restoran

Grand Tour vol.2

Hanna kirjutab, et:

Õigupoolest oleksin seda pidanud eile kirjutama, aga asjaolude kokkulangevusel (laiskus, väsimus ja tugitoolisport — Maissell Weebo ja Ianek Oglaini, nagu BBC kommentaatorid läbivalt ja enesekindlalt neile viitasid, saavutused) jäi kirjutamata. Täna ka üldse ei viitsi, aga nüüd küll juba peab, sest muidu läheb meelest ära, sest uusi asju pressib juba peale (vol.3). Ja see eelmisel korral julgelt pealkirjaks pandud vol.1 mõjub mind ennast mõnitavalt.

Ma saan täiesti aru, et võib olla tekkinud küsimus, et miks ma nüüd niiviisi üksipäini reisin. Põhjuse võib tegelikult jaotada kahte kategooriasse. Esiteks, täiesti objektiivsetel (materiaalsetel, sotsiaalsetel, perekondlikel jne.) põhjustel inimesed minu ümber kas ei taha või ei saa reisida nii nagu mina seda teen. Ja teiseks on mul aegajalt vajadus olla reisides täielikult iseenda ajagraafiku ja eelistuste peremees. Teinekord mulle jälle väga meeldib kui keegi teine kõik need otsused minu eest ära teeb ja mina lihtsalt jõlgun kaasa. Või siis mingi vahepealne, kollaboratiivsem, variant. Lisaks on mul halb komme sujuvalt reisikorraldajaks hakata, nagu mina ainuisikuliselt vastutaksin selle eest, et teistel kõik operatiivselt sujuks ja selline vasakultsaabunud vastutustunne (ja isegi selle mahasurumine) võivad olla väga kurnavad.

Seekord on sellesmõttes ka hästi, et ma ainult iseendaga arvestama pean, et pühapäevaõhtuses Londonist lahkunud rongis (jeebus, see tundub nagu miljon aastat tagasi juba, kuigi nädalatki ei ole möödas) oli millegipärast konditsioneer südamest põhja keeratud ja valitsesid arktilised tingimused. Mistõttu esmaspäeva hommikul ärkasin ma oma Oxfordi hotellis üles kindla teadmisega, et pigem varem kui hiljem on saabumas Nohu. (Ilmselt oleksin pidanud siiski halva märgina võtma asjaolu, et viimasel hommikul ärkasin ma oma Londoni hotellis selle peale, et kukkusin voodist välja — ma ei tea, kas sellist asja minuga varem elus üldse juhtunud on). See ei ole mul muidugi esimene kord elus reisil konditsioneerikülmetus saada, aga tookord Jaapanis oli vähemalt aastasaja rekordkuum august. Inglise oktoobris selline liikuvas transpordivahendis konditsioneeriga hullamine tundub siiski ebaaus. Põhjenduseks võib olla ainult see, et reisi esimeses etapis oli rong nii tuugalt rahvast täis, et vahekäigus seisid inimesed rivina püsti.

Oxfordi vahelepõike asjus olin ma otsuse teinud üsna viimasel hetkel. Hotelle kinni pannes jätsin Londoni ja järgmise plaanitud etapi vahele kaks ööd lahtiseks ja kui keset (peamiselt sotsiaalselt) tihedat töönädalat Brüsselis sunniviisiliselt lõpuks otsuse tegin (sest aeg hakkas juba kätte jõudma), siis erilist tähelepanu kinnipandud hotellile ei pööranud. Oluline oli see, et ta oleks lähedal nii raudteejaamale kui vaatamisväärsustele ja ei maksaks üle mõistuse palju. Kohale jõudes selgus, et mitte ainult ei asu hotell iidses kindluses, vaid veel 25 aastat tagasi oli minu hotellituba olnud vangikong. Või noh, kolm vangikongi, millest üks moodustas mu hiiglasliku vannitoa. Mingile teemakohasele askeetlusele õnneks ei sunnitud ja hotellis olev peen bistroo oli nii ärareserveeritud, et mulle seal õhtusöögiks kohta ei leidnudki.

