad küsimused said samas ootamatult lihtsa ja praktilise lahenduse. Astusin ükspäev pahaaimamatult kodulähedasse metsa ja sattusin tööstuslikule lehterkukeseente põllule. Kuidagi suutsin ennast siiski ainult ühe kotitäie seentega metsast välja veenda, aga kodus ilmes selline ootamatu probleem, et muidu igati tänuväärne naabrimehelt hangitud ahi ei võimalda väiksemat temperatuuri kui 100C, aga seente kuivatamiseks oleks vaja maksimum 50C. Kaebasin perekondlikule konsiiliumile, sealt tuli soovitus seentele saun kütta. Kuus tundi hiljem oli seeni neli korda vähem.

*

Minu kohe 88-aastasel vanaemal on kombeks väga dramaatiliselt küsida, kas mul üksi Hiiumaal olles igav ei ole (see on meil temaga selline teatavate intervallidega läbimängimisele tulev kindlate elementidega lühike kaheinimesetükk-draamalavastus). Jättes kõrvale asjaolu, et selliseid päriselt üksiolemise etappe tuleb tegelikult esile ainult eel- ja järelhooajal, võin ma täiesti ausalt öelda, et mul ei ole olnud igav sellest ajast kui ma olin 4-aastane (siis ma õppisin lugema). Ma tegelikult ei saa üldse aru, kuidas täiskasvanud inimesel saab olla igav ja jään seetõttu kõigutamatule arvamusele, et ainult igavatel inimestel on igav. Sellist hetke kui mul on tehtud, loetud, nähtud, kuulatud, selgeks õpitud ja läbi mõtiskletud kõik need asjad, mida ma tahaks teha, lugeda jne. ei ole minu elus küll veel olnud.

Vanaema (87) jaoks leevendaks igavust ainult pidev suhtlemine, aga suhtlusvaeguse ohtu mul ju nagu ka ei ole. Lisaks tavapärasele seitsmele korraga käimasolevale Messengeri-vestlusele on ju raamatulugemine õigesti tehtuna tegelikult ikkagi ka interaktiivne tegevus. Ehk siis täidab vajadust selle järele, et keegi minuga suhtleks. Ja teistpidi jällegi on sotsiaalne element mu fotoaparaat — nende asjade pildistamine, mida mina näen ja teen, panustab minu vajadusse teistega suhelda ja oma kogetut jagada. Üksiolemine pole mulle kunagi mingiks eriliseks probleemiks olnud, aga rahulikult ringivaatamisel ja pildistamisväärilise nägemisel on see lausa möödapääsmatu.

Ühel pärastlõunal läksin näiteks piruka jaoks kiiret karbitäit seeni korjama, mille käigus tegin ühe planeerimata tagasi- ja kaks spontaanset vasakpööret, sest minnes tuli kruusateel vastu teehöövel. Manöövrite käigus avastasin Marie Underi isakodu (täiesti juhuslikult tagurdasin selle hoovi teehöövli möödumist ootama) ja ringiga koju tagasi sõites (kuna vastasel juhul oleks teehöövel teist teekülge hööveldades jälle vastu tulnud) mulle senitundmata paadisadama ja teoreetiliselt jala ligipääsetava laiu (või siis, et laidu teadsin enne ka, see paistab meie oma rannast kohe paremal, aga ligipääsuvõimalustega polnud enne tutvunud) ja terve hulga merilehmi ja silmipimestavaid vaateid.

Aga kõige selle juures on ikkagi tore õhtul (mis saabub nüüd ju ikka oluliselt varem) kusagilt vähem või rohkem spontaansetelt vasakpööretelt kodu poole sõita ja näha, et mõnes naabermajas (noh, paarisaja meetri kaugusel nagu Eestis lähematele naabritele kombeks) ehavalguses tuled juba põlevad. Noh, et pole ikka päris üksikul saarel, kuigi kohati võib siin selline mulje täitsa vabalt jääda.

Intervallelu

Hanna kirjutab, et:

Suvise intervallelu juures on muidugi igavesti põnev üle kolme nädala koju jõudes avastada, millised külmkappi jäänud asjad VEEL kergestiriknevad olid. Kõik need erinevat tüüpi hallitused on muidugi puhas kaasaegne kunst, aga ma endaarust siiski rookisin enne lahkumist kõik sellise kraami välja, mis naastes võiks keskmist väikekodanlikku ilumeelt riivata (panin ilusti paberkotti ja välisukse lähedusse, et kindlasti ikka kaasa saaks ja siis pidin poolelt teelt sadamasse emale helistama, et ta esimesel võimalusel minu juurest läbi käiks ja endale koju viiks selle koti sealt).

Aga muidu on intervallelu tervistav. Saarel olles ei saa suurt midagi teha, nii et on täiega tšill. Ja linnas olles on väga selgelt piiritletud hulk päevi, mille jooksul asjad ära teha, sest pärast on jälle mitu nädalat sundpausi. Ma muidu olen see tüüp, kes kipub iseennast üle laskma, lihtsalt sellepärast, et saab. Homse varn (no see, kuhu tänasida toimetusi viskamist heaks tooniks ei peeta) on mul tihtipeale häbiväärsel kombel ülekoormatud.

Ehk siis et seekord oli ette nähtud nädal, mille jooksul said tehtud nii otsaesisepiirkonna tuunimine (vaese mehe botox ehk siis laupa katva tuka silme eest ära lõikamine ja kulmuküsimus, mille lahendamine tundus veel hiljuti ringihullanud katku silmas pidades küll veits uljas ja dekadentlik, aga no isegi loomulikul blondil tekib ükshetk ikkagi tõsine unibrow oht), erinevad meditsiinilised ülevaatused (seeria viimane hambaarstivisiit, jei!) kui sotsialiseerumine (sest ükshetk see saarehooaeg siiski ju ka lõppeb ja oleks ju meeldiv kui mul siis veel mõni sõber alles oleks, kes mind mäletab ja ära tunneb).

Samas, kuna kodusviibimise periood on nii piiratud, siis ei pea ennast üldsegi laskma kottida igasugustest igapäevaärritajatest. Uni on sel nädalal olnud küll mõneti häiritud nende kajakate tõttu, kes ööl ja päeval suvalistel hetkedel mööda mu magamistoa kohal olevat plekkkatust rividrilli harjutavad (märkimisväärne müdin ja ilmeksimatult äratuntavad sammud — kui ei teaks paremini, arvaks, et seal on ennast sisse seadnud mõni ilus, ülitark ja parajalt paks mees oma parimates aastates), aga ehh, need mõned ööd elab üle.

Ja oma postkastini pääsemiseks peab iga kord sealset olukorda hetkeks analüüsima, et leida optimaalne tee, mis mind ära ei määriks ega sinna püstitatud jalgrattapüramiidi mulle kaela ei kukutaks. Aga kuna kohe on jälle minek, siis ei ole mul vaja nuputada, kuidas sõnastada solvunud pöördumist majalisti niimoodi, et mulle siiski aegade lõpuni meie maja Kareni tiitlit ei omistataks. Antud probleem muidugi on vähemhooajaline kui kajakapesa katusel, aga selle üle ärritumise saab hetkel siiski rahuga määramatusse tulevikku lükata.

Et siis Tallinn, oli meeldiv ja tõhus ja isegi seda ei saa öelda, et see ilus suveilm sinu peal täiesti raisatud oleks olnud, sest see üksõhtu seal suvise vanalinna kokteilibaarides hängida oli ka väga mõnus ja mõneti nostalgiline (sest ma olen nii vana, et mäletan veel aega kui vanalinn oligi see koht, kus hängimas käidi), aga nüüd siiski ootab jällegi ees väike merereis.

Taas kui kohtume, juba kui tuttavad

Hanna kirjutab, et:

Sellesmõttes, et… ärkasin eile hommikul selle peale. et keegi ilmselgelt üritas mulle magamistuppa tungida. Tõusin hoogsalt voodis istukile ja nägin ukse sees olevast aknast alustuseks kahte küüntega liistu küljes rippuvat käppa ja hetk hiljem vaatas mulle sealt vastu mulle varasemalt tundmatu mustakarvaline kass. Ehk siis, tl;dr — esimene asi, mida ma eilehommikul nägin, oli mind jõllitav must kass. Kahjuks ei jätkunud mul une pealt piisavalt loomingulist mõtlemist, et originaalstseen fotole saada (kassil polnud lahkumisega ülemääraselt kiire), aga siin teile taaslavastus ilma kassita. Kassid, teadagi, ei jäta üleüldiselt kasutamata võimalust olla creepy, aga see oli siiski kõrgem pilotaaž. Uks, mida antud isend avada või siis läbistada püüdis, on teisel korrusel ja selleni viiva trepi viimane aste on nii madalal, et enda nägupidi aknasse vinnamiseks pidi kass veits siiski mööda ust üles ronima. Millest annavad ka tunnistust kraaped uksel. Kui nüüd järele mõelda, siis omaette creepy oleks olnud ka pahaaimamatult kohale saabuda ja kontekstivabalt seda äraküünistatud ust näha.

