Kõige austuse juures

Hanna kirjutab, et:

DSC_9374a

Täna sai purustatud selline huvitav ja kahtlase väärtusega isiklik rekord — läbi aegade kõige hilisem esimene ujumine, 25.08. Sellesmõttes on kõik muidugi õige, et see esimene (ja ma olen üsna sügavalt ka veendnud, et ainuke) kord leidis aset omaenda kodurannas. Selsamal põhjusel oli see tänaõhtune merremarssimine ka natuke põhimõtteline. Kui ma siin juba olen ja kui on praktiliselt selle suve kõige kuumem päev… Õnneks oligi vesi täitsa soe.

Seekordne kiirvisiit, võib-olla ka hooaja kõige viimane, on ilmastiku mõttes üsna naelapea pihta läinud. Mulle endale küll tundub, et ebaproportsionaalselt palju on olnud neid kordi, kus ma sadamas lahkPhoto 24.08.15 22 47.00umiseks laeva oodates värskelt saarele saabunud lõõskavat päikest mossitades altkulmu jõllitanud olen (otse päikesesse jõllitamine pidi nägemisele kahjulik olema). Nüüd istun teist õhtut särgiväel terrassil (täna küll regulaarselt sääsepeletusvahendi kihti uuendades) ja homse paratamatu lahkumise puhuks lubab ilmateade Lääne-Eestist ja saartelt algavat vihma (sest ehk olete märganud, et kõik sellised sünoptilised ebameeldivused tulevad alati kas Lääne-Eestist ja saartelt või siis Venemaa kohalt).

Üldse on kuidagi ebasesoonne see värk siin praegu. Augustilõpu troopika ei aja juhet küll päris nii kokku kui talvisemat sorti aastaajal saarele sattumine (see kogemus on peaaegu äravahetamiseni sarnane sellega, mida elas üle talveunest kogemata kombel ärganud Muumitroll), aga tavapäraselt annab loodus selliseks kellaajaks siiski juba kuidagi mõista, et aeg on rannarätikuid kokku pakkima hakata. Sel suvel on loodus muidugi nagunii seda ja teist mõista andnud ja kui tal oleks käed, siis oleks niimõnegi sellise mõistaandmise käigus näha olnud ka ühte kuni kahte püstist keskmist sõrme. Praegu on küll nii, et ainuke asi, mis hooaja lõppemisest aimu annab on nädalasisese rahvastikutiheduse normaliseerumine. (Nädalavahetustel, ma saan aru, pole ikka ruumi, kuhu astuda või istuda).

Kunagi suve esimeses pooles liitusin ma ühe üsna popi ja aktiivse Hiiumaa-teemalise Facebooki-grupiga ja nüüdseks olen ma juba mitu korda jõudnud mõelda, et see oli ilmselt viga. Sattusin selle lehe peale peamiselt selletõttu, et keegi pani sinna lingid kahele mu postitusele (ja veidi hiljem keegi ka eemaldas need sealt — kahtlustan, et minu teadatuntud lahmiva suhtumise pärast Eesti Politseisse). Ja noh, tundus, et poleks paha asjadega kursis olla ja nii. Aga tegelikult on hoopis vastupidi. See on igati tubli ja tegus grupp, lihtsalt ehk mitte minusuguse inimese jaoks. Hiiumaa on kindlasti minu lemmikkoht maailmas (kuigi on hetki kui minu isiklik voodi pakub talle tõsist konkurentsi), aga mul ei ole tõesti mingit põhjust detailselt kursis olla siinse elu valupunktide, ekstsesside ja igapäevasustega. Seda kõike on mul omaenda saarevälises elus täiesti piisavalt, aitäh, saarele tulen ma selliste asjade juurest pausi võtma. Ma tean, et on terve hulk inimesi, kes leiavad võimaluse ja vajaduse igal pool kaasa mõelda, öelda ja tegutseda, kes lausa ei saa ühiskondlikke kitsaskohti ja puudujääke käed rüpes pealt vaadata. Mina ei ole üks nendest inimestest.

Photo 24.08.15 19 27.07

Ja noh, nagu ma ka selle paari kuuga avastanud olen, on täiesti võimalik (ja seda üllatava kiirusega) asjadega liiga kurssi saada. Sest peale selle, et mitmed ula peale läinud möödasõitvast autost telefoniga tehtud fotodel lõvi meenutavad karvased lehmad ja seiklushimulisemad hobused on sealtkaudu tee koju leidnud (neid on ikka märkimisväärne hulk, aga noh, õnneks on saar, eksole — ükshetk ette tulev meri peab enamuse loomadest siiski kinni), läheb seal kohati ka arutuks passiivagressiivseks laksimiseks erinevate sihtmärkide pihta. Paar eriti viljakat iroonitsejat-ärapanijat võtavad sõna iga kolmanda postituse all. Ma tean küll, et see on see asi, mida siinkandis uhkelt hiiu huumoriks häšštäägitakse, aga isegi pealiskaudsemal vaatlemisel peaks selgeks saama, et üldjuhul on see lihtsalt mugav vabandus igas suunas omaenda nime alt dick olla (enamvähem sama, mis “no disrespect” iga tippu püüdleva New Jersey mafiosniku jaoks). Ja kuigi siuke kena kodune sae käimatõmbamine võib-olla lisab kohalike inimeste pikkadesse sügisõhtutesse vürtsi, siis ei ole küll mitte mingit põhjust, miks minu saarezenn ja tore illusoorne mull, mida ma siia otsima tulen, peaks sellest kõigest mõlgitud saama. Sellises seisukohavõtus ei ole isegi mingeid isiklikke haavatud tundeid, sest peamiselt saevad kohalikud üksteise kallal. Muu maailm on parimal juhul ära teeninud väikse patroniseeriva pähepatsutuse, “oh, seda mandrirahvast küll”.

Aga noh, ülima silmakirjalikkuse korras, ära ma sealt siiski ka ei tule. Nüüd, kus ma selle kõigega juba paar kuud tutvunud olen, on see rong ilmselt läinud nagunii. Talvehooaeg pakub nagunii geograafilist ja emotsionaalset distantsi — võib-olla tekitab vana hea hiiu huumor siis isegi nostalgiat ja väikese vilksatuse suvesooja.

Advertisements

One comment

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s