Hanna jõudis 7 aastat enne mind kohale ja võttis sellega korraliku edumaa. Raske on jõuda järele tema lugemusele, teadmistele, annetele ja saavutustele. Aga ma püüan. Ja sarnased oleme ka ikka paljus: blogide pidamine algas meil juba eelmise kümnendi alguses; käsitööta ei oska me kumbki elada, kuigi Hanna kudumisvõimetele ei ole minu meelest Eestis vastast (vt sallivabrik.wordpress.com!); meie vestlused on tihti paksult täis iroonilist huumorit; ning lisaks triljonile kohale, kuhu ta reisinud on, on ta mind vedanud praktiliselt läbi kogu Euroopa ja kui sul on juba reisi ajal inimesega suurepärane klapp, siis on see ka igalpool mujal. Selle sama tundmusega vean koos temaga nüüd meie ühist blogi.
– Sandra
Minu väike õde Sandra on naine, kes ei karda kunagi minna oma teed, isegi kui see tee ei ole ehk alati nii selgelt välja joonistatud ja kindla lõpp-eesmärgiga. Või vähemalt kõrvaltvaataja jaoks ei ole (meie tubli ja korraliku ema ajab see omadus mõnikord juukseid katkuma). Samas on ta hooliv, konstruktiivne ja viisakas. See tähendab ka seda, et ta kuulab hoolikalt sinu kui kogenuma inimese nõuandeid ja soovitusi, noogutab kaasa, tänab, ja siis teeb ikka täpselt nii nagu ta ise juba enne kavatses teha. Sandra on ka kõige vingem ema, keda ma tean, hell ja põhimõttekindel, ja ilmselt suuresti seetõttu on tal ka kaugelt kõige vingemad lapsed, keda ma tean.
Aegajalt tabab Sandra ennast ütlemas midagi täpselt sellist, mida ütleks meie ema ja mis meid endid on terve elu silmi pööritama ajanud. Siis lähevad ta silmad suureks ja käsi lendab suu peale, aga kui ta on esimesest ehmatusest üle saanud, siis naerame koos nii et pisaraid voolab.
– Hanna
andmysister 