Taas kui kohtume, juba kui tuttavad

Hanna kirjutab, et:

Sellesmõttes, et… ärkasin eile hommikul selle peale. et keegi ilmselgelt üritas mulle magamistuppa tungida. Tõusin hoogsalt voodis istukile ja nägin ukse sees olevast aknast alustuseks kahte küüntega liistu küljes rippuvat käppa ja hetk hiljem vaatas mulle sealt vastu mulle varasemalt tundmatu mustakarvaline kass. Ehk siis, tl;dr — esimene asi, mida ma eilehommikul nägin, oli mind jõllitav must kass. Kahjuks ei jätkunud mul une pealt piisavalt loomingulist mõtlemist, et originaalstseen fotole saada (kassil polnud lahkumisega ülemääraselt kiire), aga siin teile taaslavastus ilma kassita. Kassid, teadagi, ei jäta üleüldiselt kasutamata võimalust olla creepy, aga see oli siiski kõrgem pilotaaž. Uks, mida antud isend avada või siis läbistada püüdis, on teisel korrusel ja selleni viiva trepi viimane aste on nii madalal, et enda nägupidi aknasse vinnamiseks pidi kass veits siiski mööda ust üles ronima. Millest annavad ka tunnistust kraaped uksel. Kui nüüd järele mõelda, siis omaette creepy oleks olnud ka pahaaimamatult kohale saabuda ja kontekstivabalt seda äraküünistatud ust näha.

Teise hoone räästas elavad varblased, mesimummud panevad vups ja vups seina sisse, iga jumala hommik pean ma kempsu minnes alustuseks strateegilisest avast ämblikuvõrgu (eelistatavalt koos ämblikuga) eemaldama ja dušikabiini alt on aegajalt kosta rähklemist ja vaikset mörinat (kahtlustan nüüd sedasama kassi, halvemal juhul koos perega). Ja ma ei tea, millal see kägu magab, sest öösel kell kolm või päeval kell kaks või õhtul kell kümme igatahes mitte. Väga ajakohane oleks see kõik liigitada koroona ajal popiks saanud “Loodus ravib ennast ja võtab üle” meemiks (luiged Veneetsias, mõrvarherilased Washingtonis, delfiinid Kopli lahes), aga tegelikult on siiski tegemist üsna tavapärase asjade käiguga (kuigi jah, hommikupoolikul teise korruse aknasse viskuv tundmatu kass kvalifitseerub siiski kõrvalekaldeks, ma arvan). Eelmisel aastal olid varblased kasutanud oksaauke sauna laudises, et seina sisse pesad teha ja ehitajad, kes olid lisaülesandeks saanud aukude kinnipanemise, pidid ära ootama pesitsushooaja lõpu, et mitte kedagi sinna sisse müürida. Rääkimata igasügisestest rookatuseteemalistest “zajats – volk” tüüpi mõttemängudest nugisega.

Kui te juba küsisite, siis kõige rohkem ahistas mind selle kriisi juures asjaolu, et saarele ei saanud (jaa, ma tean, et olen priviligeeritud ja elukauge). Või noh, võib-olla oleks kuidagi ikka saanud, aga siis poleks enam ära saanud. Ja rannamaja pole siiski mõeldud pikemaajaliseks off-season elamiseks. (Pluss ma muidugi ei ole ka seda tüüpi inimene, kes lihtsalt põhimõtte pärast reeglitest kõrvale hiilimise võimalusi otsiks. Ja kuna mul on ju ikkagi auto ja jalad ja kõigi mugavustega kolmetoaline ja kellelegi ei pidanud kodus põhikooli füüsikat õpetama, siis ei olnud ma ju ka Tallinnas ometi kümnel ruutmeetril lõksus). Et siis see, mis ahistas, oli pigem nagu ikkagi see teadmine, et ei saa. Isegi seda, kas katus püsib ja uksed on kinni (sest viimane kord talvel kontrollvisiiti tehes oli üks, mis on 15 aastat täiesti probleemideta täiesti iseseisvalt kinni seisnud, pärani lahti) käis lahke naabrimees igavusest kodanikualgatuse korras kontrollimas.

