Ood terrassile

Hanna kirjutab, et:

Minuarust ei ole ühtegi teist nii selget aastaaegade vahelist eraldusjoont kui see, mis jookseb augusti ja septembri vahelt. Eks see tunne on pigem kõikide kooliaastate algustega kinnistatud ja mitte niivõrd geograafilis-klimaatiline, aga paratamatult tundub hetkel siin suvilaterrassil istudes siiski, et see nädal on veel suvi. Ja järgmisel, kuigi ilmselt olen pärast järjekordset väikest vahelepõiget Tallinnasse ikkagi jällegi siin, enam ei ole. Nädal on sellesmõttes ennast muidugi eeskujulikult üleval pidanud, võimaldades eile isegi (ilmselt viimast korda sel aastal) ka veel oma rannas ujumas käia.

Aga kuna hooaeg on tahes-tahtmata siiski joont alla saamas, siis oleks ehk kohane teha üks selline, noh, ütleme, elustiilipostitus. Et tehtud töö viljadest ka laiemalt rõõmu oleks. Sest viimastel aastatel on siin ikka kõvasti kompunnitud, putitatud ja paradigmat paika pandud. Järgmisel hooajal tuleb miskit veel ette võtta hoonestust ümbritseva džungliga (puhas mõte sellest kurnab mind juba aasta aega ette), aga hoonestust kui sellist võib nagu veidi juba dokumenteerida küll. (Oleksin peaaegu juba kirjutanud, et sellega võib juba uhkeldada küll, aga siis meenus mulle Facebooki tohutu käsitöögrupp, minu pidev rõõmu ja hämmastuse allikas, kuhu keegi aegajalt ikka postitab pildi oma obskuurse kätetööga — helmestest puu lillepotis? heegeldatud sõrmus? — allkirjaks, täiesti imetlusväärselt irooniavabalt, “Sain valmis imeilusa meisterdise”.)

Põhimõtteliselt, ma tahaks loota, et mõneks ajaks saab nüüd ilma mastaapsete ehitus- ja värvimistöödeta. Ma olen siin viis suve asju valgeks värvinud, väikese pausiga eelmisel aastal, kui ma värvisin kogu maja heleroheliseks. Sel suvel tõmbasin nädalaga üle kõrvalhoones oleva sauna eesruumi/külalistetoa. Kohalviibinud vanaema käis aegajalt ukse vahelt sisse vaatamas ja imestas, et ma sellega nii kohusetundlikult varahommikust hilisõhtuni tegelen. Ütlesin talle, et kui ma seda ruttu ei tee, siis varsti ma enam ei viitsi. Triibud seinal on Sandra poolt mõne aasta eest algatatud idee ja teostus, nüüd kõikehõlmava värvimise käigus ma tegin lihtsalt mõned juurde.

Puht paradigmaatiliselt on kõige olulisem innovatsioon siin majapidamises kahtlemata eelmisel aastal valminud terrass. See ei muutnud paradigmat mitte ainult siin majapidamises, vaid käivitas perekonnas lausa terrassilaine, mille viimase väljendusena lasi tädi Lõuna-Eestis maja kõrvalukse treppi renoveerides sellest ka nagu väikest viisi terrassi teha.

Rannamaja terrass on selle 20+ aastase eksistentsi vältel olnud erineva suuruse, kuju ja kontseptsiooniga, aga mitte kunagi päris selline nagu praegu. Enne seda kui meeskond eelmisel suvel siia peale lendas, oli terrass põhimõtteliselt see, mis jäi järele pärast seda kui pehkinud osad ära saeti. Ehk siis majast umbes meetri kaugusele eenduv rinnatis. Nüüd on terrass piirdega ja läbipaistva katusega, nagu selline õues olev lisatuba, mis laiendab rannamaja kasutusvõimalusi eksponentsiaalselt. Sest enne oli nii, et kui sadas vihma, siis olid puhkajad shit out of luck. Aga nüüd saab vaikse kõrbina saatel õues raamatut lugeda. Või, näiteks, blogi trükkida. Briti sisustusajakirjade kiidetud inside/outside living rakendub siin nüüd küll väga sujuvalt. Kuigi, olgem ausad, see leidis siin aset ka varem. Kuna otse uksest enam lausloodusesse ei astu, siis on inside‘i põrand nüüd siiski õhtuks oluliselt vähem outside’iga kaetud.

