pasta

Rollie ja teised

Hanna kirjutab, et:

Natuke pärast Hollandisse kolimist hakkasin ma märkama teatavat uut seaduspära nendes reklaampostitustes, mida Facebook kavalalt ajajoonel pärispostituste vahele viskab. Kergitasin kulmu, aga siis ükshetk meenus mulle ühe mu hollandlasega abielus oleva tuttava kergelt ärritunud kirjeldus sellest, kuidas tema ämm ja äi teevad neil Eestis külas käies tihtipeale väga spetsiifilisi kingitusi. Ja kuidas nende Hollandi kodu köök on nagu aardelaegas, mille avastamist sa kunagi soovida ei oleks osanud.

Niisiis, ma ei ütle, et tegemist ei ole juhusega (sest ühe näite põhjal oleks ju liig üldistada ja ükski hollandlane mind senini oma kööki kutsunud ei ole), aga noh…

Ma räägin siinkohal muidugi ühe väga spetsiifilise otstarbega köögitarvikutest. Tihtipeale täidavad nad seda ühte otstarvet päris hästi, aga endale nii õunasüdameeemaldaja, ananassisüdameeemaldaja, tomatisüdameeemaldaja kui jalapenosüdameeemaldaja hankimisega kaasnevad teatud ohud, eriti kuna tingimata on sellisel juhul ju vaja ka maasikavarreeemaldajat ja viilutajat nii banaanile, arbuusile kui maasikale. Ja miks siis mitte ka juba viineritele. Järgmise asjana on ilmselt vaja juurdeehitust köögile (linki pole, sest see on üks nendest vähestest asjadest, mida, tundub, Amazon hetkel ei paku).

Kui on üks konkreetne ese, mis kogu jutuksolevat41n0vqjelll-_sl1280_ kategooriat rusikana silmaauku iseloomustab, siis see on minuarust Dipr. Vabandust, The Dipr (vt.ka Tumblr, Flickr, Grindr). Võimalik tellida viies erinevas värvitoonis ja, tsiteerides enesetutvustust, “proudly made in the USA.” Jah, tegemist on doominoküpsiste piima sisse likku pistmise konksuga. “Worldwide patents pending.” Tootele on jäetud ka mõned abistavad arvustused. (“Tootearvustus kui ilukirjanduse alaliik” kullavaramuga tutvumiseks soovitan siiski guugeldada “55 gallon drum of lube”.)

Põhimõtteliselt on tegemist kontseptuaalselt risti vastupidisega enamikule sellele, millega omal ajal tahtis ennastsalgavalt meie halli argipäeva rikastada MTV3 Ostoskanava (mis oli osavalt ajastatud pärastlõunasse, koduperenaiste telekavaatamise tippajale, vanade “Love Boat” seriaali osade vahele; juhuslikult sattusid sihtgrupiks ka koolist saabunud ilma organiseeritud hobideta noorukid — kes teab, millisele halvale teele ma ilma “Love Boati” ja “Marienhofita” sattunud oleksin). Seal pakutavate kloppijate, hakkijate ja viilutajate puhul oli põhiliseks tõmbenumbriks alati tohutu silmipimestav multifunktsionaalsus — noaga sai ilmtingimata lõigata ka raudaia latte, kingataldadest rääkimata ja igasuguste agregaatidega tuli otsemaid ekraanil vilkuvale numbrile helistades (“Jos soitat juuri nyt!”) kaasa ka see eriti cool lisatera, millega sai tavalisest luunja kurgist suuremat vaeva nägemata aiapäkapiku teha. Ainukeseks erandiks siinkohal oli ehk vana hea Aromipesä. Ma ei tea siiamaani, misasi see on, kuigi olen lühifilmi selle kohta näinud julgelt sada korda.

On terve hoomamatu hulk masinaid, millel on ainult üks kitsas ülesanne — hotdogi soojendajaga saad soojendada hotdogi komplekti ja mida muud võiks valmistada munakeetjaga? (Ilmselgelt miskit klassikaliselt munakujulist).

Ma arvan, et minu lemmik kategoorias “Suured ideed” on see pannkoogiküpsetamise agregaat, mille võib igaüks (või vähemalt järgmised 14 inimest) endale soetada vaid kolmesaja doltsi eest. Jumal tänatud, et kellelgi on olnud mõttelendu ja nutikust ära tunda selline haigutav turunišš, sest terve armee inimesi on selle kaadervärgi endale ka päriselt soetanud ja arvustuste järgi tundub, et nende põhiliseks kaebuseks on, et asja opereerimiseks vajalik SD-kaart ei olnud komplektis.

