niisama

Omaette olemine

Hanna kirjutab, et:

Küsi ükskõik, milliselt regulaarselt saarel käivalt mittekohalikult ja ma olen täitsa kindel, et nad kõik räägivad nagu ühest suust, et see tund ja veerand laevareisi on ümberlülitumiseks nagu rusikas silmaauku. Et sõidad ühest otsast laeva peale ühes, tavaliselt tempokamas, rütmis ja siis teises otsas maha sõites on elurütm juba nagu hoopis midagi muud. Seda ma muidugi ei oska öelda, et kuidas see saarel päriselt elavatele inimestele mõjub. Et kas on samamoodi nagu minusugustel mandri poole tagasi seilates. Et peas juba koostub loetelu kõikidest pakilistest asjadest, mille edasilükkamine kohekohe probleemiks on osutumas. Aga ma millegipärast ei usu seda.

Näiteks on juba laeva peal väga hea hakata lugema raamatut. Loed paar lõiku ja siis vaatad natuke laineid ja siis loed edasi. Eriti hea on muidugi hakata lugema head raamatut ja sellega siis saarele jõudes mõnes mugavamat sorti istumis- või lamamiskohas jätkata.

Mina näiteks võtsin seekord laevas ette selle raamatu. Hakkasin seal pihta ja siis lugesin iga päev veidi kuni ots käes. Ma ei mäletagi, millal ma viimati lugesin sellist raamatut, mille puhul oli kahju, et enam edasi lugeda ei saa — ja tavaliselt ei ole see isegi nagu probleem või miinus, sest tavaliselt, kui hästi läheb (kui raamat ei osutu liiga ärritavaks, tüütuks või igavaks), siis tahadki ju ikka lõpuni jõuda, et teada, mis siis sai. Et lugu saaks räägitud. Aga mõned raamatud on teistmoodi.

Mõnikord läheb meelest ära, kuidas on lugeda midagi, mis on lihtsalt hästi kirjutatud. Noh, niimoodi, et vahet nagu eriti polegi, mis teemal või millest. Muudkui loed ja mõtled, et jube mõnus. Mõnda lauset vaatad erilise heldimusega. Et näed, kui ilusti ütles. See raamat näiteks räägib lambapidamisest Inglismaa põhjaosa küngaste vahel. Ja perest ja arenemisest ja edasiminekust ja paigalejäämisest. Ma ei teadnud enne lambapidamisest suurt midagi ja nendest teistest asjadest ka ikka mõneti vähem kui nüüd.

Viimasel ajal ongi kuidagi nii, et suurem nauding tuleb mitteilukirjanduse lugemisest. Sellesmõttes, et eks ma loen neid “kõik on pekkis” tüüpi raamatuid ka, aga tänapäeval ma tegelikult väga ei vaja enam, et keegi mulle ülemääraselt nina alla hõõruks, et tegelikkus on ilukirjandusest kummalisem. Twitter pakub seda kahtlase väärtusega reaalsuskontrolli täiesti piisavas koguses.

Nauding tuleb pigem sellistest raamatutest, mis räägivad, kuidas igasugused inimesed mõistlikult ja mõtestatult oma tavalisi erilisi elusid elavad (hoolimata sellest, et globaalses mõttes on kõik, ilmselgelt, üha rohkem pekkis) ja korraks saab nagu veidi kergemini hingata. Et ehk ei tule maailmalõpp veel täna õhtul siiski. Või homme hommikul.

Ja ausaltöeldes oli veel miskit, mis mulle selle konkreetse raamatu eriti sümpaatseks tegi. Ma arvan, et mind isiklikult tundvad inimesed võivad kinnitada olen üldiselt peaaegu ebaloomulikult rahulik inimene, aga no kui on üks asi, mis mu kannatuse katkestab…

On igasuguseid erinevaid viise oma vastumeelsust tekkinud olukorra vastu väljendada. Karjumist ma muidugi ei poolda (mitte üheski kontekstis, aga eriti teatrilaval; aga see on juba eraldi postitus), aga võib olla kurb või vihane või ärevuses, teha ärritunud ääremärkusi või humoorilisi torkeid. See on kõik täiesti okei, parem väljas kui sees, eksole. Mitte midagi taunimisväärset ei ole avalikus kohas nutmise juures, kui on tunne, et sellest võiks olla abi või sinna midagi parata ei saa. (Või noh, misiganes põhjusel. Ise pigem üritan mitte, aga mitte niivõrd sellepärast, et mul on piinlik kuivõrd ei taha mind ümbritsevaid inimesi panna olukorda, kus neil on ka parima tahtmise juures praktiliselt võimatu sellele kuidagi muudmoodi kui konjakiklaasi ulatamisega adekvaatselt reageerida). Kui sul on tunne, et sa oled liiga palju või kogu aeg ärevuses ja/või kurb ja/või vihane, siis tuge otsida on ka kindlasti väga okei, eelistatavalt muidugi professionaalidelt. Aga teatud piirini ka eneseabiõpikutelt, eeldusel, et see viib pigem arusaamani, et võiks haritud professionaali poole pöörduda. Ja mitte, näiteks, selleni, et ütled sõbrale, kes lõhkenud pimesoole kätte peaaegu otsad andis, et ta ise kuidagi vale mõtlemisega kõik selle esile kutsus. (Ilmselt ei tule heale lugejale suurema üllatusena, et ma olen igasugu kootsingugurude ja koduste vahenditega puusalt tšakraavajate suhtes üle keskmise allergiline.)

Aga üks asi, mis on täiesti talutamatu, kõigi, aga eriti meesterahvaste puhul (asjaolu, mis räägib pigem minu sooliste eelistuste kui mingite sügavamate topeltstandardite kohta), on vingumine. Ja sinna alla liigitan ma lisaks tavapärasele ebakonstruktiivsele undamisele ka resigneerunud ‘Saatus-on-mu-vastu’ fatalismi ja ümberkaudsete suunas märja künismilapiga vehkimise. Positiivse poolele läheb ilmselt see, et kui kunagi ajas vingumine mind suht raevu, siis aastate jooksul on see pigem nagu ärrituseks taandunud. Mis on, ma arvan, tervislikum. Vähemalt sellesmõttes, et niipidi on kergem minna lasta.

On selliseid inimesi, kes teevad asju sellepärast, et need on rasked. Mina nende inimeste hulka kindlasti ei kuulu ja seetõttu neid ka ilmselt kunagi lõpuni mõistma ei hakka. Aga kuigi nad mõnikord kipuvad olema tüütult positiivsed, siis puht tehniliselt on võimatu, et nad oleksid vingatsid. Aga siis on veel terve hulk erinevaid inimesi, kes teevad asju hoolimata sellest, et need on rasked. Need inimesed on tihtipeale täitsa huvitavad. Kui nad just ei tee mingeid täiesti mõttetuid ja/või destruktiivseid asju. Ja ei vingu.

James Rebanks ei vingu üldse. Poriseb vahel. Ja kehitab õlgu. Nii et on aru saada, et kogu aeg ei ole mäed muusikahelist elusad, aga lõppkokkuvõttes on kõik seda kuhjaga väärt. Õnneks on Rebanksil just neil hetkil tulnud välja raamat number kaks, üritan kannatlikult ära oodata, millal seda pehmekaanelisena pakutakse.

(Ja lisaks kõigele muule on ta ka esimene minu poolt loetud kirjanik, kes on mu Instagramipilti laikinud. Sedasama seal ülevalpool, tema raamatu ja merega. Nii et võib-olla hoopis sellepärast kogu see kiidulaul.)

*

Käisin vahepeal korra väljamaal raha järel, endalegi mõningaseks üllatuseks. Tagasi tulles tegin lennujaamas koroonatesti (ei olnud mõnus, aga oli kiire), mis oli ootuspäraselt negatiivne ja pärast tulemuste kättesaamist suundusingi Hiiumaale, ettenähtud poolvabatahtlikku poolisolatsiooni. Kirjade järgi pidanuks keegi minuga nädal hiljem tehtava jätkutesti osas ühendust võtma, aga kui seda ei juhtunud, siis ma ei hakanud neid sealt üksikult saarelt ka eriti survestama. Klimaatilised tingimused olid peaaegu naeruväärselt suurepärased, nii et mõte hädavajalikust veidi pikemast isolatsioonist ei tekitanud mulle erilist meelehärmi.

Liigse mugavuse vältimiseks sain lahendada mitmeid ülesandeid, mis osutusid komplitseeritumaks kui esmapilgul tundus. Näiteks sai lihtsast lambipirni vahetusest kaelamurdev, potentsiaalselt kahel viisil surmatoov operatsioon. Sest väga kehvas kohas olevast õuelambist väljus esimesel katsel ainult vana pirni klaasist osa ja plekist osa kättesaamiseks pidin ma elektri välja lülitama ja volditavast redelist (mille voltimise käigus on alati üsna hea võimalus näppudest ilma jääda) tellingud ehitama, et siis akrobaadina, akutrell hambus, sellele ronida (ma juba lapsepõlves vihkasin kõiki neid pulkadest platvormidega mänguväljakuturnikaid, kus kõik mu sõbrad surmapõlgurlike ahvidena pulgalt pulgale karglesid) ja kuppel niimoodi seinalt maha kruvida, et juhtmeid lambi küljes hoidvad kärbsemusta suurused kruvid ei kukuks a) muru sisse, b) trepi alla või c) puuriida taha.

Osad küsimused said samas ootamatult lihtsa ja praktilise lahenduse. Astusin ükspäev pahaaimamatult kodulähedasse metsa ja sattusin tööstuslikule lehterkukeseente põllule. Kuidagi suutsin ennast siiski ainult ühe kotitäie seentega metsast välja veenda, aga kodus ilmes selline ootamatu probleem, et muidu igati tänuväärne naabrimehelt hangitud ahi ei võimalda väiksemat temperatuuri kui 100C, aga seente kuivatamiseks oleks vaja maksimum 50C. Kaebasin perekondlikule konsiiliumile, sealt tuli soovitus seentele saun kütta. Kuus tundi hiljem oli seeni neli korda vähem.