Nüüd siiski juba rohkem kui nädal aega kohapeal (meeldival kombel kattus avanemine minu lemmikhooajaga — et on nagu juba suvi, aga ei ole ka ja kõik on veel ees ja osad asjad on veel kinni, aga mina olen juba kohal ja valmis) ja vaatamata valitsevale suhtelisele skaalale, mille järgi oli laupäev sotsiaalses mõttes täitsa metsik päev, sest vestlesin näostnäkku vähemalt kahe, aga võib-olla lausa kolme inimesega, on olnud siiski päris tegus ja seiklusterohke.

Näiteks olen käinud tervelt kaks korda joogas (mis on kaks korda rohkem kui kogu varasema elu jooksul kokku, asjaolu, mis seletab, miks mul olid teise korra järgsel päeval valusad lihased, mille olemasolust ma varem teadlikki polnud).

Ka olen otsa sõitnud ühele pardile (ma arvan, et see lind oli part; oli hämar ja olukord möödus kiiresti, eksole). See oli minu rohkem kui kümneaastase juhistaaži juures üldse alles teine kord kellelegi otsa sõita ja esimene kord kui ma täitsa kindlasti kellelegi otsa sõitsin (esiklaasil oli selle tõestuseks pärast suur märg plekk). Esimene kord oli siis kui mul oli juhtimisõigus olnud kaks kuud ja ma olude sunnil USAs Uus-Inglismaal rendiautoga 600 km maha pidin sõitma. Teeservad olid paksult megasuuri halle oravaid täis ja lõpuks ma neist ühe (kes lähenes hirmsa hooga paremalt, käbi suus) ilmselt ka alla ajasin. Samas, peale vankumatu usu füüsikaseadustesse pole mul siiski mingit muud tõestust, et orav päriselt ka auto rataste alla jäi. Õhtul tolle päeva ööbimiskohta jõudes rääkis sealne omanik Diane vahva loo sellest, kuidas tal ükskord töökojas jänesejuppe auto radiaatorist välja korjati. Eelmisel nädalal oli part igatahes hämaral külamaanteel ennast keset teed sisse seadnud ja vaevus sealt lahkuma asutama, noh, saatuslikult liiga hilja. Jooga ei ole seda tüüpi, mis otseselt ka mu karmaküsimustega tegeleks ja üldiselt ma loen selle asjaolu positiivseks, aga antud olukorra valguses nagu igaks juhuks natuke ehk võiks.

Kulinaarsed elamused on olnud vahelduvad ent kurta siiski ei saa. Eelmisel nädalal näiteks jätsin päeval, mil menüüs pidi olema supp, puljongikuubikud ostmata. Vältimaks uut 30-kilomeetrist poeringi vaatasin üle olemasolevad suvilavarud ja leidsingi riiulist vajalikud kuubikud. Kokandushuvilistele ja muidu seikluslikuma loomuga inimestele nüüd siis teadmiseks, et viis aastat tagasi aegunud puljongikuubikud on tarbimiseks täiesti okei (nii meditsiiniliselt kui moraalselt).

Teisestküljest jällegi on saanud otse suitsuahjust tulnud tuulehaugi. Saareperioodi alguses gastrolli teinud sisserändajast ameerika sõbranna, kelle kunagiseks esimeseks impulsiks Eestit külastada oli John Oliveri saatelõik, kus toodi visuaalseid paralleele Eesti ja Shreki kuningriigi vahel, teatas kala sisse vaadates, et üha rohkem saab kinnitust, et ta on kolinud muinasjutumaale (sest tuulehaugi rohked luud on kõik trendikalt rohekas-sinised).

Ja eelmisel nädalavahetusel avati hooajaks minu lemmikrestoran Ungru, mida ma ju loomulikult pidin kohe külastama, täitsa üksi (broneeringut tehes ajas see asjaolu sealse naisterahva hetkeks täitsa segadusse). Nad süütasid laual küünla ja puha, et ma ennast siiski romantilisemalt tunneksin, aga mulle tundub, et romantikale oleks pigem kaasa aidanud see kui nad ei oleks seda teist tooli juba ennetavalt eemaldades minu kahesest lauast näkkuröökivalt ühest teinud. Aga toit oli jällegi selline, et edetabelikoht ohtu ei sattunud.

