õde

Suvejuttu

Sandra kirjutab, et:

Okei okei, ma saan aru, et nii pole ilus. Et pead siis blogi või ei, aga korra aasta jooksul kirjutamine on ka nõme. Et mis sa sellega siis nüüd öelda tahad. Tegelikult vastus on lihtne. Ma olen Hiiumaal ja siin on nagu mingi kirjanike loominguparadiis, mu meelest. Et kui ma oleks kirjanik, siis ma istuks siin põõsas, laseks end sääskedel sõelapõhjaks järada, vitsutaks tuulehaugi ja maasikat vaheldumisi nagu mu üheaastane poeg ja muudkui vuhaks trükkida. Aga ma pole kirjanik ja poeg igatahes on sellises parajas eas, et rahus mul põõsas istuda ka ei laseks, seega tuli mingi tabamus mul praegu nagu välk tumehallist taevast siia saunaruumi, kus Noorprints suure õiendamise saatel raskesse unne vajus, ja ma mõtlesin, et nokin telefonis veidi trükkida. Väga ebakirjanikulik, tean.

Olen blogimaastikust üsna irdunud. Tean, et vahepeal on toimunud seal ka jõukatsumine. Ma ei suuda hetkel meenutada, kas ma kellelegi ka häält andsin, aga vähemalt korra olen selle ürituse lehel käinud küll. Enamike võidublogisid ma üldse ei tea, sest need kuulsad gigandid vist sel aastal üldse ei osalenud või olid korralduskomitees või ei teagi. Seevastu FB blogipostituste grupis ma siiski olen ja vahepeal mõne postituse lahti ka võtan, olenemata, kas sellist üldse varasemast ajast tean. Ja nii juhtus ka praegu ja sellest tulenevalt mul tekkis kirjasoon endalegi peale.

Üheaastane samas arvas, et tunnist ajast jaaniunest jagus ja keset täiesti sügavat paksu nohinat hüppas just oma reisivoodi najale püsti nagu elektrilöögist vaevatud ja vaatas mulle punnis silmadega otsa justkui küsides, et kas ma tõesti uinusin, anteeksi! Polnud plaanis!

Võib olla tõesti talle tunnist piisas, sest tema oli see, kes südamerahus terve öö magas, erinevalt ülejäänutest kohalikest magalaelanikest. Resideerume hetkel perega suvekodu saunamajas, kus kogu esimene korrus on voodiks polsterdatud. Mina lahtikäival diivanil, ühene selle külgemööda jooksvas reisivoodis ja kuuene omakorda selle kõrval madratsil. Viimasel kahel ööl on ühele inimesele sobivas voodis olnud ka hr abikaasa, mis on meis mõlemas teravaid emotsioone esile kutsunud, sest ma olen seda voodit juba 4 ööd ilma TEMATA harjunud kasutama. Kui eile kl 23 silma looja lasin, hakkas kuskilt kostma korralik tümakas nagu Tallinnas Uue-Maailma kuni Ülemiste kandis kui ALeCoq areenil mõni maailmakuulus esineja kontserti annab. Suht ebaaus, sest üldiselt tuleb inimhing siia kadakarägastikku just ülimat vaikust nautima. Kahtlustasin, et tümm tuleb ca 1km kauguselt talust, kus eile valget limusiini nägin, sest juba see, et siin mere ääres ürgsete kadakate vahel on valge limusiin, on juba täiesti raudselt igasugu teooriaid tekitav. Kui täna ülikitsal kraavivahelisel autoteel kurvi tagant sirge peale jõudsin ja nägin samast talust väljunud mootorrataste ja autode kolonni vastu sõitmas (ja korra ehmatusest röögatasin), oli pilt selge. Kui see tümakateema ikkagi lõppes ära mingiks selliseks ajaks kui hakkas jälle valgemaks minema, siis ärkas üles kuuene, kes ei hakanud asja pikemalt sisse juhatama kui et puhkes nutma oma äsjatunnistanud õudsast unenäost ja kuna olin ise napilt jõudnud sügavamatesse unekihtidesse, siis võimaliku tulemuseta lohutamise asemel kamandasin ka TEMA ruttu meie voodisse, mis omakorda lõppes hommikul järjekordse sõnasõjaga hr abikaasaga, et kummal oli halvem magada. Kas temal, kes oli vastu seina litsutud ja sai magada vaid ühel küljel või minul, kes pidi leppima poole tekiga ja kui tahtsin selili magada (sest puusad valutasid külili olemisest), siis vaid tingimusel, et voodist lahkuv vasak käsi oleks mu enda tagumiku all kinni. Ja seeläbi ka sureks. Puhkus, eks.