Terrassi ainukeseks miinuseks võib ehk lugeda asjaolu, et kui miskit nüüd laudade vahelt läbi kukub, siis suht tõenäoliselt see ka sinna aegade lõpuni jääb. Samas on esimese kahe suve jooksul need intsidendid olnud peamiselt sellises iseennast täideviiva ennustuse kategoorias. Paar nädalat tagasi olin juba tükk aega kududes sukavarrast abiks võttes palmikuid keeranud kui tulin meeldivale avastusele, et see ei olegi veel maha kukkunud ja terrassilaudade vahelt alla veerenud. Loetud hetked hiljem oli varras terrasi all. Suve algupoolel tõestas J (6a) ennast tõelise meesterahvana. Pakkusin, et ta võiks terrassipõrandal vildikatega asjatades olla veits ettevaatlik. Mille peale ta pidi loomulikult kohe testima, kas vildikas mahub laudade vahelt läbi. Et siis kui maailmalõpu ärahoidmiseks on kunagi mingil põhjusel vaja lillat vildikat, siis meil trepi all on üks.

Seda trendikat põhimõtet, et ruumid oleksid käepäraselt multifunktsionaalsed ja vajalikku funktsionaalsust arvestades kergesti ümbertõstetavad, on siin ka aegade algusest järgitud. Kasvõi juba sellega, et praktiliselt ühelgi regulaarsel suvitajal ei ole kunagi olnud püsivat ja regulaarset magamiskohta. Kõik seavad ennast sisse seal, kus parasjagu kõige otstarbekam tundub. Viimastel aastatel minul endal nagu veits on regulaarne magamiskoht, aga seda peamiselt sellepärast, et seal ongi tundunud kõige otstarbekam (see on kõige kaugemal üldruumidest, kus mõned inimesed võib-olla tahavad kell 6 hommikul hakata putru keetma). Aga isegi mina olen suve jooksul juba mitmes kohas ööbida jõudnud, sest vahepeal eemaldati ajutiselt mu tavapärase magamistoa katus. Kõik teised pereliikmed jõudsid vist ka vähemalt kahes kohas magada sel suvel ja igal pool on ööbinud ka mõni külaline. Sest kui juba on olemas selline rannamaja, siis tuleb arvestada ka külaliste majutamisega. Seoses viimaste aastate arengutega on mitmekordistunud ka nende nurgataguste hulk, kus on võimalik rohkem või vähem privaatselt magada. Imetabasel kombel leidub ikka veel inimesi, kes ei ole mitte kunagi Hiiumaal käinud või siis tegid seda viimati kaheksanda klassi lõpuekskursioonil. See on eriti imetabane, arvestades kui palju saabujaid on alati praami peal, aga no samas ongi siin ilmselgelt mängus mingi must maagia, sest kogu see rahvas kaob kohe saarele jõudes kusagile ära ja ainuke koht, kus üldse inimesi kohtab, on Kärdla Selveris.

Sellesama multifuktsionaalse ruumikasutuse üks külg on ka see, et ainult ühese kasutusega tehnoloogia on siia saabunud väga visalt ja selle olemasoluga harjumine on nõudnud ikka väikest pingutust. See, et siin on olemas nii föön kui röster on ikka uuema aja areng ja küpsetusahi tuli alles eelmise suve lõpus kui me Sandraga otsustasime võtta saatuse märgina asjaolu, et naabrimees pani Hiiumaa müügigruppi üles oma meie jaoks täiuslikult sobiva ahju. Nüüd on ahi elutoas kapi peal ja Sandra teeb iga kord saabudes põhimõttelisi küpsetisi, lihtsalt sellepärast, et nüüd saab. Sarnase asjaolude kokkulangevuse tagajärjel on viimasel ajal siia lisandunud ka kööginõusid — viimased kaks lainet on tulnud välisüliõpilaste ülejääkidest. Kõigepealt saabus siia aasta Eestis õppinud kreeka sõbra Alexi kraam ja aasta hiljem asjad, mida ma ise pärast Hollandi avantüüri ei raatsinud lihtsalt minema visata.

