väljamaa

Most folks’ lives

Hanna kirjutab, et:

Photo 01.05.18 20 38.12

Ikka tuleb aegajalt siin ja seal jutuks see, kuidas inimesed sotsiaalmeedias ja blogides teevad oma elud ilusamaks kui need ehk tegelikult igapäevaselt on. Et ainult kordaminekud ja ei mingeid topeltlõugu ja isegi kui on millegi üle kaevata, siis tehakse seda humblebrag vormis. Noh, et maja on meil kahjuks nii suur, et ma pidevalt kaotan oma kullast iPadi sinna ära. Või et juuksur kaebab alati, et mul on nii paksud juuksed, et käärid lähevad nüriks.

Ma tean, et osasid inimesi õudsalt ärritab see väike silmamoondus, aga ma pean tunnistama, et mind üldiselt mitte. Nii kaugele ei tasuks nüüd muidugi minna, et lavastad endale vähi ja siis lavastad ennast sellest terveks, aga väike utreering on minuarust küll täiesti okei. Esiteks juba sellepärast, et ma ise ei viitsi neid üksikasjalikke naturaalseid heietusi lugeda (vähe sellest, et mul puudub interneti-ajastule kohaselt vajalik keskendumisvõime, sellised heietused kipuvad paratamatult olema kas otsatu hala või siis tüütu epistel) või vaadata instagrami-lugusid sellest, milline perekonna hommikupuder tegelikult välja nägi. Teiseks tundub mulle isiklikult veider see impulss kogu oma elu niimoodi labaste üksikasjade ja väikekodanlike südamevaludeni vaatamiseks välja panna. Selline vabatahlik soov kontroll oma isikliku narratiivi üle lihtsalt käest lasta on minu jaoks täiesti loomuvastane.

(Kui peaks nüüd tekkima küsimus, et kui palju minu enda poolt siia postitatust on ilukirjandus, siis ühtegi lugu välja mõelnud ma ei ole, aga ma ei saa ka vanduda, et kõik päris täpselt niimoodi juhtus. Eksole.)

Küll aga hakkavad mind need kaunilt lahtirulluvad elud häirima siis kui iseenda omas ekskremendid suuremal või vähemal määral ventikat tabavad. Mida nad ju paratamatult teatud regulaarsusega tegema peavad. Mitte siis niivõrd kadedusest või et ma kuidagi järsku hakkaksin uskuma, et erinevalt minu omast teiste elud ongi maagiliselt isekulgevad ja kurat neid võtku. Lihtsalt kõik see ilu internetis muutub järsku valusaks meenutuseks sellest, et ma olen (loodetavasti ajutiselt) minetanud võime uskuda, et elu võib ka päriselt selline olla. Minu oma siis, konkreetselt. Et noh, praegu pole, aga ükskord võiks.

Mulle tegelt jubedalt meeldiks kui elu saavutaks mõnikord sellise stabiilsuse, et ei oleks pidevalt mingit juba käimasolevat kriisi vaja lahendada või mõneks tulevaseks kriisiks valmistuda. Ma tean, et mind paremini tundvatele inimestele võib see tulla väikestviisi šokina, aga mul tegelikult suurema osa ajast puudub igasugune impulss midagi materiaalselt produktiivset teha. Sellesmõttes, et kui sa oled hakkama saanud millegi sellisega, mille puhul sul varem polnud aimugi, et sa seda oskad või suudad või siis operatiivselt seljatanud mingi ootamatult esilekerkinud ebameeldivuse, on eduelamus muidugi peadpööritav ja võimas. Aga mulle ausaltöeldes täiesti piisab teadmisest, et ma olen võimeline seda või teist probleemi lahendama.  Noh, et ma ei saa küll päris hästi aru, miks just meesterahvas perekonnas on ainuvastutav selle eest, et need liistud viis aastat pärast sissekolimist ikka veel esikunurgas seinapanemist ootavad (kui just ei ole tegemist üldise tööjaotuse küsimusega), aga samas ei ole mul ka mingit sisemist tungi pidevalt korstnaid pühkida, torusid parandada või võsa langetada.

Ja üldse ma eelistaksin, et kui need torud juba ükskord paigaldatud said, siis ma võiks edaspidises elus (pmtst igavesti) selle peale loota, et kraani avades kõik see vesi, mis sealt kraanikaussi peaks voolama seda ka sajaprotsendiliselt teeb (mitte, et ma mõne hetke pärast leian ennast murettekitava kiirusega kasvavast lombist). Ja see, et ma pidin Hiiumaal oma valge käega ära vahetama saunasegisti, mis alles eelmisel kevadel vahetatud sai ikka konkreetselt riivas mu tundeid päris sügavalt.

Kompromissina oleksin ma valmis probleemid lahendama ka nende pihta raha loopides, aga seda saaksin ma rahulikult teha ainult siis, kui oleks nii palju raha, et probleemilahendamine endast varalisse seisu Photo 02.05.18 20 53.43 mitte mingit märki maha ei jätaks (nagu ma juba kunagi varem olen märkinud, olen ma laisk, aga kitsi). Ja no see probleemilahendamine peaks siis käima ikkagi sellel tasemel, et keegi läbib minu elu sobiva inetrvalliga minu ees (noh, nagu need arhailised reeglid autosõidu kohta) ja tegeleb kõigi väljavupsavate väikekodanlike tüütuste ja harilike igapäevakatastroofidega juba enne kui nad minu teadvusse jõuavad. Ehk siis, I have missed my calling as a gazillionaire.

Eelmisel nädalal avanes Hiiumaal mulle kohe alustuseks selline vaatepilt:

Meil on minu isikliku tädiga, kes Lõuna-Eestis perekonnaajaloolise taluhoonestusega võitlemise mõned aastad tagasi käsile võttis, spontaanselt moodustunud selline loodusepoolse mõnitamise käes kannatajate toetusgrupp, kuhu ma selle järjekordse nörrituse kohe ära kaebasin. Tädi saatis vastu pildi oma vannitoa põrandast, mis oli suht tihkelt täis erinevaid kastruleid ja ämbreid, mille ta pärast vee torudesse laskmist oli kiiresti kokku otsima pidanud. Tema seekord võitis, kuigi mulle tundub, et mõttetute tööde edetabelis on ühe ja sama puuriida kaks korda ladumine siiski suht kõrgel kohal. (Ja olukorrale lisas pikantsust asjaolu, et koos puuriidaga oli alla sadanud ka jahimees Viktori sügisel sinna otsa asetatud nugisepüüdmise kast, kuhu ta oli nugisele kingiks asetanud ka ühe kanamuna. Nugis ei olnud muna tahtnud, mistõttu tahtis kukkumisest kannatadasaanud muna nüüd paari meetri raadiusesse sattunud inimesel silmanägemise võtta.)

Photo 02.05.18 13 31.38Ma nagu mäletaks, et veel mitte väga ammu juhtus tihtipeale seda, et Hiiumaale saabudes tõmbasid võrkkiige selleks ettenähtud kohta üles ja pärast seda oli ainult sealt mitte väljakukkumise vaev. Sellist asja juhtus lausa tervel real järjestikkustel saarekülastustel. Ja ma ei teagi, kas täieliku kannapöörde taga on see, et head ajad ongi möödas (ütleb ta fatalistliku ohkega) või siis asjaolu, et kunagi seal vahepeal sai minust Omanik.

Selleks peab ilmselt olema kinnisvaraomanik, konkreetsemalt ilmselt majaomanik ja no eriti puumajaomanik (sest noh, pmtst hetkest kui ta varrelt raiutakse, algab puidu allakäik), et mõista seda staatusega kaasnevat teatud spetsiifilist neuroosi. Kui ennast teadlikult ja rangelt korrale ei kutsu, siis paneb see pidevalt valdustes ringi vaatama pilguga, mis mitte ainult tuvastab selle, mis parasjagu lekib, mädaneb või murdub, vaid otsib ka asju, mis lähemas või kaugemas tulevikus seda kõike tegema võivad hakata. Ja no mina isiklikult olen sellise pinge jaoks liiga tšill inimene. Kõige ruineerivam ongi muidugi alati hooaja esimene saarekülastus, sest lisaks sellele, et midagi on talvega kusagilt alla kukkunud, läbi läinud või ära vettinud, on ju ka külm, lumine ja/või mudane. Aga ma hakkan siiski vaikselt mõistma, miks isa, kes ometigi oli suure osa sealsetest asjadest oma käega valmis meisterdanud ja kellelt seetõttu oleks oodanud sellist keskmisest suuremat emotsionaalset investeeritust nende asjade jätkusuutlikkusse, viimastel aegadel suht alla andis – see pidev looduse ja aja pealetung on päris kurnav.

Kõige selle porisemise juures ma muidugi annan endale aru, et inimesel, kellel on oma rannamaja saarel, ei ole tegelikult võib-olla elus kõige hullemini läinud. Lihtsalt miks, oh, miks on nii, et kui sa oled juba suht lähedale jõunud sellele Pinteresti-ideaalile ühes nurgas, hakkab teine nurk koost lagunema? Ma arvan, et ainuke lahendus sellele Photo 14.04.18 20 18.33frustratsile on torutangid korraks käest asetada ja ise endale käepäraste vahenditega veits glamuuri teha. Aprilli alguses, nädal pärast seda kui rannamaja enneolematuid laupäevaõhtuseid toruprobleeme olid väikese vahega lahendamas käinud õnneliku juhusena oma külas leidunud torumeestest isa ja poeg (praegu olen liiga pikalt seletama jäänud, aga tuletage mulle meelde, et ma ükskord võtaks põhjalikumalt teemaks selle lõputu jada mehi+kvalifitseerijaid — Viktor jahimees, Igor ehitaja jne. — kelle üksiku naisterahva telefonist leida võib; mu ema telefon on sellemõttes veel oluliselt impressiivsem kui minu oma, aga eks ma olengi suure osa nendest tema käest saanud), sattusin ma teel ühelt töölt teisele pooljuhuslikult nädalavahetuseks Pariisi. Jalutasin Montmartre’il ja Luksemburgi aias ja selles misiganes piirkonnas, mis on Luksemburgi aia ja Invaliidide vahel. Keerasin spontaanselt väikesesse kogukonnaparki, lugesin pingil raamatut, kõrval pidasid expatid laste sünnipäevapiknikku. Käisin laupäeva õhtul Chatelet’is jazzkontserdil, öösel tagasi tulles võtsin hotelli kõrvalt krepiputkast väikse oote. Pühapäeva hommikul sõin jõe ääres aeglase hilise hommikusöögi.

