tallinn

Intervallelu

Hanna kirjutab, et:

Suvise intervallelu juures on muidugi igavesti põnev üle kolme nädala koju jõudes avastada, millised külmkappi jäänud asjad VEEL kergestiriknevad olid. Kõik need erinevat tüüpi hallitused on muidugi puhas kaasaegne kunst, aga ma endaarust siiski rookisin enne lahkumist kõik sellise kraami välja, mis naastes võiks keskmist väikekodanlikku ilumeelt riivata (panin ilusti paberkotti ja välisukse lähedusse, et kindlasti ikka kaasa saaks ja siis pidin poolelt teelt sadamasse emale helistama, et ta esimesel võimalusel minu juurest läbi käiks ja endale koju viiks selle koti sealt).

Aga muidu on intervallelu tervistav. Saarel olles ei saa suurt midagi teha, nii et on täiega tšill. Ja linnas olles on väga selgelt piiritletud hulk päevi, mille jooksul asjad ära teha, sest pärast on jälle mitu nädalat sundpausi. Ma muidu olen see tüüp, kes kipub iseennast üle laskma, lihtsalt sellepärast, et saab. Homse varn (no see, kuhu tänasida toimetusi viskamist heaks tooniks ei peeta) on mul tihtipeale häbiväärsel kombel ülekoormatud.

Ehk siis et seekord oli ette nähtud nädal, mille jooksul said tehtud nii otsaesisepiirkonna tuunimine (vaese mehe botox ehk siis laupa katva tuka silme eest ära lõikamine ja kulmuküsimus, mille lahendamine tundus veel hiljuti ringihullanud katku silmas pidades küll veits uljas ja dekadentlik, aga no isegi loomulikul blondil tekib ükshetk ikkagi tõsine unibrow oht), erinevad meditsiinilised ülevaatused (seeria viimane hambaarstivisiit, jei!) kui sotsialiseerumine (sest ükshetk see saarehooaeg siiski ju ka lõppeb ja oleks ju meeldiv kui mul siis veel mõni sõber alles oleks, kes mind mäletab ja ära tunneb).

Samas, kuna kodusviibimise periood on nii piiratud, siis ei pea ennast üldsegi laskma kottida igasugustest igapäevaärritajatest. Uni on sel nädalal olnud küll mõneti häiritud nende kajakate tõttu, kes ööl ja päeval suvalistel hetkedel mööda mu magamistoa kohal olevat plekkkatust rividrilli harjutavad (märkimisväärne müdin ja ilmeksimatult äratuntavad sammud — kui ei teaks paremini, arvaks, et seal on ennast sisse seadnud mõni ilus, ülitark ja parajalt paks mees oma parimates aastates), aga ehh, need mõned ööd elab üle.

Ja oma postkastini pääsemiseks peab iga kord sealset olukorda hetkeks analüüsima, et leida optimaalne tee, mis mind ära ei määriks ega sinna püstitatud jalgrattapüramiidi mulle kaela ei kukutaks. Aga kuna kohe on jälle minek, siis ei ole mul vaja nuputada, kuidas sõnastada solvunud pöördumist majalisti niimoodi, et mulle siiski aegade lõpuni meie maja Kareni tiitlit ei omistataks. Antud probleem muidugi on vähemhooajaline kui kajakapesa katusel, aga selle üle ärritumise saab hetkel siiski rahuga määramatusse tulevikku lükata.

Et siis Tallinn, oli meeldiv ja tõhus ja isegi seda ei saa öelda, et see ilus suveilm sinu peal täiesti raisatud oleks olnud, sest see üksõhtu seal suvise vanalinna kokteilibaarides hängida oli ka väga mõnus ja mõneti nostalgiline (sest ma olen nii vana, et mäletan veel aega kui vanalinn oligi see koht, kus hängimas käidi), aga nüüd siiski ootab jällegi ees väike merereis.