Ja siis on mul veel selline komme, et kui ma külastan mõnda teist saart, siis ma toon sealt midagi kaasa sellele saarele siin. Minu voodi kohal olevad pildid on Barbadoselt ja Key Westist, elutoariiulis on kauss Maltalt ja seinas Victoria ja Alberti muuseumi poest hangitud Constable’i repro.

Üldiselt on majapidamisse asjade hankimisega minuarust see lugu, et parem oleks kui seda saaks teha kuidagi nagu aeglaselt. Alati see kahjuks ei ole võimalik, aga asjade aeglaselt hankimisel on juba see boonus, et päris tihti saab niimoodi selgeks, et mingeid asju, mis esimesel hetkel tundusid jube ägedad, ei ole tegelikult üldse vaja. Minul endal on asjade hankimisel veel see lisakiiks, et mulle meeldib kui kõikidel asjadel on oma koht, mis on juba nende hankimise hetkel teada. Need asjad ei pea kogu aeg selles kohas olema, kogu mu perekond võib ilmselt kinnitada, et tohutust ordnungist majapidamises ei ole ma kunagi osanud suurt lugu pidada, aga vajadusel on kerge vaevaga võimalik saavutada teatav minimalism. Seesama soodumus oli ilmselt ka põhjus, miks üks esimesi uue aja uusi rajatisi rannamaja hoovis oli kuur. Enne seda oli muruniiduk saunas ja päevitustoolid elutoas. Võeh.

Mõnikord läheb asjadega aga hoopis nii, et kui kõik on skandinaavia rannamaja stiilis valgeks värvitud ja paika pandud, ei sobi vana hiirtest näritud tumepruun diivan enam mitte mingi nipiga. Suure mööbli väljavahetamisega marginaalsetes lokatsioonides käivad paratamatult kaasas teatavad logistikaprobleemid. Antud juhul siis esiteks, et kuidas uus diivan üle mere saab. Ja teiseks, et kuidas vana diivan eest ära saab. Diivanite saareletoimetajana on ennast siin iga paari aasta tagant tõestanud on24, kelle teenuseid ka seekord kasutasin. Aga umbes hetk pärast seda kui olin täitnud nende veebivormi ja laia joonega teatanud, et olen nende saarele saabumise päeval ükskõik, mis kell neid valmis vastu võtma, selgus, et ma pean tolleks päevaks hoopis riigist lahkuma. Õnneks lubas nagunii kohal viibiva ehitusbrigaadi ülem diivani ise vastu võtta ja lisaboonusena ka vana minema viia. Kui tolle päeva hilisõhtul lõpuks ise saarele jõudsin, olid saabunud diivan ja tugitool toas ja lisaks oli neilt ümbert võetud ka pakend, mis oli ka minema viidud (ja ehitustööde käigus eemaldatud vanad lauad olid juppideks saetud ja ka riita laotud). Järgmisel nädalal kohtasin ehitusbrigaadi ülemat laeva peal ja alles siis mainis ta nagu muuseas, et saabunud diivan ei olnud mingi nipiga uksest sisse mahtunud, mistõttu nad olid eemaldanud maja akna ja selle sealtkaudu sisse tõstnud. NBD.