 

Sellesmõttes hakkas nagu ka parem, et nägi oma silmaga, kuidas inimesed elavad päris mõnusat igapäevaelu. Ja kui ise teha natukenegi neid asju, millest muidu ainult raamatust loed, siis see aitab päris hästi jälle koguda seda mugavat illusioonipolstrit, mis lubab uskuda, et tegelt on kõik võimalik. Ka selline elu, mis kulgeb easy as a breeze

Hiiumaal on nüüdseks projektile peale lennanud Aivar, ehitaja.

Advertisements

Daamid väljamaal 4 e. lihavõtteline kliimapagulus

Hanna kirjutab, et:

Photo 29.03.18 14 14.00

Tegelikult on ju täitsa tüüpiline, et puhkusereisilt koju saabumine on süsteemile väikest viisi šokk. Kasvõi juba sellepärast, et puhkusereisil kipub elu olema ühestküljest nagu palju intensiivsem kui rutiinne igapäev ja teisest küljest jälle palju tšillim, sest puuduvad kohustused. Kohanemisraskused on küll veidi nagu tüütud (eriti kui tegemist on olnud vaevu neli päeva kestnud eemalviibimisega), aga samas siiski ootuspärased.

See pooltund, mille käigus ma esmaspäeva õhtul ema aias oma autot lumehange otsast (kuhu ta hetk pärast hoovi sisenemist totaalselt kinni kiilus) kätte üritasin saada, pani siiski märkimisväärselt proovile isegi minu absurdilembuse. Natuke tundus, et ma kujutan endale lihtsalt ette, et päev varem olime t-särgi väel lauspäikese käes mere ääres vedelenud.

Lihavõteteks Maltale sattusime me põhimõtteliselt välistamismeetodil. Pika kalendrilappamise tulemusel jõudsime järeldusele, et see on ainuke nädalavahetus terve kevade jooksul, mis kõigile kolmele meist sobib. Ja Malta oli suht ainuke koht Euroopas, kus võis eeldada, et märtsi lõpus on juba kindlapeale piisavalt soe, et seda ka korralikult tunda oleks. Ja noh, tundus potentsiaalselt huvitav koht ka. Natuke tegi ettevaatlikuks küll asjaolu, et tegemist on padukatoliikliku riigiga, mistõttu paistis täiesti reaalne võimalus, et lihavõtete ajal ei puhu seal isegi tuul. Samas olid võimalikud observeeritavad usurituaalid jällegi intrigeerivad. (Ja etteruttavalt võib öelda, et tuul siiski puhus, täiega.)

Kuna me olime neljapäeva hommikul kõik kell 4 ärganud, siis see +20C, mis meid lõunaajal Maltal tervitas, võttis esimese hooga veidi oimetuks (paar päeva varem oli meie reisipõhises messengerigrupis kerkinud üles tavapärane segaduses “Mida sellise ilmaga üldse seljas kantakse?” poleemika; kõige konkreetsem pakkumine oli, et plätud ja bikiinid). Sellest Photo 30.03.18 13 30.57tuleneva mõnetise vaikuse eetris täitis meile lennujaamas müüdud taksojuht Gareth, kes omal algatusel tegi meile kiire ülevaate absoluutselt kõigest. Suur osa detaile läks küll eelpoolmainitud oimetuse ja Garethi entusiastliku jututempo ent samas suht läbistamatu aktsendi tõttu kaduma, aga üks asi, mida ta selgelt ikkagi rõhutas oli see, et Malta on 100% katoliiklik riik. Et on küll mõned Suleimanist maha jäänud musulmanid ja mõningad katoliiklikud tütarlapsed isegi reeturlikul kombel abielluvad nendega, aga selle oli Gareth suuremeelselt valmis neile andestama, juhul kui lastest siiski kujundatakse katoliiklased. Nii et sada protsenti. Vahepeal helistas Garethile ka tema oma proua (armatuuriekraan ütles, et “Claudia wife”), kes seletas midagi vastuvaidlemist mittesalliva tooniga malta keeles.

Lahkudes toksis Gareth mulle telefoni ka oma numbri, et me edaspidigi tema teenuseid nautida saaksime, aga ülejäänud taksoretkedeks kasutasime me siiski Taxify teenuseid. Lisaks kodumaise ettevõtluse toetamisele olid kaalutlusteks odavam hind, korralikumad autod ja, noh, kui meid tagasi lennujaama viinud tüüp ette sõitis ja autost välja astus, küsisid reisikaaslased mu käest kahtlustavalt, kas ma valin autojuhte sealt äpist välimuse järgi. (Tollel konkreetsel oli kahjuks väga kohutav muusikamaitse, mis minuarust oleks taksojuhtide valikul siiski olulisem kaalutlus kui välimus.)

Apartmendiettevõte oli mulle paar päeva varem helistanud ja küsinud, kas see on okei, et nad upgrade’ivad meid parema sofabediga korterisse. See tundus mulle suht üleliigne DSC_0083küsimus, aga siis selgus, et asi on pigem selles, et see parem korter asub neljandal korrusel ja kas me tunneme, et see on meie jaoks ületatav raskus. Lubasin suurejooneliselt, et pole probleemi ja no ega lõppkokkuvõttes polnud ka, aga iga viimane kui kord kui me sealt üles ronisime, nentisime DSC_0082me, et korrus allpool olev korter tundub juba ukse järgi otsustades ka ütlemata sümpaatne. Meie korteri elutoaaknast välja vaadates (või noh, sellest rõdu moodi kapist, mis seal Valletta vanalinnas iga elamise küljes ripub) paistis meri nii vasakul kui paremal. Ja muidu oli ka kõik väga mõnus, ainult et igal õhtul, sõltumatult sellest kui soe oli olnud päev, valitsesid seal sõnulseletamatult arktilised tingimused. Mulle tundub, et viimasel õhtul uinus minu toakaaslane igatahes tutimütsiga.

Keegi ei soostunud meile küll päris täpselt ütlema, kui suurt mõju järgnevate päevade pühad (ristilöömise ja ülestõusmise vahepealne laupäev oli neil puhtjuhuslikult vabariigi aastapäev) üldisele elule avaldavad. Igaks juhuks külastasime pärastlõunal põhjalikumalt kaubandusvõrku ja varusime hädapärasemat süüa. Õhtul avasime korraks ka elutoateleka, kus kõigist kaheksast Malta kanalist tulid otseülekanded sellest, kuidas erivates kirikutes kirikuisad inimeste jalgu pesid. Mis ei tundunud hea märk.

Aga järgmisel päeval olid siiski kinni ainult suur osa poodidest, kõik muu toimis. Meie matkasime kohalikku bussijaama ja sõitsime rutsviiekümne eest (tavapärane hooajaväline taks kogu saare ühistranspordis, kaasaarvatud Vallettast kahele poole käivad veebussid; hooajal on kaks eurot) vanasse pealinna Mdinasse. Malta suurusest annab head aimu see, et Mdina asub täiesti keset saart, aga mõlemas kohas, kus me einestasime, oli suht suurepärane merevaade.

Photo 30.03.18 14 58.20

Photo 30.03.18 16 46.24

Kahe kohvikuskäigu vahel tegime treti ka linnapeal, ostsime mõned suveniirid ja siis kui DSC_0279hakkasime ennast tagasi Vallettasse sättima, jäime usuprotsessiooni taha kinni. Või noh, alustuseks tegime lihtsalt protsessiooni vaadates bussi tulekuni aega parajaks, aga siis kui me lõpuks bussi saime selgus, et olukorra tõsidusele kohase väljapeetusega liikuva protsessiooni ja ühistranspordi teed ristuvad ühel tänavanurgal, mistõttu istusime kõik bussis ja vaatasime, kuidas kogu kaks testamenti meist mööda lohisevad, kohalikud skaudid kõige ees. Lõpuks viskas bussijuhil üle ja ta kujundas suht agressiivselt bussile nr 52 täiesti uue marsruudi.

Vallettasse jõudes selgus muidugi, et Mdina protsessioon oli pealinna omaga võrreldes lapsemäng. Valletta oma kulges muuhulgas mööda meie kõrvaltänavat. Iga natukese aja tagant tuli tohutu puidust alus Jeesusega, mida tassis oma õlul, olevelt stseeni kaalukusest, kuus kuni kümme valges ürbis härrat, kelle kõrval käis neli ülikonnas matsi harkidega, millele alus iga natukese aja tagant aset leidvate seisakute ajal toetada, ja haamritega, millega seisaku käigus hädapärasemaid alusekohendamistöid sai teha. Protsessiooni oli jällegi hõlmatud põhimõtteliselt kogu piibel, tohutul hulgal erinevaid sõdalasi (ühtedel olid näiteks peakateteks tiigrid, mis nägid välja nagu oleks keegi pehmemänguasjajahil käinud), vahele siltidega lapsi. Kohaliku katedraali kostüümiladu annab ilmselt Linnateatri omale silmad ette.

Laupäeva hommikul üllatasime me kõik iseennast ja üksteist, sest hoolimata sellest, et kaks meist (nimesid nimetamata) oli kohalik Taxify-Toivo maja ette toimetanud loetud hetked enne kella 5 hommikul, olid kõik kolm siiski juba veidi pärast kümmet tegutsemisvormis. See kolmas, kes oli eelmisel õhtul alalhoidlikult koju jäänud, kostus telefonitsi lausa veidi pettunud, sest oli just istunud linnatuuri tegevasse turistirongi, eeldusega, et ülejäänud kaks ei näita veel tunde ühtegi elumärki (Arvestades, et õhtune ring algas väga viisakas ginibaaris, kus väike traksidega itaalia härra ginivõhikutele näo järgi kokteile tegi ja baari ees tänaval jämmis džässitrio ja lõppes Sliemas usbeki poiste krepiputkas, kõrvalepõikega Manoeli saarele, kus asuvas kohalikus Mustas Puudlis öösel paisunud tuul, mis ei olnud siiski õnneks nii yellow kui Google mind hommikul  ähvardanud oli, pool plasttopsi mu eelviimast rummkoolat mulle piki püksisäärt lajatas, ei olnud selline eeldus muidugi täiesti põhjendamatu. Lahkumispäeval lennujaama suundudes möödus takso sellest sillast, mis sinna saarele viib ja ma veendusin, et ei ole seda miniloomaaeda, millest me nagu öösel oleksime möödunud, endale siiski ette kujutanud. Igati kordaläinud retke eest saab ainult tänada mugavasti kohapealt leidunud abivalmist tuttavat teejuhti.)