Teise hoone räästas elavad varblased, mesimummud panevad vups ja vups seina sisse, iga jumala hommik pean ma kempsu minnes alustuseks strateegilisest avast ämblikuvõrgu (eelistatavalt koos ämblikuga) eemaldama ja dušikabiini alt on aegajalt kosta rähklemist ja vaikset mörinat (kahtlustan nüüd sedasama kassi, halvemal juhul koos perega). Ja ma ei tea, millal see kägu magab, sest öösel kell kolm või päeval kell kaks või õhtul kell kümme igatahes mitte. Väga ajakohane oleks see kõik liigitada koroona ajal popiks saanud “Loodus ravib ennast ja võtab üle” meemiks (luiged Veneetsias, mõrvarherilased Washingtonis, delfiinid Kopli lahes), aga tegelikult on siiski tegemist üsna tavapärase asjade käiguga (kuigi jah, hommikupoolikul teise korruse aknasse viskuv tundmatu kass kvalifitseerub siiski kõrvalekaldeks, ma arvan). Eelmisel aastal olid varblased kasutanud oksaauke sauna laudises, et seina sisse pesad teha ja ehitajad, kes olid lisaülesandeks saanud aukude kinnipanemise, pidid ära ootama pesitsushooaja lõpu, et mitte kedagi sinna sisse müürida. Rääkimata igasügisestest rookatuseteemalistest “zajats – volk” tüüpi mõttemängudest nugisega.

Kui te juba küsisite, siis kõige rohkem ahistas mind selle kriisi juures asjaolu, et saarele ei saanud (jaa, ma tean, et olen priviligeeritud ja elukauge). Või noh, võib-olla oleks kuidagi ikka saanud, aga siis poleks enam ära saanud. Ja rannamaja pole siiski mõeldud pikemaajaliseks off-season elamiseks. (Pluss ma muidugi ei ole ka seda tüüpi inimene, kes lihtsalt põhimõtte pärast reeglitest kõrvale hiilimise võimalusi otsiks. Ja kuna mul on ju ikkagi auto ja jalad ja kõigi mugavustega kolmetoaline ja kellelegi ei pidanud kodus põhikooli füüsikat õpetama, siis ei olnud ma ju ka Tallinnas ometi kümnel ruutmeetril lõksus). Et siis see, mis ahistas, oli pigem nagu ikkagi see teadmine, et ei saa. Isegi seda, kas katus püsib ja uksed on kinni (sest viimane kord talvel kontrollvisiiti tehes oli üks, mis on 15 aastat täiesti probleemideta täiesti iseseisvalt kinni seisnud, pärani lahti) käis lahke naabrimees igavusest kodanikualgatuse korras kontrollimas.

Nüüd siiski juba rohkem kui nädal aega kohapeal (meeldival kombel kattus avanemine minu lemmikhooajaga — et on nagu juba suvi, aga ei ole ka ja kõik on veel ees ja osad asjad on veel kinni, aga mina olen juba kohal ja valmis) ja vaatamata valitsevale suhtelisele skaalale, mille järgi oli laupäev sotsiaalses mõttes täitsa metsik päev, sest vestlesin näostnäkku vähemalt kahe, aga võib-olla lausa kolme inimesega, on olnud siiski päris tegus ja seiklusterohke.

Näiteks olen käinud tervelt kaks korda joogas (mis on kaks korda rohkem kui kogu varasema elu jooksul kokku, asjaolu, mis seletab, miks mul olid teise korra järgsel päeval valusad lihased, mille olemasolust ma varem teadlikki polnud).

Ka olen otsa sõitnud ühele pardile (ma arvan, et see lind oli part; oli hämar ja olukord möödus kiiresti, eksole). See oli minu rohkem kui kümneaastase juhistaaži juures üldse alles teine kord kellelegi otsa sõita ja esimene kord kui ma täitsa kindlasti kellelegi otsa sõitsin (esiklaasil oli selle tõestuseks pärast suur märg plekk). Esimene kord oli siis kui mul oli juhtimisõigus olnud kaks kuud ja ma olude sunnil USAs Uus-Inglismaal rendiautoga 600 km maha pidin sõitma. Teeservad olid paksult megasuuri halle oravaid täis ja lõpuks ma neist ühe (kes lähenes hirmsa hooga paremalt, käbi suus) ilmselt ka alla ajasin. Samas, peale vankumatu usu füüsikaseadustesse pole mul siiski mingit muud tõestust, et orav päriselt ka auto rataste alla jäi. Õhtul tolle päeva ööbimiskohta jõudes rääkis sealne omanik Diane vahva loo sellest, kuidas tal ükskord töökojas jänesejuppe auto radiaatorist välja korjati. Eelmisel nädalal oli part igatahes hämaral külamaanteel ennast keset teed sisse seadnud ja vaevus sealt lahkuma asutama, noh, saatuslikult liiga hilja. Jooga ei ole seda tüüpi, mis otseselt ka mu karmaküsimustega tegeleks ja üldiselt ma loen selle asjaolu positiivseks, aga antud olukorra valguses nagu igaks juhuks natuke ehk võiks.

Kulinaarsed elamused on olnud vahelduvad ent kurta siiski ei saa. Eelmisel nädalal näiteks jätsin päeval, mil menüüs pidi olema supp, puljongikuubikud ostmata. Vältimaks uut 30-kilomeetrist poeringi vaatasin üle olemasolevad suvilavarud ja leidsingi riiulist vajalikud kuubikud. Kokandushuvilistele ja muidu seikluslikuma loomuga inimestele nüüd siis teadmiseks, et viis aastat tagasi aegunud puljongikuubikud on tarbimiseks täiesti okei (nii meditsiiniliselt kui moraalselt).

Teisestküljest jällegi on saanud otse suitsuahjust tulnud tuulehaugi. Saareperioodi alguses gastrolli teinud sisserändajast ameerika sõbranna, kelle kunagiseks esimeseks impulsiks Eestit külastada oli John Oliveri saatelõik, kus toodi visuaalseid paralleele Eesti ja Shreki kuningriigi vahel, teatas kala sisse vaadates, et üha rohkem saab kinnitust, et ta on kolinud muinasjutumaale (sest tuulehaugi rohked luud on kõik trendikalt rohekas-sinised).

Ja eelmisel nädalavahetusel avati hooajaks minu lemmikrestoran Ungru, mida ma ju loomulikult pidin kohe külastama, täitsa üksi (broneeringut tehes ajas see asjaolu sealse naisterahva hetkeks täitsa segadusse). Nad süütasid laual küünla ja puha, et ma ennast siiski romantilisemalt tunneksin, aga mulle tundub, et romantikale oleks pigem kaasa aidanud see kui nad ei oleks seda teist tooli juba ennetavalt eemaldades minu kahesest lauast näkkuröökivalt ühest teinud. Aga toit oli jällegi selline, et edetabelikoht ohtu ei sattunud.

Samas passiva poolele läheb ilmselt asjaolu, et muru ei ole ma siiamaani niitnud. Erinevatel põhjustel ja no ega ma tegelt seaduse järgi vist ei tohikski. Mitte et keegi saaks mind hetkel selleks väga ka kohustada või sundida siin, pigem on tegemist sellise pipipiksukkliku (uuh, kus tuli praegu keskkooli lõpukirjandiks ettevalmistumise flashback, seda näidissõna ei ole vist sellest ajast kohanud) enesedistsipliinile üleskutsumisega. Meelespeavälja olen seni jätnud mesilastele ja kuigi lähimat orhideed (hetkel miskine sõrmkäpp, aga ma ei ole piisavalt taimeteadlane, et aru saada, milline; kui tahate oma silmaga näha aasta orhideed 2020, siis olete teretulnud umbes kuu pärast või nii) olen täheldanud naabrimehe heinamaal, siis ametlik ala ulatub siiski ka läbi meie aia.

Niipalju siis selleks korraks jällegi.

Mul on muide siin ka üks poolik fail nimega “Grand Tour vol.3”. Ma ei tea, mis sellega saab. Ühestküljest on minu isiklik tuur kaotanud teatava aktuaalsuse. Teisestküljest on Cornwall muidugi endiselt seal, kus ennegi. Eks vaatab.

Ood terrassile

Hanna kirjutab, et:

Minuarust ei ole ühtegi teist nii selget aastaaegade vahelist eraldusjoont kui see, mis jookseb augusti ja septembri vahelt. Eks see tunne on pigem kõikide kooliaastate algustega kinnistatud ja mitte niivõrd geograafilis-klimaatiline, aga paratamatult tundub hetkel siin suvilaterrassil istudes siiski, et see nädal on veel suvi. Ja järgmisel, kuigi ilmselt olen pärast järjekordset väikest vahelepõiget Tallinnasse ikkagi jällegi siin, enam ei ole. Nädal on sellesmõttes ennast muidugi eeskujulikult üleval pidanud, võimaldades eile isegi (ilmselt viimast korda sel aastal) ka veel oma rannas ujumas käia.

Aga kuna hooaeg on tahes-tahtmata siiski joont alla saamas, siis oleks ehk kohane teha üks selline, noh, ütleme, elustiilipostitus. Et tehtud töö viljadest ka laiemalt rõõmu oleks. Sest viimastel aastatel on siin ikka kõvasti kompunnitud, putitatud ja paradigmat paika pandud. Järgmisel hooajal tuleb miskit veel ette võtta hoonestust ümbritseva džungliga (puhas mõte sellest kurnab mind juba aasta aega ette), aga hoonestust kui sellist võib nagu veidi juba dokumenteerida küll. (Oleksin peaaegu juba kirjutanud, et sellega võib juba uhkeldada küll, aga siis meenus mulle Facebooki tohutu käsitöögrupp, minu pidev rõõmu ja hämmastuse allikas, kuhu keegi aegajalt ikka postitab pildi oma obskuurse kätetööga — helmestest puu lillepotis? heegeldatud sõrmus? — allkirjaks, täiesti imetlusväärselt irooniavabalt, “Sain valmis imeilusa meisterdise”.)