Ja no nii olengi ise endale kujundanud keskkonna, kus ma olen kõige tehtuga täiesti piisavalt rahul, et mitte tahta käest lasta võimalust siin võimalikult palju aega veeta. Varsti muidugi saabub see hooajaline murdepunkt, kus põrandaküttega vannituba üksi kaalub selle kõige juba üles. Juba praegu on rannaküla  üsna hõredalt asustatud. Sellega seoses, mulle tundub, et sellises piirkonnas nagu meil siin, võiks sügisene lambikustutamisteenus täitsa nõutud kraam olla. Täna jälle möödasõites vaatasin, et ühed on õuetule lahkudes põlema jätnud. Eelmisel aastal irvitasin naabrimehe üle, kelle muidu kottpimeda maja küljes säras balkonituli päeval ja öösel. Ja siis pidin järgmisel nädalal ise kaaluma, kas kirjutada talle Facebookis, et kui ta peaks lähiajal minema enda oma ära kustutama, siis kas saaks ka meie juurest läbi astuda ja kõrvalukse kohal oleva kustu panna. Tuld, mis on õhtul hoovi valgustama jäänud ju hommikul enam ei pane tähele ja lahkumine on iga kord nagunii selline meeletu rapsimine, et lahkumisrutiinist väljapoole jäävatele pisiasjadele enam vajalikku tähelepanu ei jätku.

 

 

Mõeldud-tehtud

Hanna kirjutab, et:

Viimasel ajal on Sandra ja minu omavaheline dünaamika hakanud endaga kaasa tooma minuarust väga värskendavaid “mõeldud-tehtud” intsidente. Kuna tegmist on olnud üsna emotsionaalsete asjadega, siis see “mõeldud” osa seal on jäänud oluliselt tagasihoidlikumaks osapooleks (kui liiga pikalt oleks mõtlema jäänud, siis oleks ilmselt ennast välja mõelnud sellest tegevusest), “tehtud” pool see-eest on olnud tänuväärne.

Mõni nädal tagasi näiteks tuli istus Sandra mõtlikult kangakääre näpu vahel keerutades selle diivani otsa peale, kus ma parasjagu raamatut lugesin ja arutas nagu omaette, et kas ta peaks oma patsi maha lõikama. Vaatasin teda, patsi ja kääre, kallutasin pea viltu, panin ühe silma kinni ja lõpuks nentisin, et jah, täiega peaks.  Viis minutit hiljem seisime juba vannitoas peegli ees ja mina nüsisin jõuliselt seda arvestatavat köit (tal endal hakkasid käed liiga kõvasti värisema kui ta patsiotsa kätte võttis, mul värisesid poole vähem). Tulemus, ja seda ei räägi mitte ainult mina kui naturaalne juuksuritalent, viis pluss.

Hiiumaa vanast tublist saunadiivanist (mis on erinevaid pereliikmeid erinevates asukohtades ausalt teeninud aastakümneid) otsustasime nüüd ja kohe lahti saada päev enne seekordset saarelt lahkumist. Alustuseks helistas Sandra prügilasse ja küsis, kas nad võtaksid selle vastu, kui me diivaniga neile ukse taha ilmuksime. Vastus oli muidugi jaatav, aga meil polnud loomulikult ühtegi käepärast vahendit selle sinna toimetamiseks. Olime juba leppinud mõttega sõita ühte asulasse järelkäru rentima, et diivan siis teise asulasse prükki viia ja selle kõige eest ka kõvasti pappi välja käia, aga siis tuli keegi meist suurepärasele ideele küsida kõigepealt vanast heast Hiiumaa Facebooki-grupist, et kas juhuslikult pole kedagi, kes tahaks seda lihtsalt ise kohe meilt ära viia. Hetk hiljem vahtis Sandra juba segase näoga oma telefoni ekraani, sest võimalik diivanisoovija oli postituse all oma soovist teada andnud ja parasjagu helistas talle. Sealjuures ei olnud Sandra Facebooki-teatesse oma telefoninumbrit või isegi pärisnime jätnud. Lihtne ja jumalasta loogiline selgitus on, et kuna tegemist on ikkagi Hiiumaaga, olid prügilajuht (kellele Sandra ka ei olnud otseselt oma numbrit jätnud) ja diivanisoovija muidugi omavahel sugulased.

