Taas kui kohtume, juba kui tuttavad

Hanna kirjutab, et:

Sellesmõttes, et… ärkasin eile hommikul selle peale. et keegi ilmselgelt üritas mulle magamistuppa tungida. Tõusin hoogsalt voodis istukile ja nägin ukse sees olevast aknast alustuseks kahte küüntega liistu küljes rippuvat käppa ja hetk hiljem vaatas mulle sealt vastu mulle varasemalt tundmatu mustakarvaline kass. Ehk siis, tl;dr — esimene asi, mida ma eilehommikul nägin, oli mind jõllitav must kass. Kahjuks ei jätkunud mul une pealt piisavalt loomingulist mõtlemist, et originaalstseen fotole saada (kassil polnud lahkumisega ülemääraselt kiire), aga siin teile taaslavastus ilma kassita. Kassid, teadagi, ei jäta üleüldiselt kasutamata võimalust olla creepy, aga see oli siiski kõrgem pilotaaž. Uks, mida antud isend avada või siis läbistada püüdis, on teisel korrusel ja selleni viiva trepi viimane aste on nii madalal, et enda nägupidi aknasse vinnamiseks pidi kass veits siiski mööda ust üles ronima. Millest annavad ka tunnistust kraaped uksel. Kui nüüd järele mõelda, siis omaette creepy oleks olnud ka pahaaimamatult kohale saabuda ja kontekstivabalt seda äraküünistatud ust näha.

Teise hoone räästas elavad varblased, mesimummud panevad vups ja vups seina sisse, iga jumala hommik pean ma kempsu minnes alustuseks strateegilisest avast ämblikuvõrgu (eelistatavalt koos ämblikuga) eemaldama ja dušikabiini alt on aegajalt kosta rähklemist ja vaikset mörinat (kahtlustan nüüd sedasama kassi, halvemal juhul koos perega). Ja ma ei tea, millal see kägu magab, sest öösel kell kolm või päeval kell kaks või õhtul kell kümme igatahes mitte. Väga ajakohane oleks see kõik liigitada koroona ajal popiks saanud “Loodus ravib ennast ja võtab üle” meemiks (luiged Veneetsias, mõrvarherilased Washingtonis, delfiinid Kopli lahes), aga tegelikult on siiski tegemist üsna tavapärase asjade käiguga (kuigi jah, hommikupoolikul teise korruse aknasse viskuv tundmatu kass kvalifitseerub siiski kõrvalekaldeks, ma arvan). Eelmisel aastal olid varblased kasutanud oksaauke sauna laudises, et seina sisse pesad teha ja ehitajad, kes olid lisaülesandeks saanud aukude kinnipanemise, pidid ära ootama pesitsushooaja lõpu, et mitte kedagi sinna sisse müürida. Rääkimata igasügisestest rookatuseteemalistest “zajats – volk” tüüpi mõttemängudest nugisega.

Kui te juba küsisite, siis kõige rohkem ahistas mind selle kriisi juures asjaolu, et saarele ei saanud (jaa, ma tean, et olen priviligeeritud ja elukauge). Või noh, võib-olla oleks kuidagi ikka saanud, aga siis poleks enam ära saanud. Ja rannamaja pole siiski mõeldud pikemaajaliseks off-season elamiseks. (Pluss ma muidugi ei ole ka seda tüüpi inimene, kes lihtsalt põhimõtte pärast reeglitest kõrvale hiilimise võimalusi otsiks. Ja kuna mul on ju ikkagi auto ja jalad ja kõigi mugavustega kolmetoaline ja kellelegi ei pidanud kodus põhikooli füüsikat õpetama, siis ei olnud ma ju ka Tallinnas ometi kümnel ruutmeetril lõksus). Et siis see, mis ahistas, oli pigem nagu ikkagi see teadmine, et ei saa. Isegi seda, kas katus püsib ja uksed on kinni (sest viimane kord talvel kontrollvisiiti tehes oli üks, mis on 15 aastat täiesti probleemideta täiesti iseseisvalt kinni seisnud, pärani lahti) käis lahke naabrimees igavusest kodanikualgatuse korras kontrollimas.

Nüüd siiski juba rohkem kui nädal aega kohapeal (meeldival kombel kattus avanemine minu lemmikhooajaga — et on nagu juba suvi, aga ei ole ka ja kõik on veel ees ja osad asjad on veel kinni, aga mina olen juba kohal ja valmis) ja vaatamata valitsevale suhtelisele skaalale, mille järgi oli laupäev sotsiaalses mõttes täitsa metsik päev, sest vestlesin näostnäkku vähemalt kahe, aga võib-olla lausa kolme inimesega, on olnud siiski päris tegus ja seiklusterohke.

Näiteks olen käinud tervelt kaks korda joogas (mis on kaks korda rohkem kui kogu varasema elu jooksul kokku, asjaolu, mis seletab, miks mul olid teise korra järgsel päeval valusad lihased, mille olemasolust ma varem teadlikki polnud).

Ka olen otsa sõitnud ühele pardile (ma arvan, et see lind oli part; oli hämar ja olukord möödus kiiresti, eksole). See oli minu rohkem kui kümneaastase juhistaaži juures üldse alles teine kord kellelegi otsa sõita ja esimene kord kui ma täitsa kindlasti kellelegi otsa sõitsin (esiklaasil oli selle tõestuseks pärast suur märg plekk). Esimene kord oli siis kui mul oli juhtimisõigus olnud kaks kuud ja ma olude sunnil USAs Uus-Inglismaal rendiautoga 600 km maha pidin sõitma. Teeservad olid paksult megasuuri halle oravaid täis ja lõpuks ma neist ühe (kes lähenes hirmsa hooga paremalt, käbi suus) ilmselt ka alla ajasin. Samas, peale vankumatu usu füüsikaseadustesse pole mul siiski mingit muud tõestust, et orav päriselt ka auto rataste alla jäi. Õhtul tolle päeva ööbimiskohta jõudes rääkis sealne omanik Diane vahva loo sellest, kuidas tal ükskord töökojas jänesejuppe auto radiaatorist välja korjati. Eelmisel nädalal oli part igatahes hämaral külamaanteel ennast keset teed sisse seadnud ja vaevus sealt lahkuma asutama, noh, saatuslikult liiga hilja. Jooga ei ole seda tüüpi, mis otseselt ka mu karmaküsimustega tegeleks ja üldiselt ma loen selle asjaolu positiivseks, aga antud olukorra valguses nagu igaks juhuks natuke ehk võiks.

Kulinaarsed elamused on olnud vahelduvad ent kurta siiski ei saa. Eelmisel nädalal näiteks jätsin päeval, mil menüüs pidi olema supp, puljongikuubikud ostmata. Vältimaks uut 30-kilomeetrist poeringi vaatasin üle olemasolevad suvilavarud ja leidsingi riiulist vajalikud kuubikud. Kokandushuvilistele ja muidu seikluslikuma loomuga inimestele nüüd siis teadmiseks, et viis aastat tagasi aegunud puljongikuubikud on tarbimiseks täiesti okei (nii meditsiiniliselt kui moraalselt).

Teisestküljest jällegi on saanud otse suitsuahjust tulnud tuulehaugi. Saareperioodi alguses gastrolli teinud sisserändajast ameerika sõbranna, kelle kunagiseks esimeseks impulsiks Eestit külastada oli John Oliveri saatelõik, kus toodi visuaalseid paralleele Eesti ja Shreki kuningriigi vahel, teatas kala sisse vaadates, et üha rohkem saab kinnitust, et ta on kolinud muinasjutumaale (sest tuulehaugi rohked luud on kõik trendikalt rohekas-sinised).

