Empaatiline intsident

Hanna kirjutab, et:

Antud lugu ei ole sellest, et ma oleksin millegi kangelaslikuga hakkama saanud. Või isegi üldiselt (ja vastupidiselt ülejäänud elanikkonnale) eeskujulikult hea inimene, kingitus kaaskodanikele ja taskuMcGyver, kes iga laitmisväärilise vea korral silmagi pilgutamata appi tõttab. Kui, siis natuke nagu vastupidi.

Jalutasime sõbrannaga eile õhtul, nii umbes 11 ajal läbi vanalinna autoparkla poole, kui nägime, et teisel pool teed on kõnniteele kössi vajunud valges jalgpallisärgis keskealine härra. Tundus nagu tukastaks, aga väga sügavalt.

Esimene instikt ei olnud meil kummalgi, et läheme uurime, mis viga ja kas saaks aidata. Oli hoopiski, et keegi peaks uurima. Sest meie oleme väetid naisterahvad ja tänaval magav härra on siiski tundmatu suurus. Aga kui neli või viis täies elusjõus meesterahvaste seltskonda oli paari minuti jooksul magavast härrast üle astunud või suuremat peenetundelisust üles näidates härrast märkimisväärse kaarega möödunud, jõudsime järeldusele, et ei jää siiski midagi üle, tuleb ise pöördumine teha.

Meie esialgse müksimise ja torkimise peale ei teinud härra teist nägugi (väetid naisterahvad, noh), aga hetk hiljem liitus meiega ka üks noorpaar, kus meespool oli ameeriklane. Ja kuna keskmine ameeriklane on üles kasvanud keskkonnas, kus ilma kodanikualgatuse ja ligemesearmastuseta surekski pool ühiskonda ära (sest igasugune riigipoolne sotsiaalne tugi on pehmelt öeldes lünklik), siis haaras ta kohe ka ettevõtlikult ohjad. Poputas magava härra kiiresti üles, tuvastas, et see on lihtsalt jõudsast alkoholitarbimisest veidi kurnatud (mitte üledoosi saanud süstiv narkomaan või mõne muu meditsiinilist iseloomu ataki ohver) ja veidi hiljem tõstis härra ka käepäraselt möödunud taksosse. Härra oli pesueht šotlane, mistõttu oleks temast ehk veidi keeruline olnud aru saada ka siis, kui kõik vestluspartnerid oleksid olnud kained, aga üsna ruttu sai siiski selgeks, et ta teab, mis nime kannab tema hotell (tuli välja, et see asus pmtst kahe tänava kaugusel) ja et tal on ka raha, et taksojuhi vaev kinni maksta.

Niisiis, kellegi elu ei õnnestunud jällegi päästa. Üsna kindlasti oleks härraga kõik korda saanud ka siis, kui me oleksime lihtsalt edasi jalutanud. Vähe sellest, et ameeriklane oleks nagunii hetk hiljem kohale purjetanud, ilusal suveõhtul oleks härral olnud ka täitsa okei seal kirikuseina najal paar tundi tukastada, et siis enda jaoks sobival hetkel kark alla ajada ja saja meetri kaugusele hotelli orienteeruda. Võib-olla oleks härra olemasolu meenunud isegi tema sõpradele, kes oletatavasti ka siiski kusagil läheduses viibima pidid.

Samas ei ole asjaolu, et tänavale äravajunud inimene on lihtsalt purjus siiski mingi kaalukas põhjus teda sinna vedelema jätta. Esiteks juba sellepärast, et võib-olla ta siiski ei ole lihtsalt purjus.

Ja noh, inimese puhul, kes teisipäeva õhtul kella 11ks on jõudnud punkti, kus ta tukastab kõnniteel, küünarnukk marraskil ja käes katkised päikseprillid, ei ole ilmselt tegemist kõige parema planeerijaga. Isegi kui tal oli mingi plaan, siis vaevalt, et see päris sellist kulminatsiooni ette nägi. Halb planeerimisoskus ei ole siiski otseselt põhjus, miks inimest eriliselt hukka mõista või arvata, et ta on ära teeninud temaga selle tagajärjel aset leidnud teatava traagika-potentsiaaliga ebaõnnetused. Sest noh, kellel meist ei oleks olnud olukorda, kui meist endist rohkem või vähem sõltumatutel asjaoludel esialgsest plaanist kõrvale kaldumine on endaga kaasa toonud ettenägematuid ja ebamugavaid tagajärgi.