Sellesmõttes, et ega ilmselt päris pääsu sellisttüüpi esemetest ei ole meist kellelgi. Küüslaugupress ja parmesaniriiv ja, noh, kohvimasin, eksole. Kõige tüüpilisem esmapilgul hädavajalik tundunud mõttetu köögimasin kipub olema võileivagrill, mille keskmine kasutuskordade hulk majapidamises ei saa olla oluliselt rohkem kui kolm ja pool (kinnisvara valdkonna ekvivalent siin on korterisaunad, kus enamik minu tuttavaid hakkas juba esimese aasta jooksul talverehve, kodukeemiat ja vanu ajalehti ladustama). Minul endal, ma pean tunnistama, on selliseks üheotstarbeliseks neli korda aastas kasutatavaks kodumasinaks osutunud ka mikrolaineahi, mida ma kasutan ainult asjade sulatamiseks. Kohvimasin saabus mu majapidamisse alles kevadel, kui ma Sandra omale hoiukodu pakkusin, võileivagrillist hoidumine pole tekitanud suuremat probleemi, aga selle pastarullimise kontraptsiooni hankimise kuristikuservalt olen ennast küll suutnud paar korda tagasi rääkida.

Praeguses majapidamises õnneks ühelegi sellisele kuristikuservale naljalt ei satu — söögitegemiseks on eraldatud kapipealne kahe plaadiga pliit, kus on küll nupust võimalik erinevaid numbreid ette keerata, aga ma kahtlustan, et masin ennast sellest eriti segada ei lase ja paneb siiski ühtlase lääne-euroopaliku elujaatava vungiga, mis pudru igal hommikul veidi siiski ka potipõhja külge kõrvetab.

Lõpetuseks üks illustreeriv video ka.

Meeleheitel koduperenaine

Sandra kirjutab, et:

Ma näen praegu aknapeegeldusest, et vastu vaatab sealt räsitud soenguga (aga tukk eest klammerdatud) kergete silmaaluste kottidega unine naisterahvas. Sellest hoolimata otsustasin teha ühe lambise postituse, sest olgem ausad – viimasel ajal on üldse väga raske midagi siia kirja panna, kuigi ma tean, et on nii mitmeid, kes seda ootavad. Ma mõtlesin ka ükspäev sellele, et miks ma enam ei kirjuta. Ja asi pole selles, et ma ei viitsi enam trükkida. Vaid asi on lihtsalt selles, et ükski teema ei tundu mulle vääriline. Ja tegelikult vist nii ajaga juhtubki? Sest varem tundus iga teine asi kirjutamistväärt. Ja jätkates nüüd suvaliste teemadega:

Tänane päev algas küll sajand tagasi! Või ütleme siis eile õhtul kui mul sattus esimene võimalus lõpuks õunu korjata, mille täna pidime onuga mahlaks tegema. Ja otseloomulikult ladistas eile terve õhtu vihma sadada. Härra mul loobus üsna varakult vihma käes lõputuna näiva töö tegemisest (enne teda siiski lahkus tuppa ära täisvihmariidevarustuses kolmeaastane), seega korjasin lõviosa õunad ise kokku ja saatsin pooled neist ka aianurka manala teed. Super mõnus oli vihma käes mädastes õuntes sobrada. Jutumärkides muidugi.

Hommikul ärkasin varakult, et endal kiiresti kõht täis süüa, et ma jõuaksin ülejäänusid üles peksta/toita, olenevalt kes omadega parasjagu kus on. Sest päeva dikteerib endiselt kolmese lõunauni (puhtalt enda heaolu nimel ja mitte just selle lõunaune vaikuse ajal, vaid ikka närvisõbralikuma õhtu nimel) ja seetõttu oli vaja käia kõikide nende õunakastidega maal onu juures ära enne täielikku soodastumist. Seega kui ma olin Troonipärija (ja Härra) kõikvõimalikud nõudmised hommikusöögi osas täitnud ja neid kaheksakümmendsada korda voodist välja kutsunud, veel viimased puud ära raputanud ja nende alused tühjendanud, saime suuna maale võtta. Seal ma armu ei andnud ja õnneks oli ka onul juba terve kaadervärk ootel, hakkas kohe tihe õunamahlategu. Olen alati olnud taustaliige, kes õunu korjab ja healjuhul purustajasse viskab, ja seetõttu meie vana uhket masinat lähedalt polnud eriti silmitsenudki. Seekord sain käe valgeks kõikide juppide ja ettapide juures. Vahepeale mahutasime ühe pausi toas kohvi ja võileibadega. Ilmselt hea organiseerimise tulemusena mahtusid täpselt meie korjatud õunad mahla kujul kahte kaasavõetud 20liitrisesse kanistrisse täpipealt pool tundi enne lõunaune maksimaalset algust, mistõttu jõudsime veel linna selleks puhuks tagasi. See oli ikka tõeline võit, sest ilmselt nii mõnigi lapsevanem teab kui palju etem on olla kodus ja puhata koristada ja toimetada samal ajal kui laps magab, kui et istuda autos ja lasta see aeg raisku.