Ja eelmisel nädalavahetusel avati hooajaks minu lemmikrestoran Ungru, mida ma ju loomulikult pidin kohe külastama, täitsa üksi (broneeringut tehes ajas see asjaolu sealse naisterahva hetkeks täitsa segadusse). Nad süütasid laual küünla ja puha, et ma ennast siiski romantilisemalt tunneksin, aga mulle tundub, et romantikale oleks pigem kaasa aidanud see kui nad ei oleks seda teist tooli juba ennetavalt eemaldades minu kahesest lauast näkkuröökivalt ühest teinud. Aga toit oli jällegi selline, et edetabelikoht ohtu ei sattunud.

Samas passiva poolele läheb ilmselt asjaolu, et muru ei ole ma siiamaani niitnud. Erinevatel põhjustel ja no ega ma tegelt seaduse järgi vist ei tohikski. Mitte et keegi saaks mind hetkel selleks väga ka kohustada või sundida siin, pigem on tegemist sellise pipipiksukkliku (uuh, kus tuli praegu keskkooli lõpukirjandiks ettevalmistumise flashback, seda näidissõna ei ole vist sellest ajast kohanud) enesedistsipliinile üleskutsumisega. Meelespeavälja olen seni jätnud mesilastele ja kuigi lähimat orhideed (hetkel miskine sõrmkäpp, aga ma ei ole piisavalt taimeteadlane, et aru saada, milline; kui tahate oma silmaga näha aasta orhideed 2020, siis olete teretulnud umbes kuu pärast või nii) olen täheldanud naabrimehe heinamaal, siis ametlik ala ulatub siiski ka läbi meie aia.

Niipalju siis selleks korraks jällegi.

Mul on muide siin ka üks poolik fail nimega “Grand Tour vol.3”. Ma ei tea, mis sellega saab. Ühestküljest on minu isiklik tuur kaotanud teatava aktuaalsuse. Teisestküljest on Cornwall muidugi endiselt seal, kus ennegi. Eks vaatab.

Daamid väljamaal 4 e. lihavõtteline kliimapagulus

Hanna kirjutab, et:

Tegelikult on ju täitsa tüüpiline, et puhkusereisilt koju saabumine on süsteemile väikest viisi šokk. Kasvõi juba sellepärast, et puhkusereisil kipub elu olema ühestküljest nagu palju intensiivsem kui rutiinne igapäev ja teisest küljest jälle palju tšillim, sest puuduvad kohustused. Kohanemisraskused on küll veidi nagu tüütud (eriti kui tegemist on olnud vaevu neli päeva kestnud eemalviibimisega), aga samas siiski ootuspärased.

See pooltund, mille käigus ma esmaspäeva õhtul ema aias oma autot lumehange otsast (kuhu ta hetk pärast hoovi sisenemist totaalselt kinni kiilus) kätte üritasin saada, pani siiski märkimisväärselt proovile isegi minu absurdilembuse. Natuke tundus, et ma kujutan endale lihtsalt ette, et päev varem olime t-särgi väel lauspäikese käes mere ääres vedelenud.

Lihavõteteks Maltale sattusime me põhimõtteliselt välistamismeetodil. Pika kalendrilappamise tulemusel jõudsime järeldusele, et see on ainuke nädalavahetus terve kevade jooksul, mis kõigile kolmele meist sobib. Ja Malta oli suht ainuke koht Euroopas, kus võis eeldada, et märtsi lõpus on juba kindlapeale piisavalt soe, et seda ka korralikult tunda oleks. Ja noh, tundus potentsiaalselt huvitav koht ka. Natuke tegi ettevaatlikuks küll asjaolu, et tegemist on padukatoliikliku riigiga, mistõttu paistis täiesti reaalne võimalus, et lihavõtete ajal ei puhu seal isegi tuul. Samas olid võimalikud observeeritavad usurituaalid jällegi intrigeerivad. (Ja etteruttavalt võib öelda, et tuul siiski puhus, täiega.)

Kuna me olime neljapäeva hommikul kõik kell 4 ärganud, siis see +20C, mis meid lõunaajal Maltal tervitas, võttis esimese hooga veidi oimetuks (paar päeva varem oli meie reisipõhises messengerigrupis kerkinud üles tavapärane segaduses “Mida sellise ilmaga üldse seljas kantakse?” poleemika; kõige konkreetsem pakkumine oli, et plätud ja bikiinid). Sellest tuleneva mõnetise vaikuse eetris täitis meile lennujaamas müüdud taksojuht Gareth, kes omal algatusel tegi meile kiire ülevaate absoluutselt kõigest. Suur osa detaile läks küll eelpoolmainitud oimetuse ja Garethi entusiastliku jututempo ent samas suht läbistamatu aktsendi tõttu kaduma, aga üks asi, mida ta selgelt ikkagi rõhutas oli see, et Malta on 100% katoliiklik riik. Et on küll mõned Suleimanist maha jäänud musulmanid ja mõningad katoliiklikud tütarlapsed isegi reeturlikul kombel abielluvad nendega, aga selle oli Gareth suuremeelselt valmis neile andestama, juhul kui lastest siiski kujundatakse katoliiklased. Nii et sada protsenti. Vahepeal helistas Garethile ka tema oma proua (armatuuriekraan ütles, et “Claudia wife”), kes seletas midagi vastuvaidlemist mittesalliva tooniga malta keeles.

Lahkudes toksis Gareth mulle telefoni ka oma numbri, et me edaspidigi tema teenuseid nautida saaksime, aga ülejäänud taksoretkedeks kasutasime me siiski Taxify teenuseid. Lisaks kodumaise ettevõtluse toetamisele olid kaalutlusteks odavam hind, korralikumad autod ja, noh, kui meid tagasi lennujaama viinud tüüp ette sõitis ja autost välja astus, küsisid reisikaaslased mu käest kahtlustavalt, kas ma valin autojuhte sealt äpist välimuse järgi. (Tollel konkreetsel oli kahjuks väga kohutav muusikamaitse, mis minuarust oleks taksojuhtide valikul siiski olulisem kaalutlus kui välimus.)

Apartmendiettevõte oli mulle paar päeva varem helistanud ja küsinud, kas see on okei, et nad upgrade’ivad meid parema sofabediga korterisse. See tundus mulle suht üleliigne küsimus, aga siis selgus, et asi on pigem selles, et see parem korter asub neljandal korrusel ja kas me tunneme, et see on meie jaoks ületatav raskus. Lubasin suurejooneliselt, et pole probleemi ja no ega lõppkokkuvõttes polnud ka, aga iga viimane kui kord kui me sealt üles ronisime, nentisime me, et korrus allpool olev korter tundub juba ukse järgi otsustades ka ütlemata sümpaatne. Meie korteri elutoaaknast välja vaadates (või noh, sellest rõdu moodi kapist, mis seal Valletta vanalinnas iga elamise küljes ripub) paistis meri nii vasakul kui paremal. Ja muidu oli ka kõik väga mõnus, ainult et igal õhtul, sõltumatult sellest kui soe oli olnud päev, valitsesid seal sõnulseletamatult arktilised tingimused. Mulle tundub, et viimasel õhtul uinus minu toakaaslane igatahes tutimütsiga.

Keegi ei soostunud meile küll päris täpselt ütlema, kui suurt mõju järgnevate päevade pühad (ristilöömise ja ülestõusmise vahepealne laupäev oli neil puhtjuhuslikult vabariigi aastapäev) üldisele elule avaldavad. Igaks juhuks külastasime pärastlõunal põhjalikumalt kaubandusvõrku ja varusime hädapärasemat süüa. Õhtul avasime korraks ka elutoateleka, kus kõigist kaheksast Malta kanalist tulid otseülekanded sellest, kuidas erivates kirikutes kirikuisad inimeste jalgu pesid. Mis ei tundunud hea märk.

Aga järgmisel päeval olid siiski kinni ainult suur osa poodidest, kõik muu toimis. Meie matkasime kohalikku bussijaama ja sõitsime rutsviiekümne eest (tavapärane hooajaväline taks kogu saare ühistranspordis, kaasaarvatud Vallettast kahele poole käivad veebussid; hooajal on kaks eurot) vanasse pealinna Mdinasse. Malta suurusest annab head aimu see, et Mdina asub täiesti keset saart, aga mõlemas kohas, kus me einestasime, oli suht suurepärane merevaade.