Et siis. Jube mõnus oleks pärast sellist intsidenti tunda ennast oluliselt parema inimesena kui inimkonna keskmine. Tegelikult, tõele aru andes, sunnib mind sellises olukorras tegutsema mitte niivõrd au- ja õiglustunne, vajadus ajada õiget asja (või isegi magus mõte sellele piiritule tänutundele, mis päästetud inimest kindlasti pärast valdama peab; see eeldab muidugi, et tal on üldse meeles, et ta päästetud sai — elu on näidanud, et tihtipeale on lõhkised püksid, kompaktpeegel või küünarnukk või silmade ootamatu tundlikkus päevavalgusele järgmisel päeval ainuke märk sellest, et õhtu kuidagi tavapärasest hoogsamalt mööda saadetud sai), vaid pigem lootus, et kui mõni mulle lähedane inimene peaks poolteadvusetult tänaval tukastama (isegi kui ta on lihtsalt napsutamisega hoogu läinud, aga eriti kui tal näiteks süda jupsima on hakanud), siis leidub siiski veel mõni selline, kes saab kuidagi üle oma esimesest tugevast instiktist edasi jalutada.

Ja ma tean küll, et appiminek võib mõnikord abistaja vastu pöörduda, sest on inimesi, kes tõesti, tõesti ei taha päästetud saada või üldse mingisugust abi. Aga mis siis, kui see just praegu sinu ees lahtirulluv inimdraama (traagiliselt suur või naeruväärselt väike) ei ole üks sellistest?

Sürpriisivalimik

Hanna kirjutab, et:

Elu on ootamatusi täis.

Tagantjärele mõeldes ei ole see väike ent visa külmetushaigus muidugi midagi enneolematut, isegi antud suvisel aastaajal. Ma siiski ei osanud sellise võimalusega praegu absoluutselt arvestada. Igatahes olen ma viimase kolme päeva jooksul konservatiivse hinnangu järgi aevastanud umbes 250 korda (ma arvaks, et samapalju kui kogu varasema elu jooksul kokku). Täna ärkasin keset ööd üles, et üks kiire kolmene seeria teha. Positiivse külje pealt, kui täna autoraadiost tulevale Tina Turneri menuloole “Private Dancer” kaasa laulma hakkasin, oli minu toon märkimisväärselt originaalilähedane ja kohaselt sensuaalne (even if I do say so myself). Samas ma pole muidugi päris kindel, kas sellist ahelaevastusele kalduvat inimest tegelikult üldse peaks autorooli lubama.

Mõned ootamatused on päris nunnud. Mõni nädal tagasi, kui ma Sandra Troonipärijale lasteaeda järele läksin, seisis too hoovis turnimiskontraptsiooni tornis ja hüüdis üle terve Mustamäe rõõmsalt: “See on ju mu Hanna!” Mingil tuvastamatul hetkel on minu nime eest kadunud eesliide “tädi”. (Ma pean tunnistama, et alguses ei osanud ma seda sinna väga tahtagi, aga nüüd kui ta läinud, on ka nagu natuke kurb.) See, et ma järgmisel korral tema käest päris kõvasti pragada sain kui ma temaarust punase tulega üle ristmiku sõitsin, ei oleks ilmselt jällegi pidanud niivõrd üllatama (tegemist on siiski hästikasvatatud seadusekuuleka inimesega). Nagu ka see, kuivõrd raske on keset tipptundi kolmeaastasele liikluseeskirja nüansse seletada (tuli oli tõesti punane selleks ajaks kui ma ristmikul vasakpööret lõpetasin). Õnneks olen ma veel piisavalt autoriteetne isik, et mingi variatsioon “sest mina ütlen nii”-st töötas.

Teisestküljest jällegi… Mai keskel tõmmati mul ootamatult välja tarkusehammas. Läksin ühel kolmapäevasel pärastlõunal pahaaimamatult hambaarsti juurde mingi üsna ebamäärase ent juba mõnda aega elurõõmu rikkunud kaebusega. Arst koputas kõik hambad läbi, lasi natuke vurtsu ja pool tundi hiljem lahkusin sealt ilma hambata. See tarkusehammas oli mul juba umbes 14ndast eluaastast olnud ja selle ajaga üsna omaseks saanud, nii et ka minapilt vajas pärast veidikest korrigeerimist. Ülemise tarkusehamba väljatõmbamine, samas — oluliselt tšillim kogemus kui mistahes auguparandus. Jällegi üllatav.