Ei tea, mis jama on, aga halvad unenäod on kuueaastast kimbutanud juba mitmel ööl. Kuigi esimesel hommikul ärkas ta õndsalt üles ja tunnistas, et nägi pikalt unes multikat ja on väga tänulik. Siin on see multikateema seetõttu rõhutatud, et internetti selle jaoks ei jagata ja televiisoris on vabalevi, seega ei mingeid järelvaatamisi. Kui juhtud olema multikavalmis Etv2 hommikuse või õhtuse programmi ajal, siis palun väga. Muidu no-go. Selle asemel oleme pigem pikalt hommikuti maganud, õhtuti õe ja lastega erinevaid randu külastanud. Tundub tervislik.

Söögikohtade osas meil väga pikka nimekirja seekord ette näidata pole kuna esiteks on meil eelmisel suvel naabrilt ostetud ahju abil saare kodune toitlustus jõudnud täiesti uuele tasemele (varasema gaasipliidi ja grilli kõrval), nt nagu: ahjukartul! 😮 Ja teiseks mind on juba nii palju, et kulukas on ka. Üheaastane sööb tuugalt kaks korda rohkem kui kuueaastane. Aga siiski nädala jooksul oleme korra sattunud neljapäevasesse pop-up kohvikusse Hõng Kassaris, sest see on mu saare lemmik oma suurepärase taimetoiduvalikuga (koorene spinatipasta, oreo tort, kaneelisaiad – all vegan). Linnumäe restos testisin Beyond Meat burgerit, aga see taimevalgust tehtud kotlet oli nii lihasarnane, et lõpetamata ta mul jäigi. Täna saime härraga osa ka korraliku annuse Hiiu Teeninduskultuurist, millest võib igal suvel kirjutada omaette lektüüri, ühes Kassaris pikalttegutsevas ettevõttes, mis kohati nimetab end restoraniks, samas kui oled veidi lauas istunud ja ettekandja menüü toob ja mainib, et neil on MUIDU teenindus letist, siis hakkasid kohe igasugu kahtlused tekkima. Nt miks on hinnad nii kõrged kui pubistiilis letijärtsus ootama pead, miks selgub toidusaabudes, et ka kahvel-nuga on vaja ise võtta kui need ei asu isegi mitte 10m kaugusel tollest eelnimetatud letist, miks kahvel-nuga tuuakse lõpuks kandikul kenasti salhvrätile asetatult, aga seda salhvrätti sulle kasutamiseks ei jäeta ja lõpetuseks, mille paganaga õigustada restoranis Fanta pakkumist kaheliitrisest pudelist, kust mullikrööm oli lahkunud ilmselt juba eilaste klientide ajal. 2.50€ eest. Noh, ma võtsin kohe alguses asja Hiiu Teeninduskultuurist lähtuvalt, aga härra oli kohe pikalt kuri. Samas toit oli umbehää. Kahju, et ei tihka enam nautima minna. Ja näe, sai rahulikult tippi mitte jätta. Letiteenindus ju.

Aga et nõnda kurbadel toonidel ei lõpetaks, siis tore on ka ikka enamjaolt. Kärdlasse on tehtud uus tutikas seikluspark (kus ma küll põmst kahest jäsemest verdtilkuvate haavadega lõpetasin ja ühele jäsemele meetrised sinikad skoorisin, aga noh. Omavastutus ju. Neljas jäse sai uue ahjuga põletushaava :D) ; ilm ja merevesi on olnud imeliselt täiuslik; ja lapsed on olnud suht vähetüütud (ja selle võrra muidugi palju armsad).

Õe tehtud klõps Suursadama mmmõnusal biitšil

Advertisements

Mõeldud-tehtud

Hanna kirjutab, et:

Viimasel ajal on Sandra ja minu omavaheline dünaamika hakanud endaga kaasa tooma minuarust väga värskendavaid “mõeldud-tehtud” intsidente. Kuna tegmist on olnud üsna emotsionaalsete asjadega, siis see “mõeldud” osa seal on jäänud oluliselt tagasihoidlikumaks osapooleks (kui liiga pikalt oleks mõtlema jäänud, siis oleks ilmselt ennast välja mõelnud sellest tegevusest), “tehtud” pool see-eest on olnud tänuväärne.

Mõni nädal tagasi näiteks tuli istus Sandra mõtlikult kangakääre näpu vahel keerutades selle diivani otsa peale, kus ma parasjagu raamatut lugesin ja arutas nagu omaette, et kas ta peaks oma patsi maha lõikama. Vaatasin teda, patsi ja kääre, kallutasin pea viltu, panin ühe silma kinni ja lõpuks nentisin, et jah, täiega peaks. Photo 26.05.16 16 42.16 Viis minutit hiljem seisime juba vannitoas peegli ees ja mina nüsisin jõuliselt seda arvestatavat köit (tal endal hakkasid käed liiga kõvasti värisema kui ta patsiotsa kätte võttis, mul värisesid poole vähem). Tulemus, ja seda ei räägi mitte ainult mina kui naturaalne juuksuritalent, viis pluss.