Kahe kohvikuskäigu vahel tegime treti ka linnapeal, ostsime mõned suveniirid ja siis kui hakkasime ennast tagasi Vallettasse sättima, jäime usuprotsessiooni taha kinni. Või noh, alustuseks tegime lihtsalt protsessiooni vaadates bussi tulekuni aega parajaks, aga siis kui me lõpuks bussi saime selgus, et olukorra tõsidusele kohase väljapeetusega liikuva protsessiooni ja ühistranspordi teed ristuvad ühel tänavanurgal, mistõttu istusime kõik bussis ja vaatasime, kuidas kogu kaks testamenti meist mööda lohisevad, kohalikud skaudid kõige ees. Lõpuks viskas bussijuhil üle ja ta kujundas suht agressiivselt bussile nr 52 täiesti uue marsruudi.

Vallettasse jõudes selgus muidugi, et Mdina protsessioon oli pealinna omaga võrreldes lapsemäng. Valletta oma kulges muuhulgas mööda meie kõrvaltänavat. Iga natukese aja tagant tuli tohutu puidust alus Jeesusega, mida tassis oma õlul, olevelt stseeni kaalukusest, kuus kuni kümme valges ürbis härrat, kelle kõrval käis neli ülikonnas matsi harkidega, millele alus iga natukese aja tagant aset leidvate seisakute ajal toetada, ja haamritega, millega seisaku käigus hädapärasemaid alusekohendamistöid sai teha. Protsessiooni oli jällegi hõlmatud põhimõtteliselt kogu piibel, tohutul hulgal erinevaid sõdalasi (ühtedel olid näiteks peakateteks tiigrid, mis nägid välja nagu oleks keegi pehmemänguasjajahil käinud), vahele siltidega lapsi. Kohaliku katedraali kostüümiladu annab ilmselt Linnateatri omale silmad ette.

Laupäeva hommikul üllatasime me kõik iseennast ja üksteist, sest hoolimata sellest, et kaks meist (nimesid nimetamata) oli kohalik Taxify-Toivo maja ette toimetanud loetud hetked enne kella 5 hommikul, olid kõik kolm siiski juba veidi pärast kümmet tegutsemisvormis. See kolmas, kes oli eelmisel õhtul alalhoidlikult koju jäänud, kostus telefonitsi lausa veidi pettunud, sest oli just istunud linnatuuri tegevasse turistirongi, eeldusega, et ülejäänud kaks ei näita veel tunde ühtegi elumärki (Arvestades, et õhtune ring algas väga viisakas ginibaaris, kus väike traksidega itaalia härra ginivõhikutele näo järgi kokteile tegi ja baari ees tänaval jämmis džässitrio ja lõppes Sliemas usbeki poiste krepiputkas, kõrvalepõikega Manoeli saarele, kus asuvas kohalikus Mustas Puudlis öösel paisunud tuul, mis ei olnud siiski õnneks nii yellow kui Google mind hommikul  ähvardanud oli, pool plasttopsi mu eelviimast rummkoolat mulle piki püksisäärt lajatas, ei olnud selline eeldus muidugi täiesti põhjendamatu. Lahkumispäeval lennujaama suundudes möödus takso sellest sillast, mis sinna saarele viib ja ma veendusin, et ei ole seda miniloomaaeda, millest me nagu öösel oleksime möödunud, endale siiski ette kujutanud. Igati kordaläinud retke eest saab ainult tänada mugavasti kohapealt leidunud abivalmist tuttavat teejuhti.)

Kuna me juba niiviisi ootamtult jalgel olime, panime valmis järjekordsed mündid ja suundusime lõunakaldale Marsaxlokki. Kohalikud inimesed kutsusid Marsaxlokki järjekindlalt kalurikülaks, kuigi mastaabi mõttes pole tal Altjaga küll suurt midagi ühist. Gareth oli lubanud, et kui me seal kalarooga sööme, siis ei taha me enam kusagil mujal kalarooga süüa (aga Gareth oli ka öelnud, et merevesi on +24C, nii et ilmselgelt oli Garethil kalduvus kolmandiku võrra liialdada). Kalaroal ei olnud viga, aga jalust ei võtnud. Küll aga kippus jalust rebima restoraniterrassilegi aegajalt sisselahmav meri, mis oli paksult täis silmipimestavalt kauneid paate ja paadikesi, nina peal traditsiooniline Malta silm.

Kuna värviliste paadikeste vaatamine ammendas ennast teatud ajaga, seadsime seejärel sammud teisele poole neeme, kus on selline auk, mille nimi on St.Peter’s Pool ja kus teoreetiliselt peaks saama ka ujuda kui selleks tingimata soovi on. Tee sinna läks muidugi konkreetselt üle mäe ja kuigi viidad näitasid, ei olnud tegemist just ülemääraselt hooldatud matkarajaga. Kõige pikem tõus tuli õnneks kohe kõige alguses — põllukultuure eristavate kiviaedade vahelt kulgev vihmaveerenn. Pärast pidi ainult vaatama, et tipus tuhisev tuul sirgelt merele või kõrvalkõrguva elektrijaama tohututesse korstendesse ei viiks.

Kui me olime juba peaaegu kohale jõudnud ja omavahel ilmselgelt midagi kohatut lamisesime (sest noh, miks mitte), konstateeris keegi järsku meie seljatagant, et ohhoo, ongi eesti keel. Meid oli matkarajal kinni püüdnud eesti tütarlaps Anna, kes oli lõpetamas oma kolmenädalast puhkust Maltal ja külastas uuesti neid kohti, mis talle olid kõige rohkem meeldinud. Pärast bussipeatuses kohtusime Annaga uuesti. Tema elas linnas nimega St.Julian’s ja kui ma õigesti mäletan, siis rääkis Gareth (tundub siiski, et ma sain temast tookord oluliselt rohkem aru kui oleks arvanud), et seal on kõvasti ööklubisid ja gentlemen’s clube.

Peetruse bassein oli selline, et vette oleks seal muidugi kerge vaevaga saanud, aga välja saamine tundus küll küsitav (võib-olla muidugi oligi ette nähtud vastava ühesuunalise väravana). Seal oli küll ühte kohta kivi sisse kruvitud siuke käsivarrejämedune köis, midapidi oleks siis pidanud ennast välja sikutama, aga selliste lainetega paistis köie tabamise tõenäosus, nii et tempokalt lähenev kalju sind ei surmaks, suht väike. Ja ega seal keegi ei ujunud ka, paar jorssi kükitas ainult vee poolt kivisse uuristatud individuaalvannides.

Tagasiteel Vallettasse nentisime, et kui me enne Birgusse minemist kodust läbi käime, siis jääb meil Birgusse minemata. Mistõttu istusime bussijaamas kohe Birgu bussile ümber. Isegi uut piletit ei pidanud ostma, sest üks kehtib kaks tundi. Birgusse oleks Vallettast saanud ka veebussiga, aga hooajavälisel ajal nii hilisel kellaajal enam laevad ei sõida. Birgut olime me erinevate nurkade alt pea iga päev näinud, sest pooled Valletta pargiterrassid olid sinnapoole. Valletta poolt varjutas vaate jahisadamale kõige ees parkiv 95m jaht, mida on võimalik endale rentida vaid tühise €750,000 eest nädalas. Birgu poolt vaadates selgus, et seal taga oli veel terve laevastik ainult veidi vähem absurdseid veesõidukeid.