Photo 30-09-2019, 16 17 02 (1)

Oxfordiga tutvumiseks olin endale jätnud päeva. Ja ma ei ütleks, et sinnaminek oli otseselt viga (sest iseenesest oli seal ju kena ja kui ma poleks läinud, siis ma praegu ikka Photo 30-09-2019, 16 16 12 (1)ju mõtleks, et miuke seal on), aga kindlasti oli see mu ringreisi kõige nõrgem punkt siiamaani. Asi pole iseenesest üldse Oxfordis, mis kõigi märkide järgi on igati vahva ülikoolilinn, vaid selles turistide hordis, mis sinna peale laskunud on. Ja mitte lihtsalt turistid, mis oleks minu jaoks juba iseenesest ärritav, vaid hiina turismigrupid, kes olid põhimõtteliselt igal pool, tihkelt tropis ja peaaegu täiesti ainult iseendale keskendunud. Ainuke koht, kus sai natuke rahulikumalt hängida, oli see suht keset linna asuv meeliülendavalt metsik park/heinamaa, kus lehmad tüünelt ringi jalutavad, oravad prügikaste revideerivad ja iga natukese aja tagant keegi mingil alusel, mida vesi kannab, mööda uhab. Seal mulle väga meeldis. Kõik need kolledžid ja asjad on toredad vaadata, aga enamikku sisse jalutamiseks oleks tulnud maksta piletiraha. Ja kuigi ma otseselt selle vastu Photo 30-09-2019, 17 21 03ka ei ole, siis kõigi nende hiinlastega koos sinna sisenemine ei tekitanud küll absoluutselt mingit kiusatust. Ma ei teagi, mis värk nendega on — näeb välja nagu nad võtaksid kogu maailma nagu mingit püsiekspositsiooni, hetkekski päris eluga mingeid seoseid tekitamata või isegi kontekstile mingit tähtsust omistamata. Ja, lisaks kõigele ülalpool toodule, ma üldse ei välista võimalust, et see linn langes ebaõiglase subjektiivse võrdluse ohvriks, sest meenutas mulle oma olemuselt (fiilingult, noh) vana head Leidenit, aga ei jõudnud päris samale tasemele, sest Leiden sai siiski mitu kuud minu elust, et omaks saada.

Photo 30-09-2019, 17 19 49

Ma saan aru, et Oxfordil on mingi seos ka harrypotterindusega, aga kuna ma sellesse Photo 30-09-2019, 16 25 48universumisse kunagi väga tõsiselt süvenenud ei ole (läbi olen töötanud, aga kõik kõrvaline parafernaalia, legendid, seosed, spekulatsioonid ja tagamaa jäävad mulle üsna kaugeks), siis see ei andnud asjale mingit lisaväärtust. Pigem tekkis hoopis tahtmine uuesti põhjalikumalt ette võtta Morseversum ja eriti võib-olla isegi “Lewis”, mis kõike nähtut kõige lähemas minevikus utiliseeris.

Photo 30-09-2019, 17 08 10

On täiesti võimalik, et minu mitte nii positiivsesse üldmuljesse andis oma panuse ka kahtlane tervislik seisund, aga samas, järgmises vahepunktis olin ma ikka oluliselt niitvamalt tõbine ja see koht sai mulle küll ütlemata sümpaatseks. Rong sõidab Oxfordist Plymouthisse ühe ümberistumisega kolm ja pool tundi, mistõttu (arvestades ka oma konditsiooni ja selle tekitanud eelnevat kogemust) võtsin targu esimese klassi pileti ja olen valikuga väga rahul. Kõrvale keegi istuma ei trüginud ja kaasreisijatest enamuse moodustanud väljapeetud keskealised prouad suhtusid minu teatud intervallidega paratamatult aset leidvatesse katsetesse oma aju nina kaudu välja puhuda tänuväärse diskreetsusega. Mingi hetk, kui me olime ikka tunde juba bukoolilist inglise agraarmaastikku läbinud (vahepeal näiteks nägin mäeküljel tohutut seletamatut valget hobust ja jõllitasin seda tükk aega, enne kui mulle meenus, et on olemas Google) ja ma üritasin parasjagu meelde tuletada, mida ma mäletan Exeteri katedraali kohta (sest olime seal linnas just peatunud), heitsin korra pilgu üle õla, aknast välja, ja avastasin sealt sellised kaadrid.