Hiiumaa vanast tublist saunadiivanist (mis on erinevaid pereliikmeid erinevates asukohtades ausalt teeninud aastakümneid) otsustasime nüüd ja kohe lahti saada päev enne seekordset saarelt lahkumist. Alustuseks helistas Sandra prügilasse ja küsis, kas nad võtaksid selle vastu, kui me diivaniga neile ukse taha ilmuksime. Vastus oli muidugi jaatav, aga meil polnud loomulikult ühtegi käepärast vahendit selle sinna toimetamiseks. Olime juba leppinud mõttega sõita ühte asulasse järelkäru rentima, et diivan siis teise asulasse prükki viia ja selle kõige eest ka kõvasti pappi välja käia, aga siis tuli keegi meist suurepärasele ideele küsida kõigepealt vanast heast Hiiumaa Facebooki-grupist, et kas juhuslikult pole kedagi, kes tahaks seda lihtsalt ise kohe meilt ära viia. Hetk hiljem vahtis Sandra juba segase näoga oma telefoni ekraani, sest võimalik diivanisoovija oli postituse all oma soovist teada andnud ja parasjagu helistas talle. Sealjuures ei olnud Sandra Facebooki-teatesse oma telefoninumbrit või isegi pärisnime jätnud. Lihtne ja jumalasta loogiline selgitus on, et kuna tegemist on ikkagi Hiiumaaga, olid prügilajuht (kellele Sandra ka ei olnud otseselt oma numbrit jätnud) ja diivanisoovija muidugi omavahel sugulased.

Selle koha peal pidin mina saarelt lahkuma, et õhtuks Mustamäele loengusse jõuda, aga väidetavalt olid natuke aega hiljem mehed hoovil olnud. Tõstsid diivani autosse ja kinkisid Hiiu valla piknikuteki tänutäheks. Nüüd oleks vaja ainult uus diivan kohale koordineerida. On24 kullerid õnneks toovad 19 euro eest kohale ka aadressil Hiiumaa, kolmas kadakas vasakult, aga kuidas tagada see, et seal keegi ka mööblit vastu võtmas oleks täpselt see hetk kui see otsustab saabuda?

Püsigem elus ja ikka huumoriga

Sandra kirjutab, et:

Ei tea, meil on siin täiskuud ja kohe vahetuvad kellad ja maailm on kuidagi kiiremini käima hakanud. Sellest siin tulebki ilmselt universumi kaootiliseim sissekanne, sest ma olen tegelikult tipptasemel väsinud, aga samas võiks midagi oma elust kirja ka panna, eriti kui need on sellised igati igapäevased asjad, ent ometi päris a) naljakad b) hullud ja kõike muud sellist.

Eile ootasime pikisilmi õde tagasi Eestisse, hommikul oli ta veel seal B-tähega Euroopa linnas, kus pommid lõhkesid ja see tunne ei olnud üldse hea, et ta seal on, mis sest, et oli valmis iga kell messenger’is kinnitama, et läänerindel muutusteta. Lõpuks sõitis ta läbi nii mitme riigi ja linna Eestisse, et ma jõudsin enne magama ära jääda. Stiilipuhtalt samuti, sest ajas SAS-i lennupunkte taga ja iga sõitev liin talle ei sobinudki, rääkimata sellest, et esimene ettejuhtuv lennujaam oli parasjagu läbimas kõrgema taseme pommikontrolli ja teatavasti täiesti suletud. Väga tähelepanuväärne juubel, sest seda tähistas ta ka eile. Aga noh, eks ta oskab ise sellest rääkida märksa täpsemini. Rongid ja vein, pidi selle peatüki nimi olema.

Meie pere aga on teinud päris korraliku ja igati meeldiva kannapöörde ja asunud elama hoopis teistsugustesse tingimustesse kui varasemalt. Siin elades mööduvad päevad nõnda kiiresti, sest peale viit päeva on osad asjad jätkuvalt prügikottides keset esikut ja vaene pesumasin on otsi andmas selle koormuse all, mis me vanast kodust pahaaimamatult kaasa tarisime (kolimisega tulevad nähtavasti välja näiteks sellised asjad nagu minu udupeen lõheroosa talvemantel, mida ma murest murtuna terve talve otsisin ja muidugi ei leidnud, sest see oli aasta otsa möödunud kevadest oodanud auto pagasnikus keemilisse puhastusse viimist), mööbel on omale kohale asetamata ja eesolev mööbel mahamüümata. Mahamüümise peale läheb mul muidugi omajagu võhma, sest olen nende viie päeva jooksul müüki pannud ei rohkem ega vähem kui kümme eset ja mööblitükki (kahest erinevast geograafilisest punktist), ja ise ostnud teiste asju. Ja teostanud mööbli restaureerimisi. Ühesõnaga tööd jagub. Lisaks vajab uus elukoht erihoolt, näiteks lõhnavad mu käed päevad läbi mesimagusa ahjukütmise järele. On juba sissekodeerunud rutiin, et kui Troonipärija ärkab lõunaunest, panen mina pliita alla tule ja hakkan ülejäänutele kojusaabujatele (jah, neid on nüüd rohkem kui üks) sööki tegema. Nagu maanaine. Kesklinnas. Meeldib mulle mõelda.