Viimasel hommikul oli meil see konundrum, et korterist pidi lahkuma kell 10, aga lennuk läks alles kell 17.15 ja pühapäevasel päeval majutusteenuse pakkuja kohvrihoiustamisteenust ei pakkunud. Kõige tõhusam tundus olevat minna kahe sadama laevakruiisile, milleks pidi alustuseks sõitma veebussiga Sliemasse, kus sadamas tervitasid meid kohe suht agressiivsed kruiisipaatidesse sisseviskajad. Aja kokkuhoiu huvides võtsime selle, mis esimesena välja sõita lubas ja veidi aega hiljem saimegi ennenägematult verdtarretavat meresõidukogemust kogu raha eest. Need kaks sadamat, kahel pool Vallettat, kus kruiis aset leiab on sellised suht tüüned looduse ja muulidega kaitstud lahesopid. Selleks, et ühest sadamast teise saada, tuleb seilata avamerele ja ümber St.Elmo kindluse tuletorni. Me juba enne vaatasime, et laineharjad on seal valged, aga selles suht pähklikoorpaadis seal tegelikult viibida oli, ma arvan, minu elu kõige ekstreemsem kogemus, mis tuletas mulle üsna üksühele meelde ühte kunagi nähtud filmi, kus George Clooney mõttetul kombel hukka sai. Me õnneks istusime puhtjuhuslikult paadi tagumises osas, paadi nina oli korduvalt kas püstloodis taeva või siis merepõhja poole. Enne teeleasumist ei hoiatanud keegi, et meelelahutus võib niivõrd õõvastavaks osutuda ega maininud kordagi ka päästevestide asukohta või isegi olemasolu. Vaiksematesse vetesse jõudmise eufooriat varjutas veidi asjaolu, et pärast rahulikku tuuritamist tuleb tagasiteel uuesti see surmasõlm läbida (kapten andis siledamal pinnal hetkeks rooli sõbrale ja tegi reisijate seas väikse kontrollringi, et kas kõik on ikka pardal ja keegi pole südarit saanud; reisikaaslase küsimuse peale, et kas oleks võimalik väljuda selles nendest kahest sadamast, kus me parasjagu viibime, vastas ta lihtsalt “ei”). Mistõttu oli natuke raske keskenduda giidi kindlasti väga informatiivsele jutule selle kohta, kuidas üks või teine poliitiline või usuline üksus ajaloo vältel Maltat kottinud on (kuigi kui ta ütles, et “ja siis tulid Püha Johannese rüütlid, kes jäid siia kolmeks sajandiks,” sain ma aru, et olen siiski ilmselt liiga palju fantasy-žarnit tarbinud, sest kohe kujutasin ette neid reipaid kolmesaja-aastaseid rüütleid kindlusesööklas mõdu libistamas). Pilte kahjuks kõige ekstreemsematest hetkedest ei ole, sest arusaadaval kombel hoidsin siis, nukid valged, istmest ja reelingust.

Laevast maha saades turgutasime ennast söögiga, lamasime veel natuke aega veeääres päikselisel pingil ja siis saigi juba lennujaama tagasi minna. Kõik nentisid üksmeelselt, et oli täiuslik ent liiga lühike. Rahvusrooga jänest ei söönud, tundus ebameeldiv ja ega me otseselt ei kuulnud ka, et see kellelgi oleks keele alla viinud. Gozol ei käinud, aga seal kukutasid nad nagunii oma taevasina-akna eelmisel aastal eesistumise puhul kokku.

Järgmise “Daamid väljamaal” etapi küsimuse võiks muidugi otsustada natuke varem kui viimasel hetkel, et suurendada sortimenti ja vähendada kulukust, aga noh, elu, teadagi, pillutab nagu see paat, millele mõnituseks oli peale kirjutatud, et “Supreme Cruises”. Et siis, vaatab selle asjaga.

Mina ja toit

Sandra kirjutab, et:

Kaevasime Troonipärijaga terve hommiku oma kesklinna põllumaad. Nagu asjasse pühendatud lapsed ikka, oli ta väga suur abiline. Kaevas suure augu nagu minagi (mina panin sinna auku maapirnimugulaid, tema kaevas ka ühe augu, esialgu selle sama mõttega, hiljem osutus see hoopis sissehüppamiseauguks), aitas mul täiesti tublisti mulla sees valgeid maapirnimugulaid otsida ja käis iga natukese aja tagant pange seest maapirne selleks ettenähtud auku ära kallamas. Siis ta istus omatehtud augu pervele ja… võttis oma märgade mullaste kinnastega lihtsalt selle pildiloleva taime lehest kinni ja järas ära oma mitu lehte hoolimata sellest, et need olid a)mullased, b)mõrud ja c)selle taime mitte söögiks mõeldud osa. Mõtlesin, et küllap loodus teeb oma korrektuure ja tal on ka vitamiinivajadus nagu kassidel, kes muru tahavad süüa. Kusjuures alles siis ma avastasin, et meil on aiamaal üldse Brüsseli kapsa taimed (need mugulad seal varre küljes ehk tulevad tuttavad). Igatahes väitis Troonipärija sealjuures, et ta on hea dinosaurus, kes sööb puu lehti.

See asi pani mõtlema mind igasuguste asjade peale… Aga kõik taandub sellele, mis pole ilmselt enamikele mu lähituttavatele mingi uudis – I am obsessed with food!!

Mul ei ole siinjuures rääkida mingit lugu oma lapsepõlvest, kuidas ma mäletan IGAVESTI, kuidas ma kirega jälgisin oma esivanemaid mingit rooga tegemas või kuidas ma enneolematult varakult hakkasin iseseisvalt süüa tegema või… Ei, täiesti tavaline tulin-koolist-panin-juustu-ketšupiga-saiale-ja-tegin-mikrouunis-soojaks. Ülikooli ajalgi sõin ma täiesti klassikalisi odavtoite. Muidugi oli (siiani ju tegelikult) terve minu elu au sees kella kuuene õhtusöök ja minu isa kokanduslikud võimed tekitasid aukartust mitmetes ring- ja põlvkondades (hoolimata sellest, et tema ampluaas oli ca 10 klassikalist rooga) ehk siis et võiksin tugevaimaks sidemeks toiduga pidada teatud mõttes oma isa.

Täna on igatahes nii, et ma terve päeva kas: teen töö juures süüa, mõtlen, mida töö juures küpsetada, vaatan internetist retsepte ja/või videosid, mõtlen, mida kodus süüa teha, teen terve ülejäänud päeva kodus süüa, korjan midagi mullast söögiks, külvan või teen ms aiatööd, mõtlen, millisesse restorani/kohvikusse minna, mõtlen, mida poest süüa osta, käin poes süüa ostmas, teen toidupilte, räägin klientidega või töökaaslastega toidust, räägin sõpradega toidust, räägin erinevates toiduportaalides toidust… Võib-olla mõistsite juba.

Ja nüüd kui ma lähtun täiesti uutmoodi menüüst, on see toidumaailm end kuidagi erakordselt avanud. Millised tohutud ja lõputud võimalused söögitegemiseks. Mu keha on võõrandunud loomsest toorainest ja seetõttu muutunud palju vastuvõtlikumaks igasugustele uutele maitsetele, ma pole enam pooltki nii kammitsetud. Ma ei oleks kunagi uskunud, et lisaks eetilistele teemadele, on taimsel toidul nii tohutu jõud igasugusele enesetunnet ja elukvaliteeti parandavates aspektides. Ma tahaks lihtsalt nii väga, et kõik mu ümber saaksid aru kui vabastav see tunne on. Ma isegi ei eita, et mul on natuke tunne nagu oleksin ma kuidagi iseeneslikult mingisse sügavasse usku läinud, aga kuna selle usu uskumisel ei ole mitte ühtegi negatiivset tulemit ja just vastupidi, siis miks mitte sellistsorti usus kükitada.