Photo 31.03.18 16 16.33

Kuna me juba niiviisi ootamtult jalgel olime, panime valmis järjekordsed mündid ja suundusime lõunakaldale Marsaxlokki. Kohalikud inimesed kutsusid Marsaxlokki järjekindlalt kalurikülaks, kuigi mastaabi mõttes pole tal Altjaga küll suurt midagi ühist. Gareth oli lubanud, et kui me seal kalarooga sööme, siis ei taha me enam kusagil mujal kalarooga süüa (aga Gareth oli ka öelnud, et merevesi on +24C, nii et ilmselgelt oli Garethil kalduvus kolmandiku võrra liialdada). Kalaroal ei olnud viga, aga jalust ei võtnud. Küll aga kippus jalust rebima restoraniterrassilegi aegajalt sisselahmav meri, mis oli paksult täis silmipimestavalt kauneid paate ja paadikesi, nina peal traditsiooniline Malta silm.

Photo 31.03.18 14 07.19

DSC_0399.jpg

Photo 31.03.18 15 24.39

Photo 31.03.18 14 11.45

Kuna värviliste paadikeste vaatamine ammendas ennast teatud ajaga, seadsime seejärel sammud teisele poole neeme, kus on selline auk, mille nimi on St.Peter’s Pool ja kus teoreetiliselt peaks saama ka ujuda kui selleks tingimataPhoto 31.03.18 16 07.13 soovi on. Tee sinna läks muidugi konkreetselt üle mäe ja kuigi viidad näitasid, ei olnud tegemist just ülemääraselt hooldatud matkarajaga. Kõige pikem tõus tuli õnneks kohe kõige alguses — põllukultuure eristavate kiviaedade vahelt kulgev vihmaveerenn. Pärast pidi ainult vaatama, et tipus tuhisev tuul sirgelt merele või kõrvalkõrguva elektrijaama tohututesse korstendesse ei viiks.

Kui me olime juba peaaegu kohale jõudnud ja omavahel ilmselgelt midagi kohatut lamisesime (sest noh, miks mitte), konstateeris keegi järsku meie seljatagant, et ohhoo, ongi eesti keel. Meid oli matkarajal kinni püüdnud eesti tütarlaps Anna, kes oli lõpetamas oma kolmenädalast puhkust Maltal ja külastas uuesti neid kohti, mis talle olid kõige rohkem meeldinud. Pärast bussipeatuses kohtusime Annaga uuesti. Tema elas linnas nimega St.Julian’s ja kui ma õigesti mäletan, siis rääkis Gareth (tundub siiski, et ma sain temast tookord oluliselt rohkem aru kui oleks arvanud), et seal on kõvasti ööklubisid ja gentlemen’s clube.

Peetruse bassein oli selline, et vette oleks seal muidugi kerge vaevaga saanud, aga välja saamine tundus küll küsitav (võib-olla muidugi oligi ette nähtud vastava ühesuunalise väravana). Seal oli küll ühte kohta kivi sisse kruvitud siuke käsivarrejämedune köis, midapidi oleks siis pidanud ennast välja sikutama, aga selliste lainetega paistis köie tabamise tõenäosus, nii et tempokalt lähenev kalju sind ei surmaks, suht väike. Ja ega seal keegi ei ujunud ka, paar jorssi kükitas ainult vee poolt kivisse uuristatud individuaalvannides.

Photo 31.03.18 16 49.15

Tagasiteel Vallettasse nentisime, et kui me enne Birgusse minemist kodust läbi käime, siis jääb meil Birgusse minemata. Mistõttu istusime bussijaamas kohe Birgu bussile ümber. Isegi uut piletit ei pidanud ostma, sest üks kehtib kaks tundi. Birgusse oleks Vallettast saanud ka veebussiga, aga hooajavälisel ajal nii hilisel kellaajal enam laevad ei sõida. Birgut olime me erinevate nurkade alt pea iga päev näinud, sest pooled Valletta pargiterrassid olid sinnapoole. Valletta poolt varjutas vaate jahisadamale kõige ees parkiv 95m jaht, mida on võimalik endale rentida vaid tühise €750,000 eest nädalas. Birgu poolt vaadates selgus, et seal taga oli veel terve laevastik ainult veidi vähem absurdseid veesõidukeid.

Photo 31.03.18 19 09.59

Viimasel hommikul oli meil see konundrum, et korterist pidi lahkuma kell 10, aga lennuk läks alles kell 17.15 ja pühapäevasel päeval majutusteenuse pakkuja kohvrihoiustamisteenust ei pakkunud. Kõige tõhusam tundus olevat minna kahe sadama laevakruiisile, milleks pidi alustuseks sõitma veebussiga Sliemasse, kus sadamas tervitasid meid kohe suht agressiivsed kruiisipaatidesse sisseviskajad. Aja kokkuhoiu huvides võtsime selle, mis esimesena välja sõita lubas ja veidi aega hiljem saimegi ennenägematult verdtarretavat meresõidukogemust kogu raha eest. Need kaks sadamat, kahel pool Vallettat, kus kruiis aset leiab on sellised suht tüüned looduse ja muulidega kaitstud lahesopid. Selleks, et ühest sadamast teise saada, tuleb seilata avamerele ja ümber St.Elmo kindluse tuletorni. Me juba enne vaatasime, et laineharjad on seal valged, aga selles suht pähklikoorpaadis seal tegelikult viibida oli, ma arvan, minu elu kõige ekstreemsem kogemus, mis tuletas mulle üsna üksühele meelde ühte kunagi nähtud filmi, kus George Clooney mõttetul kombel hukka sai. Me õnneks istusime puhtjuhuslikult paadi tagumises osas, paadi nina oli korduvalt kas püstloodis taeva või siis merepõhja poole. Enne teeleasumist ei hoiatanud keegi, et meelelahutus võib niivõrd õõvastavaks osutuda ega maininud kordagi ka päästevestide asukohta või isegi olemasolu. Vaiksematesse vetesse jõudmise eufooriat varjutas veidi asjaolu, et pärast rahulikku tuuritamist tuleb tagasiteel uuesti see surmasõlm läbida (kapten andis siledamal pinnal hetkeks rooli sõbrale ja tegi reisijate seas väikse kontrollringi, et kas kõik on ikka pardal ja keegi pole südarit saanud; reisikaaslase küsimuse peale, et kas oleks võimalik väljuda selles nendest kahest sadamast, kus me parasjagu viibime, vastas ta lihtsalt “ei”). Mistõttu oli natuke raske keskenduda giidi kindlasti väga informatiivsele jutule selle kohta, kuidas üks või teine poliitiline või usuline üksus ajaloo vältel Maltat kottinud on (kuigi kui ta ütles, et “ja siis tulid Püha Johannese rüütlid, kes jäid siia kolmeks sajandiks,” sain ma aru, et olen siiski ilmselt liiga palju fantasy-žarnit tarbinud, sest kohe kujutasin ette neid reipaid kolmesaja-aastaseid rüütleid kindlusesööklas mõdu libistamas). Pilte kahjuks kõige ekstreemsematest hetkedest ei ole, sest arusaadaval kombel hoidsin siis, nukid valged, istmest ja reelingust.

Laevast maha saades turgutasime ennast söögiga, lamasime veel natuke aega veeääres päikselisel pingil ja siis saigi juba lennujaama tagasi minna. Kõik nentisid üksmeelselt, et oli täiuslik ent liiga lühike. Rahvusrooga jänest ei söönud, tundus ebameeldiv ja ega me otseselt ei kuulnud ka, et see kellelgi oleks keele alla viinud. Gozol ei käinud, aga seal kukutasid nad nagunii oma taevasina-akna eelmisel aastal eesistumise puhul kokku.

Järgmise “Daamid väljamaal” etapi küsimuse võiks muidugi otsustada natuke varem kui viimasel hetkel, et suurendada sortimenti ja vähendada kulukust, aga noh, elu, teadagi, pillutab nagu see paat, millele mõnituseks oli peale kirjutatud, et “Supreme Cruises”. Et siis, vaatab selle asjaga.

Soome lahe jääle marssimine on ohtlik igal aastaajal*

Hanna kirjutab, et:

Ma ei ole küll suomea äitinkielenä puhuva ja nii, aga kas see ei peaks olema “heikkoa jäätä”?

Täpselt viisteist aastat tagasi olin ma Helsingis Erasmus-tudeng. Umbes täpselt poolepeale olin jõudnud oma semestrise välislähetusega.

Täna ringi tuiates hakkasin mõtlema selle peale, et kuigi minu linnapargiarmastus oli selleks ajaks juba väljendunud, jõudsin ma tolle poole aasta jooksul Kaivopuistosse siiski ainult kaks korda. Esimene kord oli siis kui me Eesti saatkonnas Riigikogu valimas käisime. Sest noh, me olime siiski politoloogia üliõpilased ja need ei saa suurest süütundest pärast nädalate kaupa magada kui nad valimas ei ole käinud. Sellele tihti üleskerkivale maailmakõigetüütumale küsimusele, et kes sinust saab (või ärritavamas vormis küsimus-avaldus “Sinust saab siis president, jah?”) oligi kõige õigem vastus, et kvalifitseeritud valija. Tuglase Selts korraldas tookevad ka Helsingis valimisdebati, kus me muuhulgas küsisime Andres Tarandi käest suht ülbelt, et kas tema teab, kuidas häälest saab mandaat. Tema ei teadnud, ja kui ma õigesti mäletan, hakkas midagi hämama ühikate ette pargitud kallistest autodest. Meie teadsime.

