film

Armastus Mel Gibsoni vastu

Sandra kirjutab, et:

Eile tuli ürgmeheliku kanali Kanal 12-e pealt film “Vandenõuteooria”. Kriiskasin härrale, et oh, misasja, seda hakkame vaatama, see on täiega hea film! Peale vaadates nägi ta kohe aastat 1997, mil film välja tuli ja tegi eriti skeptilise “pfff”. Etteruttavalt võin öelda, et härra skeptiline hoiak püsis filmi lõpuni, aga ära ta selle siiski vaatas; kui ma ei eksi, siis nimetas seda paar korda “haigeks filmiks”). Olen seda oma paarkümmend korda näinud, aga seda täiesti lapsena. Sellessuhtes, et olin ju siis ometigi 9-10-aastane. Kaugeltki mitte lastefilm, isegi mitte “perefilm”. Sisuga, mida peab mõistma… Aga seal mängib ju ometigi Mel Gibson!

Jumal teab, kust tuli minule olles ise laps-mis-laps, suur armastus Mel Gibsoni vastu. Suure tõenäosusega kujunes see Suure Õe eeskujul välja, aga nii igatahes oli. Lapsepõlves on ju üldse vaja millegipärast paika panna kõik “lemmikud”. Mis su lemmikbänd on? Aga laul? Värv? jne. Nõndaks oli minul lapsepõlves suur Mel Gibsoni jumaldus. VHS-i peal oli meil nii mõnigi isesalvestatud film kui ka poe oma.

Näiteks kui ma praegu mõtlen kõikide filmide peale, siis suudaksin ma nii mitmegi peast ära nimetada:

Surmarelvad (4 osa?), Mad Max, Braveheart, Patrioot, Vandenõuteooria, Maverick, What Women Want, nimetuks jääb see, kus ta külmutatud oli paarkümmend aastat (KUIDAS see mul ei meenu!? See oli mu kõikidest kõige lemparim! – checkisin imdb-st: Forever Young!!)

Ja need kõik on üheksakümnendate filmid 🙂 (paar tükki ka 2000a). Ega ta peale seda midagi asjalikku tootnud polegi, selles mõttes, et raske ka kui elu apokalüpsisele pühendad.

Olin ja olen siiani küllaltki suure fantaasiaga inimene, nii et väga kindlasti oli Mel Gibson ka mingi aeg ka minu “abikaasa”, “laste isa” ja “armuke”…

Obviously mitte see vanainimene, kes teie ettekujutustes praegu on, vaid SEE:

mel

Advertisements