kino

Mu mullune blogi

Sandra kirjutab, et:

Väga keeruline on blogi pidada kui elad sellist piiripealset elu, et ei suuda nagu otseselt mingisugust infot interneedusega jagada, aga samas tahaks rääkida elust nagu see on. Nii tundub mulle pea iga nädal mu nukrale blogile mõeldes, et pole midagi, mis siia kirjamustas sobiks. Aga saan juba pahandada.

Sisuliselt on kõik hetkel sama, mis mitu kuud tagasi. Olen sisse elanud uude kohvikusse, tunnen, et see on minu kodu ja pesa. Mu loovusel lastakse piirideta lennata ja tänu sellele tahan ka ise tagasi anda. Kuigi haavalehekesest Troonipärija koostöös gripi tipphooajaga paneb meie jõudusid pidevalt proovile.

Siin ühel päeva juhtus nii, et kui ma poleks tööle läinud, oleks juhtunud üks kahest: poleks olnud kedagi, kes klientidelt tellimusi vastu võtab või siis poleks olnud kedagi, kes köögis tellimusi täidab. Selline kirglik ja teadmatu tulevikuga see väikese kohviku elu on, eksole. Ja kuigi mu boss on vapper, siis enda kloonimiseni ei ole ta veel jõudnud. Kui ma olin eelneval päeval läbi kaalunud kõikvõimalikud variandid maailmamuna peal, et kes peaks mu last hoidma sellel ajal kui ma lõunatajaid toidan, siis tundus mulle mingi hetk, et olengi siin ilmas selle murega üksi ja vaadaku ma ise, mis saab. Nagu ikka igasuguste asjadega, siis kulges seegi päev lõpuks nii nagu ta pidi. Keset lõunat sõitis Härra koju “tunniajasele lõunapausile” ja sellele järgnevalt vahetas ta välja mu igati abistav esivanem, et ise tunnike kodus lõunatada. Selle tulemusel sain mina tervelt kaks tundi aktiivselt kohvikus tööd teha. Ja õhtul kui kõik olid kodus, läksin panin veel ahju tööle ja vuhasin erinevaid küpsetisi letile valmis. Takka järele väike asi, aga too päev oli ikkagi korralik seiklus. Omalt poolt tooni annab ka see, et kambapeale hõimkonna üliarmsaid sugulaslapsi kah kordamööda sellel nädalal oma lasteks peame ja hoiame.

Kodus olemisel on kahtlemata omad plussid. Ja selle all ei mõtle ma kindlasti seda, et Troonipärija, kes pole enam kuigi haige, aga päevasel ajal end lasteasutuses välja elada veel ei saa, ei suuda ka õhtul väsimusest kukkuda. Ja kui tavapäraselt on ta kell üheksa voodis ja kella kümneks on lõppenud ka tema toast kostuvad laulud ja luuletused, siis eile suutis ta mulle kuni keskkööni pimedast toast hiirvaikselt saabudes südari tekitada. Neli korda. Ta lihtsalt tuleb salaja hiilides mu tuppa ja ütleb midagi täiesti elementaarset nagu “emme, vaata, millise laburündi ma joonistasin” (kell 23:45), mispeale ma muidugi ehmatasin nii, et voodist õhku tõusin ja seepeale ta peale niimoodi karjatasin, et uhkel labürindikunstnikul automaatselt nutuvõre ümber suu oli. Ja esivanem hüüdis kaugelt-kaugelt oma toast, et ka tema on selle jama peale üles aetud.