Photo 01-10-2019, 19 32 32Photo 01-10-2019, 19 32 21Photo 01-10-2019, 19 33 34

Veidi aega hiljem läks jälle bukooliliseks. Plymouthisse jõudes istusin taksosse ja hetk hiljem tervitas mind külalistemajas äärmiselt meeldiv ent kohutava hambumusega proua. Inimesena, kes veedab pool oma elu anonüümsetes hotellides, ei tea ma päris hästi, kuidas suhtuda sellesse, et külalistemajades ronivad tervitajad sulle tuppa voodi kõrvale, et sinuga koos läbi lehitseda maja ja piirkonda tutvustav kaust, aga tundub, et nii on siin kombeks. Kui proua oli lahkunud,kasutasin võimalust hetke oimetult lamada  ja järgisin siis temalt saadud juhist väljuda eesuksest ja pöörata paremale ja kuigi olin ju täitsa ise endale selle toa kinni pannud (isegi kui see oli juba päris mitu nädalat tagasi), siis tabas mind siiski väikese üllatusena, et viis meetrit hiljem oli vaade enamvähem selline.

Photo 01-10-2019, 21 46

Et siis veidi nagu hall, aga kõik need kalju külge ehitatud restoranid ja kümned veeni viivad trepid olid väga kaunid. Nagu ka see, et terve veeääre ulatuses läks ilus lai ja kõrge bulevard. Jalutasin seda mööda natuke, järgmist päeva kavandades, ja siis sõin õhtust hiina restoranis, mida külalistemaja proua oli mulle soovitanud ja mis oli mulle juba ette sümpaatne väljavaate pärast tunda mingisugustki maitset. Lisaks tundus asjaolu, et sellise koha peal asub hiina resto (lisaks kõigele muule väga kiiduväärse nimega Wet Wok) peaaegu meeliülendavalt absurdne (resto siis seal, kuhu näitab nool).

Photo 01-10-2019, 21 49 55

Järgnenud öö jooksul oli ainuke hea asi see, et majutusasutustes on tänapäeval standardvarustustuses ka suur karp taskurätikuid. Hommikuks olin nendesse üsna mattunud ja kui proua mu käest läbi ukse mingil hommikupoolikusel kellaajal rätikute vahetamise vajaduse kohta päris, olin ka isePhoto 02-10-2019, 14 51 30 üllatunud, millise eeskujuliku kraaksatuse ma alustuseks produtseerisin (kui järgmisel päeval lahkusin, küsis proua siira murega, et kuidas mul nüüd siis enesetunne). Mistõttu kui lõpuks ennast kokku võtsin ja päeva ametlikuks alustuseks kohe üle tee asuvasse söögiasutusse suundusin, tabasin ma neid täpselt keset seda ainumat pooltundi päeva jooksul kui seal süüa ei antud. Aga kuna päev oli meeldiva üllatusena hoopis midagi muud kui eelmine õhtu, siis polnud ka hullu, et pidi veerand tundi niisama passima. Tegin täidesaatva otsuse, et minusuguse katkuhaige jaoks ei saa olla midagi paremat kui päikesepaiste ja mereõhk ja istusin oma kohvijoogiga väliterrassile. Ja no varsti tuli ju söök ka.

Photo 02-10-2019, 19 07 17Ravimeetod põhimõtteliselt alt ei vedanud, kuigi ühel hetkel, keset tunniajast sadamakruiisi (esimene selline, pärast Maltal aset leidnud ekstremismi, nii et tegelikult minu “hobuse selga tagasi” hetk) tundus mulle, et ehk saab seda mereõhku veidike palju. Õnneks olin ettenägelikult kaasa võtnud, mitmeid sobilikke riideesemeid, millesse ennast mähkida (visuaalselt ehk mitte kõige esteetilisem vaatepilt, aga kruiisikaaslasteks olid ainult neli pensionäri jaPhoto 02-10-2019, 19 14 15 üks tütarlaps, kes oli keskendunud peamiselt selfiede tegemisele). Kruiisi giid keskendus suuresti ainult Plymouthi meeletutele sõjalaevadokkidele, mina peamiselt teises suunas paistvale kaunile Cornwalli kuppelrannikule. (Plymouthi-poolne kallas ei ole veel Cornwall, vaid on Devon.)