Põhimõtteliselt, ma tahaks loota, et mõneks ajaks saab nüüd ilma mastaapsete ehitus- ja värvimistöödeta. Ma olen siin viis suve asju valgeks värvinud, väikese pausiga eelmisel aastal, kui ma värvisin kogu maja heleroheliseks. Sel suvel tõmbasin nädalaga üle kõrvalhoones oleva sauna eesruumi/külalistetoa. Kohalviibinud vanaema käis aegajalt ukse vahelt sisse vaatamas ja imestas, et ma sellega nii kohusetundlikult varahommikust hilisõhtuni tegelen. Ütlesin talle, et kui ma seda ruttu ei tee, siis varsti ma enam ei viitsi. Triibud seinal on Sandra poolt mõne aasta eest algatatud idee ja teostus, nüüd kõikehõlmava värvimise käigus ma tegin lihtsalt mõned juurde.

Puht paradigmaatiliselt on kõige olulisem innovatsioon siin majapidamises kahtlemata eelmisel aastal valminud terrass. See ei muutnud paradigmat mitte ainult siin majapidamises, vaid käivitas perekonnas lausa terrassilaine, mille viimase väljendusena lasi tädi Lõuna-Eestis maja kõrvalukse treppi renoveerides sellest ka nagu väikest viisi terrassi teha.

Rannamaja terrass on selle 20+ aastase eksistentsi vältel olnud erineva suuruse, kuju ja kontseptsiooniga, aga mitte kunagi päris selline nagu praegu. Enne seda kui meeskond eelmisel suvel siia peale lendas, oli terrass põhimõtteliselt see, mis jäi järele pärast seda kui pehkinud osad ära saeti. Ehk siis majast umbes meetri kaugusele eenduv rinnatis. Nüüd on terrass piirdega ja läbipaistva katusega, nagu selline õues olev lisatuba, mis laiendab rannamaja kasutusvõimalusi eksponentsiaalselt. Sest enne oli nii, et kui sadas vihma, siis olid puhkajad shit out of luck. Aga nüüd saab vaikse kõrbina saatel õues raamatut lugeda. Või, näiteks, blogi trükkida. Briti sisustusajakirjade kiidetud inside/outside living rakendub siin nüüd küll väga sujuvalt. Kuigi, olgem ausad, see leidis siin aset ka varem. Kuna otse uksest enam lausloodusesse ei astu, siis on inside‘i põrand nüüd siiski õhtuks oluliselt vähem outside’iga kaetud.

Terrassi ainukeseks miinuseks võib ehk lugeda asjaolu, et kui miskit nüüd laudade vahelt läbi kukub, siis suht tõenäoliselt see ka sinna aegade lõpuni jääb. Samas on esimese kahe suve jooksul need intsidendid olnud peamiselt sellises iseennast täideviiva ennustuse kategoorias. Paar nädalat tagasi olin juba tükk aega kududes sukavarrast abiks võttes palmikuid keeranud kui tulin meeldivale avastusele, et see ei olegi veel maha kukkunud ja terrassilaudade vahelt alla veerenud. Loetud hetked hiljem oli varras terrasi all. Suve algupoolel tõestas J (6a) ennast tõelise meesterahvana. Pakkusin, et ta võiks terrassipõrandal vildikatega asjatades olla veits ettevaatlik. Mille peale ta pidi loomulikult kohe testima, kas vildikas mahub laudade vahelt läbi. Et siis kui maailmalõpu ärahoidmiseks on kunagi mingil põhjusel vaja lillat vildikat, siis meil trepi all on üks.

Seda trendikat põhimõtet, et ruumid oleksid käepäraselt multifunktsionaalsed ja vajalikku funktsionaalsust arvestades kergesti ümbertõstetavad, on siin ka aegade algusest järgitud. Kasvõi juba sellega, et praktiliselt ühelgi regulaarsel suvitajal ei ole kunagi olnud püsivat ja regulaarset magamiskohta. Kõik seavad ennast sisse seal, kus parasjagu kõige otstarbekam tundub. Viimastel aastatel minul endal nagu veits on regulaarne magamiskoht, aga seda peamiselt sellepärast, et seal ongi tundunud kõige otstarbekam (see on kõige kaugemal üldruumidest, kus mõned inimesed võib-olla tahavad kell 6 hommikul hakata putru keetma). Aga isegi mina olen suve jooksul juba mitmes kohas ööbida jõudnud, sest vahepeal eemaldati ajutiselt mu tavapärase magamistoa katus. Kõik teised pereliikmed jõudsid vist ka vähemalt kahes kohas magada sel suvel ja igal pool on ööbinud ka mõni külaline. Sest kui juba on olemas selline rannamaja, siis tuleb arvestada ka külaliste majutamisega. Seoses viimaste aastate arengutega on mitmekordistunud ka nende nurgataguste hulk, kus on võimalik rohkem või vähem privaatselt magada. Imetabasel kombel leidub ikka veel inimesi, kes ei ole mitte kunagi Hiiumaal käinud või siis tegid seda viimati kaheksanda klassi lõpuekskursioonil. See on eriti imetabane, arvestades kui palju saabujaid on alati praami peal, aga no samas ongi siin ilmselgelt mängus mingi must maagia, sest kogu see rahvas kaob kohe saarele jõudes kusagile ära ja ainuke koht, kus üldse inimesi kohtab, on Kärdla Selveris.

Sellesama multifuktsionaalse ruumikasutuse üks külg on ka see, et ainult ühese kasutusega tehnoloogia on siia saabunud väga visalt ja selle olemasoluga harjumine on nõudnud ikka väikest pingutust. See, et siin on olemas nii föön kui röster on ikka uuema aja areng ja küpsetusahi tuli alles eelmise suve lõpus kui me Sandraga otsustasime võtta saatuse märgina asjaolu, et naabrimees pani Hiiumaa müügigruppi üles oma meie jaoks täiuslikult sobiva ahju. Nüüd on ahi elutoas kapi peal ja Sandra teeb iga kord saabudes põhimõttelisi küpsetisi, lihtsalt sellepärast, et nüüd saab. Sarnase asjaolude kokkulangevuse tagajärjel on viimasel ajal siia lisandunud ka kööginõusid — viimased kaks lainet on tulnud välisüliõpilaste ülejääkidest. Kõigepealt saabus siia aasta Eestis õppinud kreeka sõbra Alexi kraam ja aasta hiljem asjad, mida ma ise pärast Hollandi avantüüri ei raatsinud lihtsalt minema visata.

Ja siis on mul veel selline komme, et kui ma külastan mõnda teist saart, siis ma toon sealt midagi kaasa sellele saarele siin. Minu voodi kohal olevad pildid on Barbadoselt ja Key Westist, elutoariiulis on kauss Maltalt ja seinas Victoria ja Alberti muuseumi poest hangitud Constable’i repro.

Üldiselt on majapidamisse asjade hankimisega minuarust see lugu, et parem oleks kui seda saaks teha kuidagi nagu aeglaselt. Alati see kahjuks ei ole võimalik, aga asjade aeglaselt hankimisel on juba see boonus, et päris tihti saab niimoodi selgeks, et mingeid asju, mis esimesel hetkel tundusid jube ägedad, ei ole tegelikult üldse vaja. Minul endal on asjade hankimisel veel see lisakiiks, et mulle meeldib kui kõikidel asjadel on oma koht, mis on juba nende hankimise hetkel teada. Need asjad ei pea kogu aeg selles kohas olema, kogu mu perekond võib ilmselt kinnitada, et tohutust ordnungist majapidamises ei ole ma kunagi osanud suurt lugu pidada, aga vajadusel on kerge vaevaga võimalik saavutada teatav minimalism. Seesama soodumus oli ilmselt ka põhjus, miks üks esimesi uue aja uusi rajatisi rannamaja hoovis oli kuur. Enne seda oli muruniiduk saunas ja päevitustoolid elutoas. Võeh.

Mõnikord läheb asjadega aga hoopis nii, et kui kõik on skandinaavia rannamaja stiilis valgeks värvitud ja paika pandud, ei sobi vana hiirtest näritud tumepruun diivan enam mitte mingi nipiga. Suure mööbli väljavahetamisega marginaalsetes lokatsioonides käivad paratamatult kaasas teatavad logistikaprobleemid. Antud juhul siis esiteks, et kuidas uus diivan üle mere saab. Ja teiseks, et kuidas vana diivan eest ära saab. Diivanite saareletoimetajana on ennast siin iga paari aasta tagant tõestanud on24, kelle teenuseid ka seekord kasutasin. Aga umbes hetk pärast seda kui olin täitnud nende veebivormi ja laia joonega teatanud, et olen nende saarele saabumise päeval ükskõik, mis kell neid valmis vastu võtma, selgus, et ma pean tolleks päevaks hoopis riigist lahkuma. Õnneks lubas nagunii kohal viibiva ehitusbrigaadi ülem diivani ise vastu võtta ja lisaboonusena ka vana minema viia. Kui tolle päeva hilisõhtul lõpuks ise saarele jõudsin, olid saabunud diivan ja tugitool toas ja lisaks oli neilt ümbert võetud ka pakend, mis oli ka minema viidud (ja ehitustööde käigus eemaldatud vanad lauad olid juppideks saetud ja ka riita laotud). Järgmisel nädalal kohtasin ehitusbrigaadi ülemat laeva peal ja alles siis mainis ta nagu muuseas, et saabunud diivan ei olnud mingi nipiga uksest sisse mahtunud, mistõttu nad olid eemaldanud maja akna ja selle sealtkaudu sisse tõstnud. NBD.