Aga kodusolemisest. Eile ma sorteerisin oma lauasahtlit. See on selline sahtel, kus varem sai kasutada ja näha umbes 3 protsenti kogu sisust. Ja sinna ei saanud panna ühtegi üleliigset asja, sest kogu kuhi oli millimeetri täpsusega täpselt sahtli kõrgune. See oli tore tegemine, sest ma leidsin ühest sahtlist kokku: 8 joonlauda, 10 tühja kasutamata pisikest märkmikut, 4 sirklikomplekti igasuguste lisavidinatega, 4 komplekti rasvakriite, auguraud, klambriraud ja 5 pakki lisaklambreid. Pani mind mõtlema selle üle, et jah, tuleb ka minu omadel kunagi kooliaeg, kus suure tõenäosusega siiski sirklit ja joonlauda vaja läheb, aga kuidas sellel tavaaril on tänapäeval ikka nii ebatähtis roll. Nad ongi sahtlitäitjad. Inimestel pole vaja enam märkmepabereid või veel hullem – klambrirauda. Pole midagi kokkugi klammerdada. No ma sain selle sahtli nüüd korda, aga hoarder’i geenidega nagu ma nats olen, ei visanud ma midagi neist asjust ära. Panin lihtsalt korrektselt tagasi, mitte sellise kuhjaga nagu see oleks loosipalli sisu, kuhu pistad käe sisse ja vaatad, mis kätte saad. Ühtlasi, mida teha märkmikuga, kuhu ma olen kirjutanud umbes 10-aastaselt hunniku libauudiseid, sellest, kuidas Britney Spears on tegelikult mees ja kuidas Andres Tarand on saanud anonüümkirja presidendikandidatuuri osas (okei, guugeldamine andis, et Tarand kandideeris 2001a, seega olin ma siis ilmselt pigem 13)?

If I may, siis kasuaalsetel teemadel jätkan. Laupäeval üritasime Härraga kinos käia. Esivanem pakkus, et on lapsevalves. Mul oli olnud selja taga pikk päev köögis, kus ma ise nagu jagajad ikka, jäin näppudega ja olin unustanud korralikult süüa ja seetõttu mitu korda veresuhkru küllaltki madalaks lasin. Tumedast šokolaadist ja õunast väga pikalt ikka ära ei ela nagu selgus. Kui koju jõudsin, oli selline tunne küll, et tahaks lihtsalt oma voodis meritäht olla. Aga kus sa sellega kui ometi on antud võimalus väike kohting teha!? Vaatasime kõikide filmide treilerid ära ja vaidlesime pikalt, mida vaatama võiks minna. Minul oli kindel favoriit, aga Härra jaoks oli sellel kõige vähem punkte (nagu ka imdb.com arvates) ja kui mina tahtsin “Reisijaid” minna vaatama AINULT sellepärast, et seal mängis Chris Pratt, siis temal ei olnud nagu seda faktorit ka… Asja tegi veel eriti jubedaks see, et see film oli topitud 3D-sse, mida me kirglikult vihkame. Aga kuna me ei leidnud ühegi teise osas kompromissi, siis kuidagi suutsin ma internetist kaks piletit just sellele filmile ära osta. Selle lühikese 10-minutilise autosõiduga kesklinna aga hakkas mul lootusetult paha. Neelatasin ja hoidsin peast kinni ja… otsustasime kinno kõmpida ja proovida piletid tagasi müüa. Õnnestus. Saime laupäevaõhtuse ja 3d filmi eest piraka summa kinkepiletina tagasi ja otsustasime vähemasti söömas käia. Vapiano pasta, rohke oliiviõli, tšilli ja küüslauguga – jeeeeerum kui oivaline see oli! Igatahes kui ma olin lõpetanud, tundsin ma esimest korda päeva jooksul, kuidas veri mööda keha ringi kohiseb ja pea enam ei hõlju. Härra aga oli selleks hetkeks end täiesti üle söönud ja ägises suurest südamevirvendusest. Aga Proua soovis nüüd ikkagi kinno minna. Mispeale me läksime ja ostsime need piletid uuesti.

Film oligi täielik kamarajura nagu võis oodata. Juba treilerist sai näha, et omasugustele (Gravity, Martian, Interstellar) jääb ta raudselt alla. Niiet, keda Pratt ei huvita, siis…

Selline siis sai minu selle aasta esimene postitus. Neljapäeva hommikul kell 8:30. Troonipärija ju magab nüüd rahumeeli. Tsutsufrei!

