poeg
Kolmas päev üksikvanemana
Sandra kirjutab, et:
Härra sõitis Itaaliasse. Tegelikult on nii, et mu elukorralduses ei muutunud sisuliselt midagi muud peale selle, et õhtul hilja ei ole mul ühte täiskasvanut, kellele mõned sõnad öelda. Ja keda varbaga diivanil togida. Kuna elu on niigi selline, et ta käib 6 päeva nädalas tööl ja saabub siis kui kahene lobamokk on rasket ööund magamas. Seega on see jõnks meie elukorralduse stabiilses joones üsna minimaalne. Aga ikkagi midagi nagu on. Võib-olla see, et neil on seal Bolognas 28 kraadi ja meil on siin suvikevadtalvpäikselinepilvesselgimistega. Ja kahene.
Ma kujutasin seda ette niiviisi, et nüüd on mu toad koguaeg korras (see tähendab, et minu käe järgi seatud) ja ikka on natuke kergem ka kui on kaks suud toita, mitte kolm. Tegelikkuses on nii, et toad on tõesti minu käe järgi, aga korralageduses, mitte korras. Ennast ei viitsi ka “koristada”. Hea, et ma trennis olen kaks päeva käinud ja peale seda vajaduspõhiselt duši alla jõudnud. Mõne koha pealt olen ma ultimate ürgnaine. Isegi kui mul on päeval kodu sassis ja ma ei viitsigi mingit suurpuhastust teha, siis õhtuks, härra tulekuks, ma siiski mõned asjad koomale lükkan. Või juuksed ära silun vms. Peamiselt sellepärast, et ma ei taha anda talle eeskuju, et mõnikord harva kui ise koju tulen, tema mind ootamas, et see oleks OK. Aga nüüd on nii, et. Oeh, keegi võiks külla tulla, siis saaksin selle kultuurikihi ka eemaldatud.
Üks luksus muidugi on küll. Mul on koguaeg auto, millega kahese igapäevaelu natuke põnevamaks teha ilma, et ma tõredate ja ebaviisakate kaassõitjatega bussis trügima ja igale poole käru, kahese ja kottidega sõitma peaks. Mistõttu seda kõike polegi eriti juhtunud, sest ei viitsi – ellujäämisinstinkt (ja osaliselt geenid) on õpetanud mind päevas võimalikult vähe tõmblema. Nõndaks käisime Troonipärijaga kahekesi maal vana(vana)ema juures pärastlõunat veetmas, sipelgapesa uurimas ja leivasuppi söömas.
Eilne päev oli tegelikult väga produktiivne. Mul oli üks nõme töökohustus, aga sellega sain sujuvalt ühele poole ja siis sain natuke seda peaaegusuve nautida. Troonipärija möllas (vana)isaga (vihmaussid, okste tassimine ühest aianurgast teise jms, makaronid singiga ja lõpetuseks rahulik raamatulugemine kaisus), mina ajasin papsi juuksed maha, käisin trennis ja tegin ühe hiiglasliku nõukaaegse raamatu järgi rabarberikooki (ja sain pärast papsilt pragada, et rabarbereid õpetuse järgi koorisin, et see käis nende vanade lihavate vene rabarberite kohta, mitte UUE AJA varte kohta. Nõndaks hakkis ta mulle mõned juurde, et värvi ka ikka oleks.)
Siin ei olnud koostisosadega priisata, sest isal ei olnud rohkem kui 200g nisujahu. Seega sai kook selline:
– 200 g nisujahu
– 50 g riisijahu
– 150 g võid
– pool tassi suhkrut
– tsipake soola
– 500 g rabarbereid
– 1/2 tl kaneeli
– 3 spl suhkrut
Uue aja muretainast mina teha ei oska, olgu mul mistahes 500 eurine mikser (mida mul pole). Seega valmis see laual. Jahu lauale, auk keskele, sinna sool, suhkur ja muna (need kolm segasin käega kõigepeal läbi) ja peale võitükid. Edasi töötas suur kööginuga, mille abil tükeldasin või jahu ja munamöksiga segamini, kuniks vormisin kätega valmis taignapalli (võimalikult lühikest aega) ja panin selle kilekotis pooleks tunniks külmkappi “puhkama”. Rullisin kahe küpsetuspaberi vahel sobiva põhja, asetasin selle vormi, mudisin servad veidi üles ja torkisin põhja kahvliga läbi, et see liialt ei kerkiks. 210 kraadi juures küpsetasin helepruuniks, katsin rabarberite, suhkru ja kaneeliga ja küpsetasin ca 7 minutit veel.