Teine kord oli ilmselt kunagi juuni alguses, minu kõige viimasemal Soomes elamise päeval, kui isa oli mulle ja mu asjadele (lauaarvuti ju ometi ja nii) järele tulnud ja me pidime pool päeva kusagil surnuks lööma enne kui õhtusele odavale SeaWind nimelisele rekkajuhtide praamile saime. (Rekkajuhtide praamil oli silmapiirini rekkasid ja nurgas väike puhvet, kus müüdi siukseid pippuripihvi portse, et tavainimene võis ennast üsna kergesti ära nikastada.) Siis me parkisime lihtsalt kauni merevaatega parklasse ja käisime vaheldumisi jäätist ostmas ja jahte vaatamas.

Tegelikult ei käinud ma tolle poolaasta jooksul üldse eriti kusagil. Isegi mitte kodus, kuigi see oli ju suht lähedal. Mõneti tulenes see muidugi tihedast ühikapõhisest sotsiaalelust ja kõikehõlmavast vaesusest, aga peamine põhjus oli siiski ilm. Sest kui täna oli siin selline mõõdukalt ebameeldiv -2C, pluss tuulest veidi lisaks, siis toltalvel oli detsembri algusest kuni märtsi lõpuni stabiilselt umbes -20C, kohati ka -25C ja no mis see põhjamaa naisele, eksole, aga samas mõjus siiski veidi piiravalt.

Juba kohalesaamine oli närvesööv, sest ma pidin 8.jaanuaril ennast üles andma, aga selleks ajaks oli minister Liina Tõnisson juba nädalaid igal hommikul raadios puhkinud, kuidas tema ei jaksa enam seda jääd lõhkuda ja ähvardanud laevaliiklusele lõpu teha.

Kuidagi ma lipsasin ikka läbi, aga veidi aja pärast sõitis Helsingist Tallinnasse tõesti ainult üks kõige võimekam laev, kusagilt ringiga. Mu sõbrad ei lasknud ennast heidutada ja käisid ikka Tallinnas odavat suitsu ja alksi varumas (noorte inimeste faking motiveeritus, eriti arvestades, et seda suitsu pidid nad ju pärast õues tegema), aga need päevakruiisid käisid sellise graafikuga, et kuus tundi laevas, kaks tundi maa peal ja siis jälle kuus tundi laevas. Koos kõigi nende inimestega, kes olid ilmselgelt ainult alksi järel käinud. Ma ükskord käisin ühel sellisel laeval Helsingis sadamas vastas ja no siukest transpordivahendist väljuvat loomaaeda olen ma näinud ainult sel sügisel, kui Brüsselis väljus Kopenhaagenist tulnud lennukist seltskond, kes oli seal olude sunnil istunud 5 tundi (kuigi nad lennukisse sisenedes olid arvestanud tundkahekümnega) ja kellele nende tähelepanu sellelt asjaolult hajutamiseks oli ilmselt põhjalikumalt tutvustatud baarikapi sisu. Kiirlaevad alustasid tol kevadel 12.mail, tolleks ajaks oli jää niipalju lahti sulanud, et mahtusid läbi.

Soome tolleaegne peaminister Paavo Lipponen tekitas rahva seas meeletu pahameeletormi, sest pakkus üldisi küttevajadusi silmas pidades, et ehk võiks inimesed ainult üks kord nädalas saunas käia. Soomes olid tol aastal ka umbes Eestiga samal ajal üldvalimised ja ma ei taha küll spekuleerida, aga Lipponen igatahes mingil põhjusel kaotas. (Lippost ehk veidi lohutas, et talle ära teinud proua püsis ametis kõva kaks kuud.)

Kõik kaasnev muidugi ei olnud negatiivne. Ühikas, kus me elasime, asus Põhja-Haagas, 7km kesklinnast, sügavas metsas, kuhu oli silma alt ära ehitatud terve hulk kõrgeid kortermaju, mille peamisteks elanikeks tundusid olevat töötud soome sinikraed. Hilisel hommikupoolikul kooli suundudes võis kuulda, kuidas nad kohalikus ravintolas (mitte segi ajada ruokaravintolaga, eksole, kus peale meelelahutuse ja õlle sai ka süüa) karaoket laulsid. Igatahes oli viimane variant linnast peolt koju saada kell 2.40 keskvaksalist väljuv linnalähirong. Sellega oli ainult see häda, et rongipeatusest ühikasse oli kümme minutit läbi sügava metsa. Aga noh, me lähtusime olude sunnil sellest, et milline üleinimlik vägistaja ootab -30C käes kell 3 öösel tunniajaste vahedega käiva rongi pealt tulijaid. Võib-olla oli puhas juhus, võib-olla tormasime surnukskülmumise vältimise eesmärgil liiga kiiresti mööda, aga me ei kohanud seal isegi ühtegi liputajat.

Rongi pealt sai poole kilomeetri kaugusele Unioninkatul asuvasse kooli mööda täpselt kaardistatud tunnelite ja kaubanduskeskuste süsteemi nii, et õues pidi olema maksimum kümnendiku sellest. Valgustatud kodulähedased liuväljad kuulusid põhiõiguste hulka ja kuna talv oli lõppematu, siis sain uisutamise päris hästi selgeks.

Ja noh, ilmselgelt oleks võinud minna hullemini — näiteks õppis mu sõbranna samal talvel Rovaniemi ülikoolis (millega seoses — palju õnne sünnipäevaks, Triin!).

 

*see on üks minu absoluutseid lemmikuid mu keskkooliaegse ajalooõpetaja tabavate one-linerite pikas reas

mijn neverending semaine

Hanna kirjutab, et:

Olen siin üritanud tuvastada, et millal see eelmine nädal tegelikult algas. Sest noh, nii nagu on erinevaid teooriaid selle kohta, millist sündmust pidada 20.sajandi alguspunktiks, nii ei tasu ka siinkohal babüloonlaste leiutistel oma elukorraldust liialt dikteerida lasta.

Niisiis ma pakuks, et eelmine nädal algas umbes kaks nädalat tagasi, ütleme näiteks neljapäeval, sest reede südaöösel oli esimese essee tähtaeg ja, arvestades, et ma ei saan sellest ainest aru ainult hooti ja seetõttu ei saanud ka eriti aru, millest ma selle essee pean kirjutama, oli see, ma arvan, et hea lugeja on siinkohal nõus, üsna viimane hetk töökirjutamisega pihta hakata. Peale kõige muu oli esmaspäevaõhtuks vaja kirjutada teine tähtteos (aines, mis mulle meeldis ja millest ma aru sain ja puha), aga esmaspäev oli mul täistööpäev ühes mõneti teises riigis.

Kolm päeva hiljem, loetud hetked enne südaööd, esitasin essee ära. Pool punkti võetakse hilinemise eest maha, aga kuna ma siiski ei ole päris kindel, et ma kirjutasin teemasse, siis heal juhul ei olegi seal millestki maha võtta. Ilmselt siis nendest punktidest, OLYMPUS DIGITAL CAMERAmille ma saan selle eest, et allikate nimekiri on ilusti tähestikujärjekorras (sest juhendis oli kirjas, et korrektne viitamine moodustab päris märkimisväärse osa hindest).

Kuus minutit enne esmaspäeva südaööd esitasin ära ka teise essee (seekord siis täpselt tähtajaks) ja selleks ajaks oli küll konkreetselt tunne, et ma suren kohe ära. Kere oli huvitatud absoluutselt kõigest muust kui seal arvuti taga istumisest. Põhimõtteliselt sai see 2500 sõna kirjutatud hoogtöö korras kuue tunni vältel, mis jäid tööpäeva lõpu ja südaöö vahele, peamiselt aga kell 22:30 kuni 23:35. Sest kui esimese essee kirjutamisprotsess oli küll raamatunäide prokrastineerimisest (tööd ei tee, aga midagi muud ka ei tee, sest ei ole ju aega, sest peab ju tööd tegema, püsivaks fooniks väikestviisi meeleheide mõnede eneselegi ootamatute “Sa saad sellega hakkama!” motivatsioonivilksatustega), siis teisele said takistuseks mitmed ette teada (palgatöö, eksole, ma olen ennegi täheldanud, et see ei lase inimesel rahulikult elada) ja kavandamatud elulised asjaolud.

Näiteks viskas ootamatu ahvi mutrivõtmesse mind mõnda aega varjuna saatnud sitt rongiõnn. Kuna belglased olid pool oma raudteevõrku just tolleks päevaks üles kakkunud, siis ei saanud ma sõita rahuliku internetivaba kohaliku rongiga (elu parim artiklilugemiskeskkond), vaid pidin ronima pühapäevaõhtuse Amsterdam-Pariis kiirrongi esimesse klassi. Mis võib ju kostuda igati peen, aga antud hetkel oli pigem selline kõrgema keskklassi loomaaed. Minu istekoht oli seal, kus kaks kahelist istet teineteisele otsa vaatavad, akna all. Kolm ülejäänud kohta täitis prantsuse perekond (määramatu vanusega ennast emotsioonituks opereerinud pereema, tema tuhmi ilmega
poeg ja selle mossis tüdruksõber — kõik kolm kuulasid kõrvaklappidega oma mussi ja OLYMPUS DIGITAL CAMERAkõigi kolme kõrvaklapid lekitasid heli; ja lauaalune oli tihkelt nende jalgu täis). Ühtegi artiklit mõistagi ei lugenud, tegin hoopis tööandja kulul väikese veini.

Halb rongiõnn jätkus mõned päevad hiljem kui ma pidin otse tööpostilt Luksemburgi rongile kappama. Või noh, polekski ehk pidanud niiväga kappama, sest rong oli juba väljudes pool tundi graafikust maas. Seejärel jätkus sõit sellises reipa inimkõnni tempos. Kui kolmetunnine rongireis oli juba kestnud peaaegu neli, teatati vastuvaidlemist mitte sallivas prantsuse keeles, et järgmises kottpimedas vallooni asulas tuleb kõigil maha kobida, sest see rong enam edasi ei sõida. Mis oli muidugi omaette mõistlik, sest tund aega hiljem väljunud päeva viimane lähetus oli meid kinni püüdnud ja eks me siis selle peale kõik üle kolisimegi. Kui mul poleks nii kopp ees olnud, siis oleks ehk ka see infosulg tundunud belgiapäraselt nunnu.