Sellesmõttes, et ma pärast seda kiirvisiiti nüüd ennast suuremaks asjaks Plymouthi eksperdiks ei peaks, sest ma veetsin kogu sealse aja kaldast maksimaalselt 30 meetri kaugusel, aga see piirkond sobis mulle küll väga hästi (ülejäänud linnast puutusin kokku ainult raudteejaamaga, mis ei olnud eriti paljulubav paik). Pikk kaldabulevard, nimega Hoe, kaunite Photo 02-10-2019, 21 28 16vaadete ja huvitavate objektidega (näiteks pildilolev 1934. aastal kalju külge ehitatud stiilipuhas art deco merebassein Tinside Lido, mis hiljuti uuesti üles vuntsiti), mille ühes otsas päris kena jahisadamapiirkond ja väike jupp vanalinna toredate kalarestoranidega. Kuna Plymouth oligi kavas pigem kiire vahepeatusena kui mingi pikemalt läbimõeldud sihtkohana, siis sain visiiti küll kogu raha eest. Ja selle päeva jooksul, mis mina seal olin, pidas ilm ennast küll suurepäraselt üleval, sest nii eelmisel kui järgmisel päeval muutis läheduses hänginud orkaan Lorenzo siin-seal olukorra pisut ebamugavaks.

Photo 02-10-2019, 21 30 50

Kuigi piirkond oli ilmselgelt peamiselt rekreatiivne (seal on ka suur mäe otsas olev park, kus on ilus triibuline tuletorn ja muid toredaidPhoto 02-10-2019, 20 08 22 objekte), oli seal turiste väga vähe ja needki peamiselt siseturistid. Ma saan aru, et ei ole päris tipphooaeg, mis on ka üks peamisi põhjuseid, miks ma reisin praegu, aga kohalike inimeste poolt oli see kõik ikkagi tihedas rahulikus kasutuses. Mis kokkuvõttes tähendab, et ühendatud olid ka kõik mulle reisimise juures meeldivad elemendid.

Photo 02-10-2019, 20 10 51

Neljapäeva hilishommikul sõin veel sealsamas vee ääres koos paindliku graafikuga kohalikega korraliku hommikusöögi, lasin proual endale takso tellida ja suundusin jällegi raudteejaama. Et lõpuks ometi jõuda sellesse kohta, mis tegelikult ka läheb kokku selle minu poolt augusti lõpus õhku visatud eesmärgiga reisida kusagile sinna, kus praegune hetk aastast ei ole mitte niivõrd maailma lõpp nagu see tihtipeale heas koduses Eestis olema kipub, vaid siiski ainult hooaja lõpp.

 

Kõik kodukohvikute päevast

Sandra kirjutab, et:

Minu kodukohvikute lugu ulatub iidsete aegade tagusesse aega kui Uue Maailma Tänavafestival oli veel cool. Mäletan hästi, kuidas selle festivali üks tutvustusfraasidest oli “Ütle naabrile “Tere!””. Nüüd on see pigem nagu: “Ütle läbi masside ettevõtjatele ja teenusepakkujatele ja hipsteri foodtruck’idele “Tere!””. Mis ei tähenda, et ma sinna “Tere” ei lähe ütlema. Lihtsalt ilmselt väsinud pereemana, kes otsib oma lastele tegevust. Ja saab tõenäoliselt maitsvat vegan junk’i. See ränt sai nüüd läbi. Toona pidasime emaga 3 aastat Õunakohvikut, taustajõududeks teised käepärased pereliikmed. See oli kontseptsiooniga kohvik, nimelt said absoluutselt kõikide toodete peaosalisteks õunad. Pirukad, leib ürdivõiga, chutney’d, moosid, õe tehtud kringel, õunad ise, mahl jnejne. Lõpuks oli nii, et kogu kraam oli otsas ja poest sai toodud pehmet Kirde saia ja õunamoos sinna peale tõi veel spurdina korraliku varanduse sisse. See oli väga vinge üritus, igal aastal omade täiendustega. Näiteks vahepeal oli sündinud Troonipärija. Lõpuks väsisime sellest täiega ära ja festival läks ka üle käte ära. Korra sain 2 aastat tagasi sellest osa kui taaskord rasedana Koidu tn kohviku kondiitrina kahel õhtul maiustusi valmis treisin.