Ja no nii olengi ise endale kujundanud keskkonna, kus ma olen kõige tehtuga täiesti piisavalt rahul, et mitte tahta käest lasta võimalust siin võimalikult palju aega veeta. Varsti muidugi saabub see hooajaline murdepunkt, kus põrandaküttega vannituba üksi kaalub selle kõige juba üles. Juba praegu on rannaküla  üsna hõredalt asustatud. Sellega seoses, mulle tundub, et sellises piirkonnas nagu meil siin, võiks sügisene lambikustutamisteenus täitsa nõutud kraam olla. Täna jälle möödasõites vaatasin, et ühed on õuetule lahkudes põlema jätnud. Eelmisel aastal irvitasin naabrimehe üle, kelle muidu kottpimeda maja küljes säras balkonituli päeval ja öösel. Ja siis pidin järgmisel nädalal ise kaaluma, kas kirjutada talle Facebookis, et kui ta peaks lähiajal minema enda oma ära kustutama, siis kas saaks ka meie juurest läbi astuda ja kõrvalukse kohal oleva kustu panna. Tuld, mis on õhtul hoovi valgustama jäänud ju hommikul enam ei pane tähele ja lahkumine on iga kord nagunii selline meeletu rapsimine, et lahkumisrutiinist väljapoole jäävatele pisiasjadele enam vajalikku tähelepanu ei jätku.

 

 

Läbiastujad

Hanna kirjutab, et:

Vahel tuleb tõesti selline tunne, et võib-olla peaks suvel tegema ka midagi muud kui Hiiumaale tulema. Facebook teatab, et Need-ja-Need on huvitatud seitsmekümnest saabuvast sündmusest ja keegi postitab kauni loodusvaate kuppelmaastikust või villa balkonilt Itaalias ja no siis tekib selline mõte, et kas ei peaks siis ise ka… Aga siis astud pärast kümnekuulist pausi sisse kohaliku, seletamatult erkrohelist tooni võõbatud raamatukogu uksest ja rõõmus väike vanaproua tervitab sind hüüatusega “Näed, kellelgi on puhkus alanud!” ja rohkem nagu polegi midagi vaja enda tutvustamiseks öelda. (Seda ka ei hakka seletama, et ma olen vabakutseline ja mul ei ole puhkust — on ainult tööalaselt vähem- ja rohkemärevad eluperioodid).

Et siis kõik on korras, nii sotsiaalses kui kultuurilises mõttes. Et isegi kui vihma sajab või on sitaks külm (nagu täna), siis märgatavat puudust millestki ei ole. Ahju saab juba tükk aega maja endaga kütta (viimasel ajal on mitmed jupid vahetamisse läinud ja originaaljupid puuriida moodustanud), saunaahju lausa väärispuiduga, mis meil siin maja ümber tõusvas tempos maha langema kipub, nii et korstnast tuleb õllekapa ja džinntooniku lõhna. Terrassile hankisin ma sellise tugitooli, kust ei olegi nagu soovi eriti üles tõusta kui sinna juba hommmikukohvi joomiseks maha istutud sai ja kui seal juba mõnda aega istutud on, siis ega sealt enam nagu eriti kergesti üles ei saa ka.

Ja no sotsiaalsest küljest rääkides, siis ega eriti ei ole olnud sel suvel ka võimalust ennast ülemääraselt isoleerituna tunda. Esiteks tundub, et loomi ja muid elusolendeid kotib üha vähem see, et inimesed ka siin saare peal tegutsevad ja oma asja üritavad ajada. Alustades sellest, et terve suve esimese poole oli ämblik igaks jumala hommikuks teinud võrgu risti üle välipeldiku istumiseaugu, hoolimata sellest, mitu korda teda suure kaarega peldikust välja visatud sai. Kohalike õueämblike vastu on mul üldiselt suur sümpaatia, mõnikord nad lihtsalt kipuvad siin oma niigi suhteliselt laiu volitusi ületama.

Auto eest ja tagant on läbi tormanud lugematul hulgal pudulojuseid, sarvedega ja sarvedeta kitsi, oravaid, rebaseid ja üks öine siil, kes arendas oma olematu jalapikkuse juures väga muljetavaldavat tempot. Kahe rebasega saavutasin ka otsese silmsideme, ühega neist siis kui auto pidurilitsumise järel temast umbes 40 sentimeetri kaugusel pidama sain. Tema silmavaates peegeldus täpselt seesama “No kuulge!” emotsioon, mida mina tundsin. Juunis olin ühekorra esiti suht veendunud, et näen känguru eemale kalpsamas, aga sain siis ka ise aru, et hoolimata hämmastavast välisest sarnasusest on tõenäoliselt tegemist siiski jänesega. Jäneseid nägin viimati sellistes kogustes too talv selle sajandi koidukumas kui ma Põhja-Haagas Helsinki ülikooli ühikas elasin ja nad varahommikuti mu akna taga suuri prügikaste revideerimas käisid. Ja no nii lähedalt kui sel suvel siin, ei õnnestunud mul nendega ka tooaeg kokku puutuda. Sest juuli lõpus tulin parasjagu ujumast, keerasin ümber nurga hoovi ja…

No karjusin jah, noh. Konkreetsemalt, hüüatasin “Issand!”, sest mul tõesti puudus varasem kogemus täie hooga ja suure müdinaga minu suunas jooksva jänesega.

Hiliskevadel silkas minu silme ees terrassi alla ka suhteliselt algaja välimusega nugis, mis andis aimu sellest, et veidi aja pärast tuleb ilmselt jälle ühendust võtta härraga, kellel on saanud juba traditsiooniks igal kevadel meil siin katust fluffimas käia. Ennetavalt võib öelda, et paar päeva tagasi tekkis tõesti vajadus katusemehega ükshetk jällegi ühendust võtta. Samas tuleb tunnistada, et kui esimesel aastal pärast uue katuse valmimist ajasid need nugiste katusesse augunärimise katsetused mind sitaks närvi, nii esteetilistel kui finantsilistel põhjustel kui puhtalt niitvast ohvritundest ja eelmisel aastal võttis vahepeal äratasandatud katuse uuesti ülesraadamine ka nagu väikestviisi ropendama, siis seekord ei suutnud ma hommikul katuses tuttavaid püstisi kõrretuuste nähes erutuda oluliselt rohkem kui õlakehituseks vajalik. Sellesmõttes, et tellisin endale netipoest ema poolt väljaguugeldatud nugisepeletamise vurtsu ikka ära ja vurtustasin sellega need kohad täis, kuhu ulatusin. Aga kolm aastat katusevaatlusi on tekitanud teatava perspektiivi. Ja meelrahu/kahjurõõmu tekitamiseks võin vahepeal käia vaatamas naabrimehe koledat rookatust, millest on sel hooajal terve vintskapialune välja libisenud.

Härrade nimekiri, kes siit spetsiifiliste ülesannete täitmiseks aegajalt läbi astuvad, tundub täienevat iga aastaga. Sel aastal näiteks käisid kaks tükki sauna katust vahetamas, tõstsid selleks tarbeks sauna küljes kasvava tohutu viinapuu katuselt maha ja asetasid ta külgepidi läbi õhu majast sauna minevale soojaveetorule. Mistõttu käis veidi hiljem veel üks mees ja vahetas ära torud. Neljanda mehe leidis ema jaanipäeval kohalikust rannast. Või noh, õigem oleks vist öelda, et tema leidis ema. Ta oli hilisel jaanihommikul saabunud koos naise ja lapsega randa, jalutas seal ringi, soni peas ja kokteiliklaas käes, ja tegi erinevate inimestega juttu. Pärast seda kui ta oli palumata ja lahkelt ära rääkinud kogu oma eluloo ja maailmavaated, said nad kokkuleppele, et ta viib minema meil kolm aastat välja peal hunnikus olnud vana katuse roo. Kuhu viis või mis sellega tegi, ei tea. Järgmisel nädalal tuleb veel üks, korstnaid pühkima.

Aga ei, põhimõtteliselt on ainuke probleem, isegi kui oled teinud teadliku otsuse suve mitte kusagil mujal raiskama hakata, siiski see, et, noh, jube ruttu saab otsa. Et just nagu algas ja paar korda oli isegi täitsa palav, aga nüüd teevad linnud suure pröökamise saatel juba kolmnurgaharjutusi ja pihlakad on punased. Mulle ei olegi tingimata vaja, et päike lagipähe lajataks, tahaks lihtsalt, et mu suvi kestaks kauem kui see kaks nädalat, mis mul Euroopa Liidu töögraafiku ja kohalike geograafilisklimaatiliste eripärade vahelt välja pigistada õnnestub. Mistõttu kaalun siin tõsiselt minna välisreisile näiteks septembri lõpus, perioodil, mis on siinkandis tihtipeale tuntud kui “sitt ja perse”, mitmel pool mujal Euroopas (ja vähemalt ühe kogemuse järgi ka näiteks Uus-Inglismaal) aga kui “hooaja lõpp.” Mul üldiselt ei ole kohalikule kliimale liiga palju pretensioone, mulle meeldib villastes sokkides ja tekkikeritult teleka ees teed juua sama palju kui igale teisele kapiromantikule, aga kas oleks tõesti liiga palju palutud, et siin ka oleks septembri lõpp tuntud kui “hooaja lõpp”?