Selle koha peal pidin mina saarelt lahkuma, et õhtuks Mustamäele loengusse jõuda, aga väidetavalt olid natuke aega hiljem mehed hoovil olnud. Tõstsid diivani autosse ja kinkisid Hiiu valla piknikuteki tänutäheks. Nüüd oleks vaja ainult uus diivan kohale koordineerida. On24 kullerid õnneks toovad 19 euro eest kohale ka aadressil Hiiumaa, kolmas kadakas vasakult, aga kuidas tagada see, et seal keegi ka mööblit vastu võtmas oleks täpselt see hetk kui see otsustab saabuda?

Ühispostitus: avastatud augustis

Sandra: Ülemiste elamurajoon ja värvilahendused

Vahepeal oli mingi üleüldine buum meil siin (as in “meil siin Eestis/ühiskonnas jms”), et jube ilus on kui kogu kodu sisustus on kliiniliselt valge. Et põhimõtteliselt pole vahet, mis stiilis mööbel ja deko on, aga peaasi, et lumivalge. Või kreemvalge. Aga valge. Ja see häiris mind kohutavalt, sama palju nagu minimalism kodusisustusel. Mis sest, et mul endal ei ole olnud kunagi sellist kodu ega vajadust sellise järele, aga mind ikkagi häiris see piltidel. Ja isegi siis pööritasin ma silmi kui kuskilt jälle lugesin (blogid nt), et tal on valge kodu või et ta tahaks, et kõik oleks valge. Ma olin nagu – pffff. Igav, steriilne, kiretu ja iseloomutu. Aga tundub, et see valge ja valgepitsilisus ja romantism hakkab iganema ja õnneks on uudne sisedisain muutunud ägedamaks, ilma, et peaks lisama meeletut kontrasti. Täpselt spot on oli reklaamlõik minu uudisvoos, et Ülemistesse on rajatud uus elamurajoon ja ees jooksid sellised pildid (www.energiamaja.ee/galerii/) nagu:

   

Täitsa lõpp kui ilusad! On kohe näha, et siin on juletud mängida, aga õnneks on jäädud ikkagi täiesti stiilipuhtaks. See mahe sinine on nii ilus ja üleüldse sobivad kõik toonid nii hästi kokku. Seal on veel hunnik vabu kortereid, niiet!

EDIT: vaatasin oma kodu ja … 🙂

victory!

Hanna: “You’re the Worst”

Hakkasin siin üksõhtu vaatama ja vaatasingi kohe kogu kümneosalise esimese hooaja ühe jutiga ära. Selle seriaali kohta olin häid asju lugenud juba ammu. Enamus positiivset kriitikat oli segatud hämmeldusega ja tõsi ta on, sellist tüüpi seriaalidel on väga suur potentsiaal olla väga tüütu. Sest millegipärast on jube raske paika saada seda komöödiaseriaalide elumahlaks olevat tasakaalu, kus tegelane on humoorikalt jobu, aga samas siiski poolehoidu tekitav. Eile näiteks käisime vaatamas üsna sarnase teemakäsitlusega filmi „Trainwreck“, kus oldi selle asjaga täitsa läbi kukutud – iga natukese aja pidime K-ga teineteiselt küsima, et miks küll see naispeategelane sellele meespeategelasele üldse sümpaatne on. Jube raske on olla emotsionaalselt investeeritud romcomi õnnelikku lõppu kui tegelt tahaks ühele tegelastest õlale patsutada ja kinnitada, et „You could do better“. Aga nüüd kaldun jälle teemast kõrvale.