Naaberaias võeti maha vana pappel. Terve teisipäeva võeti, sest pappel oli iidne, jäme ja üle linnaosa kõrguv (esimene osa sellest protsessist figureeris teravalt mu unenägudes, ent üles otseselt siiski ei äratanud — kunagi ammuse rattamatka ajal juhtus sarnane lugu, kui Käsmu tipus võeti hommikupoolikul maha kogu see võsa, mille sisse olime õhtul telgi püstitanud; seda suurt põõsast, mille taga olin veel päikesetõusu ajal pissil käinud, poleks seal nagu kunagi olnudki). Kui köitega puu otsas rippuvad mehed tüve kallale asusid, kostus sae vaikides iga natukese aja tagant sonoorne ümberkaudseid maju raputav müts, sest järjekordne jäme jupp langes vastu maad. Täiesti võõraste inimeste täiesti võõras puu, eksole, aga nüüd on hommikul köögis kohvi ootamise ajal aknast välja jõllitades tunne nagu ma oleksin kolinud.

Mõned ootamatused on muidugi täitsa absurdsed. Need on vaieldamatult mu lemmikud. Veidi aega tagasi viisin vanaema ortopeedi juurde, et ta saaks endale personaliseeritud korrigeerivad tallad tellida (mille käigus selgus, et doktor käib iga hommik tööle samast, Tallinnast 60km kaugusel asuvast külast, kus vanaema elab, aga see oli pigem siuke tavaline Eesti nojah-tõdemus). Vanaema on meil muidu igati ontlik ent kohati hulljulge 83-aastane vanakooli proua, eluaegne õpetaja, kes teab üldiselt üsna täpselt, kuidas peab ja ütleb seda häbenemata sullegi. Eemaldas doktori kabinetis oma peened nahkkingad ja nende seest tulid välja Viru Valge reklaamsokid. Hetkeks neid üllatunult vaatama jäädes meenus, et need on tegelikult minu enda sokid, saadud kingituseks mingilt konverentsilt, kus ma töötasin.

Teoorias ei pea ma ennast täiesti tavalise kontrollifriigina eriliseks üllatusteaustajaks. Isegi kui nad on positiivsed. Samas olen ma jällegi suur absurdifänn ja ma tean küll, et absurd juba iseenesest ei saa olla midagi muud kui üllatav. Aga teatavad kelmikad vastuolud iseeneses lisavadki naiselikkust ja veetlevust, ma olen aru saanud. Ja no neid ei saa ju kunagi üleliia olla, eksole?

Kaitstud: Suur (tervise) retseptipostitus

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Üks hinges oodanud pihtimus

Sandra kirjutab, et:

Ma olen loomeinimene, eksole. Kooliajal öeldi mu kohta, et ma olen “mingi kunstihing”, aga see ei vastanud mu meelest eriti tõele, sest kunstihing on nagu midagi sügavamat kui see, mis ma olen. Loomeinimene on pigem nagu midagi aktivisti, käsitööarmastaja, edvistaja, ekstraverdi JA introverdi segust. Mul on läinud jube hästi ja mu vanemad on võimaldanud mul tegeleda kõige sellega, mida ma tahan, olgugi, et nii mõnigi tegevusala jäi väga napiks. Nad (või vähemalt üks neist) võivad küll kiruda, et minust ei ole saanud üleriigilist neurokirurgi või vandeadvokaati, aga nad võivad olla rahulikud vähemasti selle pärast, et olen õnnelik, et saan end väljendada nii nagu tahan ja ütlen ausalt, et enamasti tuleb see hästi välja ka. Ja kui vahel ei tule üldse välja midagi, siis see on ka lihtsalt üks õppetund ja järgmine kord tuleb eriti hästi välja.

Ma olen aru saanud, et minu Hing vajab pidevat väljundit. Logelemine mulle ei passi, olgugi, et kujutan liigagi palju ette, et just seda teha tahaks. Näiteks kui ma meenutan oma elu tagantjärele, siis olen olnud kõige õnnelikum nendel aegadel kui mu päevad on hästi tihedalt ja varieeruvalt sisustatud ja ma saan palju tehtud. Aga ületõmblejaks ma ka ennast ei nimetaks, sest mul on alati olnud süsteem. Näiteks päevakavasüsteem. Et kõik jookseks ladusalt. Logistika. Transpordivahendid.

Näiteks hästi äge oli keskkooliaeg kui ma üheaegselt: 1) lõpetasin gümnaasiumi; 2) tegin juhilube; 3) töötasin jumestuskonsultandina; 4) käisin trennis (tantsimas, otseloomulikult, sest see on samuti üks kunstiline väljund, mida olen alati kasutanud); 5) ja pead ma ei anna, kas just lõpuklassis, aga umbes sellel ajal käisin ka Nõmme Noortemajas kunstiringis.