 

Advertisements

Ühispostitus: avastatud augustis

Sandra: Ülemiste elamurajoon ja värvilahendused

Vahepeal oli mingi üleüldine buum meil siin (as in “meil siin Eestis/ühiskonnas jms”), et jube ilus on kui kogu kodu sisustus on kliiniliselt valge. Et põhimõtteliselt pole vahet, mis stiilis mööbel ja deko on, aga peaasi, et lumivalge. Või kreemvalge. Aga valge. Ja see häiris mind kohutavalt, sama palju nagu minimalism kodusisustusel. Mis sest, et mul endal ei ole olnud kunagi sellist kodu ega vajadust sellise järele, aga mind ikkagi häiris see piltidel. Ja isegi siis pööritasin ma silmi kui kuskilt jälle lugesin (blogid nt), et tal on valge kodu või et ta tahaks, et kõik oleks valge. Ma olin nagu – pffff. Igav, steriilne, kiretu ja iseloomutu. Aga tundub, et see valge ja valgepitsilisus ja romantism hakkab iganema ja õnneks on uudne sisedisain muutunud ägedamaks, ilma, et peaks lisama meeletut kontrasti. Täpselt spot on oli reklaamlõik minu uudisvoos, et Ülemistesse on rajatud uus elamurajoon ja ees jooksid sellised pildid (www.energiamaja.ee/galerii/) nagu:

ül2   ül

Täitsa lõpp kui ilusad! On kohe näha, et siin on juletud mängida, aga õnneks on jäädud ikkagi täiesti stiilipuhtaks. See mahe sinine on nii ilus ja üleüldse sobivad kõik toonid nii hästi kokku. Seal on veel hunnik vabu kortereid, niiet!

EDIT: vaatasin oma kodu ja … 🙂

victory!

victory!

Hanna: “You’re the Worst”

tumblr_nlgtydHC9f1r80yxqo4_1280

Hakkasin siin üksõhtu vaatama ja vaatasingi kohe kogu kümneosalise esimese hooaja ühe jutiga ära. Selle seriaali kohta olin häid asju lugenud juba ammu. Enamus positiivset kriitikat oli segatud hämmeldusega ja tõsi ta on, sellist tüüpi seriaalidel on väga suur potentsiaal olla väga tüütu. Sest millegipärast on jube raske paika saada seda komöödiaseriaalide elumahlaks olevat tasakaalu, kus tegelane on humoorikalt jobu, aga samas siiski poolehoidu tekitav. Eile näiteks käisime vaatamas üsna sarnase teemakäsitlusega filmi „Trainwreck“, kus oldi selle asjaga täitsa läbi kukutud – iga natukese aja pidime K-ga teineteiselt küsima, et miks küll see naispeategelane sellele meespeategelasele üldse sümpaatne on. Jube raske on olla emotsionaalselt investeeritud romcomi õnnelikku lõppu kui tegelt tahaks ühele tegelastest õlale patsutada ja kinnitada, et „You could do better“. Aga nüüd kaldun jälle teemast kõrvale.

Peale selle, et see seriaal tõesti on naljakas (ja selline naljakas, mis mulle meeldib – kus inimesed on vaimukad, mitte ei kutsu naerupahvakuid esile ainult pidevad piinlike ebaõnnetuste seeriad ja tegelaste juhmusest rikutud saanud parimad kavatsused), on ta ka ootamatult eluline. Inimesest võib kolmekümnendates suhtefoobik saada väga erinevatel põhjustel. Ja lõppkokkuvõttes ei ole keegi meist ju tegelikult (või noh, võib-olla keegi ikka on – negatiivset ei ole ju võimalik tõestada) suhtes detailideni täpselt selle inimesega, keda kunagi endale vaimusilmas täiusliku partnerina sai ette kujutatud. Ehk siis, teatav enesepettus on iga paarisuhtega paratamatult kaasaskäiv nähtus, kolmekümnendatesse jõudnud suhtefoobikud, eriti sellised, kes on seda teadlikult ja kõigest hingest, peavad endale tihtipeale lihtsalt jõulisemalt ja mitmekihilisemalt luiskama kui mõned teised. Sest mõnikord niidab tunne isegi nemad ja siis on ikka tükk siblimist, et olukord endale kuidagi ära seletada nii, et kuidagi maandada seda patoloogilist tungi iseennast saboteerida.