Luksemburgi hotell oli seekord saanud suht spartalik, tuba nägi välja nagu mingi BBC ilmasõjajärgse perioodidraama võtteplats, stseenideks, mille asukohana on kirjas näiteks “teenijanna tuba”. Või “nunnakamber”. A voodi oli pehme ja wifi töötas (kui ma olin umbes kaheksandal katsel lahti hammustanud selle, et hüüumärk parooli lõpus ei tähista mitte niivõrd teenusepakkujate entusiasmi, kuivõrd tuleks ka siiski sisse trükkida). Ja järgmise päeva töö kestis märkimisväärselt lühemalt kui rongireis tööle. Mis tähedas, et sain veidi linna peal ringi jõlkuda enne kui, väike värin hinges, jälle rongi istusin, et Brüsselisse naasta.

photo-02-11-16-22-17-48

photo-02-11-16-22-17-28

Tagasitee kulges siiski graafikukohaselt, andes lootust, et raudteeneedus on selleks korraks murtud. Valloonia, mis seekord ei olnud kottpime (ja ei rullunud lahti minu ja õiglase ööune vahel), tundus rongiaknast isegi päris maaliline.

Järgmisel kahel päeval kohtlesin ma Brüsseli hotellikorterit nagu mõne ellujäämise riäliti osaline, kes on hetkeks tsivilisatsiooni lastud (meenub ka see stseen “Band of Brothers” seriaalist, kus Winters lumisest kaevikust Pariisi vaheldust saama kupatati). Ostsin supermarketist poolfabrikaattoote, mille sai panna ahju (ma polnud olude sunnil kaks kuud midagi ahju saanud panna). Käisin vannis. Magasin voodis meritähe asendis ja kui see ebamugavaks läks (võimalikke tulevasi voodikaaslasi ehk rõõmustaks teadmine, et see pole kunagi mu tavapärane magamisasend olnud), siis lihtsalt diagonaalis. Kuigi ega ma siit ühika teismelisevoodist ka pole veel tegelikult kordagi alla kukkunud.

Reede õhtuks olin uljalt lasknud endale Leidenisse kella poole kümneks pitsa tellida. Selleni jõudmine ajal, mil ta ka veel soe on, oleks eeldanud, et tööpäev lõppeb veidi varem kui viimasel hetkel, sest mul oli enne vaja ka Haagist läbi hüpata ja kohver ühikasse visata. Jõudsin kohale pool üksteist, vähe sellest, et pitsa oli külm, keegi oli sellest ka juba ühe tüki omastanud. Pitsa oli Leidenis sel põhjusel, et lapsed pidasid veerandilõpupidu. Koju sain poole neljase rongiga. Olin endaga päris rahul, sest viimati kuulsin ma Leideni keskvaksalisse sisenedes, kuidas see poole neljane parasjagu lahkus ja veetsin seejärel jaamapingil oma elu pikima tunni poole viiest rongi oodates. Mis jäi kümme minutit hiljaks.

Nädala tinglikuks lõpuks võiks samas siiski pidada pühapäeva. Nagu ma ka juba mitu päeva mantrana endale lubanud olin (jooksvalt, sobivatel hetkedel, aga kindlasti igal hommikul kui sõltumatult magaminemise kellaajast oli ärgates siiski tunne, nagu oleks gorilla mind öö jooksul veidi vaibaklopitsaga töödelnud), magasin ma terve laupäeva muidugi maha, aga kuna õues oli obssöönsel kombel 17 kraadi ja vahelduv pilvisus, otsustasin pühapäeval siiski väikese jalutuskäigu teha. Sihtmärgiks oli linnapark nimega Haagse Bos (ehk siis Haagi mets), kuhu ma ka paari kõrvalepõikega jõudsin. Kuna mul on niigi natuke raskusi hoomamisega, et millal siin hämardub ja öine kellakeeramine oli sellele veel omakorda põntsu pannud ja kuna Haagse Bos osutuski ootamatul kombel täielikuks džungliks (Hollandis on üldiselt nii palju inimesi ja nii vähe ruumi, et metsa eriti vohada ei lasta; väljaarvatud keset suurlinna siis ilmselt), siis kahjuks muutusid need ristuvad ja eri suundades puude vahele looklevad valgustamata metsarajad seal juba varsti pärast minu saabumist üsna kurjakuulutavateks (muinasjuttudes lõppeb sellistes kohtades liiga õhtu peale jäämine alati sellega, et keegi satub märkimisväärsesse ärasöödud saamise ohtu). Tuleb minna tagasi, mõnel päevasemal kellaajal.

deer haagse bos

photo-02-11-16-22-16-49

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

trees haagse bos

photo-02-11-16-22-16-30

alley haagse bos

Uus nädal algas sellega, et sain õhtul järjekordselt ühe oma uue parima sõbra 21.sünnipäeva tähistada. Kuna veidi kiirem periood on nüüd natukeseks läbi, on omavanuste leidmine jälle prioriteetide nimekirjas suht etteotsa liikunud.

Ma kolisin

Hanna kirjutab, et:

Ma kolisin.

Ilmselt on mõistlik seda postitust niimoodi lakooniliselt alustada.

Alustuseks kolisin ma välja oma kolmetoalisest 65m2 kesklinnakorterist, kus ma olen 7 aastat elanud. Või noh, ütleme, et ma kolisin oma isikliku elu sealt välja. Aga sellest täitsa piisas (nagu iga inimene, kes kunagi kusagilt välja kolima on pidanud ilmselt valuliselt hästi teab). Sellesmõttes, et juuksuri juures tuli just jutuks, et kuna ma ei ole oma telekat kuude kaupa sisse lülitanud, siis ma ei saa enam päris kindel olla, kas see töötab (ja ärgu muretsetagu, ma ei ole üks nendest “meie pere loeb teleka vaatamise asemel küünlavalgel raamatuid” snoobidest, ma lihtsalt kasutan telekavaatamiseks peamiselt arvutit — samas, ma sain täna just eelmise kuu elektriarve, mille valguses (hah!) on küünlavalgel raamatulugemise ideel teatavat jumet), aga vanasti kui seda siiski aegajalt juhtus, sattusin ma kanalite vahel klõpsutades mõnikord TLC saatele “Hoarders” ja pärast mõningast õõvastuses ekraanijõllitamist sain rahulolevalt endale kinnitada, et hoolimata teatavatest tendentsidest on minu korter siiski veel sellisest olukorrast kaugel. Nüüd sahtlitest vanu kosmeetikanäidiseid ja sülearvuteid välja loopides ei saanud ma selles siiski enam nii kindel olla. (Telekas töötab — lülitasin selle sisse, et teada saada, milliste pakettidega ma liitunud olen ja see oli loomulikult TLC peal; viimasest korrast on see kanal saavutanud uue taseme, sest parasjagu oli eetris keskmises sünnitusfaasis naiste mälumäng.)

Siinkohal tahaksin veidi pikemalt peatuda teemal “Prokrastineerimine kui tõsine ja ohtlikult alatähtsustatud haigus”. Kus on kliiniline ravi ja toetusgrupid? Ma olen kindel, et prokrastineerimine rikub elusid ja lõhub perekondi, vähemalt samal tasemel kui alkoholism ja keskeakriisid. Ma ei imestaks, kui selguks, et prokrastineerimine tapab. See on selline maagiline allakäiguspiraal — mida kauem sa millegi tegemist edasi lükkad, seda raskem on sellega peale hakata, seda rohkem su enda võimetus sulle ajudele käib. Võib-olla on võimalik olla rõõmus, süümepiinadeta prokrastineerija, aga mina kindlasti selliste hulka ei kuulu. Asjade ärategemine on üheksakümne kaheksal juhul sajast kordades kergem kui elada selle teadmistekoormaga, et mis kõik veel tegemata on. Ja samas, sellest täiesti teadlik olemine ei muuda mitte muffigi. Isegi asjaolu, et 24 tunni pärast väljub lennuk muudab suht vähe, sest kogenud prokrastineerija aju suudab seda tõlgendada kui “sul on veel 24 tundi aega hullunult tegutseda”, mitte kui “18 tundi prokrastineerimist + 4 tundi hullunult tegutsemist + 1 tund muude tegevuste vahele hajutatult ägisedes looteasendis lamamist ja suitsiidimõtteid + 1 tund lennujaamas hüsteerilist analüüsimist, mis kõik jäi tegemata või maha”.

Mis kesklinna korterist edasi saab? Sellekohane teadaanne on tulemas. Watch this space.

Kuhu ma kolisin? 21m2 konteinerisse.

Hea küll, läheneme siis niipidi, et ma kolisin Haagi linntubaa Hollandis (kuigi enamuse aega olen senini veetnud Leidenis). Kolisin peamiselt selle tõttu, et sai. Et käia natuke veel koolis (eelmine aasta näitas, et see mõjub ajule hästi), elada natuke teistsugust elu ja samas lühendada märkimisväärselt oma tööteed (Brüssel on siit poolteist tundi rongisõitu, Eestist, teadagi, lõppematu klaustrofoobne teekond). Pluss, noh, Euroopa Liit patsutas õlale ja andis taskuraha kaasa. Ehk siis, jah, kord dekaadi jooksul peab inimene ikka Erasmus-tudeng olema. Mistõttu ka see 21m2 konteiner. Ehk siis ühiselamu. Mis koosneb üksteise otsa laotud suurtest metallkonteineritest, ühes otsas välisuks, teine ots üleni aken. Peenem oleks ilmselt öelda, et tegemist on stuudio-tüüpi eluruumiga. Noh, et ma ei pea õhtul koju tulles muretsema selle pärast, kas 18-aastane värskelt oma seksuaalsuse avastanud narikaaslane on endale pubist, loengust või supermarketist kellegi leidnud või mitte.

rattad mv

Nagu Inglismaalt pärit klassikaliste keelte magistrant Ben (näeb täpselt selline välja ka — plisseerkrae perioodi Blackadderi teemaline t-särk pruuni triiksärgi all ja kõvasti eneseiroonilist huumorit) paar õhtut tagasi ütles, kui ta vanemad peaksid küsima, et noh, milline see Holland siis on, siis saaks tema oma pooleteisenädalase kogemuse põhjalt öelda, et täpselt selline nagu kõik ette kujutavad — hoomamatu hulk kanaleid ja jalgrattaid ja õrn ever-present kanepihõng kõige kohal.