Samas passiva poolele läheb ilmselt asjaolu, et muru ei ole ma siiamaani niitnud. Erinevatel põhjustel ja no ega ma tegelt seaduse järgi vist ei tohikski. Mitte et keegi saaks mind hetkel selleks väga ka kohustada või sundida siin, pigem on tegemist sellise pipipiksukkliku (uuh, kus tuli praegu keskkooli lõpukirjandiks ettevalmistumise flashback, seda näidissõna ei ole vist sellest ajast kohanud) enesedistsipliinile üleskutsumisega. Meelespeavälja olen seni jätnud mesilastele ja kuigi lähimat orhideed (hetkel miskine sõrmkäpp, aga ma ei ole piisavalt taimeteadlane, et aru saada, milline; kui tahate oma silmaga näha aasta orhideed 2020, siis olete teretulnud umbes kuu pärast või nii) olen täheldanud naabrimehe heinamaal, siis ametlik ala ulatub siiski ka läbi meie aia.

Niipalju siis selleks korraks jällegi.

Mul on muide siin ka üks poolik fail nimega “Grand Tour vol.3”. Ma ei tea, mis sellega saab. Ühestküljest on minu isiklik tuur kaotanud teatava aktuaalsuse. Teisestküljest on Cornwall muidugi endiselt seal, kus ennegi. Eks vaatab.

Püsigem elus ja ikka huumoriga

Sandra kirjutab, et:

Ei tea, meil on siin täiskuud ja kohe vahetuvad kellad ja maailm on kuidagi kiiremini käima hakanud. Sellest siin tulebki ilmselt universumi kaootiliseim sissekanne, sest ma olen tegelikult tipptasemel väsinud, aga samas võiks midagi oma elust kirja ka panna, eriti kui need on sellised igati igapäevased asjad, ent ometi päris a) naljakad b) hullud ja kõike muud sellist.

Eile ootasime pikisilmi õde tagasi Eestisse, hommikul oli ta veel seal B-tähega Euroopa linnas, kus pommid lõhkesid ja see tunne ei olnud üldse hea, et ta seal on, mis sest, et oli valmis iga kell messenger’is kinnitama, et läänerindel muutusteta. Lõpuks sõitis ta läbi nii mitme riigi ja linna Eestisse, et ma jõudsin enne magama ära jääda. Stiilipuhtalt samuti, sest ajas SAS-i lennupunkte taga ja iga sõitev liin talle ei sobinudki, rääkimata sellest, et esimene ettejuhtuv lennujaam oli parasjagu läbimas kõrgema taseme pommikontrolli ja teatavasti täiesti suletud. Väga tähelepanuväärne juubel, sest seda tähistas ta ka eile. Aga noh, eks ta oskab ise sellest rääkida märksa täpsemini. Rongid ja vein, pidi selle peatüki nimi olema.

Meie pere aga on teinud päris korraliku ja igati meeldiva kannapöörde ja asunud elama hoopis teistsugustesse tingimustesse kui varasemalt. Siin elades mööduvad päevad nõnda kiiresti, sest peale viit päeva on osad asjad jätkuvalt prügikottides keset esikut ja vaene pesumasin on otsi andmas selle koormuse all, mis me vanast kodust pahaaimamatult kaasa tarisime (kolimisega tulevad nähtavasti välja näiteks sellised asjad nagu minu udupeen lõheroosa talvemantel, mida ma murest murtuna terve talve otsisin ja muidugi ei leidnud, sest see oli aasta otsa möödunud kevadest oodanud auto pagasnikus keemilisse puhastusse viimist), mööbel on omale kohale asetamata ja eesolev mööbel mahamüümata. Mahamüümise peale läheb mul muidugi omajagu võhma, sest olen nende viie päeva jooksul müüki pannud ei rohkem ega vähem kui kümme eset ja mööblitükki (kahest erinevast geograafilisest punktist), ja ise ostnud teiste asju. Ja teostanud mööbli restaureerimisi. Ühesõnaga tööd jagub. Lisaks vajab uus elukoht erihoolt, näiteks lõhnavad mu käed päevad läbi mesimagusa ahjukütmise järele. On juba sissekodeerunud rutiin, et kui Troonipärija ärkab lõunaunest, panen mina pliita alla tule ja hakkan ülejäänutele kojusaabujatele (jah, neid on nüüd rohkem kui üks) sööki tegema. Nagu maanaine. Kesklinnas. Meeldib mulle mõelda.