Ütlesin Sandrale, et mulle meenutab see seriaal sellist veidi leebemat ja mõneti vanemate inimeste „Girlsi“. Sest tõesti, selles vanuses (minu vanuses) inimesed, isegi kui nad ei ole kunagi päris „täiskasvanuks“ saanud, on tavaliselt ennast siiski juba leidnud (või vähemalt arvavad, et on) ja saavad üldiselt, igapäevaselt iseendaga hakkama nii, et iga pilk peeglisse, riidekappi või pangakontole ei too endaga kaasa uut eksistentsiaalset kriisi või täielikku elumuutust. Mis kaugeltki ei tähenda, et nende elud oleksid korras, kontrolli all või mingisse mõistlikku suunda liikumas. Või et neil ei tekiks vahel väikseid eluterveid paanikahoogusid.

Ja peale kõige muu – kui see väike tore jalafetiš välja arvata, siis on meespeategelane piinlikul kombel täpselt minu tüüp. Kuri, intelligentne, kiire huumorimeelega ja, noh, blond. Kohutavalt enesekeskne muidugi ka, aga see on ka kõike arvestades väga realistlik.

Õnneks hakkab kohe sel nädalal teine hooaeg.

YTW_Quote_GreatSpeech_v1a_alt2_FB

Sandra: Uued blogid

Esimene blogi, mille avastasin, on veidi tuimem ja ühekesisem, ENT blogipidav inimene on kindlasti üsna ekstreemses olukorras. Asub see siin: http://kuussidrunit.com/ ja tegemist on naisega, kes on viimase 7 aastaga toonud ilmale ja üles kasvatanud 4 last. Tal on puhas ja korralik kirjastiil, antud olukorras imetabaselt kenasti säilinud arusaam maailmast (noh, et suudab vaadata ka teiste, k.a. lastetute inimeste, silmade läbi iseenda olukorda) ja lugupidamistteeniv närvikava. Päris iga pealkiri mind lugema ei vii, aga kui mõni teine viib, siis loen eelmised postitused ka läbi. Lihtsalt, et mõista, et mul oma Troonipärijaga on ikka päris lihtne.

Teine blogi on aga totaalne WOW – http://nelenihe.com/. Juhtusin mingeid alternatiivsemaid blogisidpidi tema leheni ja hakkasin ööpimeduses vaatama, millega tegu. Hunnik videosid, postitatud peaaegu iga päev viimase poole aasta jooksul. Ja esiti ma mõtlesin, et Nele on ilmtingimata mingi aine all. Õnneks sain üsna kiiresti aru, et ei – see inimene ongi selline, tahabki olla selline ja tahab seda maailmaga jagada. Ja see kõik oli nii paeluv, et ma kulutasin esimesel õhtul ära poolteist tundi oma üliväärtuslikust uneajast, et tema klippe vaadata. Sain aru, et ta on youtuber ja seal on tal ligi 1000 jälgijat. Ja kuigi vahepeal tundub mulle, et ta teeb seda suure mõnitamisena (mõnitades teisi videoblogijaid ja ühtlasi ka nende vaatajaid, sealhulgas ka mind) siis lõpuks mõtlen ma ikka, et vahet ju pole. Las mõnitab siis. Huvitav on ikka. Ja tema videoteemad on seinast seina: jobutamisest kuni melanhoolsete filosofeerimisteni välja. Istub üksi, oma toas ja räägib kaameraga nagu publikuga või vestluskaameraga. Või sõidab jalgrattaga pikki vahemaid tehes vahepeal öiseid telgipeatusi metsas. Üksi. Ja filmib. Tema õnneks on ta ka ilus ja tegelikult tundub, et ta ka ise teab seda, aga see teadmine lihtsalt ei häiri nagu üldjuhul arvata võiks. Pigem arvab ta ka, et kõik teised on ilusad. Nagu ma aru saan, siis ise nimetab ta end meelelahutajaks ja sellega paneb küll täppi. No näiteks:

Hanna: Tartu-Viljandi maantee

Pigem nagu selline taasavastus. Sest see augustikeskpaikne laupäevahommikune autotripp ei olnud ju mul tegelikult ometigi esimene kord seda teed kulgeda. Aga noh, päike paistis ja iPodist tuli head mussi ja loodus oli hingematvalt kaunis. Kui peaks Eesti maanteid reastama, siis kaotajaks jääks minu silmis kindlalt Tallinn-Pärnu oma poola rekkade kolonnide ja üksluisusega. Ja siis järgmine oleks muidugi Tallinn-Tartu, eelmisel reedel seda läbides oli esimeses pooles kogu aeg hing paelaga kaelas ja teises pooles kippus kuidagi väga uimaseks ajama see värk, nii et kohale jõudes pidin natuke aega nartsuna sõbra aiatoolis vedelema ja ohkima. Tallinn-Haapsalu on mul kõige tihedamas kasutuses ja see on selline tüüne ja utilitaarne, aga ajab üldiselt asja täiesti rahuldavalt ära.

Tartu-Võru maantee on ka selline ilus vaheldusrikas üles-alla kulgemine ja Narva maanteel see koht, kus pankrannik üsna lähedalt kulgeb on ju ka ütlemata kaunis.

Aga kui ma tol laupäeval Võrtsjärve äärde jõudsin, läks avanev vaatepilt mulle lausa nii hinge, et pidin korraks tee pealt sisse keerama ja asja lähemalt uurima.

DSC_9316

Sandra: Coldrexi tabletid.

Ma olen üldiselt haiguste ja hädade puhul seda meelt, et need oleks vaja kiirelt ületada kasutades kõike võimalikku. Ehk siis ravimid on in, sest ma ei kujutaks ette nohuga magamist ilma Xymelinita või peavalutamist ilma ibukata, aga ühtlasi võtan kasutusele kõikvõimaliku ja kodusleiduva alternatiivse meditsiini (küüslauguküüned toidus ja ninas, eukalüptiõli tilgad patjadel, sibula-küüslaugu-mee-siirup jms). Samas kui tunned, et haigus hakkab alles tulema ja olla on kirjeldamatult si**, ei ole nagu MIDAGI teha… Väljaarvatud Coldrexi või Theraflud juua. Paraku on mul nendega selline suhe, et isegi kui ühe lonksuga ja maailma suurima tahtejõuda selle endale sisse kallan, siis mõne hetke pärast väljub see tagurpidi suunal. Olles vahepeal seedesüsteemis käinud. Kuna meie pere selleaastane suvi (suvi – august) on läinud täies mahus tõbede nahka, viies mind ennast ka vahepeal täiesti siruli, siis kolasin apteegis veidi süvenenumalt ja leidsin sealt Coldrexi tableti. Milline rõõm! Ma olen vana tabletikunn ja neid võin kugistada rõõmuga!

P.S. Ma olen teadlik, et see ravim on vana asi. Kolleeg väitis mulle sõbraliku üleolevusega, et tema on neid küll juba aaastaid kasutanud.