Nagu näete, ei ole ma ülemääraselt hakanud tähelepanu pöörama sellele, et minu eelmisest blogisissekandest on möödunud rohkem kui aasta, sest noh, mulle tundub nagu oleks ma seda juba kunagi varem teinud ja ei taha ennast liialt kordama hakata. Loodetavasti siis järgmine varem kui aastapärast, aga ma lubama midagi igaks juhuks ei hakka.

Suvejuttu

Sandra kirjutab, et:

Okei okei, ma saan aru, et nii pole ilus. Et pead siis blogi või ei, aga korra aasta jooksul kirjutamine on ka nõme. Et mis sa sellega siis nüüd öelda tahad. Tegelikult vastus on lihtne. Ma olen Hiiumaal ja siin on nagu mingi kirjanike loominguparadiis, mu meelest. Et kui ma oleks kirjanik, siis ma istuks siin põõsas, laseks end sääskedel sõelapõhjaks järada, vitsutaks tuulehaugi ja maasikat vaheldumisi nagu mu üheaastane poeg ja muudkui vuhaks trükkida. Aga ma pole kirjanik ja poeg igatahes on sellises parajas eas, et rahus mul põõsas istuda ka ei laseks, seega tuli mingi tabamus mul praegu nagu välk tumehallist taevast siia saunaruumi, kus Noorprints suure õiendamise saatel raskesse unne vajus, ja ma mõtlesin, et nokin telefonis veidi trükkida. Väga ebakirjanikulik, tean.

Olen blogimaastikust üsna irdunud. Tean, et vahepeal on toimunud seal ka jõukatsumine. Ma ei suuda hetkel meenutada, kas ma kellelegi ka häält andsin, aga vähemalt korra olen selle ürituse lehel käinud küll. Enamike võidublogisid ma üldse ei tea, sest need kuulsad gigandid vist sel aastal üldse ei osalenud või olid korralduskomitees või ei teagi. Seevastu FB blogipostituste grupis ma siiski olen ja vahepeal mõne postituse lahti ka võtan, olenemata, kas sellist üldse varasemast ajast tean. Ja nii juhtus ka praegu ja sellest tulenevalt mul tekkis kirjasoon endalegi peale.

Üheaastane samas arvas, et tunnist ajast jaaniunest jagus ja keset täiesti sügavat paksu nohinat hüppas just oma reisivoodi najale püsti nagu elektrilöögist vaevatud ja vaatas mulle punnis silmadega otsa justkui küsides, et kas ma tõesti uinusin, anteeksi! Polnud plaanis!

Võib olla tõesti talle tunnist piisas, sest tema oli see, kes südamerahus terve öö magas, erinevalt ülejäänutest kohalikest magalaelanikest. Resideerume hetkel perega suvekodu saunamajas, kus kogu esimene korrus on voodiks polsterdatud. Mina lahtikäival diivanil, ühene selle külgemööda jooksvas reisivoodis ja kuuene omakorda selle kõrval madratsil. Viimasel kahel ööl on ühele inimesele sobivas voodis olnud ka hr abikaasa, mis on meis mõlemas teravaid emotsioone esile kutsunud, sest ma olen seda voodit juba 4 ööd ilma TEMATA harjunud kasutama. Kui eile kl 23 silma looja lasin, hakkas kuskilt kostma korralik tümakas nagu Tallinnas Uue-Maailma kuni Ülemiste kandis kui ALeCoq areenil mõni maailmakuulus esineja kontserti annab. Suht ebaaus, sest üldiselt tuleb inimhing siia kadakarägastikku just ülimat vaikust nautima. Kahtlustasin, et tümm tuleb ca 1km kauguselt talust, kus eile valget limusiini nägin, sest juba see, et siin mere ääres ürgsete kadakate vahel on valge limusiin, on juba täiesti raudselt igasugu teooriaid tekitav. Kui täna ülikitsal kraavivahelisel autoteel kurvi tagant sirge peale jõudsin ja nägin samast talust väljunud mootorrataste ja autode kolonni vastu sõitmas (ja korra ehmatusest röögatasin), oli pilt selge. Kui see tümakateema ikkagi lõppes ära mingiks selliseks ajaks kui hakkas jälle valgemaks minema, siis ärkas üles kuuene, kes ei hakanud asja pikemalt sisse juhatama kui et puhkes nutma oma äsjatunnistanud õudsast unenäost ja kuna olin ise napilt jõudnud sügavamatesse unekihtidesse, siis võimaliku tulemuseta lohutamise asemel kamandasin ka TEMA ruttu meie voodisse, mis omakorda lõppes hommikul järjekordse sõnasõjaga hr abikaasaga, et kummal oli halvem magada. Kas temal, kes oli vastu seina litsutud ja sai magada vaid ühel küljel või minul, kes pidi leppima poole tekiga ja kui tahtsin selili magada (sest puusad valutasid külili olemisest), siis vaid tingimusel, et voodist lahkuv vasak käsi oleks mu enda tagumiku all kinni. Ja seeläbi ka sureks. Puhkus, eks.

Ei tea, mis jama on, aga halvad unenäod on kuueaastast kimbutanud juba mitmel ööl. Kuigi esimesel hommikul ärkas ta õndsalt üles ja tunnistas, et nägi pikalt unes multikat ja on väga tänulik. Siin on see multikateema seetõttu rõhutatud, et internetti selle jaoks ei jagata ja televiisoris on vabalevi, seega ei mingeid järelvaatamisi. Kui juhtud olema multikavalmis Etv2 hommikuse või õhtuse programmi ajal, siis palun väga. Muidu no-go. Selle asemel oleme pigem pikalt hommikuti maganud, õhtuti õe ja lastega erinevaid randu külastanud. Tundub tervislik.

Söögikohtade osas meil väga pikka nimekirja seekord ette näidata pole kuna esiteks on meil eelmisel suvel naabrilt ostetud ahju abil saare kodune toitlustus jõudnud täiesti uuele tasemele (varasema gaasipliidi ja grilli kõrval), nt nagu: ahjukartul! 😮 Ja teiseks mind on juba nii palju, et kulukas on ka. Üheaastane sööb tuugalt kaks korda rohkem kui kuueaastane. Aga siiski nädala jooksul oleme korra sattunud neljapäevasesse pop-up kohvikusse Hõng Kassaris, sest see on mu saare lemmik oma suurepärase taimetoiduvalikuga (koorene spinatipasta, oreo tort, kaneelisaiad – all vegan). Linnumäe restos testisin Beyond Meat burgerit, aga see taimevalgust tehtud kotlet oli nii lihasarnane, et lõpetamata ta mul jäigi. Täna saime härraga osa ka korraliku annuse Hiiu Teeninduskultuurist, millest võib igal suvel kirjutada omaette lektüüri, ühes Kassaris pikalttegutsevas ettevõttes, mis kohati nimetab end restoraniks, samas kui oled veidi lauas istunud ja ettekandja menüü toob ja mainib, et neil on MUIDU teenindus letist, siis hakkasid kohe igasugu kahtlused tekkima. Nt miks on hinnad nii kõrged kui pubistiilis letijärtsus ootama pead, miks selgub toidusaabudes, et ka kahvel-nuga on vaja ise võtta kui need ei asu isegi mitte 10m kaugusel tollest eelnimetatud letist, miks kahvel-nuga tuuakse lõpuks kandikul kenasti salhvrätile asetatult, aga seda salhvrätti sulle kasutamiseks ei jäeta ja lõpetuseks, mille paganaga õigustada restoranis Fanta pakkumist kaheliitrisest pudelist, kust mullikrööm oli lahkunud ilmselt juba eilaste klientide ajal. 2.50€ eest. Noh, ma võtsin kohe alguses asja Hiiu Teeninduskultuurist lähtuvalt, aga härra oli kohe pikalt kuri. Samas toit oli umbehää. Kahju, et ei tihka enam nautima minna. Ja näe, sai rahulikult tippi mitte jätta. Letiteenindus ju.

Aga et nõnda kurbadel toonidel ei lõpetaks, siis tore on ka ikka enamjaolt. Kärdlasse on tehtud uus tutikas seikluspark (kus ma küll põmst kahest jäsemest verdtilkuvate haavadega lõpetasin ja ühele jäsemele meetrised sinikad skoorisin, aga noh. Omavastutus ju. Neljas jäse sai uue ahjuga põletushaava :D) ; ilm ja merevesi on olnud imeliselt täiuslik; ja lapsed on olnud suht vähetüütud (ja selle võrra muidugi palju armsad).