Liikluskorralduslik hierarhia on selline, et kõige kõrgemal kohal troonib jalgrattur. Kõige madalamal kohal on autojuht, mis tuleb selgelt välja ka sellest, et vähemalt südalinnas ei ole mitte ühtegi valgusfoori. Mootorsõidukite juhid on ilmselt orienteerunud sellele, et igal suvalisel hetkel teeb vähemalt kolm jalgratturit endast parimat, et neile võimalikult ootamatult rataste alla viskuda. Jalakäijrustbucketa asub kusagil seal nende kahe vahel (ja on pealegi üldjuhul lihtsalt jalgrattur, kes viibib parasjagu ühel või teisel põhjusel oma rattast veidi eemal). Kui kõik osapooled teavad oma kohta ja on täie mõistuse juures, siis peab jalgrattur liikluses põhimõtteliselt kartma ainult teist jalgratturit. Eriti selliseid minusuguseid, kolmanda päeva omasid, kes vahepeal ikka natuke üritavad külje pealt sisse sõita või ette keerata. Oma ilmselgelt ülemakstud tupsununnu (seesama seal kõrvaloleval pildil) olen juba hellitavalt Rustbucketiks ristinud. Mõningased maalilised roostekolded on nii eeldatavates kui ootamatutes kohtades, kuigi kaugelt petab täitsa ära ja sõidab ka üsna meeldivalt sujuvalt. Eesmine porilaud on aja poolt veidi ebastandardse kujuga sepistatud saanud. Millegipärast on “Barcelona” peale kirjutatud.

Mis puutub sotsiaalsesse külge, siis ma ei usu, et ma oleksin kohanud siin kedagi, kes on rohkem kui 25 aastat vana. Eelmisel nädalal oli mind pandud orientatsioonigruppi koos umbes kümne bakatudengiga, kes kõik olid eranditult väga nunnud ja toredad (ja õnneks mitte päris 18-aastased). Ma ei hakanud neid oma vanusega šokeerima — mitte, et seal midagi häbeneda oleks või ma suurt midagi selle koha pealt ära teha saaks, aga ega ma paadimehedisegi päris hästi ei osanud sellesse vanusevahesse kuidagi suhtuda. Kui jutuks tuli, ütlesin, et olen 30+ ja nemad ütlesid, et tõesti, oleks mulle 28 pakkunud küll. Eelistan vaadata sellele nii, et olen nooruslik (teine variant oleks, et lapsik, eksole). Grupis olevad kaks austraalia poissi ainult toetavad minu juba eelmisel aastal aluse saanud õelikku-positiivset hinnangut tänapäeva noortele meestele. Mõistlikud, vaimukad, arvestavad ja progressiivsed. Iisraeli tüdruk, kes enne ülikooli minekut oli mõnda aega sõjaväes. Väikestviisi püromaaniakalduvusega tüdruk Itaaliast, kellel teised  teavad juba elava tule läheduses silma peal hoida. Suurte silmadega ja kergesti erutuv kreeka tšikk, kes õpib küll rahvusvahelisi suhteid, aga, nagu eile õhtul baaris lamisedes selgus, ei tee vahet majoritaarsel ja proportsionaalsel valimissüsteemil (mis natuke iseloomustab ka seda, mis on minuarust viga rahvusvahelistel suhetel kui eraldiseisval erialal).

Orientatsiooninädala programm koosnes peamiselt erinevates Leideni linna parkides muru peal istudes nisutoodete söömisest (arvestades siinset läbivat saiakultust ei saa ma aru, kuidas neil ei ole suuremat probleemi kõhukinnisusega — samas muidugi selle puhul lapsed murulka väidetavalt kanep aitab), nii et isegi 22-aastased unistasid juba normaalsest söögilauast ja suvikõrvitsatest. Mis mind alguses natuke eksitas, oli see, et suht esimese asjana hommikul kokku saades tuli alati jutuks, et mis me täna joome, mis kõige tõhusam oleks ja kust me seda kõige soodsamalt saame. Nüüdseks olen ma aru saanud, et see pole mitte niivõrd fundamentaaleksistentsiaalne tudengiprobleem, mille teravuse ma olen jõudnud aastatega unustada, kuivõrd tooni andis üks meie grupi juhtidest, siin elavast heal järjel šoti perest pärit piltilus tütarlaps, kelle puhul ma arvaks, et tegemist on paadunud alkohoolikuga (tema joogivalikuks oli tavaliselt haljas viin, eelistatavalt mingi mahlaga, aga kui seda ei leidu, pole ka hullu), kui ta ei oleks 21-aastane eelmisel reedel bakalaureusekraadi kätte saanud psühholoogiatudeng (tal on ka võrdselt piltilus hollandi poisssõber, umbes sama vana, kes on selline heast perekonnast sofistikeeritud jõmm). Laupäevast saadik pole ta saanud ülejäänud grupiga eriti hängida ja grupi tavapärane nivoo on püsinud 1-2 õlle juures.

katusega sild

Pühapäevaõhtuks üritati organiseerida pizzaõhtut ühikas (siin on üle kahesaja konteineri üksteise otsas, aga peaaegu mitte mingisugust sotsiaalset ruumi), mis läks vahelduva eduga. Vanuseküsimus oli veel teravam, sest kui orientatsioonigrupp koosnes vahetusüliõpilastest, kes olid seega juba natuke ülikoolis käinud, siis siin oli terve armee oma bakaõpinguid alustavaid särasilmseid 18-aastasi (peaaegu kõik õpivad eriala nimega International Studies, mistõttu ka elavad Haagis, sest seda eriala, nagu ka minu oma, õpetatakse Leideni ülikooli Haagi kolledžis; kokku pidi neid IS inimesi kursusel olema 500 ringis, pfft). Üks briti tšikk kirjeldas mulle väga pikalt ja nunnult, rattadkuidas ta pidi oma fairy lightside seina saamiseks oma kõige kõrgemad kontsad jalga panema ja voodi peale ronima ja siis haamri puudumisel jalgrattapumbaga naelu seina taguma. Ja mina mõtlesin, et ühestküljest peaks kõigi eelduste kohaselt tapeedi taga suht varsti metall vastu tulema ja teisestküljest, kas naelte seinatagumine mitte deposiidile halvasti ei pruugi mõjuda. Ei öelnud muidugi midagi, naeratasin ja noogutasin mõistvalt. Kui üks eksistentsiaalselt sigaretti pahviv skeptilise ilmega tütarlaps tutvustas ennast psühholoogiatudengina, pidin peaaegu kõva häälega naerma hakkama. Cause I’m jaded and old, get it? Üldiselt olen pidanud noorsooga sammu pidamiseks installeerima omale telefoni rakenduse nimega WhatsApp, kus koondunud ühikavestlusgruppi pannakse, nagu mulle on mulje jäänud, iga õhtu lihtsalt üks number, mis siis sümboliseerib seda konteinerit, kus antud õhtul on elu keskpunkt. Üks õhtu tulin näiteks koju koridoris kõlava “I Will Always Love You” ühislaulmise saatel, mis avaldas mulle muljet, sest isegi “The Bodyguard” film tuli välja varem kui enamik neist inimestest sündinud on.

Ja siis eile läksin magistritaseme loengusse lootuses, et ehk seal on vähemalt mõni, kes 30nele läheneb ja no dice. Elukestev õpe, my ass. Natuke naljakas oli ühe aine puhul see, et kaks hollandi prouat annavad inglise keeles ainet 16le üliõpilasele, kellest 3 ei ole hollandlased (meenutas mulle, kuidas eelpoolmainitud sofistikeeritud jõmm, kelle inglise keel on väga hea, reedeõhtuse šoti-Jenga — nagu joogipits, mitte nagu rahvus, kuigi mäng, mille pakendis oli lisaks puuklotsidele ka neli pitsi, kuulus muidugi šoti tütarlapsele — sessiooni ajal õudsalt tõhusalt räige hollandi aktsendiga inglise keelt järele tegi). Aga ainult naljakas, mitte valus, nagu eelmisel aastal kui mõni eesti õppejõud enesekindlalt inglise keeles loengut andis.

pood ja ratas

Et siis, muidu on kõik septembrikuine uus ja tore (kuigi natuke kurnav) ja noh, Holland ja eriti Leiden piltilusad, aga terve mõistuse säilitamise nimel on mul ilmselgelt aegajalt siiski hädasti vaja teha väikeseid väljasõite täiskasvanute levialadesse. Õnneks paiknen ma muidugi naeruväärselt heade rongiühendustega Lääne-Euroopas, nii et see ei tohiks olla kaelamurdev ülesanne. Kõik täiskasvanud on loomulikult ka teretulnud siia. Naabritüdruk lubas kummimadratsit laenata kui vaja.

lamamistool mv

Bem vindo a Lisboa ehk daamid väljamaal

Hanna kirjutab, et:

Kui me kunagi jaanuari lõpus reisiaega paika panime, vaatasin ma hoolikalt üle oma kevadise tunniplaani ja avastasin sealt täpselt sellise suurepärase sobiva augu. Kõik varasemad linnapuhkused tšikkidega (ja kuna see oli nüüd juba kolmas kord, siis tohib seda traditsioonks kutsuda, ma saan aru) andsid alust arvata, et tegemist saab olema tegusa ent tšilli nädalavahetusega.

P4110313a

Et siis, esiteks. Mul ei ole mitte kunagi mitte ühegi lennukipiletiga nii palju jama olnud kui seekord. Ja ometigi olen ma päris palju lennanud (SASi äpp ütleb, et puhtalt nende teenust kasutades 3.84 korda ümber maakera). Lõppkokkuvõttes ei jäänud mitte ükski neljast lennukiotsast selliseks nagu ta piletiostulehel “Osta” vajutades tundus. Alustuseks oli hea kodune Nordica edastanud piletimüüjatele mingi täiesti suvalise kellaaja oma aprillis käivituvale Tallinn-München liinile. Ostes teadsin, et väljub 12.35, piletid saabusid kaks sekundit hiljem väljumisajaga 7.00, tekitades meile Münchenisse 11,5h ooteaega. Umbes kuu hiljem lahendas Lufthansa selle küsimuse omaalgatuslikult sujuvalt nii, et tühistas meie München-Lissabon piletid ja asenduseks pakkus 6.55 väljuvat lendu. Et siis, jah, midagi ulmevaldkonnast — jätkulend väljub viis minutit enne esimese lennu algust. Ja noh, tagasi pidime me tulema läbi Brüsseli, aga kuna sealt kadus mõneks ajaks lennujaam, eksole, siis tühistus umbes nädal enne lahkumist ka meie tagasilend. Siinkohal pean piletiostulehe Airtickets24 kiituseks ütlema, et kuigi nad peaaegu kunagi ise ühendust ei võtnud nagu nad seda meilis lubasid, siis lahenesid minu telefonikõnede peale kõik probleemid suht sujuvalt, kiiresti ja meie kasuks.