*

Minu kohe 88-aastasel vanaemal on kombeks väga dramaatiliselt küsida, kas mul üksi Hiiumaal olles igav ei ole (see on meil temaga selline teatavate intervallidega läbimängimisele tulev kindlate elementidega lühike kaheinimesetükk-draamalavastus). Jättes kõrvale asjaolu, et selliseid päriselt üksiolemise etappe tuleb tegelikult esile ainult eel- ja järelhooajal, võin ma täiesti ausalt öelda, et mul ei ole olnud igav sellest ajast kui ma olin 4-aastane (siis ma õppisin lugema). Ma tegelikult ei saa üldse aru, kuidas täiskasvanud inimesel saab olla igav ja jään seetõttu kõigutamatule arvamusele, et ainult igavatel inimestel on igav. Sellist hetke kui mul on tehtud, loetud, nähtud, kuulatud, selgeks õpitud ja läbi mõtiskletud kõik need asjad, mida ma tahaks teha, lugeda jne. ei ole minu elus küll veel olnud.

Vanaema (87) jaoks leevendaks igavust ainult pidev suhtlemine, aga suhtlusvaeguse ohtu mul ju nagu ka ei ole. Lisaks tavapärasele seitsmele korraga käimasolevale Messengeri-vestlusele on ju raamatulugemine õigesti tehtuna tegelikult ikkagi ka interaktiivne tegevus. Ehk siis täidab vajadust selle järele, et keegi minuga suhtleks. Ja teistpidi jällegi on sotsiaalne element mu fotoaparaat — nende asjade pildistamine, mida mina näen ja teen, panustab minu vajadusse teistega suhelda ja oma kogetut jagada. Üksiolemine pole mulle kunagi mingiks eriliseks probleemiks olnud, aga rahulikult ringivaatamisel ja pildistamisväärilise nägemisel on see lausa möödapääsmatu.

Ühel pärastlõunal läksin näiteks piruka jaoks kiiret karbitäit seeni korjama, mille käigus tegin ühe planeerimata tagasi- ja kaks spontaanset vasakpööret, sest minnes tuli kruusateel vastu teehöövel. Manöövrite käigus avastasin Marie Underi isakodu (täiesti juhuslikult tagurdasin selle hoovi teehöövli möödumist ootama) ja ringiga koju tagasi sõites (kuna vastasel juhul oleks teehöövel teist teekülge hööveldades jälle vastu tulnud) mulle senitundmata paadisadama ja teoreetiliselt jala ligipääsetava laiu (või siis, et laidu teadsin enne ka, see paistab meie oma rannast kohe paremal, aga ligipääsuvõimalustega polnud enne tutvunud) ja terve hulga merilehmi ja silmipimestavaid vaateid.

Aga kõige selle juures on ikkagi tore õhtul (mis saabub nüüd ju ikka oluliselt varem) kusagilt vähem või rohkem spontaansetelt vasakpööretelt kodu poole sõita ja näha, et mõnes naabermajas (noh, paarisaja meetri kaugusel nagu Eestis lähematele naabritele kombeks) ehavalguses tuled juba põlevad. Noh, et pole ikka päris üksikul saarel, kuigi kohati võib siin selline mulje täitsa vabalt jääda.

Ära arva

Hanna kirjutab, et:

Teate, mis on paberversioonis perioodika suur eelis? Loomulikult see, et ei ole mingit ohtu kogemata artiklite kommentaare lugema sattuda. Eks ma ise olen endale selle ärevushäire muidugi tekitanud, sest kuidagi on viimaste aastate jooksul läinud nii, et minu peamiseks infoallikaks on saanud Twitter. Sest pole midagi teha, ulatusliku internetitarbimise tõttu tähelepanu- ja keskendumisvõime kaotanud inimesele on see siiski ainuke lollikindel viis ennast kolmes riigis ja tennisemaailmas toimuvaga kursis hoida. (Kusjuures ükski nendest riikidest ei ole Eesti, sest Eesti Twitter on erinevatel põhjustel hot mess ja isegi väga püüdliku ajajoone-kureerimisega suht ebainformatiivne. Nii et ma ise olen ka mõnikord juurelnud, et kust ma üldse tean, mis Eestis toimub ja endale vastuse võlgu jäänud. Võib-olla osmoos. Ja no võib-olla ei teagi. Kuigi tavaliselt, kui inimesed minu ümber mingi teema üles võtavad, olen ma sellest siiski kuskilt midagi kuulnud.) Ja oma Twitteri ajajoonega olen ma ikkagi pidanud aastaid tegelema, et saavutada infovoog, millega ma päris oma mulli kinni ei jääks, aga samas ennast ka regulaarselt pildituks ei vihastaks. Pidevalt ja palumata kõige kohta arvamust avaldavad inimesed on kurnavad ja oht ootamatult nende arvamusega kokku puutuda ajab mu õlavöö krampi ja sellepärast on terrassitugitoolis paberajalehe lugemine olnud selle suve üllatav lõõgastumiskogemus. Isegi kui osade artiklite vaatenurk ja igal teisel leheküljel laiutav uhhuu-reklaam (ma vaatan sinu otsa, Eesti Ekspress) nagu jälle veits närvi ajavad. Nende puhul olen vähemalt teinud oma isikliku rahakotiga otsuse nad oma ellu tuua.

Suuri arvamusavaldajaid igal pool maailmas (või noh, vähemalt selles osas maailmast, kus arvamuseavaldamise eest rutiinselt peast ilma ei jää) ühedab üldiselt kalduvus igasuguste vastuväidete ja muidu kahtleva vigina peale teatada, et neil on Õigus Oma Arvamust Avaldada. Kuna selline teatamine käib tihtipeale niigi lärmakate inimeste poolt üsna valjuhäälselt, kipub täiesti teenimatult tähelepanuta jääma üks teine sama oluline õigus, mis meil kõigil on — õigus oma arvamust mitte avaldada. Vähe sellest, meil on lausa õigus üldse mitte mingit arvamust omada.

Ja ma saan aru, et veidi silmakirjalik on siin oma blogis jõuliselt dikteerida, et teised ehk peaks oma arvamusi rohkem endale hoidma, aga, tsiteerides ühte, kelle puhul nii sõbrad kui vaenlased arvavad, et ta seda kindlasti tegema peaks, on nagu on. Kui sa puutud kusagil avalikus ruumis kokku teemaga, mis sind isiklikult absoluutselt ei puuduta ja kus sul puudub igasugune ekspertiis (aga kursor plingib tühjas kommentaarikastis siiski sireenina vastu), võiksid sa ikkagi kaaluda võimalust rakendada seda oma võõrandamatut põhiõigust hoida mokk maas. (Seda, mis valdkondades sa piisavaks eksperdiks kvalifitseerud, oleks ka ehk mõistlik vabal hetkel analüüsida, muidu võib juhtuda nii nagu selle USA rääkiva peaga, kes millegipärast, ja vastupidiselt kõigile märkidele, arvas, et on piisav ekspert poppmuusika ja naiste seksuaaltervise valdkonnas ja lõppkokkuvõttes paljastas ainult ehk liiga palju omaenda abielu kohta).

Ja muidu ka võiks täiskasvanud inimesel juba olla teatud filter, millest läbi lasta uitarvamused, mille puhul sa oled küll raudpoltkindel, et sul on tuline õigus (ja teised eksivad), aga mille väljapurtsatamine maailmakõiksusele ja sinu isiklikele inimsuhetele suurt midagi edasiviivat juurde ei anna. Noh, et endast väljas ja elu käest obaduse saanud sõbrale ei teata, et “ise sa ju…” ja “ma ju kohe alguses…” kuigi võib-olla tõesti ta ise ja sa ju.

Vaikimisi eeldamine, et kõigil on kõige kohta arvamus (mis lihtsalt ootab esimest sobivat hetke avaldumiseks) ei ole muidugi mingi eile tekkinud nähtus. Kui ma peaaegu kakskümmend aastat tagasi kogemata Eesti esimese kahe tosina blogija sekka sattusin (et siis, arvamusi, mida keegi pole küsinud, juba aastast 2002), oli mul ikka pidevalt vaja igasugustele poolsuvalistele inimestele kinnitada, et ma ei pidanud antud juhul neid silmas (ja loodetavasti oli asjaolu, et nende peale hetkekski ei mõeldud neile kergenduseks ja lohutuseks). Tooaeg oli mul muidugi mõneti rohkem lugejaid kui praegu (millel võis, aga ei pruukinud, eksole, olla midagi pistmist asjaoluga, et ma postitasin mitu korda nädalas, mitte keskmiselt neli korda aastas nagu praegu; ja pealegi oli eestikeelse materjali valik väga piiratud), aga siiski võib hea lugeja olla ka tänapäeval suhteliselt kindel, et ma ei räägi temast.

Ja üldsegi ei taha ma kõige sellega öelda, et uudishimu selle vastu, kuidas teised inimesed oma elu elavad on halb asi. Vastupidi — kuigi peab muidugi olema veidi ettevaatlik, et see uudishimu ei muutuks ebaterveks või obsessiivseks, ei oleks ilma selleta ju empaatiat. Või kirjandust. Või isegi eneseteadlikkust, oleks lihtsalt terve hulk omaette pomisedes segaduses ringiuitavaid inimesi, kes üritavad aru saada, mis on põhjus ja mis on tagajärg ja kuidas need omavahel kokku käivad.

Mida võiks sellejuures vähem (või võimalusel üldse mitte) olla, on igasugune hukka- ja kohtumõistmine oma kõrge hobuse otsast. Kui muu ei aita, siis võib üritada endale lihtsalt selgitada, et kõik (kaasaarvatud sina ise) on veidrad (mis on täiesti normaalne). Ja kõik tahaksid siiski olla oma eluga rahul, võimalusel isegi õnnelikud. Ja midaiganes nad selle saavutamiseks ette ka ei võta, üsna tõenäoline on, et sellel ei ole sinuga (ja kaugeltki mitte sinu arvamusega sellest) mitte midagi pistmist.