Antagu mulle andeks, et ma tegelikult ei plaaninud sugugi sellest jälle rääkida. Samas ega ma täpselt oma tõelist jutu mõtet ka ei tea öelda. Muuseas kõik eelmised lõigud on kirjutatud vaid mõned nädalapäevad tagasi ja nii uskumatu kui see ka pole, on tänaseks terve hoov mattunud tohutult sügava lume alla (uskumatu sellepärast, et möödunud aastal saime Härraga esimest korda lund aastavahetusel – ja see oli Istanbulis!). Veetsime jälle Troonipärijaga mitu tundi õues, seekord hoopis lund rookides. Otsustasin seekord teha talle sinna võimsa liumäe. Varsti tooge oma lapsed meie lumemaale! Või noh, ei pea varsti. Sest seda jubedust jagub nii oma pooleks aastaks veel. Kui olin hooviga lõpetanud ja selja taha tehtud tööd vaatasin, siis nägi see välja selline, et noh, kas hakkan otsast peale!? Aga see selleks. Maapirnid sain küll ülimalt napilt maast välja…

Igatahes! Tõmban tuimalt sellel sisutul postitusel otsad kokku lihtsalt selleks, et see teema kord lukku panna. Loodan veel mõnikord siia sattuda… Tsau ja bon appetit (nagu ma mõni nädal tagasi Hollandis silla pealt hüüdsin eriti tsillilt paadiga kanalis hängivale seltskonnale, kes parasjagu kerget einet imekauni Leideni kesklinnas võtsid ja mulle prantsuse keeles ka vastasid)!

Sealsamas

 

Suhtlusvõtted

Hanna kirjutab, et:

Veidi nagu eelmise jutu jätkuks — paar nädalat tagasi osutus eelnenud rohkem kui kolmekuuline pesumasinavaba periood ootamatult kasulikuks. Naabrimees võttis härjal sarvist ja tegi, ainult kuus aastat pärast 14 korteriga maja koosseisu komplekteerumist, majaelanike meililisti (samas, ühistut meil ikka pole). Kohe esimene küsimus, mis seal tõusetus, oli ühe sügisel sissekolinud üürniku mure, et kellegi öine pesupesemine raputab pidevalt ja vägivaldselt tema magamistuba. Järgnes olukorra verbaalne kaardistamine ja klapperjaht süüdlasele (kes vist ka lõpuks tuvastati, aga kes siiski teatas, et deal with it, kahefaasilise elektriga majas pestaksegi pesu öösel). Minu vannituba on antud noormehe korterist nagunii kaks korrust kõrgemal ja teisel pool maja, aga tore on siiski ka näha, et abstinence (seekord siis pesupesemisest) on osutunud jällegi kõige tõhusamaks kaitseks.

Majalist on tubliks katalüsaatoriks olnud, sest kui varem tekkis diskussioon põhimõtteliselt ainult äärmises kriisiolukorras (hommikune omanikuta verelomp trepikojas, seintevaheline toruplaffatus jne.), siis nüüd on paari nädala jooksul tõusetunud juba päris mitu teemat. Järgmiseks toimus rahulik konstruktiivne diskussioon mõninga soetamist vajava atribuutika küsimuses.

Ja siis järgnes loomulikult kahe naabri vaheline avalik musta pesu pesemine. Või noh, tegelikult oli see suht ühepoolne, sest listi paisati lihtsalt ainult ühele korterile suunatud emotsionaalne purse ja selle subjekti reaktsioonist võis selgelt välja lugeda, et otse polnud tema poole antud küsimuses varem pöördutud.

Mulle isiklikult tundus selline asjaajamisviis tarbetult passiivagressiivne, aga samas ma muidugi mõistan, et sellest niimoodi poolümmarguselt privaatblogis rääkida (selleasemel, et inimestele otse, ausalt, väljapeetult ja viisakalt soovitada, et mõistlik ja konstruktiivne oleks siiski üritada alustuseks asjad omavahel selgeks rääkida) on ka ilmselt üks passiivagressiivsuse vorm. Ainukeseks mind vabandavaks asjaoluks on, et meelelahutusena on passiivagressiivsusel mõnikord siiski omad hetked. Siira suhtlusvormina, eriti vestlustes, mille üheks osapooleks mina ise olen, aga ka lihtsalt abitule pealvaatajale, on see siiski üsna ärritav. (Ja ma ei saa üldse aru, miks eesti keeles ei ole selle nähtuse kohta mingit paremat omasõna, arvestades, et vähemalt poole elanikkonna jaoks on see nagu rahvussport.)

Reedel käisime ema ja Sandraga peenes väikses ja ilmselt üsna uues vanalinnarestos õhtustamas. Toit oli jube hea, koht ise nunnu ja teenindus meeldivalt aupaklik. Kuni intsidendini, millega vaene teenindajanoormees pandi nii raskesse olukorda, et ilmselt jooksis tal juhe natuke kokku. Sest tekkinud situatsioonis ei olnud võimalik kõigi vastu aupaklikust üles näidata ja ta pidi hetkega valima ennast üldiselt väga meeldivalt üleval pidavate (even if I do say so myself) esmakordsete külastajate ja üle saali passiivagressiivselt märatseva püsikunde vahel. Sest väikese broneerimissegaduse tõttu oli tekkinud olukord, kus jõuliselt blond püsikunde ei saanud oma seltskonnale täpselt seda lauda, mida oli tahtnud ja pidi nüüd alustuseks leppima lauaga tagumises, pealiskaudsel vaatamisel täpselt sama heas ruumis. Proua küsis ärritunud naeratuse saatel lõikav-magusal toonil mitmeid väga valjuhäälseid küsimusi, mis algasid sõnadega “Kas tõesti…” ja tegi küsimuseks maskeeritud suunavaid steitmente, mis lõppesid sõnaga “…eksole?”

Veel teel koju arutasime omavahel hämmeldunult, et mis sellistel inimestel viga on. Mis pauertripp sellest tuleb kui sa suudad tekitada olukorra, kus kõigil ümberringi on kohutavalt ebamugav? Isegi kui sa lõpuks saad selle, mille sa enda arvates ära teeninud oled. (Sest kui sa näed, et sinu poolt ihaldatud söögisaalis on kõik kohad täis, siis kuidas sa arvad, et see olukord võiks reaalselt sinu soovitud hetkel sinu soovitud suunas laheneda? Keegi olemasolevatest seltskondadest tõstetakse lihtsalt poole supikäigu pealt tänavale?)

Ma olen aru saanud, et sarkasm on mingi selline omadus, mille üle inimesed üldiselt nagu uhked on. Ma ei teagi päris täpselt miks, kahtlustan, et seda peetakse kuidagi kõrgema intelligentsuse märgiks. Ja noh, ega see tegelikult ei olegi täiesti vale arusaam, eksole. Lihtsalt, vaatlusandmed ütlevad, et inimesed kipuvad justnimelt sarkasmi ja passiivagressiivsust omavahel tihti segi ajama. Ja kuigi üks asi ei välista tingimata teist, siis iga väike passiivagressiivne purtsatus ei ole kindlasti mitte sarkasm ja sarkasm, mida suudetakse saavutada ilma igasuguse passiivagressiivsuseta on hella hot.

Aga noh, see on ainult minu tagasihoidlik arvamus.

Saarelood: tegelikult jälle restoarvustus

Hanna kirjutab, et:

Üldiselt on ikka nii, et saare peal satub restosse siis kui on külalised. (On ka muidugi erandeid, noh et kui on vaja isa premeerida või midagi). Sest kuigi saare tingimustes kipuvad objektiivsed arusaamad kaugustest kuidagi kaduma (kõik, mis on samal saarel tundub oma ja lähedal — hoolimata sellest, et restorani on edasi-tagasi 60 kilomeetrit), tunduks üksipäini välja einestama minek siin ikkagi totter. Peale selle on lihtsalt niisama isiklike kadakate vahel loivates väga keeruline niipalju energiat kulutada, et kere üldse mingit suuremat söömaaega igatseks. Aga kui tulevad külalised, siis on ikka ju vaja neile näidata kõiki vaatamisväärsusi ja asju, mistõttu juhuslikult leiad ennast söögiajaks selle või teise toitlustusasutuse kandist ja pealegi on lihtsam lasta pärast professionaalidel kõik need nõud ära pesta.