Ja noh, lihtsalt sellepärast, et loenguid ei ole, ei tähenda ju ometigi, et minu 4 päeva kestnud reisi ajal ei oleks olnud kahe grupitöö tähtajad. Pluss üks vahetult enne seda. Ja lõppkokkuvõttes kujunes nii, et 15 tundi pärast kojusaabumist läksin ma tagasi OLYMPUS DIGITAL CAMERAlennujaama ja lendasin kaheks päevaks Strasbourgi tööle. Ja sealt naasmisega samal päeval oli veel ühe essee tähtaeg. Mis tähendas seda, et vähemalt ühel hommikul läksid teised lapsed muuseumi ja mina võtsin arvuti ühes ja akna all tugitoolis istet. Vähemalt oli kena vaade.(Aga noh, grupitööde puhul on teadagi kaugelt kõige olulisem grupivalik — tulemuste põhjal tundub, et vähemalt selles olen ma jube osav. Etteruttavalt võib aga öelda, et seda viimast esseed tehes jooksis juhe sirinal kokku ja pärast kolmetunnist ekraanipassimist ja üha suurenevat paanikat selle üle, et ajus ükski sünaps aset ei leia, läksin ma igasuguseid tähtaegu eirates lihtsalt ära magama. Millest oli kasu.)

Photo 22.04.16 3 34.44

Photo 22.04.16 3 34.56

Praca do Comércio, alt ja ülevalt

Lissabon ise oli nunnu. Hoolimata sellest, et me tegelikult siiski ei suutnud kinni pidada esialgsest kindlast kavatsusest mitte süüa restoranis, mille menüüs on pildid. Tegelikult kukkusime selle ree otsast maha juba esimesel pärastlõunal, umbes kaks tundi pärast saabumist. Lihtsalt sellepärast, et ilma põhjaliku eeltööta on jube raske leida ühtegi ilma piltideta restorani ja sisseviskajad on jube jõulised. Esimese õhtupooliku omas olid vähemalt enam-vähem kvaliteetsed pildid. Ükspäev sõime natuke sellises ka, kus olid väga koledad koduse värviprinteriga prinditud pildid väga koledatest toitudest, aga tõesti väga vähe, sest see 2-eurone supp, mille me sealt saime oli ka äärmiselt halb.

Teine diil, mille me minu mahitusel esimese täispäeva õhtuks tegime, oli et ühes poes võib veeta maksimaalselt 10 minutit. Või noh, et sellise ajaga peab kassasabasse saama. See oli minuarust eriti hea diil, sest mina olin see, kes pidi tänavanurgal passides otsad andma kui teised Benettoni poes üüratuma aja lasteosakonnas veetsid. Päästis ainult see markoonijäätis, mida kõrvalkohvikus müüdi. Järgmisel päeval sai niimoodi kellasid ühtlustades väga tõhusalt tervet rida turistipoode külastatud ja kellelgi ei jäänud midagi olulist ostmata.

Kuna ootamatul kombel on meil Portugaliga kahetunnine ajavahe (see tabas eriti ootamatult lennukis, kui selgus, et poole tunni asemel on vaja lennata veel poolteist — sest noh, kesse hakkab selliseid asju kodus ette uurima), siis hakkasid regulaarsema päevarežiimiga daamid kella üheksa ajal juba vaikselt ära kukkumaPhoto 22.04.16 3 34.24. Sellele ei aidanud muidugi kaasa ka see, et paigast olid täitsa ära ka söögi- ja eriti joogigraafik (millele omakorda panustas täiesti viisakate alkohoolsete jookide suhteline odavus, eriti kui neid osta meie kohalikust nurgapoest). Ja kuna igale poole, eriti aga Bairro Altosse, kus elu kees, oli vaja meie juurest Baixast julmalt mäest üles rühkida, siis kippus õhtuti tekkima väike motivatsioonikriis. Laupäevaõhtul suutsime ennast siiski kokku võtta, autasuks leidsime mingi suht suvalise väikese baari, kus põhimõtteliselt olid inimeste mahutamiseks uksed ja aknad eemaldatud ja rokkis väga fanki kahest vanemast härrast ja ühest nooremast tüübist koosnev trumm-bass-sünt trio. Ma ei usu, et see kümnele ruutmeetrile mahutatud rahvamass päris tuletõrjeeeskirju täitis, aga kui hollandi poissmeeste vahel väga eesmärgistatult tegutseda, siis oli võimalik isegi veidi tantsulaadselt põlvi nõtkutada. Südaöösel visati meid sealt siiski välja, mispeale me otsustasime minna sööma. Sinna kala- ja sushirestorani, mida meile oli soovitatud ja kus meil kell pool üksteist ei olnud õnnestunud lauda saada.  Nüüd, kui osade inimeste bioloogiline kell hakkas saama kolm, õnnestus ja toit oli nii hea (pluss, menüüs polnud ühtegi pilti), et läksime sinna veel järgmisel õhtul tagasi, et olukorrast veidi objektiivsem ülevaade saada.

Küll aga võib laubaõhtusest alkotarbimisest ootamatult kasu olla. Sest teel baarist restosse, sellises normaalses pooleüheses rahvamassis, vaatasin ma ükshetk vasakule ja avastasin võõra naisterahva käe oma sõbranna ridikülist. Võõras naisterahvas eemaldas minu hüüatuse peale käe ja jätkas oma tütarlastegrupiga häirimatult teekonda mööda tänavat. Sõbranna kontrollis kiirelt olukorda, tuvastas, et rahakotti ridikülis pole ja kappas grupile järele, üritades nendega veidi läbirääkimisi pidada. Prouad loomulikult ei saanud üldse aru, millest ta räägib ja andsid elavate käeliigutustega märku, et turist on ilmselt aru kaotanud. Ja kadusid siis rahvamassi. Üritasime parasjagu leida  telefoninumbrit, millele helistades saaks kaartid kinni panna, kui sõbranna käe pükste tagataskusse sirutas ja sealt rahakoti välja võttis. Sest ta oli vahetult enne baari sulgemist, ainult rahakott käes, käinud meile uusi jooke ostmas ja polnud jõudnud seda ridiküli tagasi panna. Ja ma saan aru, et niimoodi kokteilijoomise õigustamine on natuke nagu olukord, kus Pipil oli hea meel, et tal see plekkpurk aia otsa jalutades peas oli, sest muidu oleks võinud koledal kombel haiget saada ja Annika juhtis tähelepanu asjaolule, et kui purk poleks Pipi vaatevälja häirinud, siis ilmselt oleks aia otsa jalutamise tõenäosus oluliselt väiksem olnud. Aga ikkagi, lõppkokkuvõttes oli sõbrannal siiski ka õhtu lõpetuseks alles rahakott.

Pühapäeval käisid teised ülalkirjeldatud põhjustel ilma minuta mingis nurgataguses muuseumis ja siis läksime kõik koos Belémi. Photo 22.04.16 3 32.51Alustuseks sõitsime trammiga olude sunnil ühe peatuse jänest, siis ronisime viisakate väikekodanlastena maha, et pilet osta. Ja siis katkes mingil müstilisel põhjusel kogu trammiliiklus ja järgmised tund aega tiksusime niisama peatuses. Kuigi oleks võinud kohe selle kohaliku rongi peale minna, mis sealtsamast kõrvalt ka Belémi viis. Ja selle rongiga oleks võinud ka tagasi tulla, sest õhtuks oli trammiliiklus taastunud ja kõik inimesed olid trammi peale tulnud.

Belémiga olid meil suured plaanid, sest seal on veel terve hunnik muuseume. Alustuseks läksime tõllamuuseumi, kus selgus, et tõllamuuseume on lausa kaks, kõrvuti, eraldi piletitega. Küsisime veidi kurnatud olekuga piletimüüjalt, et miks kaks. Ta vastas, et kuratsedateab, valitsus on loll. Ilmselt puhas räkit. Siis läksime Jeronimóse kloostrisse (seesama pitsiline seal pildil), mis oli omaPhoto 22.04.16 3 31.10 suurushullustuses suht hingemattev. Ja selleks ajaks kui me sealt tulema saime, oli meremuuseum juba suletud. Ühel reisikaaslasel on perekondlikel põhjustel mere vastu väga kirglised tunded ja üsna hingelõhestav oli vaadata, kuidas ta nüüd nukralt ümber maja käis ja kinnist muuseumi telefoniga pildistas. Lohutuseks viisime ta siis lähima veekogu juurde, mis õnneks oli ainult umbes 100 meetri kaugusel. See oli tegelikult küll selline suuremat sorti jõgi, Rio Tejo nimeks, aga kuna me juba algusest peale olime kippunud talle viitama kui merele, siis ajas asja ära küll. Pealegi sai antud jõest väidetavalt üsna varsti pärast seda vette ehitatud matsakat torni ka meri, mis meri.

Elamine oli seekord oluliselt vähem umbkeelne kui eelmine kord Barcelonas ja üldiselt polnud talle suurt miskit ette heita. Küll aga jäime veidi nõutuks kui õhtul magama minnes avastasime, et kolmepeale on meile kahte voodisse pealevõtmiseks jäetud üks tekk ja üks suuremat sorti lina. Telefoneerisime Emmale (Emma oli meid  korterit tutvustades ärgitanud vajadusel iga kell ühendust võtma), kes teatas, et niimoodi vastu õhtut on tal väga raske, kui mitte ilmvõimatu, midagi ette võtta ja soovitas meil konditsioneer sisse lülitada. Järgmisel päeval tõi siiski ühe lina juurde ja ühe tekilaadse asja ka. Tublide nõukogude inimestena saime hakkama.