Õe tehtud klõps Suursadama mmmõnusal biitšil

Most folks’ lives

Hanna kirjutab, et:

Ikka tuleb aegajalt siin ja seal jutuks see, kuidas inimesed sotsiaalmeedias ja blogides teevad oma elud ilusamaks kui need ehk tegelikult igapäevaselt on. Et ainult kordaminekud ja ei mingeid topeltlõugu ja isegi kui on millegi üle kaevata, siis tehakse seda humblebrag vormis. Noh, et maja on meil kahjuks nii suur, et ma pidevalt kaotan oma kullast iPadi sinna ära. Või et juuksur kaebab alati, et mul on nii paksud juuksed, et käärid lähevad nüriks.

Ma tean, et osasid inimesi õudsalt ärritab see väike silmamoondus, aga ma pean tunnistama, et mind üldiselt mitte. Nii kaugele ei tasuks nüüd muidugi minna, et lavastad endale vähi ja siis lavastad ennast sellest terveks, aga väike utreering on minuarust küll täiesti okei. Esiteks juba sellepärast, et ma ise ei viitsi neid üksikasjalikke naturaalseid heietusi lugeda (vähe sellest, et mul puudub interneti-ajastule kohaselt vajalik keskendumisvõime, sellised heietused kipuvad paratamatult olema kas otsatu hala või siis tüütu epistel) või vaadata instagrami-lugusid sellest, milline perekonna hommikupuder tegelikult välja nägi. Teiseks tundub mulle isiklikult veider see impulss kogu oma elu niimoodi labaste üksikasjade ja väikekodanlike südamevaludeni vaatamiseks välja panna. Selline vabatahlik soov kontroll oma isikliku narratiivi üle lihtsalt käest lasta on minu jaoks täiesti loomuvastane.

(Kui peaks nüüd tekkima küsimus, et kui palju minu enda poolt siia postitatust on ilukirjandus, siis ühtegi lugu välja mõelnud ma ei ole, aga ma ei saa ka vanduda, et kõik päris täpselt niimoodi juhtus. Eksole.)

Küll aga hakkavad mind need kaunilt lahtirulluvad elud häirima siis kui iseenda omas ekskremendid suuremal või vähemal määral ventikat tabavad. Mida nad ju paratamatult teatud regulaarsusega tegema peavad. Mitte siis niivõrd kadedusest või et ma kuidagi järsku hakkaksin uskuma, et erinevalt minu omast teiste elud ongi maagiliselt isekulgevad ja kurat neid võtku. Lihtsalt kõik see ilu internetis muutub järsku valusaks meenutuseks sellest, et ma olen (loodetavasti ajutiselt) minetanud võime uskuda, et elu võib ka päriselt selline olla. Minu oma siis, konkreetselt. Et noh, praegu pole, aga ükskord võiks.

Mulle tegelt jubedalt meeldiks kui elu saavutaks mõnikord sellise stabiilsuse, et ei oleks pidevalt mingit juba käimasolevat kriisi vaja lahendada või mõneks tulevaseks kriisiks valmistuda. Ma tean, et mind paremini tundvatele inimestele võib see tulla väikestviisi šokina, aga mul tegelikult suurema osa ajast puudub igasugune impulss midagi materiaalselt produktiivset teha. Sellesmõttes, et kui sa oled hakkama saanud millegi sellisega, mille puhul sul varem polnud aimugi, et sa seda oskad või suudad või siis operatiivselt seljatanud mingi ootamatult esilekerkinud ebameeldivuse, on eduelamus muidugi peadpööritav ja võimas. Aga mulle ausaltöeldes täiesti piisab teadmisest, et ma olen võimeline seda või teist probleemi lahendama.  Noh, et ma ei saa küll päris hästi aru, miks just meesterahvas perekonnas on ainuvastutav selle eest, et need liistud viis aastat pärast sissekolimist ikka veel esikunurgas seinapanemist ootavad (kui just ei ole tegemist üldise tööjaotuse küsimusega), aga samas ei ole mul ka mingit sisemist tungi pidevalt korstnaid pühkida, torusid parandada või võsa langetada.

Ja üldse ma eelistaksin, et kui need torud juba ükskord paigaldatud said, siis ma võiks edaspidises elus (pmtst igavesti) selle peale loota, et kraani avades kõik see vesi, mis sealt kraanikaussi peaks voolama seda ka sajaprotsendiliselt teeb (mitte, et ma mõne hetke pärast leian ennast murettekitava kiirusega kasvavast lombist). Ja see, et ma pidin Hiiumaal oma valge käega ära vahetama saunasegisti, mis alles eelmisel kevadel vahetatud sai ikka konkreetselt riivas mu tundeid päris sügavalt.

Kompromissina oleksin ma valmis probleemid lahendama ka nende pihta raha loopides, aga seda saaksin ma rahulikult teha ainult siis, kui oleks nii palju raha, et probleemilahendamine endast varalisse seisu  mitte mingit märki maha ei jätaks (nagu ma juba kunagi varem olen märkinud, olen ma laisk, aga kitsi). Ja no see probleemilahendamine peaks siis käima ikkagi sellel tasemel, et keegi läbib minu elu sobiva inetrvalliga minu ees (noh, nagu need arhailised reeglid autosõidu kohta) ja tegeleb kõigi väljavupsavate väikekodanlike tüütuste ja harilike igapäevakatastroofidega juba enne kui nad minu teadvusse jõuavad. Ehk siis, I have missed my calling as a gazillionaire.

Eelmisel nädalal avanes Hiiumaal mulle kohe alustuseks selline vaatepilt:

Meil on minu isikliku tädiga, kes Lõuna-Eestis perekonnaajaloolise taluhoonestusega võitlemise mõned aastad tagasi käsile võttis, spontaanselt moodustunud selline loodusepoolse mõnitamise käes kannatajate toetusgrupp, kuhu ma selle järjekordse nörrituse kohe ära kaebasin. Tädi saatis vastu pildi oma vannitoa põrandast, mis oli suht tihkelt täis erinevaid kastruleid ja ämbreid, mille ta pärast vee torudesse laskmist oli kiiresti kokku otsima pidanud. Tema seekord võitis, kuigi mulle tundub, et mõttetute tööde edetabelis on ühe ja sama puuriida kaks korda ladumine siiski suht kõrgel kohal. (Ja olukorrale lisas pikantsust asjaolu, et koos puuriidaga oli alla sadanud ka jahimees Viktori sügisel sinna otsa asetatud nugisepüüdmise kast, kuhu ta oli nugisele kingiks asetanud ka ühe kanamuna. Nugis ei olnud muna tahtnud, mistõttu tahtis kukkumisest kannatadasaanud muna nüüd paari meetri raadiusesse sattunud inimesel silmanägemise võtta.)

Ma nagu mäletaks, et veel mitte väga ammu juhtus tihtipeale seda, et Hiiumaale saabudes tõmbasid võrkkiige selleks ettenähtud kohta üles ja pärast seda oli ainult sealt mitte väljakukkumise vaev. Sellist asja juhtus lausa tervel real järjestikkustel saarekülastustel. Ja ma ei teagi, kas täieliku kannapöörde taga on see, et head ajad ongi möödas (ütleb ta fatalistliku ohkega) või siis asjaolu, et kunagi seal vahepeal sai minust Omanik.

Selleks peab ilmselt olema kinnisvaraomanik, konkreetsemalt ilmselt majaomanik ja no eriti puumajaomanik (sest noh, pmtst hetkest kui ta varrelt raiutakse, algab puidu allakäik), et mõista seda staatusega kaasnevat teatud spetsiifilist neuroosi. Kui ennast teadlikult ja rangelt korrale ei kutsu, siis paneb see pidevalt valdustes ringi vaatama pilguga, mis mitte ainult tuvastab selle, mis parasjagu lekib, mädaneb või murdub, vaid otsib ka asju, mis lähemas või kaugemas tulevikus seda kõike tegema võivad hakata. Ja no mina isiklikult olen sellise pinge jaoks liiga tšill inimene. Kõige ruineerivam ongi muidugi alati hooaja esimene saarekülastus, sest lisaks sellele, et midagi on talvega kusagilt alla kukkunud, läbi läinud või ära vettinud, on ju ka külm, lumine ja/või mudane. Aga ma hakkan siiski vaikselt mõistma, miks isa, kes ometigi oli suure osa sealsetest asjadest oma käega valmis meisterdanud ja kellelt seetõttu oleks oodanud sellist keskmisest suuremat emotsionaalset investeeritust nende asjade jätkusuutlikkusse, viimastel aegadel suht alla andis – see pidev looduse ja aja pealetung on päris kurnav.

Kõige selle porisemise juures ma muidugi annan endale aru, et inimesel, kellel on oma rannamaja saarel, ei ole tegelikult võib-olla elus kõige hullemini läinud. Lihtsalt miks, oh, miks on nii, et kui sa oled juba suht lähedale jõunud sellele Pinteresti-ideaalile ühes nurgas, hakkab teine nurk koost lagunema? Ma arvan, et ainuke lahendus sellele frustratsile on torutangid korraks käest asetada ja ise endale käepäraste vahenditega veits glamuuri teha. Aprilli alguses, nädal pärast seda kui rannamaja enneolematuid laupäevaõhtuseid toruprobleeme olid väikese vahega lahendamas käinud õnneliku juhusena oma külas leidunud torumeestest isa ja poeg (praegu olen liiga pikalt seletama jäänud, aga tuletage mulle meelde, et ma ükskord võtaks põhjalikumalt teemaks selle lõputu jada mehi+kvalifitseerijaid — Viktor jahimees, Igor ehitaja jne. — kelle üksiku naisterahva telefonist leida võib; mu ema telefon on sellemõttes veel oluliselt impressiivsem kui minu oma, aga eks ma olengi suure osa nendest tema käest saanud), sattusin ma teel ühelt töölt teisele pooljuhuslikult nädalavahetuseks Pariisi. Jalutasin Montmartre’il ja Luksemburgi aias ja selles misiganes piirkonnas, mis on Luksemburgi aia ja Invaliidide vahel. Keerasin spontaanselt väikesesse kogukonnaparki, lugesin pingil raamatut, kõrval pidasid expatid laste sünnipäevapiknikku. Käisin laupäeva õhtul Chatelet’is jazzkontserdil, öösel tagasi tulles võtsin hotelli kõrvalt krepiputkast väikse oote. Pühapäeva hommikul sõin jõe ääres aeglase hilise hommikusöögi.