Intervallelu

Hanna kirjutab, et:

Suvise intervallelu juures on muidugi igavesti põnev üle kolme nädala koju jõudes avastada, millised külmkappi jäänud asjad VEEL kergestiriknevad olid. Kõik need erinevat tüüpi hallitused on muidugi puhas kaasaegne kunst, aga ma endaarust siiski rookisin enne lahkumist kõik sellise kraami välja, mis naastes võiks keskmist väikekodanlikku ilumeelt riivata (panin ilusti paberkotti ja välisukse lähedusse, et kindlasti ikka kaasa saaks ja siis pidin poolelt teelt sadamasse emale helistama, et ta esimesel võimalusel minu juurest läbi käiks ja endale koju viiks selle koti sealt).

Aga muidu on intervallelu tervistav. Saarel olles ei saa suurt midagi teha, nii et on täiega tšill. Ja linnas olles on väga selgelt piiritletud hulk päevi, mille jooksul asjad ära teha, sest pärast on jälle mitu nädalat sundpausi. Ma muidu olen see tüüp, kes kipub iseennast üle laskma, lihtsalt sellepärast, et saab. Homse varn (no see, kuhu tänasida toimetusi viskamist heaks tooniks ei peeta) on mul tihtipeale häbiväärsel kombel ülekoormatud.

Ehk siis et seekord oli ette nähtud nädal, mille jooksul said tehtud nii otsaesisepiirkonna tuunimine (vaese mehe botox ehk siis laupa katva tuka silme eest ära lõikamine ja kulmuküsimus, mille lahendamine tundus veel hiljuti ringihullanud katku silmas pidades küll veits uljas ja dekadentlik, aga no isegi loomulikul blondil tekib ükshetk ikkagi tõsine unibrow oht), erinevad meditsiinilised ülevaatused (seeria viimane hambaarstivisiit, jei!) kui sotsialiseerumine (sest ükshetk see saarehooaeg siiski ju ka lõppeb ja oleks ju meeldiv kui mul siis veel mõni sõber alles oleks, kes mind mäletab ja ära tunneb).

Samas, kuna kodusviibimise periood on nii piiratud, siis ei pea ennast üldsegi laskma kottida igasugustest igapäevaärritajatest. Uni on sel nädalal olnud küll mõneti häiritud nende kajakate tõttu, kes ööl ja päeval suvalistel hetkedel mööda mu magamistoa kohal olevat plekkkatust rividrilli harjutavad (märkimisväärne müdin ja ilmeksimatult äratuntavad sammud — kui ei teaks paremini, arvaks, et seal on ennast sisse seadnud mõni ilus, ülitark ja parajalt paks mees oma parimates aastates), aga ehh, need mõned ööd elab üle.

Ja oma postkastini pääsemiseks peab iga kord sealset olukorda hetkeks analüüsima, et leida optimaalne tee, mis mind ära ei määriks ega sinna püstitatud jalgrattapüramiidi mulle kaela ei kukutaks. Aga kuna kohe on jälle minek, siis ei ole mul vaja nuputada, kuidas sõnastada solvunud pöördumist majalisti niimoodi, et mulle siiski aegade lõpuni meie maja Kareni tiitlit ei omistataks. Antud probleem muidugi on vähemhooajaline kui kajakapesa katusel, aga selle üle ärritumise saab hetkel siiski rahuga määramatusse tulevikku lükata.

Et siis Tallinn, oli meeldiv ja tõhus ja isegi seda ei saa öelda, et see ilus suveilm sinu peal täiesti raisatud oleks olnud, sest see üksõhtu seal suvise vanalinna kokteilibaarides hängida oli ka väga mõnus ja mõneti nostalgiline (sest ma olen nii vana, et mäletan veel aega kui vanalinn oligi see koht, kus hängimas käidi), aga nüüd siiski ootab jällegi ees väike merereis.

Taas kui kohtume, juba kui tuttavad

Hanna kirjutab, et:

Sellesmõttes, et… ärkasin eile hommikul selle peale. et keegi ilmselgelt üritas mulle magamistuppa tungida. Tõusin hoogsalt voodis istukile ja nägin ukse sees olevast aknast alustuseks kahte küüntega liistu küljes rippuvatphoto-01.06.2020-12-27-54 käppa ja hetk hiljem vaatas mulle sealt vastu mulle varasemalt tundmatu mustakarvaline kass. Ehk siis, tl;dr — esimene asi, mida ma eilehommikul nägin, oli mind jõllitav must kass. Kahjuks ei jätkunud mul une pealt piisavalt loomingulist mõtlemist, et originaalstseen fotole saada (kassil polnud lahkumisega ülemääraselt kiire), aga siin teile taaslavastus ilma kassita. Kassid, teadagi, ei jäta üleüldiselt kasutamata võimalust olla creepy, aga see oli siiski kõrgem pilotaaž. Uks, mida antud isend avada või siis läbistada püüdis, on teisel korrusel ja selleni viiva trepi Photo 01.06.2020, 19 06 07viimane aste on nii madalal, et enda nägupidi aknasse vinnamiseks pidi kass veits siiski mööda ust üles ronima. Millest annavad ka tunnistust kraaped uksel. Kui nüüd järele mõelda, siis omaette creepy oleks olnud ka pahaaimamatult kohale saabuda ja kontekstivabalt seda äraküünistatud ust näha.

Teise hoone räästas elavad varblased, mesimummud panevad vups ja vups seina sisse, iga jumala hommik pean ma kempsu minnes alustuseks strateegilisest avast ämblikuvõrgu (eelistatavalt koos ämblikuga) eemaldama ja dušikabiini alt on aegajalt kosta rähklemist ja vaikset mörinat (kahtlustan nüüd sedasama kassi, halvemal juhul Photo 29.05.2020, 15 23 30koos perega). Ja ma ei tea, millal see kägu magab, sest öösel kell kolm või päeval kell kaks või õhtul kell kümme igatahes mitte. Väga ajakohane oleks see kõik liigitada koroona ajal popiks saanud “Loodus ravib ennast ja võtab üle” meemiks (luiged Veneetsias, mõrvarherilased Washingtonis, delfiinid Kopli lahes), aga tegelikult on siiski tegemist üsna tavapärase asjade käiguga (kuigi jah, hommikupoolikul teise korruse aknasse viskuv tundmatu kass kvalifitseerub siiski kõrvalekaldeks, ma arvan). Eelmisel aastal olid varblased kasutanud oksaauke sauna laudises, et seina sisse pesad teha ja ehitajad, kes olid lisaülesandeks saanud aukude kinnipanemise, pidid ära ootama pesitsushooaja lõpu, et mitte kedagi sinna sisse müürida. Rääkimata igasügisestest rookatuseteemalistest “zajats – volk” tüüpi mõttemängudest nugisega.

Photo 23.05.2020, 21 02 23

Kui te juba küsisite, siis kõige rohkem ahistas mind selle kriisi juures asjaolu, et saarele ei saanud (jaa, ma tean, et olen priviligeeritud ja elukauge). Või noh, võib-olla oleks kuidagi ikka saanud, aga siis poleks enam ära saanud. Ja rannamaja pole siiski mõeldud pikemaajaliseks off-season elamiseks. (Pluss ma muidugi ei ole ka seda tüüpi inimene, kes lihtsalt põhimõtte pärast reeglitest kõrvale hiilimise võimalusi otsiks. Ja kuna mul on ju ikkagi auto ja jalad ja kõigi mugavustega kolmetoaline ja kellelegi ei pidanud kodus põhikooli füüsikat õpetama, siis ei olnud ma ju ka Tallinnas ometi kümnel ruutmeetril lõksus). Et siis see, mis ahistas, oli pigem naguPhoto 25.05.2020, 22 54 13 ikkagi see teadmine, et ei saa. Isegi seda, kas katus püsib ja uksed on kinni (sest viimane kord talvel kontrollvisiiti tehes oli üks, mis on 15 aastat täiesti probleemideta täiesti iseseisvalt kinni seisnud, pärani lahti) käis lahke naabrimees igavusest kodanikualgatuse korras kontrollimas.

Nüüd siiski juba rohkem kui nädal aega kohapeal (meeldival kombel kattus avanemine minu lemmikhooajaga — et on nagu juba suvi, aga ei ole ka ja kõik on veel ees ja osad asjad on veel kinni, aga mina olen juba kohal ja valmis) ja vaatamata valitsevale suhtelisele skaalale, mille järgi oli laupäev sotsiaalses mõttes täitsa metsik päev, sest vestlesin näostnäkku vähemalt kahe, aga võib-olla lausa kolme inimesega, on olnud siiski päris tegus ja seiklusterohke.

Photo 01.06.2020, 23 13 18 (1)

Näiteks olen käinud tervelt kaks korda joogas (mis on kaks korda rohkem kui kogu varasema elu jooksul kokku, asjaolu, mis seletab, miks mul olid teise korra järgsel päeval valusad lihased, mille olemasolust ma varem teadlikki polnud).

Ka olen otsa sõitnud ühele pardile (ma arvan, et see lind oli part; oli hämar ja olukord möödus kiiresti, eksole). See oli minu rohkem kui kümneaastase juhistaaži juures üldse alles teine kord kellelegi otsa sõita ja esimene kord kui ma täitsa kindlasti kellelegi otsa sõitsin (esiklaasil oli selle tõestuseks pärast suur märg plekk). Esimene kord oli siis kui Photo 29.05.2020, 21 47 56mul oli juhtimisõigus olnud kaks kuud ja ma olude sunnil USAs Uus-Inglismaal rendiautoga 600 km maha pidin sõitma. Teeservad olid paksult megasuuri halle oravaid täis ja lõpuks ma neist ühe (kes lähenes hirmsa hooga paremalt, käbi suus) ilmselt ka alla ajasin. Samas, peale vankumatu usu füüsikaseadustesse pole mul siiski mingit muud tõestust, et orav päriselt ka auto rataste alla jäi. Õhtul tolle päeva ööbimiskohta jõudes rääkis sealne omanik Diane vahva loo sellest, kuidas tal ükskord töökojas jänesejuppe auto radiaatorist välja korjati. Eelmisel nädalal oli part igatahes hämaral külamaanteel ennast keset teed sisse seadnud ja vaevus sealt lahkuma asutama, noh, saatuslikult liiga hilja. Jooga ei ole seda tüüpi, mis otseselt ka mu karmaküsimustega tegeleks ja üldiselt ma loen selle asjaolu positiivseks, aga antud olukorra valguses nagu igaks juhuks natuke ehk võiks.