Hanna: Jussi Adler-Olsen/Carl Mørck

Kui siin veidi aega tagasi mainisin, et Lars Kepleri esimene Joona Linna raamat, mida seina värvimisele seltsiks kuulasin, oli mulle erinevatel võimalikel põhjustel ütlemata ebasümpaatne, siis selle taani kirjaniku skandinaavia krimi mulle küll meeldib. Olen kolmanda Mørcki-raamatuga poole peal praegu (kuulan neid jällegi audioraamatuna, peamiselt suvistel pikematel autosõitudel, aga ka erineva näputöö taustaks) ja etteheited puuduvad. Kuritööd on suht ilged, aga mitte talumatult, peategelane on veidi elule jalgu jäänud, aga mitte lootusetult (üldse on läbivad tegelased küll9781405912655 vahel veidi karikatuursed, ilmselt taotluslikult, sest neid näidatakse peamiselt Mørcki iroonilis-sarkastilise pilgu läbi, aga õnneks mitte tüütult stereotüüpsed) ja lõpplahendused loogilised ja arusaadavad. Mõnikord on selle skandinaavia krimiga nii, et asja eesmärgiks nagu olekski kolmsada lehekülge hullult pinget kerida ja lugejate närvide peal mängida ja mingisuguse lõpplahenduse leidmine sellele kõigele tundub autorile nagu natuke selline tüütu formaalsus.

Seekord võin isegi soovitada seda briti audioversiooni, sest pealelugeja Steven Pacey on igati tasemel ja asjakohane, mitte nagu too, kes seda Kepleri asja sisse luges (noh, et kui raamatus on kirjas, et Joona Linna kõnemaneer oli selline veidi õõtsuv, siis pealelugeja kukub otsekõnet edasi andes iga kord oma häälega niimoodi õõtsutama, et kuulaja jääb merehaigeks).

Taanlased on sellest seeriast ka mõned filmid juba jõudnud teha, mida peaks ka võimalusel üritama vaadata.

Sandra: Game of Thrones

Jälle mingi asi, milleni mina lihtsalt jõudsin omal ajal ehk nüüd. Ja nagu sarjahoolikud teavad, siis see polegi mitte nii halb, sest siis on võimalik poolteist nädalat arvuti taga istuda ja 5 hooaega järjest ära vaadata. Ja see on sisuliselt nagu 50 filmi vaatamine, sest rahast ilmselgelt ei ole sarjategijatel kahju hakanud. Väga sõltuvusttekitav, sest iga osa lõppeb ära nii-nii põnevalt. Aga tegelikkus on see, et tegelasi ja teemalõngu on sarjas nii palju, et järgmises osas isegi ei pruugi enam sama teema jätkuda, vaid alles edasistes osades. Ma olin neid reklaame Fox Life kanalil juba ammu näinud ja ma arvasin koguaeg, et see on lihtsalt mingi keskaegse sužeega sari, aga EI! Seal on mingi räigelt müstiline maailm veel kõrval. Ma ei tea, kas tasub ära rikkuda see info neile, kes ei ole end sellega veel kurssi viinud… Ilmselt mitte. Aga õnneks on kogu selle tohuvapohu sees ikkagi (vähem ja rohkem kuninglikud) inimsuhted peamised teemad. Õnneks või kahjuks ei olnud ma oma hasardi sees siiski väga nördinud kui viimane osa vaadatud sai, sest ma olin lihtsalt juba täiesti ületarbinud ja sain ise ka aru, et nüüd ongi paras aeg pausiks. Kuuendat hooaega hakatakse näitama kevadel.

Hanna: auväärne äramärkimine, täna alanud US Openit silmas pidades, Roger Federeri üleeelmisele nädalale. Ja peamiselt sellele, et 34-aastane vanameister (hmph…) leiutas selleks tarbeks põhimõtteliselt uue löögi, joostes vastase teisele servile niimoodi sisse, et see isegi maailma esireketil juhtme täiesti kokku jooksutas.