Mistõttu sai eelmise nädala teises pooles, kui massid saarel veidi juba hajuma hakkasid, kogemata veidi toidukohtade võrdevuuringut tehtud. Ma siinkohal jätaks põhjalikumast käsitlusest välja ausa pitsakoha lennujaama kõrval Roograhu sadamas — ühestküljest võin seda, eriti saare ainukese pitsakohana, väga soovitada, teisestküljest oli mul reede õhtul müstiline üsna kõrge palavik, nii et võib-olla kujutasin sealviibimist üldse endale ette.

Kärdla sadamas sel suvel avatud restoran Kuur on ilmselgelt parim asi, mis Hiiumaa toitlustuskultuuris kunagi aset on leidnud. (Ainus sündmus, mis siin üldse konkurentsi pakkuda saab, on see autentne itaalia trattoriapizzeria, mida too poolkogemata saarele lõksu jäänud itaalia poeet ükssuvi koos oma emaga Käina Liilia hotellis pidas.) Mistõttu võiks ta mõjuda lausa pisut jalustrabavalt ja kohatuna, aga kogu Kärdla fäänsi uus sadam on ootamatult progressiivse õhustikuga ja sinna sobitub Kuur päris hästi. Kalanas olid küll juba enne toppidesse pääsenud söögikohad, aga seal oli pigem ikka selline suvise pop-upi olek. Ma ei teagi, kas ma olen Eestis sattunud teise nii põhjalikult läbi mõeldud kujunduskontseptsiooniga söögkohta kui Kuur ja kuigi detaile on mustmiljon, custom made nõudest custom made mööbli ja põrandani, ei mõju see kõik üldsegi lämmatavalt, nagu võiks arvata, vaid on just väga mõnus. Võib-olla sellepärast, et kohe suurte akende taga on avar sadam ja veel avaram meri. Ja toit oli ka väga hea, mina sõin metsseakotletti. Sotsiaalmeedia põhjal jääb mulje, et restorani omanik ja peakokk on hüperaktiivne ja see ei saa selliste ettevõtmiste puhul vist küll kuidagi kahjuks tulla.

Ainuke asi, mille kallal ehk veidi haliseda võiks, oli teenindus. Mitte midagi katastrofaalset ja jälle ilmselt alguse asi, mis ajapikku rohkem paika loksub. Lihtsalt, minuarust peaks alustava teenindaja baaskoolitusel kuidagi kinnistuvalt käsitletud saama ka põhimõte, et ei ole tegelikult situatsiooni, kus sa peaks klienti teavitama sellest, et sa oled esimest päeva (või, jumal paraku, alles teist nädalat, nagu üks tütarlaps Õismäe Cafe Lyonis minu kõrvallaua klientidele vastust võlgu jäädes teatas, kui need küsisid, et kas creme brulee on väga magus) tööl. Välja arvatud kui klient otse küsib, et mitmes päev sul muidu siin ka läheb juba. Ja isegi siis ei PEA kliendile ausalt vastama, et pool tundi tagasi alustasin. Eriti kui tegemist on sellise endast lugupidava restoraniga, mitte mõne hipsterirestoga, kus teenindaja klienti kohe sujuvalt sinatama hakkab, samal ajal kui klient üritab analüüsida, kas sellel toolil, kuhu ta kohe istuda kavatseb, ka päriselt põhi all on. Kui klient küsib midagi vähemolulist (noh, et vale vastuse tagajärjeks ei ole anafülaktiline šokk ja mandrilt päästehelikopteri ootamine) ja tõestamatut, siis võib täitsa vabalt ka vastuse laest võtta (“Kas teil on ka palju külastajaid olnud?” “Jah, päris palju inimesi on käinud.” vs. “Ma ei tea, ma olen esimest päeva”). Kui klient küsib midagi olulist, siis on kindlasti asutuses keegi, kes siiski vastust teab. Tema poole peakski pikemata pöörduma. Sellesmõttes, et olles ise ka nüüd juba häiriva hulga aastaid omamoodi teenindavat tööd teinud, võin ma raudpoltkindlalt väita, et tõde kui selline on kliendisuhtes muidugi oluline, aga peaaegu sama oluline on see, et klient usuks, et sa talle korralikult teenuse pakkumisega hakkama saad. Kui tal selles kahtlus tekib, ei pruugi ta ka enam uskuda ka sinu poolt pakutavat laustõde.

Teeninduskategoorias rebis seega täiesti ootamatult esikohale Kassari “Lest ja Lammas”, millest ühelgi varasemal aastal küll midagi sellist hetkekski uskunud ei oleks. Põhimõtteliselt oleks juba sellega teistele ringi sisse teinud, et see oli ainuke asutus, kus ühtegi meie poolt tellitud asja ära ei unustatud. Aga lisaks testis meie seltskonna mitteveelpäriskahene liige asutuse teeninduskvaliteeti ja meie kõigi reaktsioonikiirust, tekitades rea ootamatuid ebastandardseid olukordi. Kui vilgas tütarlaps juba kolmandat korda operatiivselt lapiga meid laual lainetavatest joogijärvedest päästma tuli, pakkus ta muuhulgas välja ka mõned teooriad selle kohta, kuidas ehk edaspidi sarnaseid olukordi minimeerida (enamik nendest olid sellised kastist väljapoole mõtlevad äraspidipsühholoogilised), aga nentis samas ka lõpetuseks rõõmsalt, et ega ta tegelikult laste kasvatamisest midagi ei tea. Meie päästmisele vahelduseks käis naaberlaua sakslastele nende emakeelseid kalanimesid guugeldamas.

Vot nii on selle saarevärgiga. Kõik areneb sellisel kohutaval kaelamurdval tempol, et niiviisi võib mõne aasta pärast kellelgi tulla mõte Hiiumaale isegi spaa teha.

Saarelood: restoarvustus

Alustama peaks vist sellest, et kolm päeva tagasi sadasin ma oma pööningukambrist alla tulles läbi redelja trepi kahe alumise astme. Optimist ütleks, et vot kui tore, et need juhtusid just alumised astmed olema. Optimistil oleks siinkohal õigus. Ja üldse võiks inimese enesekindlus saada sellisest asjast suuremat sorti hoobi, kui ma poleks umbes päev enne seda kuulnud isa omaette imestamas, et astmekinnitused mingil seletamatul põhjusel ikka veel päris läbi mädanenud ei ole.

Kuigi trepil oli endiselt terve hulk astmeid, millest keegi veel läbi sadanud ei olnud, võttis isa selle siiski maja küljest ära ja pani mu magamistoa ukse ette hoopiski väga ebamugava ja suurte sammuvahedega redeli (mis võib-olla selgitab seda, miks viimaste ööde jooksul ei ole siin pööningul käinud ühtegi õitsilist; samas ütleb siiski üsna vähe selle kohta, miks neid varasematel öödel siia sattunud ei ole…).

Järgmisel päeval võttis isa minu tungival nõudmisel ette trepi kapitaalhoolduse. Hoovist oli tükk aega kuulda saagimise ja puurimise hääli. Kuni üks hetk, pärast veidikest vaikust, kerkis mu uksele järkjärgult ja vaevaliselt kõigepealt tohutu suur must vihmavari ja seejärel ka isa nägu. Isa nentis, et tõesti ebamugav on ronida, eriti vihmavarjuga, ja teatas siis, et kahetsusväärsel kombel on tal tekkinud kaks takistust — esiteks hakkas vihma sadama ja teiseks lõppesid tal otsa vajaliku pikkusega kruvid. Aga et kuna tal tegelikult oli siiski täiega olnud kavatsus mu trepp valmis saada ja tegelikult pool ongi juba valmis, siis ta leiab, et ma võiksin ta siiski preemiaks Suursadamas selleks suveks avatud restosse sööma viia.