Kulinaarsed elamused on olnud vahelduvadPhoto 26.05.2020, 20 11 18 ent kurta siiski ei saa. Eelmisel nädalal näiteks jätsin päeval, mil menüüs pidi olema supp, puljongikuubikud ostmata. Vältimaks uut 30-kilomeetrist poeringi vaatasin üle olemasolevad suvilavarud ja leidsingi riiulist vajalikud kuubikud. Kokandushuvilistele ja muidu seikluslikuma loomuga inimestele nüüd siis teadmiseks, et viis aastat tagasi aegunud puljongikuubikud on tarbimiseks täiesti okei (nii meditsiiniliselt kui moraalselt).

Teisestküljest jällegi on saanud otse suitsuahjust tulnud tuulehaugi. Saareperioodi alguses gastrolli teinud sisserändajast ameerika sõbranna, kelle kunagiseks esimeseks impulsiks Eestit külastada oli John Oliveri saatelõik, kus toodi visuaalseid paralleele Eesti ja Shreki kuningriigi vahel, teatas kala sisse vaadates, et üha rohkem saab kinnitust, et ta on kolinud muinasjutumaale (sest tuulehaugi rohked luud on kõik trendikalt rohekas-sinised).

Photo 25.05.2020, 19 28 20

Ja eelmisel nädalavahetusel avati hooajaks minu lemmikrestoran Ungru, mida ma ju loomulikult pidin kohe külastama, täitsa üksi (broneeringut tehes ajas see asjaolu sealse naisterahva hetkeks täitsa segadusse). Nad süütasid laual küünla ja puha, et ma ennast siiski romantilisemalt tunneksin, aga mulle tundub, et romantikale oleks pigem kaasa aidanud see kui nad ei oleks seda teist tooli juba ennetavalt eemaldades minu kahesest lauast näkkuröökivalt ühest teinud. Aga toit oli jällegi selline, et edetabelikoht ohtu ei sattunud.

Samas passiva poolele läheb ilmselt asjaolu, et muru ei ole ma siiamaani niitnud. Erinevatel põhjustel ja no ega ma tegelt seaduse järgi vist ei tohikski. Mitte et keegi saaks mind hetkel selleks väga ka kohustada või sundida siin, pigem on tegemist sellise Photo 29.05.2020, 14 29 48pipipiksukkliku (uuh, kus tuli praegu keskkooli lõpukirjandiks ettevalmistumise flashback, seda näidissõna ei ole vist sellest ajast kohanud) enesedistsipliinile üleskutsumisega. Meelespeavälja olen seni jätnud mesilastele ja kuigi lähimat orhideed (hetkel miskine sõrmkäpp, aga ma ei ole piisavalt taimeteadlane, et aru saada, milline; kui tahate oma silmaga näha aasta orhideed 2020, siis olete teretulnud umbes kuu pärast või nii) olen täheldanud naabrimehe heinamaal, siis ametlik ala ulatub siiski ka läbi meie aia.

Niipalju siis selleks korraks jällegi.

Photo 01.06.2020, 23 43 57

Mul on muide siin ka üks poolik fail nimega “Grand Tour vol.3”. Ma ei tea, mis sellega saab. Ühestküljest on minu isiklik tuur kaotanud teatava aktuaalsuse. Teisestküljest on Cornwall muidugi endiselt seal, kus ennegi. Eks vaatab.

Grand Tour vol.2

Hanna kirjutab, et:

Õigupoolest oleksin seda pidanud eile kirjutama, aga asjaolude kokkulangevusel (laiskus, väsimus ja tugitoolisport — Maissell Weebo ja Ianek Oglaini, nagu BBC kommentaatorid läbivalt ja enesekindlalt neile viitasid, saavutused) jäi kirjutamata. Täna ka üldse ei viitsi, aga nüüd küll juba peab, sest muidu läheb meelest ära, sest uusi asju pressib juba peale (vol.3). Ja see eelmisel korral julgelt pealkirjaks pandud vol.1 mõjub mind ennast mõnitavalt.

Ma saan täiesti aru, et võib olla tekkinud küsimus, et miks ma nüüd niiviisi üksipäini reisin. Põhjuse võib tegelikult jaotada kahte kategooriasse. Esiteks, täiesti objektiivsetel (materiaalsetel, sotsiaalsetel, perekondlikel jne.) põhjustel inimesed minu ümber kas ei taha või ei saa reisida nii nagu mina seda teen. Ja teiseks on mul aegajalt vajadus olla reisides täielikult iseenda ajagraafiku ja eelistuste peremees. Teinekord mulle jälle väga meeldib kui keegi teine kõik need otsused minu eest ära teeb ja mina lihtsalt jõlgun kaasa. Või siis mingi vahepealne, kollaboratiivsem, variant. Lisaks on mul halb komme sujuvalt reisikorraldajaks hakata, nagu mina ainuisikuliselt vastutaksin selle eest, et teistel kõik operatiivselt sujuks ja selline vasakultsaabunud vastutustunne (ja isegi selle mahasurumine) võivad olla väga kurnavad.

Seekord on sellesmõttes ka hästi, et ma ainult iseendaga arvestama pean, et pühapäevaõhtuses Londonist lahkunud rongis (jeebus, see tundub nagu miljon aastat tagasi juba, kuigi nädalatki ei ole möödas) oli millegipärast konditsioneer südamest põhja keeratud ja valitsesid arktilised tingimused. Mistõttu esmaspäeva hommikul ärkasin ma oma Oxfordi hotellis üles kindla teadmisega, et pigem varem kui hiljem on saabumas Nohu. (Ilmselt oleksin pidanud siiski halva märgina võtma asjaolu, et viimasel hommikul ärkasin ma oma Londoni hotellis selle peale, et kukkusin voodist välja — ma ei tea, kas sellist asja minuga varem elus üldse juhtunud on). See ei ole mul muidugi esimene kord elus reisil konditsioneerikülmetus saada, aga tookord Jaapanis oli vähemalt aastasaja rekordkuum august. Inglise oktoobris selline liikuvas transpordivahendis konditsioneeriga hullamine tundub siiski ebaaus. Põhjenduseks võib olla ainult see, et reisi esimeses etapis oli rong nii tuugalt rahvast täis, et vahekäigus seisid inimesed rivina püsti.

Oxfordi vahelepõike asjus olin ma otsuse teinud üsna viimasel hetkel. Hotelle kinni pannes jätsin Londoni ja järgmise plaanitud etapi vahele kaks ööd lahtiseks ja kui keset (peamiselt sotsiaalselt) tihedat töönädalat Brüsselis sunniviisiliselt lõpuks otsuse tegin (sest aeg hakkas juba kätte jõudma), siis erilist tähelepanu kinnipandud hotellile ei pööranud. Oluline oli see, et ta oleks lähedal nii raudteejaamale kui vaatamisväärsustele ja ei maksaks üle mõistuse palju. Kohale jõudes selgus, et mitte ainult ei asu hotell iidses kindluses, vaid veel 25 aastat tagasi oli minu hotellituba olnud vangikong. Või noh, kolm vangikongi, millest üks moodustas mu hiiglasliku vannitoa. Mingile teemakohasele askeetlusele õnneks ei sunnitud ja hotellis olev peen bistroo oli nii ärareserveeritud, et mulle seal õhtusöögiks kohta ei leidnudki.

Photo 30-09-2019, 16 17 02 (1)

Oxfordiga tutvumiseks olin endale jätnud päeva. Ja ma ei ütleks, et sinnaminek oli otseselt viga (sest iseenesest oli seal ju kena ja kui ma poleks läinud, siis ma praegu ikka Photo 30-09-2019, 16 16 12 (1)ju mõtleks, et miuke seal on), aga kindlasti oli see mu ringreisi kõige nõrgem punkt siiamaani. Asi pole iseenesest üldse Oxfordis, mis kõigi märkide järgi on igati vahva ülikoolilinn, vaid selles turistide hordis, mis sinna peale laskunud on. Ja mitte lihtsalt turistid, mis oleks minu jaoks juba iseenesest ärritav, vaid hiina turismigrupid, kes olid põhimõtteliselt igal pool, tihkelt tropis ja peaaegu täiesti ainult iseendale keskendunud. Ainuke koht, kus sai natuke rahulikumalt hängida, oli see suht keset linna asuv meeliülendavalt metsik park/heinamaa, kus lehmad tüünelt ringi jalutavad, oravad prügikaste revideerivad ja iga natukese aja tagant keegi mingil alusel, mida vesi kannab, mööda uhab. Seal mulle väga meeldis. Kõik need kolledžid ja asjad on toredad vaadata, aga enamikku sisse jalutamiseks oleks tulnud maksta piletiraha. Ja kuigi ma otseselt selle vastu Photo 30-09-2019, 17 21 03ka ei ole, siis kõigi nende hiinlastega koos sinna sisenemine ei tekitanud küll absoluutselt mingit kiusatust. Ma ei teagi, mis värk nendega on — näeb välja nagu nad võtaksid kogu maailma nagu mingit püsiekspositsiooni, hetkekski päris eluga mingeid seoseid tekitamata või isegi kontekstile mingit tähtsust omistamata. Ja, lisaks kõigele ülalpool toodule, ma üldse ei välista võimalust, et see linn langes ebaõiglase subjektiivse võrdluse ohvriks, sest meenutas mulle oma olemuselt (fiilingult, noh) vana head Leidenit, aga ei jõudnud päris samale tasemele, sest Leiden sai siiski mitu kuud minu elust, et omaks saada.