Peale selle, et see seriaal tõesti on naljakas (ja selline naljakas, mis mulle meeldib – kus inimesed on vaimukad, mitte ei kutsu naerupahvakuid esile ainult pidevad piinlike ebaõnnetuste seeriad ja tegelaste juhmusest rikutud saanud parimad kavatsused), on ta ka ootamatult eluline. Inimesest võib kolmekümnendates suhtefoobik saada väga erinevatel põhjustel. Ja lõppkokkuvõttes ei ole keegi meist ju tegelikult (või noh, võib-olla keegi ikka on – negatiivset ei ole ju võimalik tõestada) suhtes detailideni täpselt selle inimesega, keda kunagi endale vaimusilmas täiusliku partnerina sai ette kujutatud. Ehk siis, teatav enesepettus on iga paarisuhtega paratamatult kaasaskäiv nähtus, kolmekümnendatesse jõudnud suhtefoobikud, eriti sellised, kes on seda teadlikult ja kõigest hingest, peavad endale tihtipeale lihtsalt jõulisemalt ja mitmekihilisemalt luiskama kui mõned teised. Sest mõnikord niidab tunne isegi nemad ja siis on ikka tükk siblimist, et olukord endale kuidagi ära seletada nii, et kuidagi maandada seda patoloogilist tungi iseennast saboteerida.

Ütlesin Sandrale, et mulle meenutab see seriaal sellist veidi leebemat ja mõneti vanemate inimeste „Girlsi“. Sest tõesti, selles vanuses (minu vanuses) inimesed, isegi kui nad ei ole kunagi päris „täiskasvanuks“ saanud, on tavaliselt ennast siiski juba leidnud (või vähemalt arvavad, et on) ja saavad üldiselt, igapäevaselt iseendaga hakkama nii, et iga pilk peeglisse, riidekappi või pangakontole ei too endaga kaasa uut eksistentsiaalset kriisi või täielikku elumuutust. Mis kaugeltki ei tähenda, et nende elud oleksid korras, kontrolli all või mingisse mõistlikku suunda liikumas. Või et neil ei tekiks vahel väikseid eluterveid paanikahoogusid.

Ja peale kõige muu – kui see väike tore jalafetiš välja arvata, siis on meespeategelane piinlikul kombel täpselt minu tüüp. Kuri, intelligentne, kiire huumorimeelega ja, noh, blond. Kohutavalt enesekeskne muidugi ka, aga see on ka kõike arvestades väga realistlik.

Õnneks hakkab kohe sel nädalal teine hooaeg.

Sandra: Uued blogid

Esimene blogi, mille avastasin, on veidi tuimem ja ühekesisem, ENT blogipidav inimene on kindlasti üsna ekstreemses olukorras. Asub see siin: http://kuussidrunit.com/ ja tegemist on naisega, kes on viimase 7 aastaga toonud ilmale ja üles kasvatanud 4 last. Tal on puhas ja korralik kirjastiil, antud olukorras imetabaselt kenasti säilinud arusaam maailmast (noh, et suudab vaadata ka teiste, k.a. lastetute inimeste, silmade läbi iseenda olukorda) ja lugupidamistteeniv närvikava. Päris iga pealkiri mind lugema ei vii, aga kui mõni teine viib, siis loen eelmised postitused ka läbi. Lihtsalt, et mõista, et mul oma Troonipärijaga on ikka päris lihtne.