Üks päev kaheaastase* lapsega
Sandra kirjutab, et:
*Jah, tegelikult on oma poolteist kuud selle vanuseni aega, aga poteito potaato. Pealegi on Troonipärija pisut oma arengust ees alates sellest ajast kui hakkas “inimkeelt” kasutama. Mis tähendab seda, et IMELINE KAHENE on mul juba sisuliselt käepärast võtta.
Oma päeva alustame me üldsegi mitte kodus, sest oleme jäänud vanavanemate (amaisa ja nana) poole ööseks. On põhimõtteliselt raudreegel, et seal on vaja tund kuni poolteist varem ärgata. See tähendab seda, et kell 6:25 on Troonipärija endale kargu alla ajanud ja seletab valjuhäälselt oma võrekas, peamiselt karjudes selle inimese nime, kes tema kõrval voodis üritab kotte silma alt ära magada. Selline varajane äratus on ebameeldiv mitte ainult seetõttu, et kottide osas võid kindel olla, vaid ka seetõttu, et selleks, et järgida kindlat päevakava peab teda tund aega kauem ka lõbustama enne kui saab lõunaune ajaks ennastunustavasse vaikusesse langeda. Niiet, ükskõik kui kaua sa oma hommikuste toimetustega venitad, oled ikka ärganud, pesnud, söönud, kohvi joonud kella kuradi poole kaheksaks.
Möödunud õhtul hängis Troonipärija kottpimedas toas voodis ligi tund aega suvatsemata magama jääda. See selgus siis kui nana läks kaissu palutud raamatut hiirvaikselt ära võtma ja selle peale kosteti talle hiidrõõmus “Tere!”. Ja loll oli see, kes lootis, et hilisem magamajäämine tagab parema une hommikul…
Nõndaks. Katsetan temaga veel tubaseid toimetusi ja võtan vastu otsuse õue minna alates kella kümnest. Ühtlasi üritan oma hommikust seepi vaadata, mis tähendab seda, et minu ülevaade tubade seisust on võrdlemisi kesine. Kui telekatoas on orkaan üle käinud ja kõik võimalikud asjad meetri kõrguselt on põrandale laotatud, minnakse majapidamistuppa, kus ma mõni hetk hiljem avastan ta tegemas põhjalikku inventuuri nana kodukeemia kapis. Kella kümneks on saabunud nii suur kopp sellest, et amaisa magab ja ema on ülipõnevate mängude suhtes ükskõikne, et … ütleme nii, et amaisa kaugel üleval korrusel ärkab üles. Amaisa laekub ka võrdlemisi kottis silmadega alla ja leiab eest vähemalt triljon kuus sada detsibelli eritava lapselapse, kelle ema oli just sundinud põrandat pesema. Hästi popp on viimasel ajal kõikidest klaasidest vedelik põrandale kallata (alles üleeile pidi vaene Naabrinaine oma lihvimata puitpõranda pragudest piima välja surkima). Enivei, kui ma olen lõpuks oma hüperenergilise ja nutust ja tatist mullitava ninaga, ent samas JUBA haigutava (lõunauneni pidi olema aega üle kahe tunni!), lapse maha rahustanud ja temaga kõikvõimalike kallistuste abil ära leppinud, suundume autotripile. Kesklinnas on vaja kolme inimese ukse juurest läbi käia, et asju tuua või ära viia ja see tegevus tundub sobivat.
Kuid tean suurepäraselt ette, milliseks kujuneb aeg enne lõunaund ja lõunasöögi manustamine üleväsinud lapsega. Õhust tulevad probleemid, mis sunnivad amaisa peale röökima, mänguklaverit kätega peksma ja sekundiga krokodillipisaraid silmist purskama. Imekombel saan talle söögi ilma suuremate takistusteta sisse (siinkohal tänan oma imelisest kokast isa) ja tund aega enne tavapärast lõunaund norskab Troonipärija kuninglikku und.