Photo 30-09-2019, 17 19 49

Ma saan aru, et Oxfordil on mingi seos ka harrypotterindusega, aga kuna ma sellesse Photo 30-09-2019, 16 25 48universumisse kunagi väga tõsiselt süvenenud ei ole (läbi olen töötanud, aga kõik kõrvaline parafernaalia, legendid, seosed, spekulatsioonid ja tagamaa jäävad mulle üsna kaugeks), siis see ei andnud asjale mingit lisaväärtust. Pigem tekkis hoopis tahtmine uuesti põhjalikumalt ette võtta Morseversum ja eriti võib-olla isegi “Lewis”, mis kõike nähtut kõige lähemas minevikus utiliseeris.

Photo 30-09-2019, 17 08 10

On täiesti võimalik, et minu mitte nii positiivsesse üldmuljesse andis oma panuse ka kahtlane tervislik seisund, aga samas, järgmises vahepunktis olin ma ikka oluliselt niitvamalt tõbine ja see koht sai mulle küll ütlemata sümpaatseks. Rong sõidab Oxfordist Plymouthisse ühe ümberistumisega kolm ja pool tundi, mistõttu (arvestades ka oma konditsiooni ja selle tekitanud eelnevat kogemust) võtsin targu esimese klassi pileti ja olen valikuga väga rahul. Kõrvale keegi istuma ei trüginud ja kaasreisijatest enamuse moodustanud väljapeetud keskealised prouad suhtusid minu teatud intervallidega paratamatult aset leidvatesse katsetesse oma aju nina kaudu välja puhuda tänuväärse diskreetsusega. Mingi hetk, kui me olime ikka tunde juba bukoolilist inglise agraarmaastikku läbinud (vahepeal näiteks nägin mäeküljel tohutut seletamatut valget hobust ja jõllitasin seda tükk aega, enne kui mulle meenus, et on olemas Google) ja ma üritasin parasjagu meelde tuletada, mida ma mäletan Exeteri katedraali kohta (sest olime seal linnas just peatunud), heitsin korra pilgu üle õla, aknast välja, ja avastasin sealt sellised kaadrid.

Photo 01-10-2019, 19 32 32Photo 01-10-2019, 19 32 21Photo 01-10-2019, 19 33 34

Veidi aega hiljem läks jälle bukooliliseks. Plymouthisse jõudes istusin taksosse ja hetk hiljem tervitas mind külalistemajas äärmiselt meeldiv ent kohutava hambumusega proua. Inimesena, kes veedab pool oma elu anonüümsetes hotellides, ei tea ma päris hästi, kuidas suhtuda sellesse, et külalistemajades ronivad tervitajad sulle tuppa voodi kõrvale, et sinuga koos läbi lehitseda maja ja piirkonda tutvustav kaust, aga tundub, et nii on siin kombeks. Kui proua oli lahkunud,kasutasin võimalust hetke oimetult lamada  ja järgisin siis temalt saadud juhist väljuda eesuksest ja pöörata paremale ja kuigi olin ju täitsa ise endale selle toa kinni pannud (isegi kui see oli juba päris mitu nädalat tagasi), siis tabas mind siiski väikese üllatusena, et viis meetrit hiljem oli vaade enamvähem selline.

Photo 01-10-2019, 21 46

Et siis veidi nagu hall, aga kõik need kalju külge ehitatud restoranid ja kümned veeni viivad trepid olid väga kaunid. Nagu ka see, et terve veeääre ulatuses läks ilus lai ja kõrge bulevard. Jalutasin seda mööda natuke, järgmist päeva kavandades, ja siis sõin õhtust hiina restoranis, mida külalistemaja proua oli mulle soovitanud ja mis oli mulle juba ette sümpaatne väljavaate pärast tunda mingisugustki maitset. Lisaks tundus asjaolu, et sellise koha peal asub hiina resto (lisaks kõigele muule väga kiiduväärse nimega Wet Wok) peaaegu meeliülendavalt absurdne (resto siis seal, kuhu näitab nool).

Photo 01-10-2019, 21 49 55

Järgnenud öö jooksul oli ainuke hea asi see, et majutusasutustes on tänapäeval standardvarustustuses ka suur karp taskurätikuid. Hommikuks olin nendesse üsna mattunud ja kui proua mu käest läbi ukse mingil hommikupoolikusel kellaajal rätikute vahetamise vajaduse kohta päris, olin ka isePhoto 02-10-2019, 14 51 30 üllatunud, millise eeskujuliku kraaksatuse ma alustuseks produtseerisin (kui järgmisel päeval lahkusin, küsis proua siira murega, et kuidas mul nüüd siis enesetunne). Mistõttu kui lõpuks ennast kokku võtsin ja päeva ametlikuks alustuseks kohe üle tee asuvasse söögiasutusse suundusin, tabasin ma neid täpselt keset seda ainumat pooltundi päeva jooksul kui seal süüa ei antud. Aga kuna päev oli meeldiva üllatusena hoopis midagi muud kui eelmine õhtu, siis polnud ka hullu, et pidi veerand tundi niisama passima. Tegin täidesaatva otsuse, et minusuguse katkuhaige jaoks ei saa olla midagi paremat kui päikesepaiste ja mereõhk ja istusin oma kohvijoogiga väliterrassile. Ja no varsti tuli ju söök ka.

Photo 02-10-2019, 19 07 17Ravimeetod põhimõtteliselt alt ei vedanud, kuigi ühel hetkel, keset tunniajast sadamakruiisi (esimene selline, pärast Maltal aset leidnud ekstremismi, nii et tegelikult minu “hobuse selga tagasi” hetk) tundus mulle, et ehk saab seda mereõhku veidike palju. Õnneks olin ettenägelikult kaasa võtnud, mitmeid sobilikke riideesemeid, millesse ennast mähkida (visuaalselt ehk mitte kõige esteetilisem vaatepilt, aga kruiisikaaslasteks olid ainult neli pensionäri jaPhoto 02-10-2019, 19 14 15 üks tütarlaps, kes oli keskendunud peamiselt selfiede tegemisele). Kruiisi giid keskendus suuresti ainult Plymouthi meeletutele sõjalaevadokkidele, mina peamiselt teises suunas paistvale kaunile Cornwalli kuppelrannikule. (Plymouthi-poolne kallas ei ole veel Cornwall, vaid on Devon.)

Sellesmõttes, et ma pärast seda kiirvisiiti nüüd ennast suuremaks asjaks Plymouthi eksperdiks ei peaks, sest ma veetsin kogu sealse aja kaldast maksimaalselt 30 meetri kaugusel, aga see piirkond sobis mulle küll väga hästi (ülejäänud linnast puutusin kokku ainult raudteejaamaga, mis ei olnud eriti paljulubav paik). Pikk kaldabulevard, nimega Hoe, kaunite Photo 02-10-2019, 21 28 16vaadete ja huvitavate objektidega (näiteks pildilolev 1934. aastal kalju külge ehitatud stiilipuhas art deco merebassein Tinside Lido, mis hiljuti uuesti üles vuntsiti), mille ühes otsas päris kena jahisadamapiirkond ja väike jupp vanalinna toredate kalarestoranidega. Kuna Plymouth oligi kavas pigem kiire vahepeatusena kui mingi pikemalt läbimõeldud sihtkohana, siis sain visiiti küll kogu raha eest. Ja selle päeva jooksul, mis mina seal olin, pidas ilm ennast küll suurepäraselt üleval, sest nii eelmisel kui järgmisel päeval muutis läheduses hänginud orkaan Lorenzo siin-seal olukorra pisut ebamugavaks.

Photo 02-10-2019, 21 30 50

Kuigi piirkond oli ilmselgelt peamiselt rekreatiivne (seal on ka suur mäe otsas olev park, kus on ilus triibuline tuletorn ja muid toredaidPhoto 02-10-2019, 20 08 22 objekte), oli seal turiste väga vähe ja needki peamiselt siseturistid. Ma saan aru, et ei ole päris tipphooaeg, mis on ka üks peamisi põhjuseid, miks ma reisin praegu, aga kohalike inimeste poolt oli see kõik ikkagi tihedas rahulikus kasutuses. Mis kokkuvõttes tähendab, et ühendatud olid ka kõik mulle reisimise juures meeldivad elemendid.

Photo 02-10-2019, 20 10 51

Neljapäeva hilishommikul sõin veel sealsamas vee ääres koos paindliku graafikuga kohalikega korraliku hommikusöögi, lasin proual endale takso tellida ja suundusin jällegi raudteejaama. Et lõpuks ometi jõuda sellesse kohta, mis tegelikult ka läheb kokku selle minu poolt augusti lõpus õhku visatud eesmärgiga reisida kusagile sinna, kus praegune hetk aastast ei ole mitte niivõrd maailma lõpp nagu see tihtipeale heas koduses Eestis olema kipub, vaid siiski ainult hooaja lõpp.

 

Grand Tour vol. 1

Hanna kirjutab, et:

Maailma vanim reisikorraldaja Thomas Cook teatas seenädal, et paneb pillid kotti. Pool miljonit ilmselt mitte kõige seiklushimulisemat puhkajat jäi erinevatesse kuurortitesse lõksu ja terve armee inimesi päevapealt töötuks. Britid, kellel oli vaja 150 000 inimest kuidagi koju saada, kuulutasid selleks välja “Operation Matterhorni”, ajades selle nimevalikuga suht segadusse nii sõjaajaloolased kui šveitsi turismiedendajad. Ja sotsiaalmeedias irvitati selle üle, et vot kui hea, et see juhtus nüüd ja mitte pooleteise kuu pärast, sest hetkel veel saab briti paketireisija olla muretult kindel, et teda palmi alla ei jäeta, sest riigis kehtib endiselt eelmisel aastal vastu võetud Euroopa Liidu paketireisidirektiiv.