Teine blogi on aga totaalne WOW – http://nelenihe.com/. Juhtusin mingeid alternatiivsemaid blogisidpidi tema leheni ja hakkasin ööpimeduses vaatama, millega tegu. Hunnik videosid, postitatud peaaegu iga päev viimase poole aasta jooksul. Ja esiti ma mõtlesin, et Nele on ilmtingimata mingi aine all. Õnneks sain üsna kiiresti aru, et ei – see inimene ongi selline, tahabki olla selline ja tahab seda maailmaga jagada. Ja see kõik oli nii paeluv, et ma kulutasin esimesel õhtul ära poolteist tundi oma üliväärtuslikust uneajast, et tema klippe vaadata. Sain aru, et ta on youtuber ja seal on tal ligi 1000 jälgijat. Ja kuigi vahepeal tundub mulle, et ta teeb seda suure mõnitamisena (mõnitades teisi videoblogijaid ja ühtlasi ka nende vaatajaid, sealhulgas ka mind) siis lõpuks mõtlen ma ikka, et vahet ju pole. Las mõnitab siis. Huvitav on ikka. Ja tema videoteemad on seinast seina: jobutamisest kuni melanhoolsete filosofeerimisteni välja. Istub üksi, oma toas ja räägib kaameraga nagu publikuga või vestluskaameraga. Või sõidab jalgrattaga pikki vahemaid tehes vahepeal öiseid telgipeatusi metsas. Üksi. Ja filmib. Tema õnneks on ta ka ilus ja tegelikult tundub, et ta ka ise teab seda, aga see teadmine lihtsalt ei häiri nagu üldjuhul arvata võiks. Pigem arvab ta ka, et kõik teised on ilusad. Nagu ma aru saan, siis ise nimetab ta end meelelahutajaks ja sellega paneb küll täppi. No näiteks:

Hanna: Tartu-Viljandi maantee

Pigem nagu selline taasavastus. Sest see augustikeskpaikne laupäevahommikune autotripp ei olnud ju mul tegelikult ometigi esimene kord seda teed kulgeda. Aga noh, päike paistis ja iPodist tuli head mussi ja loodus oli hingematvalt kaunis. Kui peaks Eesti maanteid reastama, siis kaotajaks jääks minu silmis kindlalt Tallinn-Pärnu oma poola rekkade kolonnide ja üksluisusega. Ja siis järgmine oleks muidugi Tallinn-Tartu, eelmisel reedel seda läbides oli esimeses pooles kogu aeg hing paelaga kaelas ja teises pooles kippus kuidagi väga uimaseks ajama see värk, nii et kohale jõudes pidin natuke aega nartsuna sõbra aiatoolis vedelema ja ohkima. Tallinn-Haapsalu on mul kõige tihedamas kasutuses ja see on selline tüüne ja utilitaarne, aga ajab üldiselt asja täiesti rahuldavalt ära.

Tartu-Võru maantee on ka selline ilus vaheldusrikas üles-alla kulgemine ja Narva maanteel see koht, kus pankrannik üsna lähedalt kulgeb on ju ka ütlemata kaunis.

Aga kui ma tol laupäeval Võrtsjärve äärde jõudsin, läks avanev vaatepilt mulle lausa nii hinge, et pidin korraks tee pealt sisse keerama ja asja lähemalt uurima.

Sandra: Coldrexi tabletid.

Ma olen üldiselt haiguste ja hädade puhul seda meelt, et need oleks vaja kiirelt ületada kasutades kõike võimalikku. Ehk siis ravimid on in, sest ma ei kujutaks ette nohuga magamist ilma Xymelinita või peavalutamist ilma ibukata, aga ühtlasi võtan kasutusele kõikvõimaliku ja kodusleiduva alternatiivse meditsiini (küüslauguküüned toidus ja ninas, eukalüptiõli tilgad patjadel, sibula-küüslaugu-mee-siirup jms). Samas kui tunned, et haigus hakkab alles tulema ja olla on kirjeldamatult si**, ei ole nagu MIDAGI teha… Väljaarvatud Coldrexi või Theraflud juua. Paraku on mul nendega selline suhe, et isegi kui ühe lonksuga ja maailma suurima tahtejõuda selle endale sisse kallan, siis mõne hetke pärast väljub see tagurpidi suunal. Olles vahepeal seedesüsteemis käinud. Kuna meie pere selleaastane suvi (suvi – august) on läinud täies mahus tõbede nahka, viies mind ennast ka vahepeal täiesti siruli, siis kolasin apteegis veidi süvenenumalt ja leidsin sealt Coldrexi tableti. Milline rõõm! Ma olen vana tabletikunn ja neid võin kugistada rõõmuga!

P.S. Ma olen teadlik, et see ravim on vana asi. Kolleeg väitis mulle sõbraliku üleolevusega, et tema on neid küll juba aaastaid kasutanud.