Liiklusminutid

Hanna kirjutab, et:

Eile, kui mul koduteel ootamatult siil ees oli (ma oletan, igatahes oli seal kõvasti laigulisi mehi ja autosid) ja ma pidin tegema sujuva põike kusagile tagatänavasse, samal ajal kui ajus olev gps “Recalculating… Recalculating…” jauras, avastasin ma, et igasugused Tallinna liiklushädad on ikka nunnud. Ja ma saan aru, et võin endale sellist lahmivat seisukohta lubada peamiselt sellepärast, et tegelikult ei ole mul mitte kunagi mitte mingisugust vajadust tipptunni ajal kusagile rallida. Kui, siis ainult vanemate juurde perekondlikule õhtusöögile või lennujaama. Aga isegi siis on ainuke koht, kus ma konkreetselt veerand tundi sadat meetrit läbin, minu enda väike kvartalisisene kodutänav (lisavürtsi annab see, et teoreetiliselt on tegemist kahesuunalise tänavaga, aga parkivate autode tõttu ma tipptunni ajal ei soovitaks seda teooriat eriti praktikas proovida). Igal pool mujal liigub kõik suht rahulikult, stabiilselt ja korrapäraselt, kuigi ehk pisut aeglaselt.

Nojah, välja arvatud koolide ees hommikul kell 7.52 kuni 8.13, kui lapsevanemad pargivad oma autod kuhu juhtub (keset ristmikku, näiteks) ja parimal juhul ei väljuta neist mitte ainult oma võsukesi, täiesti ootamatult ja ettehoiatamata, vaid väljuvad autost ka ise, et viimased sõnad veel paar korda peale lugeda ja järeltulijad pika lahusoleku leevenduseks ka põhjalikult üle musutada. Seda avastasin jällegi mõned nädalad tagasi väga ebaõnnestunud kellaajal lennujaama poole pürgides.

Aga selleks, et Tallinna liiklus üldiselt õigesse perspektiivi saada ei peagi tingimata olema l’Etoile platsi ellujääja (entusiastlikumatele expatidele, olen ma lugenud, on sinna suundumine, ja mis veel olulisem, sellelt karusselilt järgmise, ütleme, saja ringi jooksul kuidagi enamvähem ühes tükis väljumine samasugune rite of passage nagu Tartus üliõpilastele üle sillakaare ronimine — teevad endale hommikul võileivad ja kohvi termosega kaasa ja sukelduvad suvalisest teeotsast sisse, teed andma peavad ju ringil olijad). Piisab täiesti igal muul ajal kui keset ööd, aga eriti neljast seitsmeni, kuidagi mõnes liiklusvahendis Brüsseli ringile sattuda. Või näiteks sellele kuuerealisele Miami kiirteele, kus ma üksõhtu paar kuud tagasi hulljulgelt kihutasin. Olin parasjagu just võtnud umbes 110 km/h liikuvas voos kõige vasakpoolsemasse ritta, kui sadakond meetrit minust eespool hakkas paremalt äärest lendama rehve, stangesid ja muid määratlematuks moondunud autojuppe. Loetud sekundid hiljem sellest kohast mööda vuhisedes nägin veel, nelja rea vahelt, kuidas teises teeservas auto katuse peal mööda maanteed libises, mitte just oluliselt aeglasemalt kui ülejäänud liiklus tema ümber.

Ma pean muidugi tunnistama, et minu selline patroniseeriv heatahtlik kosmopoliitne suhtumine Tallinna liiklusesse ei ole päris nii konstantne kui eelnevast jutust arvata võiks. Eelmisel suvel, pärast kolme järjestikust nädalat praktiliselt inimtühjal saarel, olin jõudnud Tallinnas olla vaevalt pool tundi, kui mulle tagant sisse sõideti. Ja ei, selle põhjustajaks ei olnud mõni saarerahvalt omandatud äkiline pidurdamismanööver — minu auto oli tolleks hetkeks juba mõnda aega paigal seisnud, kui kuldse sedaaniga proua minu tagant rida vahetades teele asudes nurka päris välja ei võtnud. Küll aga oli ilmselt maalähedane minu niivõrd hämmaris reaktsioon absurdsele olukorrale, et proua (kelle auto õnneks ilmselt oluliselt rohkem kannatada sai kui minu oma) jõudis rõõmsalt käsi laiutada ja karistamatult putket teha.

Aga üldiselt, ja eriti üksi autos olles, pröökan ma küll valjult nende tublide autojuhtide peale, kelle jaoks suuna näitamine on so last century ja nii, aga see on pigem selline rõõmus enese väljaelamine. Nagu ka see pikivahe-väljakutse — et see oleks piisavalt suur, et mitte esimesel võimalusel oma autot eesauto tagaistmelt leida, aga samas piisavalt väike, et mitte olla liiga suureks kiusatuseks igale parasjagu sealkandis viibivale eeskujulikule süstijale.