Selle üle ilguti ka, et reisijad ei pea muretsema, tuuakse tagasi sinna, kuhu nad kuuluvad — aastasse 2010. Ma pean tunnistama, et minu elu ainuke paketireis leidis aset ikka veel oluliselt varem. Ema viis mind 1997.aastal kevadvaheajaks Tenerifele. Mul võttis praegu isegi veidi aega, et meenutada, kas ma olen kunagi mõnel reisil üldse mingi grupiekskursioonigi teinud. aga siiski vähemalt ühe olen. See oli siis kui Sandra ja ema 11 aastat tagasi viinapudeliga meile perereisi Alpidesse võitsid, aga meie peres ei osanud keegi mäest alla suusatada, nii et kaelamurdva heliskiingu asemel ostis meie reisijuht reisi esimeses etapis meile hoopis sellise kallimapoolse Milano vaatamisväärsuste ekskursioonibussi piletid. Mis võib-olla ei olnud päris võrdväärne kaup, aga ekskursioon oli aus ja lasi muuhulgas rahulikult, ilma järjekorrata ja piiratud seltskonnas “Püha õhtusöömaaega” ja La Scalat külastada.

Aga muidu, nii nagu peaaegu kõik inimesed, keda ma tunnen, panen ma oma paketid ikka ise kokku. Kuna ma ei ole eriti seda tüüpi inimene, kes tahaks oma reisi enne minekut mõttes üksikasjalikult juba läbi teha, siis suuremasi põhjalik planeerija ma ei ole (mis on muidugi paratamatult endaga kaasa toonud ka teatavaid altminekuid, eriti mis puudutab gastronoomilisi elamusi). Uute kohtade juures on mulle nagunii kõige tähtsam mingite kuulsate vaatamisväärsuste äravaatamise asemel (mis tavaliselt on ikkagi ülerahvastatud ja vähemimpressiivsed kui eelinfo põhjal võiks arvata) hoopiski aru saada, et kuidas inimesed siin või seal elavad. Ja korduvkülastatavate kohtade puhul on ju juba varasemast teada, et mida siin või seal veel teha võiks. Peale selle on mul puhtalt ameti tõttu kogunenud sellist rutiinset reisikogemust (et siis mitte niivõrd, millise jäseme külge teipida hädaolukorrakrediitkaart, vaid see majutus-transport telg) ilmselt mitme eluea jagu.

Hetkel olengi sellisel suuresti soolotripil, kus ööbimiskohad on kõik ette kinni pandud (väljaarvatud viimane öö, mille puhul on veel teatud ebaselgeid muutujaid) ja tagasisõidusoovist olen ka lennuettevõtet teavitanud, aga kõik muu selgub suht spontaanselt. Eelmise reede õhtuks ostsin kontserdipileti vist ka siiski juba umbes nädal ette ära, aga seal oli sellesmõttes rong juba varem läinud, et hotelli olin broneerinud konkreetselt selle järgi, et öösel oleks hea lähedal koju jalutada.

Et siis istusin reede lõuna paiku, pärast töönädala lõppu, Brüsselis rongi peale ja paar tundi hiljem olin Londonis. Algselt ei olnud mul OLYMPUS DIGITAL CAMERAüldse plaanis Londonisse pidama jääda rohkem kui minimaalselt vajalik, sest ma just aasta tagasi alles viibisin seal täitsa põhjalikult ja samas on terve Suurbritannia täis kohti, kus ma üldsegi käinud ei ole. Aga siis selgus, et teisest suunast lähenevad samal ajal Londoni poole sõbrad, kes kavatsevad sinna veidi pikemaks peatuma jääda ja nii kujuneski lõbureisi alguseks nädalavahetus Londonis.

Mingit väga tänapäevast teed pidi (poolsuvaliste poolkuulsate inimeste jälgimine sotsiaalmeedias) teadsin ma sellisest jazziklubist nagu Ronnie Scott’s ja kui ma poolmöödaminnes nende kodulehele vaatama läksin, et kes minu linnasviibimise ajal seal esineb, siis tundus küll täitsa saatuse märk, et Stacey Kent oma bändiga (üritasin praegu meenutada, mis lugu meid omavahel tutvustas ja tundub, et see leidis aset siis, kui ma kunagi päris ammu selle laulu versioone läbi töötasin) seal parasjagu pikka nädalavahetust veetis. Kõik mõistliku kellaaja kontserdid olid selleks ajaks juba välja müüdud, mistõttu ostsin pileti reede õhtul kell 23 algavale. Klubi asub keset kõige tormilisemat ööelumöllu, mistõttu oli sellele läheneda juba päris põnev (kohe nurga taga näiteks oli tohutu geiklubi, mille nimi, juhuks kui kogu muust esteetikast ja maksimaalselt lillelöödud klientuurist asi selgeks pole saanud, on G-A-Y) ja lahkuda ka OLYMPUS DIGITAL CAMERAhea turvaline, sest teades, millises võtmes inglastel on kombeks pärast töönädala lõppu lõõgastuda, olid erinevad operatiivtöötajad sobivad positsioonid juba varakult sisse võtnud.

Kontsert ise oli üsna lühike, aga väga hea. Võib-olla mõne teise inimese puhul oleks selline nunnu helgus minu jaoks ehk mõneti ärritav, aga tema laulab nii hästi ja nii õigeid laule, et suudan sellest täiesti mööda vaadata. Ja täitsa paras segu on ka kaveritest ja originaallauludest (mille tavaliselt on kirjutanud tema oma härra, kes mängib ka tema bändis saksofoni ja flööti ja mõnikord vajadusel selliseid eksootilisemaid kellukesi). Näiteks see härra Jimi ja Kazuo Ishiguro kirjutatud pala on mulle väga sümpaatne. Ja selle Jobimi looga suutis Stacey ühe publikus olnud keskealise härra nutma ajada (sest ta oli seal koos oma eluarmastusega, kellega nad olid teismelistena koos olnud ja siis aastaid hiljem jälle teineteist leidnud ja see on nende lugu — nad olid Staceyle kusagil sotsiaalmeedias seda öelnud ja seda ka, et nad kontserdile tulevad).

Ronnie Scott’s on selline koht, mis ei väljasta sulle piletit, vaid paneb su pärast piletiostu listi (mis on eriti põnev kui sinu eksootilises nimes on näiteks kaks i-d ja e kõrvuti) ja ei luba pilti teha ega filmida (minust kaks rida eespool üritas üks vanem umbkeelne härra sellest hoolimata teha oma mobiiliga otseülekannet, teenides sellega ära hostessi diskreetsed ent niitvad vihakobarad). Ja üldiselt oli ka üsna teadlik jazzipublik, kes ei kippunud ühele soolole aplodeerides järgmisele sisse sõitma (mis on millegipärast üsna levinud nüke jazzikontsertidel). Minust üle vahekäigu istusid siiski poola päriolu ema ja tütre duo, kelle üldist olemust iseloomustab minuarust päris hästi see, et nad olid endale Vapianost nende valgete rombikujuliste karpidega toidu kaasa haaranud.

Photo 29-09-2019, 15 18 14

Minu järgmise õhtu meelelahutusasutuses oleks see ilmselt muidugi täitsa okei liigutus olnud. Kuna ma juba nii mugavasti seal paiknesin ja polnud seda ka kunagi varem teinud, siis otsustasin minna mjuuzikali vaatama. Ja kuna ei saa öelda, et ma ühte mjuuzikali teisele millegipoolest eelistaksin, siis valisin otseloomulikult selle, mis oli kõige lähemal. Pileti ostsin tund enne algust, mistõttu see oli algsest oluliselt odavam.

Lavateos ise oli kunagise Tom Hanksi filmi järgi tehtud “Big” ja oli ilmselt täitsa okei, kuigi just sellest konkreetsest filmist muusikali tegemine tundub mulle veits rändom ja veel vähem saan ma aru sellest, miks see praegu West Endis laval on, eriti arvestades, et tänapäeva tingimustes on selle sõnum minuarust ikkagi mõneti problemaatiline. Aga no laulsid hästi ja peaosatäitja oli lahe lokkidega sell jne. Ükski pala kummitama ei jäänud, aga ilmselt ei peagi.

Peaaegu sama tänuväärne oli see kogemus aga inimvaatluste seisukohast. Esiteks oli see suur pidulik sametist ja nikerdustega teatrisaal toidu- ja joogitarbimise seisukohalt üsna nagu kino. Popkorni päris ei müüdud, aga ühel pool kõrval krõbistati küll suht ebadiskreetselt esimese etendusepoole ajal M&M’si (ilmselt kuni pakk tühjaks sai) ja läbipaistvast plastikust topsid erinevate alkohoolsete ja mittealkohoolsete jookidega olid peaaegu kõigil käes. Teisel pool kõrval istus proua, kes oli saabunud kunsti nautima varbavaheplätudes, mis on seda muljetavaldavam, et kohe on ju oktoober. Ja vähemalt kaks naabrimeest ei saanud siis, kui tuled esimest korda põlema läksid aru, et vaheaeg, mitte veel lõpp.

Täna oli plaanis sõprade perega vaadata mingit paadivõistlust jõel, aga kuna jões polnud piisavalt vett jäeti võistlus ära ja meie käisime hoopis Briti muuseumis vaatamas kraami, mille britid endale maailma pealt kokku on varastanud (ja mille vaatamise eest seetõttu midagi maksma ei pea). Kuna kokkukrahmatud varandus on muljetavaldav ja kõikehõlmav, siis jõudsime läbi töötada ainult murdosa. Ja no inglased võivad kohati küll olla snoobid asshole’id, aga kaasasolnud imikut märgates tõmmati kogu seltskond turvasabast välja (“Seal kotis on teil ju ainult titesöök, eksole`” wink-wink) ja juhatati pikemata majja.

Photo 29-09-2019, 18 41 06

Ja no siis õhtupoolikul lahkusingi juba linnast oma ringsõidu järgmisele etapile. Jõgi jäigi nägemata, aga etteruttavalt võin öelda, et järgmises vahepunktis olen sellesama jõe juba täitsa möödaminnes korra ületanud. Aga kuna ma olen juba piinlikult pikalt seletama jäänud seekord, siis sellest loodetavasti edaspidi. Loodetavasti, sest reisi ajal on tegelikult õudsalt raske leida seda kirjutamiseks vajaliku pikkusega hetke kui sa ei ole kas väsimusest koomas või kusagile minemas.