Täna jäi aga ahjukütmine minu poolt ära. Selle eest andis oma väga täbara tagajärjega panuse Troonipärija (varsti lähemalt). Veetsin tänase päeva vahelduseks töö juures, kus on ka tegelikult kõik väga värvikirev ja tempokas, hingetõmbeaega väga vähe, sest pasha-teemaline tort on meil ikka tõeliselt õnnestunud ja ilus, mistõttu päevased tordikogused küündivad mitmete sadadeni. Sealt jooksin ummisjalu minema, et naabrinaise juurest Troonipärija ära tuua. Troonipärija veetis oma lemmikhoidja juures terve päeva. Seal on võimalus katsuda erinevaid asju, mida kodus ei lubata, tehakse maailmaparimaid pannkooke või saab šokolaadisaia ja seltskonda pakub sama vana brother from another mother. Täna tuli geniaalsele ideele korrus altpoolt majakaaslane, kes arvas, et noormehed võiksid natuke vaiksemalt joosta. Sest ta on haige. Ja üleüldse – laua taga näiteks joonistada? Me räägime kahest kolmeaastasest elutervest poisist. Ma arvan, et võiks olla tänuväärne, et kortermaja uksed on terved, aknad ei klirise ja trepikojas ei teostata kullimänge. Tough shit, mu meelest oleks päris efektne kui vähemalt kolm aastakümmend (pluss midagi) elanud meesterahvas kutsub kahele kolmeaastasele poisile politsei.

Õhtul, peale mitmeid ebaolulisi, ent siiski aeganõudvaid tegevusi (nagu toidupoeskäik, Inglismaalt saabunud kauba laialivedu, erijäätmete käitlus), väisasime Troonipärijaga eilase juubilari sünnipäeva. Selgeks sai õpitud, et lillede üleandmist saadab ka südamlik õnnitlus, laul sünnipäevast, ninamusi ja suur kalli. Jõudnud aga õe juurde,  astus Troonipärija uksest sisse, ulatas õele hetk varem maha kukkunud ja tagurpidi ülesvõetud lillekimbu ja lausus: “Võta!”.

Saabusime tagasi koju, meel oli hea, et neljas pereliige sai rahulikult õhtut veeta, ilma mõne noorema põlvkonna seltsiliseta, aga ukse peal võeti meid vastu hoiatusega, et me võime tunda teatavat haisu (olgu öeldud, et haisust oli pigem nagu sein ees), kuigi tema enam eriti ei tunne. Sest KEEGI oli pannud oma plastikmänguasja praeahju ja see oli suure paugu ja pruuni tossu saatel seal üles sulanud kui Proua maja küttis. Tulemuseks on vähemalt terve ööpäevajagu mürgist lehka meie kodus ja plastikut jumal-teab-kauaks meie hingamisteedes. Ühtlasi ei saa me hetkel rohkem maja kütta, aga aknad peavad igal pool lahti olema. Seega võime siin oma “jääbaari” lahti lüüa. Aga hais ei lähe ikka kuskile. Teisalt jällegi tore, et see ei olnud see küttesüsteemi pauk, mida me kümme aastat oleme kartnud, et võib juhtuda (ja ptüi-ptüi-ptüi).

Kell kümme õhtul ootasin ühte meesterahvast, kes pidi tulema mu käest sümboolse kolme euro eest ära võtma arvutilaua tooli. Pakkusin ilmselt mõnele möödasõitvale autojuhile teatavat toretsevat etteastet kui oma Härraga telefonis chattisin (sest meie kogu tänane kokkupuude peale varahommikut oli siis kui mina väljusin ühe autoga väravast ja tema sõitis teisega sisse. Rääkisin parasjagu telefoniga ka, seega ei saanud isegi lehvitada, pidime leppima otsa vaatamisega murdosa sekundiks), tühjal öisel tänaval, endal jalg graatsiliselt üle põlve keerleval ratastega toolil istudes.

Illustreerida ma eriti hästi tänast postitust ei suuda, aga ühe pildi siiski siia lisan sellest, kuidas meie loompereliige on oma vahiameti kenasti omaks võtnud. Täitsa tore on nõnda koju saabuda.