Eelmisel aastal aga viis elu mind Tallinnast 65 kilomeetri kaugusele Harjumaa veerele elama. Rõõm oli suur kui augustis leidsin end kodukohvikute keskelt. Vana huvi asja vastu tärkas ja mõtisklesin ka enda kohviku üle, aga teadsin kohe, et pooleaastase lapse kõrvalt ei ole ma võimeline tegema asja nii nagu seda oma vaimusilmas ette kujutan. Respect neile naistele, kes sellest hoolimata saavad hakkama vägitegudega, mina see ei olnud. Pigem tundsin kohe, et seedin sel aastal, tajun vaibi, kompan piire, mida rahvas tahab ja soovib. Kuna kirg taimetoidu vastu on suur ja pöördumatu, tahtsingi teada, kas olen kohalikest inimestest selles osas valgusaasta kaugusel või mitte. Esiti tundus küll nii.

Sellel aastal valmis kevade lõpus terrass, mille natuke lõin eos juba sellise, et siin saaks ühe kuni mitme laua taga kohvikulaadseid rõõme nautida. Aga uudiseid selleaastase kohvikutepäeva kohta ei tulnud ja ei tulnud… Kuniks korraga tavapärasest teine korraldaja asja käsile võttis ja kuulutas juuli keskpaigas, et augustis saab kolmel nädalal nautida kodukohvikute rõõme. Kiire logistika paikapanemine selgitas välja, et kõik võimalikud abikäed saavad 18. augustil õla alla panna. Kuna plaanisin pakkuda korralikku sooja kõhutäit, magusat ja jooke, eeldasin, et veedan kogu ürituse köögis. See aga tähendas seda, et härra abikaasa pidi olema tellimuste vastuvõtmise peal ja ühtlasi oli plaanis avada mänguasjade kirbuturg, mistõttu ka kuueaastast tuli suure tõenäosusega pisut arveldamisega aidata. Takkajärele kuulsin, kuidas neljaeurone transformer anti kenasti nelja sendi vastu üle. Siis oli vaja lapsehoidjat. Kes jagab oma andunud tähelepanu pooleteistaastasele Noorprintsile? Lõpuks oli see tädi H, kes pani Noorprintsi vankrisse, peale 70 meetrit olid tal silmad kinni mispeale käidi 9-kilomeetrisel tiirul, hiljem tagastati väga puhanud ja rõõmus väänik. Hommiku kattis ära mu ema, niiet kella üheksast kuni kella 15ni ei olnud ma Ema. Mistõttu kõik ka üldse toimida sai.

Aga asjast lähemalt – Mannatera taimetoidukohvik. Kontseptsioon seekord oli mõistagi taimetoit. Eesti keeles ei ole see kuigi paljuütlev, aga sisult pidi kohvik olema 100% plant-based, ei mingeid erandeid. Eesmärgiks oli tutvustada mitmekesist ja tervislikku vegantoitu, mis maitsetes kompromisse ei tee. Härra küll kohvikutepäeva hommikul arvas, et piim kohvile võiks olla ikka TAVALINE ka, aga ma materdasin selle plaani kohe mutta. Vastupidi, olin lausa kohvile hankinud veganite suure lemmiku kohvipiima (Oatly iKaffe, koorene kaerapiim, mis kohvi sees mingit erimaitset ei tekita). Toitudest plaanisin kindla minejana lasanjet, mille rikkalik tomatikaste sisaldab ohtralt köögivilju, hakkliha tekstuuri aitab tekitada hakksoja ja läätsed; juustukastme moodustab ootamatu kolmik sojakoorest, lillkapsast ja maitsepärmist. Teiseks valmis nädal enne idee teha midagi, mis meenutaks oma olemuselt paneeritud kalaga burgerit, teate küll, krõmps frillice, sibul ja hapukurgimajonees. Kala asemel aga paneerisin riivsaia sees tofut ja nori.

Kolmandaks pidi olema midagi kerget (seedimise JA valmistamise mõttes). Selleks oli koorene tomatisupp läätsede ja brokkoliga. Siinjuures tänan oma endist tööandjat Kristiinat, kes andis mulle üleüldse kogemuse väikeses köögis samaaegselt valmistada erinevaid roogasid suuremas koguses. Magustoidud minu isiklikud lemmikud – suhkru- ja nisuvaba Snickersi-laadne batoon tervisefännidele, mahlane suvikõrvitsabraunitort kirsside ja kakaokreemiga ja tummine dessert tumedast leivast, kaneelist ja šokolaadist, lisandiks marjad. Joogipooliseks minu pikaaegne lemmiksuvejook – angervaksasiirupist limonaad. Angervaksad hakkasid juba juuni lõpus õitsema ja sain neid igaksjuhuks juba suuremas koguses siirupiks teha, kuigi kohvikupäevade toimumises kindel ei olnud.