Kaubanduslik postitus

Hanna kirjutab, et:

Kuna tundub, et olen nüüd lõpuks siiski tsivilisatsiooni (kui seda võib niimoodi kutsuda) naasnud ja pean ennast aegajalt ka veidi professionaalsemas vormis välja näitama, sisenesin eile muuhulgas kaubanduskeskusesse. Mul oli terve rida erinevaid lünki tekkinud ja olukorda analüüsides sain aru, et Rocca al Mare keskus lahendab need ilmselt kõige valutumalt. Sain isegi kaubanduslikus “Anna edasi” skeemis osaleda, sest kingapoes oli kampaania, et ostu tehes saad kupongi, millega saab järgmiselt ostult 25% alla ja minu ees oma ostu sooritanud ema-tütar tandem andsid oma värskelthangitud kupongi mulle. Amazonil on komme pärast mingi asja sealt ostmist hakata saatma reklaami sellesama asja selektsiooni kohta, mis on enamikul juhtudest suht absurdne, sest jääb mulje nagu nad arvaksid, et ma kogun akupankasid, käekellasid ja Lenovo juhtmeid. Jalanõudega pole asi muidugi päris nii hull, aga keskmine inimene siiski ei osta rohkem kui kaks paari saapaid nädalas.

Kui muidu on Rocca keskus mulle igati sobiv, valiku ja suuruse poolest, siis sealne Prisma on küll veidi nagu liiast. Minuarust see on juba praegu keskmise linnaosa suurune, aga eile väravast sisse astudes teavitasid rõõmsad plakatid, et sorri väikese segaduse pärast, aga minu isiklikku heaolu silmas pidades ehitatakse seda parasjagu veel suuremaks. Vähemalt on Prismas selline enamvähem loogiline asjade paigutus. Minu põhiline toidupood on Sõpruse puiestee Rimi, suuruse poolest väga viisakas, kus ma kõik need aastad hiljem mõnikord ikka nõutult ringi uitan (juustud, näiteks, on kahes teineteisest täiesti sõltumatus kohas) ja iga kord kui ma olen asjade paigutuse enamvähem selgeks saanud, leiab seal aset massiivne paradigmamuutus, mille käigus kõik jälle ümber tõstetakse ja kogu pood on segaduses kliente täis. Ja see ümbertõstimine kestab igavesti, sest see käib ju sellise doominoefektina, mitte kõik korraga üleöö. Mis annab muidugi võimaluse ehk veidi paremini uuendustega harjuda, aga pikendab paratamatult seda perioodi, kus sama härra, eskaleeruvalt hämmeldunult, sulle kolmandat korda sama riiulinurga tagant vastu tuleb. Ja Rimi puldid on ka vaieldamatult kõige totramad, sellised, mis tükk aega ei registreeri midagi ja siis järgmise minuti veedad sealt teist ja kolmandat eksemplari maha progedes.

Samas Prisma (võib-olla muidugi ainult Kristiine oma, mis on mu kodule kõige lähem pood ja kaua lahti, nii et aegajalt jõuan ikka sinna) juures ajab mind iga kord naerma see, et nad panevad piimad külmikusse niimoodi, et “parim enne” pole näha. Võiks ju arvata, et kogemata läks tagurpidi, aga sellisel juhul peaks ju ka ikka fiftyfifty tõenäosus olema, et mõnikord on kuupäev ostja poole.

Sellesmõttes, et üikooli ajal, mis on teadagi tuntud kui periood, kus inimesed esimese iseseisvuse puhangus igasuguste asjadega eksperimenteerivad, töötasin ma ühel suvel kuu aega Selveris saalitöötajana. Polnud eriti pikk periood, aga kasulikke õppetunde sain terve rea. (1) Nädal, kui selline (ja no ilmselgelt siis ka kõik muud ajaühikud), on täiesti kunstlik kontseptsioon, mis kaotab igasuguse tähtuse kui sa asud tööle sellise graafiku alusel, et töötad 9-22, rütmis 3 päeva tööl, 2 vaba, 2 tööl, 2 vaba. Juba pärast esimest töönädalat ei olnud halli aimu ka, mis päev on. Ega ka mingit vahet või huvi selle vastu. (2) Vormirõivas teeb nähtamatuks. Tuttav inimene võis tükk aega mulle kahe meetri kauguselt otsa vaadata, ilma et ükski kelluke heliseks. Ja (3) värskem kaup pannakse alati tahapoole. Leibade ja piimade puhul kindlasti. Aga isegi selliste asjade puhul, mille kehvtivusaeg on aastaid.

Photo 13-09-2019, 19 45 11

Aga no siiski, kas nad kujutavad seal Prismas endale ette, et kui nad inimestele piima kuupäeva vaatamise keeruliseks teevad, siis inimesed lihtsalt ei vaatagi seda? Ostavad pimesi? Mina muidugi olengi piinlikul kombel see snoob, kes ei tea, mis piim maksab (ega tegelikult üldse ükski toidukaup), sest isegi kui ma olen selle mõnikord järele vaadanud, siis tegemist on lihtsalt sellise informatsiooniga, mis minu ajus ei talletu. Aga no isegi mina ikkagi enne ostmist vaatan, millal on oodata, et kapis seisvast pakist piima asemel kitti tulema hakkab. Suhteliselt nõrk kliendi tillitamise võte, aga no seda mäletan ka oma karjäärist kaubanduses, et ükski kopikas üles korjamata ei tohtinud jääda (nii et ma parem ei räägi sellest, kuidas lihaletis hommikuti vorste läikima löödi).

Veel üks suht ärritav klientidega psühholoogilise manipuleerimise võte on eskalaatoritega trikitamine. Enesest lugu pidavad kaubamajad, nagu Stockmann, nii nõmedaid võtteid ei kasuta — järgmisele korrusele minev eskalaator alustab oma tööd sealt, kus eelmine lõpetas. Kõige lollakam on see Solarise keskuse variant, kus nad põhimõtteliselt sunnivad sind igal korrusel väikese ringi ümber treppide tegema. Peenemad kohad peidavad eskalaatorid ära või paremal juhul tekitavad nendest tribuudi Escherile, nii et sa näed küll seda kohta, kuhu sa minna tahad, aga selleks, et sinna saada, pead terve kaubanduskeskuse mõlemas suunas läbi käima. Ma olen seal küll ainult ühe korra käinud, eelmisel talvel kui mu auto tagumine uks lahti külmus (vastupidiselt tavapärasele kinnikülmumisele — minu oma lihtsalt enam ei lukustunud) ja ma pidin leidma maaaluse parkla, kus teda mõned tunnid sulatada, aga minu mäletamist mööda on peen T1 keskus just sellise kavala planeeringu hea näide. Maaalune parkla, seeeest, oli väga eeskujulik. Soovitan, saabuvat talve silmas pidades.

Aga järgmise nädala lõpus algavaks turismireisiks (mis algab poolel teel tööreisina) sain eile poest ka vihmavarju, mälukaarti ja jalanõud. Broneerisin ka mõned hotellid, mida enam tühistada ei saa, et reisiplaneerimismotivatsiooni üleval hoida. Võimalik, et järgmisel korral raporteerin sealt. Kui leian midagi, millega teisi piisavalt kadedaks ajada.

Läbiastujad

Hanna kirjutab, et:

Photo 03-08-2019, 22 59 08

Vahel tuleb tõesti selline tunne, et võib-olla peaks suvel tegema ka midagi muud kui Hiiumaale tulema. Facebook teatab, et Need-ja-Need on huvitatud seitsmekümnest saabuvast sündmusest ja keegi postitab kauni loodusvaate kuppelmaastikust või villa balkonilt Itaalias ja no siis tekib selline mõte, et kas ei peaks siis ise ka… Aga siis astud pärast kümnekuulist pausi sisse kohaliku, seletamatult erkrohelist tooni võõbatud raamatukogu uksest ja rõõmus väike vanaproua tervitab sind hüüatusega “Näed, kellelgi on puhkus alanud!” ja rohkem nagu polegi midagi vaja enda tutvustamiseks öelda. (Seda ka ei hakka seletama, et ma olen vabakutseline ja mul ei ole puhkust — on ainult tööalaselt vähem- ja rohkemärevad eluperioodid).

Et siis kõik on korras, nii sotsiaalses kui kultuurilises mõttes. Et isegi kui vihma sajab või on sitaks külm (nagu täna), siis märgatavat puudust millestki ei ole. Photo 15-08-2019, 18 25 15Ahju saab juba tükk aega maja endaga kütta (viimasel ajal on mitmed jupid vahetamisse läinud ja originaaljupid puuriida moodustanud), saunaahju lausa väärispuiduga, mis meil siin maja ümber tõusvas tempos maha langema kipub, nii et korstnast tuleb õllekapa ja džinntooniku lõhna. Terrassile hankisin ma sellise tugitooli, kust ei olegi nagu soovi eriti üles tõusta kui sinna juba hommmikukohvi joomiseks maha istutud sai ja kui seal juba mõnda aega istutud on, siis ega sealt enam nagu eriti kergesti üles ei saa ka.

Ja no sotsiaalsest küljest rääkides, siis ega eriti ei ole olnud sel suvel ka võimalust ennast Photo 07-08-2019, 14 04 40ülemääraselt isoleerituna tunda. Esiteks tundub, et loomi ja muid elusolendeid kotib üha vähem see, et inimesed ka siin saare peal tegutsevad ja oma asja üritavad ajada. Alustades sellest, et terve suve esimese poole oli ämblik igaks jumala hommikuks teinud võrgu risti üle välipeldiku istumiseaugu, hoolimata sellest, mitu korda teda suure kaarega peldikust välja visatud sai. Kohalike õueämblike vastu on mul üldiselt suur sümpaatia, mõnikord nad lihtsalt kipuvad siin oma niigi suhteliselt laiu volitusi ületama.