Photo 22.04.16 3 35.18

Igatahes, Lissabon on igati meeldiv koht, kuigi väikse city breaki tarbeks ehk veidike kaugel. Hinnad on mõistlikud, trammid on nunnud, vaated on ilusad, teha on seda ja teist. Agressiivseid selfiekepi- või muude vidinate hõlma alt müüjaid peaaegu ei ole. Vähemagressiivseid hõlma alt narkootikumidepakkujaid oli mitu, eriti tol õhtul seal Bairro Altos, aga sellest ei tasu eriti erutuda, sest noore portugali kursavenna väitel on see peamiselt muru ja tuhksuhkur, leidlikematel ehk ka oregano. Ilm oleks võinud veidi soojem olla, aga võrreldes lähtekohaga oli sellega ka juba päris hästi.

Järgmisel aastal on plaanis Ljubljana. Mitu moori läheb, see sõltub sellest, nagu sai tuvastatud, kui paljud on padurasedad. Sest kunagi ei või teada, kui võid padurasedaks jääda.

Homecoming

Hanna kirjutab, et:

Teisipäeva hommikul ärkasin ma hotellivoodis umbes kell 9 üles sellepeale, et saabus SMS minu onult. Hetk võttis üldse aega, et aru saada, mis toimub, sest ma ei mäletagi, millal ma viimati enne seda SMSi sain, aga seda sõnumit nähes avasin ruttu arvuti, et täpsemalt aru saada, mis on juhtunud. Onule vastasin ka kiiresti, et ta ei muretseks — pommid lõhkesid lennujaamas, mille läheduses mina ei viibinud.

Mina pidin kella 10ks tööle minema, aga kell 9 veel magada oli sellesmõttes okei, et ööbisin tööhoonest umbes kolme (küll väga suure, ent siiski) maja kaugusel. Selleks ajaks kui minu akende taga katkematu sireenide koor tegevust alustas, olin siiski juba täitsa ärkvel ja asjade seisuga kursis. Kolmandat, metroos lõhkenud pommi ma muidugi ei kuulnud, sest plahvatus leidis aset sügaval maa all, aga linnulennult oli minu hotellitoast selle asukohani ehk umbes 300-400 meetrit.

Ja pärast seda läksid järgmised kaks päeva minu elust teistmoodi kui veel veidi varem oleks arvanud, aga samas mitte kardinaalselt teistmoodi. OLYMPUS DIGITAL CAMERA Sest töö jäi muidugi ära (tühja koosolekutesaali kõrvalt kabiinist leidsin vaid veidi punaste silmadega kolleegi, kellele oli just kohale jõudnud, et kui ta poleks tol hommikul oluliselt graafikust maas olnud, oleks ta ka vabalt võinud seal metroorongis olla) ja kojutuleku marsruut kujunes ka hoopis teistsuguseks (sest see lennujaam, kust ma algselt pidin lendama, on siiamaani rivist väljas), aga need mõlemad asjaolud on minu ja peaaegu kõigi teiste jaoks, keda see situatsioon kuidagi mõjutas, ebamugavus, mitte traagika. Tööhoonest väljudes nägin, kuidas politseinik turgutas maja ees pingil istuvat õrnalt katatoonilist ja roheka ilmega härrat (ma ei ole kindel, kas see on seesama härra, aga turgutamine igatahes käis sama koha peal) ja nurgapoe indialasest omanik rääkis, kuidas ta oli pidanud oma vennatütre haiglasse saatma, sest see oli saanud uudistest šoki ja ei suutnud enam hüsteerilist nuttu kuidagi pidama saada, aga isegi nende inimeste jaoks oli tegemist ajutise kataklüsmiga.

Minu ülejäänud päev möödus sõbranna elutoadiivanil erinevates uudistekanalites refreshi vajutades. Sõbrannaga käis väikestviisi võistlus, et kumma elusolekuteade Facebookis rohkem laike saab. Sõprade kümnekuune poeg tegi selle aja jooksul rõdul mitu uinakut ja ei lasknud ennast absoluutselt häirida iga natukese aja tagant jälle tihenevatest päästeautode signaalidest (meie natuke ikka lasime, sest päeva jooksul laekuvad segased sõnumid ei andnud eriti head ülevaadet sellest, kas paugutamine on selleks korraks lõppenud või mitte). Õhtuks oli juba täielikult taastunud ka toidu kojutellimise teenus.

Järgmiseks päevaks (mis oli juhtumisi ka minu juubel) tegin mitu korda ringi oma reisiplaanid ja lõpuks startisime koos kolleegiga kella 8 ajal hommikul taksoga raudteejaama suunas. 5-kilomeetrine taksosõit võttis aega umbes tunni, sest osad suuremad tänavad ja kõik pikemad tunnelid olid kinni ja seetõttu kõrvaltänavad kõik umbes. OLYMPUS DIGITAL CAMERARaudteejaama ukse juures vaatasid hambuni relvastatud ent üliviisakad sõjaväelased kohvri sisu hoolikalt läbi. Hoolimata sellest oli rongi oodata natuke kõhe.

Frankfurti lennujaamas oli ainuke tavapärasest erinev nüanss see, et tšekkinni alas tegelesid politseinikud väikestviisi rassilise profileerimisega ja oli asunud pealtnäha väga sõbralikku vestlusse mitme ilmselgelt islamiusulise reisijaga. Või võib-olla oli tavapärasest erinev hoopis see, et mina seda märkasin. Turvakontrollis panid rõõmsad onud kaasa lennujaama logodega šokolaadijäneseid ja soovisid häid pühi. Ja üldse, mida kaugemale jäi Brüssel, nii ajaliselt kui distantsiliset, seda väiksemaks jäi ka igasugune ohutunne. Kopenhagen oli juba nagu Kopenhagen ikka, Tallinnast rääkimata. Kõik see võttis lihtsalt nii kohutavalt kaua (viimane lennuk maandus veidi enne südaööd, õnneks ikkagi Tallinnas, kuigi Taanis lennukitrepil inimestelt käsipagasit kokku korjanud härra kinnitas närvilisematele rahustavalt, et ärge muretsege, saate selle Vilniuses väljudes kohe tagasi), et võin selle vist auga kuulutada oma elu kõige pikemaks sünnipäevaks.

Pärast seda kõike (ja enne muidugi ka) on palju räägitud sellest, et terroristide eesmärgiks on meid kartma panna ja et sellele ei tohi alla anda, sest muidu on nad võitnud. Ja noh, ilmselgelt on see tõsi, aga see ei ole minuarust nii straightforward siiski. Sellesmõttes, et mõningane hirm kui emotsioon ei ole ju iseenesest halb asi, hirm ongi see, mis hoiab meid tegemast ohtlikke ja rumalaid asju (näppe seinakontakti toppimast, eksamiks mitte õppimast, lühikese süütenööriga vägivalduritega tüli norimast, alkohoolseid jooke segamini joomast jne.) Terroristid võidavad siis kui meie hirm hakkab ahistavalt mõjutama meie igapäevaelu, muudab selle kohmakaks ja ebamugavaks, võtab meilt ära meie privaatsuse ja vabad valikud. See ju peab olema nende eesmärk, sest kui nende eesmärk oleks meid kõiki maha nottida, siis selleks on oluliselt tõhusamaid mooduseid.

Juba täitsa mitu aastat tagasi, kui me Sandraga veel mõlemad vanemate juures elasime, juhtus ühel sügisööl selline intsident, et läksin kempsu ja sealt väljudes nägin, kuidas vatijopega pätt minust paari meetri kaugusel majast väljus. Kogu maja oli kottpime ja vaikne ja esimesel hetkel ei saanud ma olla päris kindel, et pätt pole kogu mu ülejäänud perekonnal kõrisid läbi lõiganud, aga lõppkokkuvõttes selgus siiski, et ilmselt narkojoobes tüüp oli lihtsalt välisust katsunud, avastanud, et see on lukust lahti ununenud ja igaks juhuks sisse astunud. Tüüp jõudis puistata ainult ema esimest ettejuhtuvat tühja käekotti, siis hakkasin mina kobistama ja tema põgenes. Kui ema pärast seda õhtuti enne magama minemist oma käekotti peitma hakkas, ütlesin ma selgelt välja, et see on vale. Enne magama minemist tuleb kontrollida, kas välisuks on ikka lukus, aga mitte mingil juhul ei tohi lasta endal tekkida tunnet, et sul ei ole omaenda kodus turvaline olla. Sest niimoodi ei saa elada.

Võib arvata, et Brüsseli lennujaamas (ja ehk mujalgi) hakatakse inimesi ja nende asju kontrollima nüüd juba hoonesse sisenemisel. Mis on ka arusaadav, sest inimesi ei saa ju lihtsalt terrorismile mitte järele andmise nimel maha nottida lasta. Aga sellisel juhul ei ole nendel kontrollidel enam midagi pistmist reisilennukite relvadeks muutmise vältimisega, vaid asi on lennujaamahoonetes kui tihkelt asustatud avalikes ruumides. Mis tähendab, et sellist turvakontrolli oleks vaja ka kaubanduskeskustes või pargiväravates, raudtee- ja metroojaamadest rääkimata. Või noh, veelgi kindlam oleks ju kehtestada reegel, et asju tohib kaasas kanda ainult läbipaistvates kilekottides. Ja taskuid ei tohi olla. Ja noh, kusagilt sealt jookseb siiski see piir, kui terroristid on võitnud.

Niisiis, mul, ilmselgelt, ei ole sellele kõigele mingit lahendust välja pakkuda (lahendus on ennetamine, aga mina siit oma magamistoavoodist ei oska küll öelda, kuidas seda tegema peaks). Seda ma siiski tean, et ma ei lase sellistel asjadel oma käitumist mõjutada (rohkem kui ühiskond mind selleks, oma metallidetektorite ja suletud tänavatega, tingimata ei sunni). Kuigi see ei ole nagunii mingi otsene väljavaade, ka Brüsselis, ka keset eurokvartalit, ka päeval kui kolm pommi on juba lõhkenud, siis suremine ei ole nagunii kõige hullem asi, mis elus juhtuda saab (kaugelt kõige hullem asi, mis elus juhtuda saab, on nende inimeste kaotamine, keda sa armastad — nii, et kui on vaja mingeid stiimuleid, mis hoiaksid sind eluohtlikke lollusi tegemast, siis mõte nendest inimestest, kes sinust hoolivad, võiks olla üks päris tõhus selline).

Ühesõnaga, ei olnud see minu kojureisimine päris rongid ja vein, kuigi oli rong ja erinevates lennujaamalaundžides oli ka vein, sest oli ju siiski sünnipäev. Oli hoopis selline pikk ja kihiline lugu.