Ja kõike seda plaanides tegin asjasthuvitunutele ka Facebook’i ürituse, milles tavapärast sotsmeedia reklaami ka iga veidi aja tagant tegin. Sealse tagasiside põhjal sain aru, et pean tunduvalt oma plaanitavaid toidukoguseid suurendama ja ma ei eksinud.
Kella 12ks 18. augustil avas kohvik oma uksed. Terrassil oli kaks lauda ca kümnele inimesele, muru peal hoovis veel kuuele. Terrassi kõrval laius kirbuturg – nädalate jooksul kokku korjatud, sildistatud ja ärasorteeritud riideid ja jalanõusid, vidinaid ja pudinaid ning hunnik mänguasju.

Esimesed kliendid olid kohal juba enne lõunat. Ja kui kell lõi 12, siis hakkasid kõlama hõiked sellest, kuidas saabub selline ja selline auto ja kuidas järjekord on aiast välja. Ja sellega lõppes minu hoovipidu ja ma suundusin kolmeks tunniks kööki, kust küll igal võimalusel üritasin tuttavatele naeratama tulla, aga kuhu Härra mind uksel kohe tagasi saatis järgmiste tellimustega. Kõik lauad ja mängualad olid kogu aja võetud. Mingil hetkel oli mul köögis kogu selle tohuvapohu keskel ajakirjanik, kes kuskile kohalikku sõnumitoojasse minu käest pika intervjuu võttis ja pärast hunnik pilte klõpsis. Köögis oli sel hetkel küll nagu plahvatus toimunud, loodetavasti kustutasid toiduelamused sellel proual selle mälestuse…

Lõppskoor oli nii umbes-täpselt 22 lasanjet, 32 burgerit ja 15 supikaussi. 75 magustoitu. Seda kõike kolme tunni jooksul. Punkt kella kolmeks oli vaikus majas nagu ei toimuks siin küla vahel mitte midagi. Lubasin lõpuks oma 86-aastase vanaema kööki nõusid pesema, kes juba tund aega nurga taga luusis, et millal ka tema käe külge saaks lüüa. Tänuväärne soov, aga ilmselt te mõistate, et kui on plaan helikiirusel tuuleveskina köögis ringi vehkida ja selle kõige keskmes on üks omas auväärses tempos liikuv vanaproua, siis see asi ei klapi hästi 🙂 Kuna magustoidud said juba kahe tunniga otsa, jõudsin teha (kuidas? Mis hetkel?) kaneelisaiataigna, aga valmis said need soojad pirukad kõige lõpetuseks kui nii muuseas üks vanapaar kõige viimaste klientidena hoovi hiilis, oma märkmepaberil nimekirjast meie kohviku nime maha tõmbas ja kohusetundlikult endale midagigi soetas ja sama märkamatult saia nosides ka hoovist haihtus. Ja läbi see trall oligi. Vaikus oli kõrvulukustav, aga rahulolu oli suur.

Väga õnnestunud, plaanipärane, lõbus, hullumeelne ja äge sündmus. Üksi ma poleks kindlasti millegi sellisega hakkama saanud ja üleüldse ei tahakski, mu famiilia oli suurepärane tugi. Ja kohalikud sõbradki! Köögi abitööline, barista ja ettekandja – minu ema – keksis ka vahepeal suurest elevusest, et küll on tore! Teeme veel!
Well. U bet!

Edit: ma oma pikas jutujadas unustasin tähelepanu pöörata, et mu soov oli rõhuda ka taaskasutusele (kirbuturg, hinnad olid enamikus mõnekümnesendised) ja ka pakendivähesusele ja sorteerimisele. Kasutasime põletatavaid nõusid, lisaks oma enda koduseid söögiriistu. Jah, kasutasin siin-seal soja jms, aga samas kui vähegi võimalik, siis ka oma aia saadusi ja koduküla tublide elanike omi!