Analoogseks kujunes minu teine ring Tartus, kui ülikool oli juba ammu selja taga, samuti valed töökohavalikud, ning ma läksin õppima kutseeriala! Samal ajal töötasin noortekohvikus. Käisin trennis. Tegelesin ohtralt maalimise ja küpsetamisega.

Oma kahekümnendaks sünnipäevaks, ultraläbuks, palusin ma külalistehordilt kingituseks raha. Et osta endale õmblusmasin. Kuradi hea kink. Veel 7 aastat hiljem sõbrannad käivad seda laenamas mu käest. Liiatigi võtan selle oma retrokohvrist ise ikka korra kuus või kahes välja.

Lisaks see, mida siin praegu loed, see, millega tegelen tööjuures, just uuesti alanud trenn, ning minu viimase aja hitt – videote monteerimine (küll TOHUTULT algeliste vahenditega, ent siiski) – need on kõik mu loomeväljundid.

Ja kui ma nüüd mõtlen nendele stressirikastele aegadele, mis mu elus on olnud, siis ei ole ma nendel aegadel jõudnud ka tegeleda praktiliselt ühegi eelpoolnimetatud tegevusega. On olnud mingid muud kohustused. Isegi beebit võib sinna alla liigitada, aga see ei tähenda, et ma TEDA selles süüdistaksin. Või üldse kedagi. Tema oli/on lihtsalt kõikehõlmav loomeprojekt.

Praegu, septembris, ma aga tunnen jälle mingit uut hingust. Kevadel oli üldse stressi palju. Perearst tahtis mulle juba antideprekaid välja kirjutada. Tundsin, et mismõttes, mina ja antideprekad (maailm on ka ikka õitehellaks ära läinud!). Suvel trenni ei olnud ning kuna alustasin üle väga pika aja töölkäimisega, siis võttis see kogu suvekuude võhma. Nüüdseks olen saanud selle etapiga tasapisi harjuda (paraku pole töö muutunud selle võrra ka füüsiliselt kergemaks) ja mingi missioonitunnetus on jälle tagasi. Ma tunnen iga jumala päev, et ma tahaks midagi luua. Midagi valmistada. Millegi üle uhke olla. Jumal, ma teen hakkliha-makaronivormi ja ma kujutan seda tehes ka ette, et teen mingit TAIEST. Kui sellega on ühelpool, saan köögi korda, mõtlen, et kohe kui laps magab, istun oma õmbluslaua taha ja jätkan pooleliolevaid töid. Õmbluslaud ja käsitöönurk on samuti üks projekt, mille olen suures loometuhinas läbi viinud. Seejärel ma mõtlen, et EI, ma tahan hoopis blogi kirjutada. Ei, oot. Ma teen hoopis ühe erilise õunakoogi. Või veel parem, mul on vaja lapse fotoalbumi jaoks piltide tellimus ära teha. Kui ma juba tellin fotosid, tellin siis rohkem, saab igasuguseid kingitusi sugulastele teha. Meisterdada. Küünlapurke. Makroonikarpe. Ma tean, ma tean! Ma lähen õhtul jooksma! Oh, seda tunnet pärast! Ja järgmisel päeval!! Siis on veel rohkem energiat! Ma teen Troonipärija tuppa riidepuu. Mingi laheda. Peab mõtlema.. Kook. Koogiblogi. Pildid. Instagram. Videoideed. Kleit. Seelik. Kingitused. Trenn. Kodu. Sisustus. Blogi. JAA NII EDASIIIII.

Ja vahepeal tunnengi, et olen täitsa ära keeranud. Siia olekski nüüd paslik lisada see tervisliku õunakoogi valmimise video.

Novot. Nõndaks tunnen ma praegu erilist motivatsiooni olla eelkõige iseenda vastu hea. Kehale ja vaimule teha häid asju. Mõned puudujäägid veel on. Näiteks kuidas panna end magama õhtul normaalsel ajal. Aga trenn ja liikumine, korralik toitumine ja vaimutoitmine need peavad lihtsalt olema tagatud. Täna mu jalad valutavad. Aga meel on nii hea. Valutavad, sest viimase nädala jooksul olen käinud kolm korda trennis, ükskord 10 km kiirkõnnil ja kolm päeva järjest pikki päevi tööl, jalgadel. Ja nii saab olla üks nendest inimestest, kes aegadetaguseid pilte vaadates ei õhka, et oh küll ma OLIN sale ja ilus. Rääkimata sellest, et saab tagasi ka selle õhetava ja vitaalse näonaha. ZEN.