Vanas Suursadama sööklas avati nädal tagasi Ungru nimeline resto ja külalistemaja. Seega selgub ilmselt suve jooksul (ja no kuna see on meile kaugelt kõige lähem söögikoht, siis eks me ilmselt ikka sinna tagasi satume), kas erinevad kiiksud tulenesid sellest, et me oleme ometigi ju Hiiumaal või on see lihtsalt alguse asi. Ja noh, tegelikult läks kõik ju hästi. Kui me sisse astusime, oli kogu väike ruum paksult rahvast täis. Kolm suuremat seltskonda ja kaks peret istusid laudade taga. Ohu märk tundus see, et mitte kellelgi neist ei olnud ees sööki. Läbi söögisaali sahmis tohutul kiirusel erivenat teenindavat personali ja kokkasid, aga meile tõi menüü leti pealt lõpuks igaks juhuks ikkagi isa ise. Kõige selle tõttu suhtusime arusaadava skepsisega meilt lõpuks tellimust võtma tulnud noormehe väitesse, et pearoogadega läheb aega 15-20 minutit. Veerand tundi hiljem oli ainuke süüasaanud inimene söögisaalis üks rinnalaps. Kümme minutit pärast seda oli kogu klientuuril toit ees.

Ilmselt oli kogu 30pealine kattaus lihtsalt juhuslikult kõik enam-vähem korraga saabunud. Sellest hoolimata aitas asjade sellisele kulule kaasa fakt, et trendikale saarerestole kohaselt on menüüs kolm eelrooga ja neli pearooga (selliste endast lugupidavate Tallinna hipsterirestode hindadega), mistõttu sai korraga sissesadanud tellimusterahe puhul ilmselt rakendada natuke liinimeetodit.

Aga toit ise oli aus. Mina võtsin kukeseenepasta, kus ma eriti hindasin toredat värsket kollast pastat (niipalju ei hinnanud, et kõik see oli paksu tillikihiga kaetud, aga pärast kõiki neid aastaid on küll puhtalt minu oma viga, et ma ikka veel unustan Eestis toitu tellides täpsustada, kuidas tilliga lood on — vastupidiselt ühele Õigele Eestlasele, kes paneb tilli rohkem ja igale poole, kardulast jäätiseni, olen mina pigem selles šokeeritud välismaalaste seltskonnas, kes teineteist Facebookis selliste õuduste eest hoiatavad). Isa võttis lambaliha ja tema soojemapoolsem leige suhtumine sellesse on põhimõtteliselt sellist tüüpi toitlustusasutuse puhul üsna suur tunnustus.

Ma siiski ei ole päris kindel, kaua peab vastu nende tahe hoida uksed avatud iga päev kella üheteistkümneni õhtul. Sellesmõttes, et praegu on muidugi terve saar välja müüdud ja nii ja pilgeni täis laevad, viimne kui üks, on neljapäevast saadik väsimatult vuhkinud rahvast kohale vedada, aga ajalugu on näidanud, et terve suve jooksul ongi siin kaks sellist nädalavahetust (mis minusuguse paadunud oma kadakapõõsas puhkaja kohati täitsa tasakaalust välja viivad) ja muidu on ainuke koht saarel, kus üldse mõnda inimest näha on võimalik Kärdla Selveri ees. Isegi praegu on saar kogu massi üsna hästi suutnud absorbeerida, sest kui vastu õhtut Sandraga Kärdlast vanaemale soojapuhurit käisime otsimas, oli ainuke teine teedel kohatud auto meeletu aeglusega meil ees veniv politseibuss (roolis olnud Sandra teatas ärritunult, et on ju ometi seadusevastane nii aeglaselt sõita ja liiklust takistada, aga siis keerasid kitsed ikkagi sellesama Suursadama poole ära ja me kujutasime ette, et restos on puhkenud suuremat sorti kähmlus ja kohale kutsutud politseinikud loodavad, et kui nad väga ei kiirusta, siis ehk laheneb asi enne nende kohale jõudmist siiski ise ära).

Teadaolevad teadmatused

Hanna kirjutab, et:

Selleks, et õepoja nüüd igaveseks internetiavarustele talletatud ainevahetusküsimused blogi tipust minema saada (tulevikus on J kindlasti tänulik, et sellised vahejuhtumid ikka kusagile talletatud said), tuleks ilmselt minul ennastsalgavalt jällegi sulg haarata. Kuna minul niivõrd eksistentsialistlike probleeme nagu lapsed või üldse mingisugune päevarütm ja sellest miskitpidi kinnipidamine ei ole, siis tuleb ilmselt lihtsalt teha väike “Ise küsin” sessioon (kuigi ma ei ole kaugeltki nii hea omaenda küsimustele vastaja kui endine USA kaitseminister lingi all olevas klipis, nagu siit altpoolt ka selgub, aga tema nipp oli ka endalt peamiselt kas-küsimusi küsida).

Üldiselt ei ole viimasel ajal intellektuaalne aktiivsus olnud just märkimisväärne ja peamine vastus erinevates analüüsi vajavates situatsioonides on olnud avada Popcorn Time ja sealt järjest paar osa mingit suvalist USA seriaali vaadata, seega on vastuseta küsimusi muidugi palju.

Näiteks, miks näeb mu iPadi ekraan kogu aeg välja nagu ma oleksin seda kasutanud sülitamisvõistluste märklauaharjutusteks? Isegi juhul kui ma oleksin tohutu vestluse käigus süljepritsija (ja senini pole keegi mulle otseselt julenud öelda, et ma olen), siis tähendaks see ju, et ma vestlen elavalt oma tahvelarvutiga. Või räägin feissbukki sirvides innustunult omaette. Ja noh, eks üksikul inimesel tule ajapikku igasuguseid kiikse külge, aga räägin ma kodus omaette siiski ainult oma televiisoriga ja seda ka ainult tennist vaadates. Autoga sõites, nagu siin mõned sissekanded tagasi täheldasin, pröökan küll rõõmsalt kaasliiklejate peale, aga ka auto esiklaasi pole pidanud seestpoolt puhastama.

Või siis, et mis värk rootslastel selle söögiga on? Kuidas on võimalik, et muidu igati tore ja avatud rahvas, kellel on peaaegu kõikides muudes asjades, lastekirjandusest sisekujunduseni, väga hea maitse, on soolase toidu kui sellise olemusest niimoodi suutnud aru saada? See küsimus tekkis mul eelmisel nädalal kui ma veidi aega Stockholmi lennujaamas olin sunnitud veetma. See asi, mille nad mulle SASi lennukis ulatasid, oli veel nii enam-vähem. Sellesmõttes, et SASi toit on ikkagi päris asjadest tehtud, mitte nagu need viieaastase realiseerimisajaga Lufthansa “lihapallid” ja “pitsad”, mis arvatavasti on tehtud sellest kraamist, mis lennukiehitamisest üle jäi. Ja Estonian Airi toitlustamisloogika on ilmselt sama, mis Helsinki linna metrooloogika. Et miskit peaks vist tegema, muidu ei ole päris lennufirma/pealinn, aga ega eriti ei viitsi (mistap paneme mõned lehed ja mingit pruuni vahtu veidi karpi/uuristame graniidi sisse paar peatust). Aga kokku on saanud siiski marineeritud lillkapsas ja magus-soolased kanaviilud magusas kastmes. Ja seda väljapanekut, mis Stockholmi laundžis oli, ei julenud ma eriti isegi vaadata. Miks, oh, miks on rootslaste soolane toit magus? Miks nad niimoodi teevad? Võib-olla on sellega muidugi nagu rootslaste muusikaga — et väljamaalastele näitavad igast sülti, mille need rõõmsalt sisse helbivad, aga tegelt on endal kõik kohad head mussi täis?