Täna jäi aga ahjukütmine minu poolt ära. Selle eest andis oma väga täbara tagajärjega panuse Troonipärija (varsti lähemalt). Veetsin tänase päeva vahelduseks töö juures, kus on ka tegelikult kõik väga värvikirev ja tempokas, hingetõmbeaega väga vähe, sest pasha-teemaline tort on meil ikka tõeliselt õnnestunud ja ilus, mistõttu päevased tordikogused küündivad mitmete sadadeni. Sealt jooksin ummisjalu minema, et naabrinaise juurest Troonipärija ära tuua. Troonipärija veetis oma lemmikhoidja juures terve päeva. Seal on võimalus katsuda erinevaid asju, mida kodus ei lubata, tehakse maailmaparimaid pannkooke või saab šokolaadisaia ja seltskonda pakub sama vana brother from another mother. Täna tuli geniaalsele ideele korrus altpoolt majakaaslane, kes arvas, et noormehed võiksid natuke vaiksemalt joosta. Sest ta on haige. Ja üleüldse – laua taga näiteks joonistada? Me räägime kahest kolmeaastasest elutervest poisist. Ma arvan, et võiks olla tänuväärne, et kortermaja uksed on terved, aknad ei klirise ja trepikojas ei teostata kullimänge. Tough shit, mu meelest oleks päris efektne kui vähemalt kolm aastakümmend (pluss midagi) elanud meesterahvas kutsub kahele kolmeaastasele poisile politsei.

Õhtul, peale mitmeid ebaolulisi, ent siiski aeganõudvaid tegevusi (nagu toidupoeskäik, Inglismaalt saabunud kauba laialivedu, erijäätmete käitlus), väisasime Troonipärijaga eilase juubilari sünnipäeva. Selgeks sai õpitud, et lillede üleandmist saadab ka südamlik õnnitlus, laul sünnipäevast, ninamusi ja suur kalli. Jõudnud aga õe juurde,  astus Troonipärija uksest sisse, ulatas õele hetk varem maha kukkunud ja tagurpidi ülesvõetud lillekimbu ja lausus: “Võta!”.

Saabusime tagasi koju, meel oli hea, et neljas pereliige sai rahulikult õhtut veeta, ilma mõne noorema põlvkonna seltsiliseta, aga ukse peal võeti meid vastu hoiatusega, et me võime tunda teatavat haisu (olgu öeldud, et haisust oli pigem nagu sein ees), kuigi tema enam eriti ei tunne. Sest KEEGI oli pannud oma plastikmänguasja praeahju ja see oli suure paugu ja pruuni tossu saatel seal üles sulanud kui Proua maja küttis. Tulemuseks on vähemalt terve ööpäevajagu mürgist lehka meie kodus ja plastikut jumal-teab-kauaks meie hingamisteedes. Ühtlasi ei saa me hetkel rohkem maja kütta, aga aknad peavad igal pool lahti olema. Seega võime siin oma “jääbaari” lahti lüüa. Aga hais ei lähe ikka kuskile. Teisalt jällegi tore, et see ei olnud see küttesüsteemi pauk, mida me kümme aastat oleme kartnud, et võib juhtuda (ja ptüi-ptüi-ptüi).

Kell kümme õhtul ootasin ühte meesterahvast, kes pidi tulema mu käest sümboolse kolme euro eest ära võtma arvutilaua tooli. Pakkusin ilmselt mõnele möödasõitvale autojuhile teatavat toretsevat etteastet kui oma Härraga telefonis chattisin (sest meie kogu tänane kokkupuude peale varahommikut oli siis kui mina väljusin ühe autoga väravast ja tema sõitis teisega sisse. Rääkisin parasjagu telefoniga ka, seega ei saanud isegi lehvitada, pidime leppima otsa vaatamisega murdosa sekundiks), tühjal öisel tänaval, endal jalg graatsiliselt üle põlve keerleval ratastega toolil istudes.

Illustreerida ma eriti hästi tänast postitust ei suuda, aga ühe pildi siiski siia lisan sellest, kuidas meie loompereliige on oma vahiameti kenasti omaks võtnud. Täitsa tore on nõnda koju saabuda.