 

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Sellesmõttes hakkas nagu ka parem, et nägi oma silmaga, kuidas inimesed elavad päris mõnusat igapäevaelu. Ja kui ise teha natukenegi neid asju, millest muidu ainult raamatust loed, siis see aitab päris hästi jälle koguda seda mugavat illusioonipolstrit, mis lubab uskuda, et tegelt on kõik võimalik. Ka selline elu, mis kulgeb easy as a breeze. 

Hiiumaal on nüüdseks projektile peale lennanud Aivar, ehitaja.

Mis puudutab saarel käimist

Sandra kirjutab, et:

Mul on selline tunne, et me õega inspireerime üksteist. Ma ei saa küll tema poolelt nii kindel olla, aga mul on ikkagi tunne, et asi on kahepoolne. Me küll tegeleme erinevate asjadega, tahes maailmale anda erinevaid sõnumeid, aga minu meelest need avalduvad kuidagi eriti magusalt kui oleme koos.

Eriti, mis puudutab saarel käimist…

Sai see luuk nüüd avatud jälle. Sõitsin esimest korda ka kuulsate uute praamidega Tiiu ja Leiger (ja ei saanud tagasiteel teisele laevale astudes sugugi aru, kuidas nad on ühe ööpäevaga kogu lastetoa varustuse välja vahetanud – see lihtsalt oli teine täpselt samasugune laev). Minnes sai tehtud sotsiaalmeedia postitus, mille peale selgus, et sama praamiga tuleb tagasi üks Tallinna padruuga, et on parasjagu saarel praamijärtsus ootamas. Tore, et muidu pole üldse mahti kokku saada, aga siis praamist väljudes ja pingsalt autode rivi jõllitades, tabasin õige auto ära, mispeale me mõlemad väga suure naeratuse saatel ja intensiivselt lehvitades üksteise ikka ära nägime. Suisa piinlik ju, et viimati kohtusime veebruaris. Aga sama palju oli see naljakas ka.

Praami peal veetsin suurema osa aja kolmandal korrusel, kus on sisuliselt ainult lastetoa rahvas ja õuetekk. Kuna päris hooaeg veel alanud pole, siis saime kogu selle korruse endile. See on mu meelest väga vahva, et erinevalt varasematest laevadest, saab aktiivsete ja lärmakate lastega olla nüüd teistest (sööjatest ja magajatest) eraldi kohas. Samas ma pole päris kindel, et on viisakas tulla ekskursioonile nagu üks härra ja proua parasjagu tegid, seda ruumi üle vaatama ja: “Ah-ah siin on ainult see lastenurk. No siia me siis kindlasti rohkem ei tule!”…. Selge see, et ma ka ilma Troonipärijata sõites ei läheks sinna korrusele niisama pead puhkama, aga.

Aga äge oli see, et suvekodu oli alles. Ma olen jumala kindel, et iga kord kui sinna keegi meie pundist peale pikemat pausi naaseb, on esimene mõte hoovi sõites: “Huhh, on kus ööbida.” Sellele järgnevad rõõmsad avastused, et kuuri akent pole sisse löödud. Seejärel, et 75 kraadi peal kreenis olev välikäimla pole ka ümber kukkunud.

Ja siis selguvad mõned klassikalised mitte nii rõõmsad avastused nagu: kõik kadakad on ümberringi nagu viiemeetrised tolmuharjad, mille üleval otsas on veel üks väike tuust okkaid; torud pole õigesti kinni keeratud ja on puhas joppamine, et mõni neist plahvatanud pole, vähemalt üks uks on ikkagi talv läbi lahti olnud.

Muidu sisult oli kõik olemas. Tunne ja nii. Ja olid olemas kõik põllud ja meri ja tuul. Linnud muudkui parvetasid, Troonipärija väitel olid nad nüüd Lõuna-Eestist tagasi tulnud. Vahepeal väga kurvaks muutunud privaatne kalasadam muutub aastatega aina kaunimaks, sest usin naabrimees (tsau!) hoiab asjal silma peal. Tegime seekord tutvust ka, olgugi, et vastastikku juba üksteist ka mõnevõrra teadsime – tema meid selle blogi kaudu! Õhtul tuli kollitas meid vastu kui parasjagu hämaras unetoiminguid tegin ja keegi jõudsalt majaseinale kolkis. Selge mõistus küll pakub igasuguseid loogilisi variante, aga kujutlus teeb ikka oma töö.

Teisel hommikul oli kohutav ilm. Troonipärija ärkas erinevate murede peale kell 6:45 kuigi justkui pole enam nii väike, et selliseid alatusi korda saata, eriti kui ma möödunud õhtul olin teinud korralikke pingutusi selleks, et hommikust ärkamise kellaaega edasi nihutada. Samas viisaka poisina, mida ta aegajalt ikka on, oli nõus hiirvaikselt oma voodis “foorts-fiilsikaga” (Hotwheels’i autoga) kella kaheksani mängima. Kui oli veel mõni tund mööda saadetud, käisime veel Samaarias ka. Kohalikus sisustuskeskuses. Lootsime enne hooaega ja ülejäänud suvehiidlaste saabumist skoorida mõne ägeda mööblieseme / toidunõu / riideeseme / mänguasjaga / kraanikausiga. Sealt nimelt võid saada, mida parasjagu teistel enam vaja polnud. Hanna näiteks väljus sealt tool kukil. (Ave, Sulle seal meeldiks!)

Kiire sutsakas Käinasse, sest majapidamisest oli täiesti otsas basic survival kit nagu patareid, vetsupaber, kohvifiltrid, makaronid (Europaki makaronides elasid uustulnukad ja mina ju liha ei söö). Nõnda sai see poolpäevak veeretatud tagasitulemise suunal ja ilm oli ka jätkuvalt tänuväärselt vastik, mis on absoluutne erand, sest ilm on alati kõige kaunim just lahkumise päeval.

Hanna, your turn.

Suur saare DIY

Sandra kirjutab, et:

Ma ei hakka siin pikka juttu tegema. Kogu meie perekond oli sellel lõppeval suvel väga hands-on ja kõigil oleks ilmselt ette näidata analoogseid postitusi. Mõned näited saarel teostatud töödest miljööväärtuslikkuse suurendamiseks.

 

SAHTLIST ÖÖKAPP

Elulugu. Koristasime oma linnakodu põhjatut keldrit. Mandi alt kaevus välja laud. Osa sahtlid olid mädad, teised passisid tööriistade jaoks ja üks õnnelik oli jumala korralik. Ühtlasi koorus keldrist välja ka hunnik põnevaid tööriistu, mis tegid sahtlilt värvikihtide eemaldamise üsna teostatavaks, missest, et üks neist võimsatest masinatest keeras ühel hetkel tuulega majaservast lahti lennanud presentseina enda ümber nagu kole.

Alustuseks hakkasin sahtlit värvima üleni spreivärviga, aga ei tea, kas ostsin niru kraami, aga peale mitte üks teps ei tahtnud jääda. Seest siiski venitasin sellega välja, pealtvärvimiseks aga ostsin samasuguse tooni ja värvisin pintsliga ära. Seest jäi ka lahe, seda ei hakanud üle tegema. Härra sai ülesandeks teha sahtlile jalad, ma tõin talle lihtsalt ehituspoest ühe kahemeetrise pulga. Need võõpasin valgeks. Ülemäära stabiilne see pole, aga mulle on saadetud erinevaid pilte, kuidas sahtelöökapp oma eesmärki täidab kogumaks endasse eluksvajalikke asju nagu telefone, võtmeid ja suitsupakke.

Sisse krabasin saare kuulsast teiseringi kauplusest Samaariast ühe vaasi ja Konsumi teiselt korruselt leidsin ka – khmm vabandage nüüd mind – kunstlille, sest noh, ma lihtsalt eelistasin, et see kaunistus oleks püsivam kui mõned loetud päevad.