Ise põrutan sõbranna juurde, et nautida kui imeliselt vaikne, puhas ja rahulik on üks kahekuune. Kui ma enne nelja isa juurde tagasi jõuan on Troonipärija maganud ära pika ja lõõgastava une. Nüüd saab suunduda õuetoimingutele ning täna pakub meile suurepärast tegevust ja vaatemängu naabriproua, kes parasjagu aiatöödega tegeleb. Troonipärija teretab viisakalt, tormab üle vaarikate tema juurde ja eemaldab abivalmilt kõik naabriproua tööriistad, et need üle hoovi laiali viia. Seejärel läheneb ta kurjakuulutava kiirusega naabriproua kiviktaimlale ja enne kui ma jõuan lõpetada oma lause, et “lilledele ei tohi haiget teha” viskub ta keset peenrat kõhuli kaunile krookusepuhmale.
Õhtupoolik tõotab tulla põnev, sest ema läheb trenni ja poeg saab senikaua poolteist tundi mängida trenni lastehoius. Sinna tuleb ka oma 5 veidi vanemat last, kes erinevalt Troonipärijast, on igakordsed külastajad. Ema läheb raputab trenniga päevapinged turjalt (3:50 planking‘ut, päris hea rekord ju). Kui ma tagasi lastehoidu naasen on teised lapsed lahkunud, minu oma tervitab mind rõõmsalt ja hoidjatädi räägib kui tore, asjalik ja viisakas mu laps on.
Kui mitu päeva suudelda ei saa
Sandra kirjutab, et:
Aasta 2014 kevad. Tegin parasjagu mingeid toimetusi vanaema hämaras köögis kui õues olnud õde ja troonipärija avastasid aiaäärsete pärnade alt mühamas metsiku karulaugu. Paari tunni pärast olime juba mu koduköögis, kus klopsisin kokku kiire karulaugupesto. Hiljem muidugi selgus, et vanaema ei olevat üldse kindel, kas see oli ikka karulauk (sest ta ei näinud välja nagu karulauk, go figure, aga ta ju oligi METSIK) aga noh kui sa lisad misiganes maltsale hunniku küüslauku, oliiviõli, juustu ja pähkleid, siis tuleb maitse kokku ikkagi nagu pesto – viha ja võimsa maitseplahvatusega .
Läksin sellel aastal kindlamat teed (võib-olla) ja tõin karulaugu Mustamäe turult. Mu karulaugupesto ajalugu sai alguse ühe teise turu – Balti jaama oma – kõrvalt, kus ma ühes nunnus restos töötasin ja terve kevade punkar-peakokalt lõunaks karulaugupestopastat (keedetud pasta segatud pestoga) nurusin. Ise pidin turult karulauku tooma. Sellest ajast saati mina paremat pastat EI TEA!
Leebema toidu armastajatele soovitaksin jätta küüslaugu välja. Troonipärija on parasjagu selles eas, kus seisab andunult nagu spanjel köögileti ääres, üritab elu eest kaela venitada, et näha kõike, mida ma teen. Ühtlasi on vaja kõike saada. “Seda saada, seda saada!”. Ma seletasin talle, et siin on küüslauk ja karulauk ja ma tean, et sa neid ei söö. Aga oli vaja ise veenduda. Nojah, tema suus jõudis mu imehea pesto olla umbes täpselt nanosekund kui see suure teatraalsusega ja praktiliselt öökides põrandale sülitati. Tänu sellele pääsesin sellest, et ta mu tänase hommikusöögi nahka pistaks.
Retsept on neile, kes aksepteerivad umbmääraseid koguseid nagu “peotäis” ja “natuke” 🙂 Lihtsalt, et kui maitse tundub liiga julm, siis seda saab lõpus mahendada lisades veel juustu, oliiviõli või pähkleid/seemneid. Kõik segasin kokku saumikseri abiga.
– ports karulauku, noh, et kimp varre juurest oleks selline randmepaksune.
– 2 küüslauguküünt
– peotäis india pähkleid
– tsuts soola
– klaasitäis oliiviõli
– mingit kõva juustu, parmesan või grana padano vms
andmysister 