Auto eest ja tagant on läbi tormanud lugematul hulgal pudulojuseid, sarvedega ja sarvedeta kitsi, oravaid, rebaseid ja üks öine siil, kes arendas oma olematu jalapikkuse juures väga muljetavaldavat tempot. Kahe rebasega saavutasin ka otsese silmsideme, ühega neist siis kui auto pidurilitsumisePhoto 05-08-2019, 22 06 24 järel temast umbes 40 sentimeetri kaugusel pidama sain. Tema silmavaates peegeldus täpselt seesama “No kuulge!” emotsioon, mida mina tundsin. Juunis olin ühekorra esiti suht veendunud, et näen känguru eemale kalpsamas, aga sain siis ka ise aru, et hoolimata hämmastavast välisest sarnasusest on tõenäoliselt tegemist siiski jänesega. Jäneseid nägin viimati sellistes kogustes too talv selle sajandi koidukumas kui ma Põhja-Haagas Helsinki ülikooli ühikas elasin ja nad varahommikuti mu akna taga suuri prügikaste revideerimas käisid. Ja no nii lähedalt kui sel suvel siin, ei õnnestunud mul nendega ka tooaeg kokku puutuda. Sest juuli lõpus tulin parasjagu ujumast, keerasin ümber nurga hoovi ja…

Photo 16-08-2019, 00 57 07

No karjusin jah, noh. Konkreetsemalt, hüüatasin “Issand!”, sest mul tõesti puudus varasem kogemus täie hooga ja suure müdinaga minu suunas jooksva jänesega.

Photo 24-06-2019, 23 10 07

Hiliskevadel silkas minu silme ees terrassi alla ka suhteliselt algaja välimusega nugis, mis andis aimu sellest, et veidi aja pärast tuleb ilmselt jälle ühendust võtta härraga, kellel on saanud juba traditsiooniks igal kevadel meil siin katust fluffimas käia. Ennetavalt võib öelda, et paar päeva tagasi tekkis tõesti vajadus katusemehega ükshetk jällegi ühendust võtta. Samas tuleb tunnistada, et kui esimesel aastal pärast uue katuse valmimist ajasid need nugiste katusesse augunärimise katsetused mind sitaks närvi, nii esteetilistel kui finantsilistel põhjustel kui puhtalt niitvast ohvritundest ja eelmisel aastal võttis vahepeal äratasandatud katuse uuesti ülesraadamine ka nagu väikestviisi ropendama, siis seekord ei suutnud ma hommikul katuses tuttavaid püstisi kõrretuuste nähes erutuda oluliselt rohkem kui õlakehituseks vajalik. Sellesmõttes, et tellisin endale netipoest ema poolt väljaguugeldatud nugisepeletamise vurtsu ikka ära ja vurtustasin sellega need kohad täis, kuhu ulatusin. Aga kolm aastat katusevaatlusi on tekitanud teatava perspektiivi. Ja meelrahu/kahjurõõmu tekitamiseks võin vahepeal käia vaatamas naabrimehe koledat rookatust, millest on sel hooajal terve vintskapialune välja libisenud.

Photo 26-07-2019, 22 49 51

Härrade nimekiri, kes siit spetsiifiliste ülesannete täitmiseks aegajalt läbi astuvad, tundub täienevat iga aastaga. Sel aastal näiteks käisid kaks tükki sauna katust vahetamas, tõstsid selleks tarbeks sauna küljes kasvava tohutu viinapuu katuselt maha ja asetasid ta külgepidi läbi õhu majast sauna minevale soojaveetorule. Mistõttu käis veidi hiljem veel üks mees ja vahetas ära torud. Neljanda mehe leidis ema jaanipäeval kohalikust rannast. Või noh, õigem oleks vist öelda, et tema leidis ema. Ta oli hilisel jaanihommikul saabunud koos naise ja lapsega randa, jalutas seal ringi, soni peas ja kokteiliklaas käes, ja tegi erinevate inimestega juttu. Pärast seda kui ta oli palumata ja lahkelt ära rääkinud kogu oma eluloo ja maailmavaated, said nad kokkuleppele, et ta viib minema meil kolm aastat välja peal hunnikus olnud vana katuse roo. Kuhu viis või mis sellega tegi, ei tea. Järgmisel nädalal tuleb veel üks, korstnaid pühkima.

Aga ei, põhimõtteliselt on ainuke probleem, isegi kui oled teinud teadliku otsuse suve mitte kusagil mujal raiskama hakata, siiski see, et, noh, jube ruttu saab otsa. Et just nagu algas ja paar korda oli isegi täitsa palav, aga nüüd teevad linnud suure pröökamise saatel juba kolmnurgaharjutusi ja pihlakad on punased.Photo 05-08-2019, 22 25 10 Mulle ei olegi tingimata vaja, et päike lagipähe lajataks, tahaks lihtsalt, et mu suvi kestaks kauem kui see kaks nädalat, mis mul Euroopa Liidu töögraafiku ja kohalike geograafilisklimaatiliste eripärade vahelt välja pigistada õnnestub. Mistõttu kaalun siin tõsiselt minna välisreisile näiteks septembri lõpus, perioodil, mis on siinkandis tihtipeale tuntud kui “sitt ja perse”, mitmel pool mujal Euroopas (ja vähemalt ühe kogemuse järgi ka näiteks Uus-Inglismaal) aga kui “hooaja lõpp.” Mul üldiselt ei ole kohalikule kliimale liiga palju pretensioone, mulle meeldib villastes sokkides ja tekkikeritult teleka ees teed juua sama palju kui igale teisele kapiromantikule, aga kas oleks tõesti liiga palju palutud, et siin ka oleks septembri lõpp tuntud kui “hooaja lõpp”?

Photo 25-07-2019, 22 30 42

Nagu näete, ei ole ma ülemääraselt hakanud tähelepanu pöörama sellele, et minu eelmisest blogisissekandest on möödunud rohkem kui aasta, sest noh, mulle tundub nagu oleks ma seda juba kunagi varem teinud ja ei taha ennast liialt kordama hakata. Loodetavasti siis järgmine varem kui aastapärast, aga ma lubama midagi igaks juhuks ei hakka.

Photo 05-08-2019, 22 18 53

Advendimula

Sandra kirjutab, et

Igakord kui ma olen selle peaaegu üheaastase öisesse unne ära pannud, siis mul on selline oehhh-tunne ja ma tulen magamistoast ja võtan istet oma kuninganna troonil (maxmõnus kollane tugitool), et sellesse tugev tagumikulohk istuda ja telefon näppu haarata/kudum kätte võtta/tühjal pilgul lakke vaadata… aga siis saabub see viieaastane. No ikka niimoodi nagu üksinda-kodus-tüüpi filmis, et sa ei näe ja ei kuule teda kuni selle hetkeni kui ta hüppab sulle eikusagilt tumba peale toetavatele säärtele ja röögatab: “EMME! MÄNGIME MEMORIT!!!”

No edasine oleneb minu sadomasohistlikust lainesagedusest. Saate aru, MEMORY on selline mäng, kus teadupärast peab meelde jätma kaartide asukohad, ja kui mul on see õhtu, kus ma plaanin tugitooli sisse lohku istuda ja tühjal pilgul lakke vaadata, siis on viiese võit selles mängus juba mägede tagant ära näha. Okei, keda ma petan – ta võidab mind selles mängus ka kui olen ergas kui juulikuine päike.

Päris-päriselt olen imestanud lapse mälu üle. Nojah, kui luuletus on jõuludeks selgeks õpitud, siis järgmiseks aastaks on vaja see siiski uuesti selgeks õppida, aga lühimälu. Või selektiivne. Vau. Vahel on see tõeliselt imetlusväärne, kuivõrd puhas on lapse aju muust pahnast. Kui mina üritan meelde jätta mingit midatahesasja, siis enne kui olen selle endale sõnastanud, olen läbi käianud ka kõik muud päevakavalised teemad. Ainuke asi, mis ma jõuan läbi mõelda on see, et ma ei jõua seda praegu kirja panna, ma jätan meelde. Ja siis…

Me ei ole näiteks temaga kunagi süsteemselt lippe tundma õppinud. Tema riigitunnetus jääb peamiselt selle taha kui palju vaatab isa erinevat sporti ja nii käib palju läbi erinevate riikide omavaheline konkurents. Kord istume me kohalikus kohvikus ja Troonipärija värvib kohvikuvahenditega paberil mingeid kõrvutiasetsevaid nelinurki, üks kollakas ja teine punane. Küsin niisama poolkiuslikult, et mis teed, värvid saksa lippu, vä? Tema vastab: “Ei, siin ei ole musta!”

Ja kui ma hakkan Valter Soosalu perekonnanime meenutama, siis kust, sa tüüp, oskad pakkuda Ojakäär??

Teisest lapsest nii palju, et ta ka kasvab. Tema missioon on kulgeda ses mõnusas maaõhulises tohuvabohus ülejäänud mölluga kaasa.

Võtame näiteks tänase hommiku. Kasutasin täna üle ebaõiglaselt pika aja oma unekaarti ja Härra tegeles varakult ärkavate lastega hoidis neid elus kuni ma ärkasin. Tunnike hiljem vahetasin ta välja ja ta langes jalapealt ise magama. Kaks tundi hiljem viin ka Noorprintsi oma päeva esimesele iluunele, küll veidi hiljem kui tavaliselt. Härra keerab suures voodis mugava külje sisse registreerides meid justkui saabumas, annan Noorprintsile uinutava piimalonksu, laulan ja asetan ta hellalt võrevoodisse. Jätan nad sinna, poeg endale une-eelseid sõnu lausumas ja väljun magamistoast. Sätin seejärel kööki jõulutuledesse ja koristan. Mõni minut hiljem kuulen Noorprintsi hästi rõõmsat hõiget elutoast. Olgu mainitud, et võrevoodist ta ise välja ei saa. Torman segaduses ja pahaselt elutuppa ja näen suspedes abikaasat, kes lapse just elutoa põrandale paigutas. Lajatan: “Mida sa teed?” – “Aa, ma mõtlesin, et ta just ärkas, tõin ära…”