Hanna: Jussi Adler-Olsen/Carl Mørck

Kui siin veidi aega tagasi mainisin, et Lars Kepleri esimene Joona Linna raamat, mida seina värvimisele seltsiks kuulasin, oli mulle erinevatel võimalikel põhjustel ütlemata ebasümpaatne, siis selle taani kirjaniku skandinaavia krimi mulle küll meeldib. Olen kolmanda Mørcki-raamatuga poole peal praegu (kuulan neid jällegi audioraamatuna, peamiselt suvistel pikematel autosõitudel, aga ka erineva näputöö taustaks) ja etteheited puuduvad. Kuritööd on suht ilged, aga mitte talumatult, peategelane on veidi elule jalgu jäänud, aga mitte lootusetult (üldse on läbivad tegelased küll vahel veidi karikatuursed, ilmselt taotluslikult, sest neid näidatakse peamiselt Mørcki iroonilis-sarkastilise pilgu läbi, aga õnneks mitte tüütult stereotüüpsed) ja lõpplahendused loogilised ja arusaadavad. Mõnikord on selle skandinaavia krimiga nii, et asja eesmärgiks nagu olekski kolmsada lehekülge hullult pinget kerida ja lugejate närvide peal mängida ja mingisuguse lõpplahenduse leidmine sellele kõigele tundub autorile nagu natuke selline tüütu formaalsus.

Seekord võin isegi soovitada seda briti audioversiooni, sest pealelugeja Steven Pacey on igati tasemel ja asjakohane, mitte nagu too, kes seda Kepleri asja sisse luges (noh, et kui raamatus on kirjas, et Joona Linna kõnemaneer oli selline veidi õõtsuv, siis pealelugeja kukub otsekõnet edasi andes iga kord oma häälega niimoodi õõtsutama, et kuulaja jääb merehaigeks).

Taanlased on sellest seeriast ka mõned filmid juba jõudnud teha, mida peaks ka võimalusel üritama vaadata.

Sandra: Game of Thrones

Jälle mingi asi, milleni mina lihtsalt jõudsin omal ajal ehk nüüd. Ja nagu sarjahoolikud teavad, siis see polegi mitte nii halb, sest siis on võimalik poolteist nädalat arvuti taga istuda ja 5 hooaega järjest ära vaadata. Ja see on sisuliselt nagu 50 filmi vaatamine, sest rahast ilmselgelt ei ole sarjategijatel kahju hakanud. Väga sõltuvusttekitav, sest iga osa lõppeb ära nii-nii põnevalt. Aga tegelikkus on see, et tegelasi ja teemalõngu on sarjas nii palju, et järgmises osas isegi ei pruugi enam sama teema jätkuda, vaid alles edasistes osades. Ma olin neid reklaame Fox Life kanalil juba ammu näinud ja ma arvasin koguaeg, et see on lihtsalt mingi keskaegse sužeega sari, aga EI! Seal on mingi räigelt müstiline maailm veel kõrval. Ma ei tea, kas tasub ära rikkuda see info neile, kes ei ole end sellega veel kurssi viinud… Ilmselt mitte. Aga õnneks on kogu selle tohuvapohu sees ikkagi (vähem ja rohkem kuninglikud) inimsuhted peamised teemad. Õnneks või kahjuks ei olnud ma oma hasardi sees siiski väga nördinud kui viimane osa vaadatud sai, sest ma olin lihtsalt juba täiesti ületarbinud ja sain ise ka aru, et nüüd ongi paras aeg pausiks. Kuuendat hooaega hakatakse näitama kevadel.

Hanna: auväärne äramärkimine, täna alanud US Openit silmas pidades, Roger Federeri üleeelmisele nädalale. Ja peamiselt sellele, et 34-aastane vanameister (hmph…) leiutas selleks tarbeks põhimõtteliselt uue löögi, joostes vastase teisele servile niimoodi sisse, et see isegi maailma esireketil juhtme täiesti kokku jooksutas.