 

LÕKKEPLATS

See on üks suurematsorti projekt olnud. Lõkkeplatsi tegemine, aga tegelikkuses taastamine, nõudis palju taustatöid nagu erinevate heina- ja võsaniitmisvahendite hankimist, puude mahavõtmist, oksapurustamist, saagimist. Suve lõpuks saime selle kõigega ühele poole ja see tõesti oli üks suur ühistöö kaasates ka mandril elavat onu, kelle puhkus meie juures oli üks suur töö tegemine. Seejärel hankis õde dekoratiivpatju ja laternaid ning ladus tuleaseme. Kui meie kohale jõudsime, oli viimaseks üsnagi keeruliseks ülesandeks euroaluste hankimine, sest 1) mandrilt kaasa tuua need ei mahtunud; 2) kust leida selline sõiduvahend, millega neid saarelgi vedada ja 3) kust neid üleüldse saada?! Natuke organiseerimist ja mitmete Käina tehaste ja poodide taga luusimist, väga põneva plastikaaditehase läbi kõndimist (aitäh B-Plast, kes te lõpuks olite valmis ÄRA ANDMA, mitte müüma, meile oma neli suvalist euroalust) ning lõpuks euroaluste äratoomist, millest Härra pingid valmistas ja õde põhjad üle võõpas, et need niiskusele vastu peaks. Ja meie aastaid tagaigatsetud lõkkeplats oligi valmis ja võõrustas mõned väga lahedad grilliõhtudki juba ära.

 

PADJAD

Saunamajas oli kah palju teha. Alguse sai kõik sellest, kuidas me mõne tunniga suutsime organiseerida inimesed, kes soovisid meie aegade algusest eksisteerinud nurgadiivanit siit võpsikust ise ära vedada. Sellest sai tookord õe poolt ka miskit kirja pandud siia. Nii saime alustada kogu projektiga, sealjuures dušinurga uuendamine ja seintekriipsud ja uus mööbel. Netist tellitud diivanvoodi tundus aga lõpuks olevat natuke tühi (eelmine nurgadiivan oli pruunikirju ja suur lahmakas, mis oma olemuselt ei saanud kuidagi olla “natuke tühi”). Ja mu silme ette hüppasid mõned padjad, mis võiksid kuuluda saunaruumi diivani juurde. Aeg Hiiumaal sai aga tookord otsa ja pealinnas tagasi olles ei jõudnud ega jõudnud ma kuidagi kangapoodi. Ja kui ka jõudsin juhuslikult ühte, siis oli seal pakkuda vaid ühes suuruses ebameeldivast materjalist (polü-see ja polü-teine) padjatoorikuid. Jõudsin tagasi saarele ilma patjadeta. Padja”toorikud” leidsin hoopis Samaariast, sest sealt ikka leiab kõike, alla kahe euro eest Tundusid käe all palju mõnusamad ja olid prisked ja mitte ära vajunud. Need padjad aga matkasid minuga jälle Tallinnasse ning said sealse õmblusmasina all uue kuue. Ja lõpuks tagasi saarel ka maalingu (akrüülvärviga), kohanimi ja muster. Tegelikult on nad lihtsalt nagu klassikalised padjapüürid, ärakeeratud kangaosaga. Suurema pusimise juures oleks võinud ju teha lukuga/nööpidega padjakatted. Aga Hiiumaa koduga ongi see hea pingevaba asi, et kunagi ei ole vaja suurelt pusida kui üldse ei viitsi.

 

PÕRANDAVAAS

Selle vaasi leidsin saarekodust endast ja kuigi ma ei osanud kohe määratleda, millisest lapsepõlvehetkest ma seda mäletan või kuskohas seismas, siis ma teadsin, et ohhoo, see on ju see meie vana põrandavaas. Ja kui ma selle nurgast välja tõmbasin, siis avastasin, et see pole üldse mingi terve vaas. Aga seda huvitavam tundus mulle rakkesse võtmine. Seega võõpasin lihtsalt valgeks suvalise värviga, mis majast leidsin ja paigutasin sinna sisse portsu roogu, mis vanast katusest maha pudenenud olid, ikkagi ajalooline rookatus. Mõned tuustid võtsin katusemehe uue roo hunnikust, et oleks vähe uhkem.

Edasi- ja tagasiminekud (Island Edition)

Hanna kirjutab, et:

Jällegi on muidugi selle regulaarse korrespondentsiga läinud nagu ta on, aga eks seda muud vehkimist on ka olnud ehk veidi rohkem kui oleks tingimata tahtnud. Millegipärast ei mängi välja see ideaal, et tuled rannamajja, riputad kiige kahe maja vahele ja siis edasi on suurim mure see, kuidas balansseerida kiigest alla veeremata raamatut ühes käes ja päevavarjuga kokteili teises. Kuigi ju võiks.

Sest noh, tarvitseb ainult suhteliselt uuel autol keset Hiiumaa põhjaranniku metsalaasi järsku ja ilma mingi erilise provokatsioonita sureva traktori häält tegema hakata ja saabub ootamatu arusaamine sellest, et oled oma autot hakanud nägema kui pereliiget. Mitte niivõrd muidugi emotsionaalses mõttes, sest see oleks isegi minusugusele fabuloossele vallalisele daamile veidi liiast, aga iseenesestmõistetava usaldusväärse ja abivalmi elemendina, kelle boonused ja puudujäägid on teada ja omaksvõetud. Metsast sain siiski koju, kuigi auto vibreeris vahepeal nii, et tahavaatepeeglisse vaadates oli tagaklaas fookusest väljas. Sama treti käigus õnnestus ka ninapidi kännu otsa sõita (kui juba siis juba, eksole, ja on seda kaskot ju juba päris mitu aastat tühja makstud ka) ja kuigi antud manöövri tagajärjed olid minu amatööripilgu hinnangul peamiselt kosmeetilised, saabus saarelt lahkumise hetk kõige selle tulemusel siiski oluliselt varem kui ma oleksin oodanud.

Sellesmõttes läks muidugi jällegi hästi, et kuna laeva ja mehaanikuaja (sureva traktoriga ei täinud siiski Tallinna pressima hakata) vahele jäi mitu tundi, sain üle mitme aasta jälle veenduda, et Haapsalu on üks ütlemata kaunis koht, kus saab suvisel ajal ka täitsa hästi süüa.

Ja no sellesmõttes siiski ka, et autoparandajatel ei olnud niivõrd vaja välja vahetada kogu käigukasti, mootorit või muud jubinat, kuivõrd lihtsalt võtta süsteemist välja see väike kivi, mis metsateel ennast sinna kiilunud oli. 15 minutit, 10 eurot. Seejärel istusin hetke Uuemõisas autoesinduse ees parklas ja kaalusin, kas lahkudes keerata vasakule (Hiiumaa) või siiski paremale (Tallinn). Ja hea oli, et otsustasin parema kasuks, sest umbes 20 kilomeetrit pärast Haapsalu pidin maantee äärde võtma ja 100 km/h kihutavate kaaskodanike vahel mcguyveriteibiga oma autole põhja tagasi alla kleepima, et see ei pühiks mööda maanteed ja rehvi. (Fabuloosse vallalise daamina on mul autos lisaks akudrellile, magamiskotile ja valuvaigistitele loomulikult olemas ka teip ja šveitsi nuga.) Tallinnasse jõudes sõitsin suht sirgelt esindusse, kus poisid selle pool rulli hõbedast teipi (olukorras, kus mul oli pidevalt tunne, et järgmise auto möödudes kaotan mõne jäseme või väidetavalt elutähtsa organi, näiteks pea, panin pimesi, ohtralt ja igale poole, kus tundus, et võiks, et ei peaks mõned kilomeetrid hiljem seda õõvastavat protsessi kordama) maha kakkusid ja põhja kuidagi professionaalsemalt kinnitasid. Nii et sain paar päeva hiljem saarele naasta.

Ja kolmandaks, väike breik ei teinud ka sellesmõttes paha, et rannamaja ümbruses valitsesid umbes kuu aega, aga eriti viimasel paaril nädalal täiesti pretsedenditud demotiveerivad katastroofitingimused. Neid kohti, kus ei olnud mõnda rookubu või õlehunnikut oli väga vähe, lisaks redelid ja tellingud. Kaugeltki mitte piisav, et inimest lõplikult saarelt peletada, aga pani siiski pigem tubaseid tegevusi või külastamist vajavaid tuttavaid otsima (hoolimata sellest, et selle kõigega kaasnes ka heas vormis ja valdavalt palja päevitunud ülakehaga meesterahvas). Samas ei ole muidugi mingit kahtlust, et kõik see tasus ennast kuhjaga ära, sest selle tarbetult ent paratamatult pikaleveninud protsessi lõpptulemusel olen ma nüüd vaieldamatult maailma kõige nunnuma katuse omanik.

Mis tähendab, et tagasi regulaarse saareprogrammi juurde. Trimmeri trakside kontseptsiooni lahtimõtestamine võttis veidi aega. Majapidamisse sigines uus viieliitrine ämber valget värvi.

Eile näiteks viisin Kärdlasse kirve ja naasesin sealt 15 fiboplokiga. Täna tõin kirve ka kingsepa käest tagasi. Kingsepal on vist toitlustuse sidebusiness, sest üldiselt leiab tema äriruumidesse sisenemisel sellise teadaande:

Täna nägin teda seal grillileti taga juba turu parklasse sõites, hüüdis mulle üle platsi, et mine võta ise kirves riiulist ja jäta raha leti peale või midagi. Usaldusmajandus peab vastu, hoolimata sellest, et linnas avanes täiesti ennenägematu vaatepilt — mõlema suurema poe esised parklad olid autosid ääreni täis.

Kuidagi on seeaastane suvi läinud nii, et ei olegi seda päris “homme-on-ka-päev” stiilis saarerütmi kätte saanud. Paari päeva pärast pean jälle ära käima, sest kinnisvaraimpeeriumi muud osad (ehk siis isiklik põhiresidents) vajavad pakilist haldamist. Õnneks on muidugi olemas veel august. Fingers crossed.