Üleeile õhtul tekkis mul küsimus, et kuhu on kadunud Tondi Selveri taaraautomaat ja sellest tulenevalt ka lisaküsimus, et kuhu ma siis nüüd oma tühjad pudelid viima pean. Sellesmõttes, et natuke plass oli rõõmsalt pudelikott käes ukse juurde astuda, siis avastada, et sellel uksel pole enam linkigi, uksetagusest automaadist rääkimata ja siis kott käes jälle auto juurde tagasi hiilida ja see autosse tagasi panna, üritades teha nägu, et kõik läkski täpselt plaanipäraselt. Mismõttes nad on taaraautomaadi kinni pannud (väike tumedapäine automaadiülem tundus seal küll alati oma tööd kirega vihkavat, sest pidi kogu aeg umbe jooksnud masinat käima kangutama jälle, aga kui ta lõpuks otsustas vabaduse valida, kas siis tõesti kedagi asemele ei leitud?) ja mismõttes ei ole nad siis sinna jätnud soovituslikku silti, et kuhu ma siis nüüd oma taaraga pöörduda võiks? Järelemõeldes sain aru, et ainuke teine mulle tuttav taaraautomaat asub Kärdla Selveri kõrval. Nii, et tulingi nüüd siis oma pudelitega ära Hiiumaale.

Elu ja stiili küsimus

Hanna kirjutab, et:

Tinglikult võib selle blogi eostamishetkeks pidada ühte hilisõhtut, peaaegu et ööd, kui ma olin kokku keeranud täiesti jumalavallatu hulga tomatisuppi, mille üle ma otsatult uhke olin. Nägi hea välja, maitses nagu peab ja lisaks kõigele muule ei olnud mu valge pluusi peal ühtegi punast supitilka, hoolimata sellest, et ma olin terve koguse potist segumasinasse ja siis jälle tagasi potti kallanud. Sandra oli just samal päeval oma blogisse teinud postituse mingist imetabasest, fotogeenilisest ent mänglevalt lihtsast toidukorrast ja nii ma oma elukorralduslikul kõrghetkel talle uhkelt teatasingi, et me peaks tegema ühise elustiiliblogi. Mõni päev hiljem pidin siiski üle kordama, et ma seda ühise blogi ideed mõtlen ikka tõsiselt ja, noh, et see ei pea tingimata elustiiliblogi olema.

Sest kõige esimene probleem elustiiliblogi pidamisega on see, et ma ei ole päris kindel, mida see tähendab. Et kas see on selline blogi, mille pidaja kirjutab oma elustiilist? Et kas see siis ei ole lihtsalt üks kõige tavalisem kõigeblogi? Või on vahe selles, et elustiiliblogija peaks nagu lugejale kuidagi elu elamise eeskuju pakkuma? Häid nippe, kuidas kõik paremaks, helgemaks, õigemaks ja trendikamaks teha? Kes on need inimesed, kes arvavad ennast niimoodi elavat, et neil on selliseks pedagoogiliseks avantüüriks autoriteeti? Nojah, Gwyneth Paltrow, eksole, aga tema natuke nagu ju ongi näide sellest, et tõsimeeli millegi sellisega tegelemine nõuab ikka märkimisväärset elukaugust ja rohkem kui kergekujulist suurushullustust.

Mina ilmselgelt niikaugele pole veel jõudnud, sest pärast suurepärast tomatisupiprojekti olen ma ikka korduvalt leidnud ennast TLC kanali pealt nende geeniloteriis jackpoti võitnud inglise vendade kokasaadet vaadates endale õhtusöögiks mõnda tavapärast hommikusööki tehes. Eeskuju missugune, eksole. Kartulikrõpse süües Jamiet turul värskeid maherediseid nuusutamas ei ole vaadanud, aga see on ainult sellepärast, et ma ei saa ennast kartulikrõpsude läheduses usaldada, mistõttu mul pole neid päris ammu kodus käepärast olnud.

Ka ei ole minust õpetussõnade andjat ja heade kogemuste jagajat iluprotseduuride küsimuses, sest mul lihtsalt läheb endal kogu aeg meelest ära neid teha või üldse selles valdkonnas mingit organiseeritust üles näidata. Sel nädalal pidin spetsiaalselt minema Kaubamajja, sest ebameeldival kombel on sellest saanud ainuke pood, kus müüakse neid peapesuvahendeid, mida ma aastaid kasutanud olen. Uue minu jaoks vastuvõetava hinna ja kvaliteedi suhtega toote leidmine tundus hingematvalt kurnav. Olen ikka tavapäraselt ostnud šampooni ja palsamit paralleelselt ja nüüd ükshetk sahtlisse vaadates avastasin, et seal on umbes kuus pudelit šampooni ja mitte ühtegi palsamit. Ilmselgelt on mul mingi doseerimisprobleem, mida ühel Tõelisel Naisel, kes oskab hügieenitooteid otstarbekohaselt kasutada, kindlasti ei ole. See ei ole muidugi kaugeltki mitte ainuke koht, kus mu naiselikkusepuudujäägid ilmnevad, aga no see rong on nüüd küll pöördumatult läinud. Vastupidiselt teismelise minu lootustele ja nägemusele (ja kõrvale jättes selle, mis ka aja jooksul on selgeks saanud — kuivõrd ebalineaarsed sellised asjad tegelikult on) ei süvene see naiselikkus vanusega, isegi mingit sellekohast enesekindlust ja vapralt endaksolemise julgust ei tule juurde. Lihtsalt, nii olemuslike asjade pärast põdeda on tüütu ja kurnav ka lühikeses perspektiivis ja kui te näitate mulle kedagi, kes seda aastakümnete kaupa teha on jaksanud, siis ma võin teile näidata inimest, kelle närvide ja üldise tasakaaluga pole kõik päris korras.

Ja trendikamaks ma ka kedagi aidata ei saa – panin täna Kopenhaageni lennujaama äriklassi ootesaalist reeglitevastaselt, kuid süümepiinadeta tuuri maikuise In Style ajakirja ja seda lehitsedes veendusin jällegi, et valdav enamus tänapäeva moest on minuarust kole kui öö. Osad kotid olid täitsa ilusad ja paar lahedat kaabut oli ka (kuigi mulle on ka psühholoogiline eneseületus kanda peakatet kui selle jaoks puudub otsene füüsiline vajadus), aga üldiselt oli lehekülgede kaupa riideid, mida, mulle tundub, suudavad välja kanda ainult silmipimestavalt ilusad inimesed ja seda ka sellepärast, et nende silmipimestav ilu juhib tähelepanu riietelt piisavalt kõrvale.

Ma ei saanud sel nädalavahetusel isegi trendika inimese kombel Kalamaja Päevadel käidud. Käisin hoopis vanemate aiast õepojaga vaatamas, kuidas naabritädi muru niidab (J vaatas alguses üksi, turvalisest kaugusest, aga siis võttis minu kaasa, „Tädi Hanna, tuletule“, et oleks julgem lähemalt vaadata) ja õhtul KuKu klubis, kus oli muidugi nii palju rahvast, et kindlasti oli seal hulgas ka mõni trendikas inimene.  Baaridaamid olid endale pidulikuks puhuks soengud pähe teinud ja ühe käest sain kohe alustuseks ka sõimata – hea kodune tunne tekkis. Meiega ühte lauda sattunud väga kaunis veidi vanem naine, kes oli KuKus esimest korda elus, haaras mööduvaid meesterahvaid käigu pealt meile enda kohta aru andma (väga mugav). Üks nendest, ka esmakülastaja, oli hämmelduses („Ma loodan, et sa ei pahanda, aga…“, — pfft, nagu ma oleks mingi KuKu püsi- või tavaklient), et ruumisviibiv kontingent niivõrd vähe Valli baari klientuuri meenutab. Kui ta ükshetk meie kõrvalt kadunud oli, tunnistasime üksteisele, et meie oleme hämmelduses selle üle, kust tuleb mõnel härral üldse mõte endale selline blond soul patch kasvatada.

Ja nüüd olen juba Pariis-Strasbourg rongis, millest võib järeldada, et ka täna jäid kodukandipäevad minust külastamata.

Lõpetuseks midagi Tõelistest Naistest, pühendusega minu praegusele asukohale ja loodetavasti järgmisel nädalal algavatele keeleõpingutele (kui mina seda laulu esimest korda kuulsin, filmi “Notting Hill” lõputiitrite ajal, kui ma õigesti mäletan, oli see hoopis ühes teises keeles ja seda laulis üks hoopis teine mees):