Samal ajal seadsime oma koju, lausa oma tuppa (kahetsen juba!!??), üles erinevaid masinaid, mis mõneks ajaks ühes teises majapidamises üle on jäänud. Ja peale seda on Härra terve aja xbox-i mängukonsoolis rallit sõitnud…

Hea küll. Kell kuus ma vingusin, et ta pidi ju muru niitma. Kell pool kaheksa ma vingusin, et ta tuleks ütleks õunamahlasaajatele “tere”. Ja kell kaheksa ma anusin, et ta paneks pesud masinast kuivama.

Tagasi pealelõunasse. Mul oli ju vaja 40 liitrit õunamahla ära kuumutada. Olgugi, et seda on tehtud meie majapidamises sellest ajast saati kui ma oma pöialt lutsutasin, siis olin ma alati olnud jällegi ustav taustajõud. Peaesineja roll on aga päris karm! Umbes tunni ajaga nägi mu köök välja nagu sealt oleks kümme pesukaru üle käinud. Põranda katsin ühtlaselt erinevate paberite ja ajalehtedega, sest mahla pritsis igasse ilmakaarde. 40 liitrit õunamahla kahe viieliitrise poti kaupa kuumutamine ei saagi olla kuigivõrd puhas töö. Aga kuna mul oli käsil ka umbes viis muud projekti köögis, siis noh… Esiteks oli vaja ära kuumutada ka mõned suured purgid ja keeta nende kaaned läbi. Teiseks oli vaja kindlasti teha pestot, sest mul isutab selle järele juba mõnda aega ja basiilik oli juba loobumas. Kuumutamise ajal on vaja aga pidevalt eemaldada vahtu. Pluss jälgida, et mahl oleks 20 minutit 80 kraadi juures püsiv. Pesto sai küll õnneks täielik win! Üritan end hetkel võimaluse korral taimetoitlusega kurssi viia ja see parmesanita pesto ei karjunud sugugi juustu järele. Sai mõnus ja mahe. Et ikka kõik rauad oleks töös, keetsin täisterapasta ka samal ajal valmis ning järasin selle pestoga segatuna püstijalu sealsamas pliidi kõrval ära, et ikka hilisõhtuni vastu peaks. Uued potitäied töösse pandud, leidsin hetke, et lõunaune ajal kannatada saanud voodipesu masinasse panna ja poistele kana valmis tükeldada ja see ainsale vabanenud pliidirauale praadima panna. Nemad said omale punase kanapasta, mille serveerisin neile õue, sest parasjagu käis muruniitmine/muruniiduki ümber kiljumine. Sealjuures aga nõuti tungivalt “minu seltsi” ja lõpptulemus oli see, et istusin aias oma poja all ja suunasin talle pastat kahvliga suhu, tehes tuletõrjuja viiu-viiut, kes depoosse (suhu) parasjagu kihutab. Mahl oli nii palju vastutulelik, et ei ajanud sellel ajal liiga palju vahtu või keenud üle. Edasi läheb häguseks. Mingil vabal hetkel sain lõpuks nõudepesumasina tühjaks tehtud (noh see ootas juba terve päeva tegemist), et hakata sinna kuhjaks muutunud uusi nõusid sisse laduma. Saabus esimene ekipaaž õunte ja mahla järele. Suunasin nad aeda, rebides ise allkorrusel riiete alla kuhjunud garderoobi tühjemaks (+ kass on raudselt vaibale lasknud!!).

— Oodake, Troonipärija, keda ma arvasin juba magavat, saabus teatega, et teda häirib tema voodikohal ringijalutav ämblik, palun likvideeritagu jalamaid.

Niisiis. Köök oli pealtnäha saavutanud oma hariliku korra, selle vahega, et põrandal oli nähtamatu killer-kiht, mis iga jala sekundiga enda külge oleks kleepinud. Hoidsin lihtsalt hinge kinni, et keegi sinna ei satuks. Saatsin ühtesid parasjagu minema kui sõitsid järgmised maja ette ja said kah oma laari mahla kätte. Tuiskasin tuppa, tõmbasin põrandad üle, panin poisile vannivee jooksma ja koristasin kiirelt all tema toa ära ja panin unevalmis. Ühele sai õhtu punkti kahe unejutuga. Ise saan ka ehk kohe koikule ära. Vähemalt on magamistoas üle viie tunni kinni pandud permanentselt kostunud ralliheli. Homme algab ikkagi peale sellist lõõgastavat nädalavahetust imeline töönädal!

image1

Heck, see sai küll üks väärt püstijalasöök!

 

Lõppu üks vestlus, mis vahepeal meie vestlusgrupis maha peeti:

ES: Liigume Ülemistest, Sandra!

ES: Sandraaaaaa!! Vasta telefonile 

JA: Ahaa olin ka ükskord nii seal 😂😂 ja tulin ära

AVK: Sandrale peab otse tuppa minema, sest ta telefon on tal ainult selleks, et ta ise vaid saaks helistada.