Püksid ja sangad ja nädalalõpp

Sandra kirjutab, et:

Samal ajal kui mu õde sõbrannadega Barcelonas resideerub, üritan mina end veenda, et mul on ka hullult riläks viikend või mis iganes. Ema lubas troonipärija enda hooldada võtta ja ma ootasin seda terve nädala nii hulullt, et jäin eilseks hommikuks peaaegu haigeks. Aga kui ma olin lapse üle andnud, siis ilmselgelt hakkas kohe palju parem…

Naabrinaine andis mulle oma teksad. Noh selle loo taga on palju rohkemat kui esmapilgul tundub. Ta nimelt on petit inimene ja kõikide (eriti lähiajaloos sünnitanud naiste) kehaideaal. Veel veebruaris kui ma proovisin neid jalga panna, siis see oli rohkem selline tunne, et jumal tänatud, et ta mind praegu ei näe, kuidas ma tema 100-euroseid firmakaid endale jalga rebestan! Loomulikult ei saanudki ma neid siis jalga. Kes aga minu viimase aja toimetustega kursis on, siis see teab, et olen omaks võtnud uue elustiili (lakooniliselt öelduna on tegemist dieediga, kuigi ma põhimõtteliselt söön lihtsalt täisväärtuslikult ja tervislikult, bla-bla). Eile hommikul tundsin, et oleks taas aeg teksasid proovida, kutsusin ta enda juurde kohvile ja jalga ma need surusin. Mäletate, kuidas Miranda sai oma skinny jeans’id ükskord jalga, tookord kui Carrie kanepisuitsetamisega vahele jäi, sest Berger oli teda post-it’i peal maha jätnud? Selline tunne oligi. Nagu Mirandal siis, mitte kanepit suitsetanud ja mahajäetud Carriel. Ja kuna need liibusid vastu mu reisi nagu sukad, ent samas olid tugevast teksamaterjalist, siis tõmbasid nad viimasedki “kiloderaasud” sealt kokku, niiet sellega oli korras. Ma tundsin, et ma ei võta neid kunagi enam jalast! Eriti seetõttu, et võibolla ma ei ole füüsiliselt lihtsalt võimeline. Ema ja isa, kes mind pärast nendes nägid, nii vaimustuses ei olnud. Et liiga liibuvad olla. Mul oli nii “WHATEVER!” tunne. Naabrinaise püksid läksid mulle jalga!!

Okei, selle eest, et ta need mulle lihtsalt ANDIS (sest talle sellised tumedad ei meeldi, endal tal on samasugused heledad – sama suurus!!), selle eest viisin ma ta õhtul kinno. Tema jaoks on see ilmselt topeltkogus riläksi, sest temast jäi koju maha kaks last (ei, mitte maha, koos isaga ikka). Kuna ma olin laupäeva hommikuks saavutanud oma ideaalkaalu, siis tundus mulle ainult paslik seda tähistada kõige paremate asjadega, mis kinoõhtuga kaasnevad. Pannkoogid lõhega enne kino, kolmeeurone kaalukommipakk, kolmandik Naabrinaise popkornidest ja loomulikult väike pudel veini. Naabrinaisele ostsin ka, et ma üksinda ei hakkaks “Ex Machina” lõpus itsitama. Ja kuna peale kino tundus, et ma ei taha oma patupäeva veel lõpetada, siis tõin südaööl kohalikust burksiputkast ka kaks burksi, milledest härraga kahepeale suutsime ära tarbida vaevalt poole.

P.S. Olen avastanud, et süstlad, mistahes suuruses ja kas neil on nõel või mitte, on apteekides nagu salakaup. Mul oli vaja ühte suurt süstalt, millega vett suure survega kõrva pritsida. Ma olen kunagi varem ka pidanud seda soetama ja juba tookord ma mäletan, et apteeker ajas kuidagi pea õlgade vahele kui ta süstlaid salajasest sahtlist otsima hakkas. Nii juhtus eile ka. Muidugi ei olegi see ilmselt väga igapäevane, et tuleb klient ja küsib, et tere, mul oleks vaja süstalt. Esimeses apteegis seda üldse polnudki. Teises apteegis mindi jälle salajase sahtli juurde leti taha ja sealt ma poole euroga süstla ka sain.

IMG_20150419_093148