kook

Rollie ja teised

Hanna kirjutab, et:

Natuke pärast Hollandisse kolimist hakkasin ma märkama teatavat uut seaduspära nendes reklaampostitustes, mida Facebook kavalalt ajajoonel pärispostituste vahele viskab. Kergitasin kulmu, aga siis ükshetk meenus mulle ühe mu hollandlasega abielus oleva tuttava kergelt ärritunud kirjeldus sellest, kuidas tema ämm ja äi teevad neil Eestis külas käies tihtipeale väga spetsiifilisi kingitusi. Ja kuidas nende Hollandi kodu köök on nagu aardelaegas, mille avastamist sa kunagi soovida ei oleks osanud.

Niisiis, ma ei ütle, et tegemist ei ole juhusega (sest ühe näite põhjal oleks ju liig üldistada ja ükski hollandlane mind senini oma kööki kutsunud ei ole), aga noh…

Ma räägin siinkohal muidugi ühe väga spetsiifilise otstarbega köögitarvikutest. Tihtipeale täidavad nad seda ühte otstarvet päris hästi, aga endale nii õunasüdameeemaldaja, ananassisüdameeemaldaja, tomatisüdameeemaldaja kui jalapenosüdameeemaldaja hankimisega kaasnevad teatud ohud, eriti kuna tingimata on sellisel juhul ju vaja ka maasikavarreeemaldajat ja viilutajat nii banaanile, arbuusile kui maasikale. Ja miks siis mitte ka juba viineritele. Järgmise asjana on ilmselt vaja juurdeehitust köögile (linki pole, sest see on üks nendest vähestest asjadest, mida, tundub, Amazon hetkel ei paku).

Kui on üks konkreetne ese, mis kogu jutuksolevat41n0vqjelll-_sl1280_ kategooriat rusikana silmaauku iseloomustab, siis see on minuarust Dipr. Vabandust, The Dipr (vt.ka Tumblr, Flickr, Grindr). Võimalik tellida viies erinevas värvitoonis ja, tsiteerides enesetutvustust, “proudly made in the USA.” Jah, tegemist on doominoküpsiste piima sisse likku pistmise konksuga. “Worldwide patents pending.” Tootele on jäetud ka mõned abistavad arvustused. (“Tootearvustus kui ilukirjanduse alaliik” kullavaramuga tutvumiseks soovitan siiski guugeldada “55 gallon drum of lube”.)

Põhimõtteliselt on tegemist kontseptuaalselt risti vastupidisega enamikule sellele, millega omal ajal tahtis ennastsalgavalt meie halli argipäeva rikastada MTV3 Ostoskanava (mis oli osavalt ajastatud pärastlõunasse, koduperenaiste telekavaatamise tippajale, vanade “Love Boat” seriaali osade vahele; juhuslikult sattusid sihtgrupiks ka koolist saabunud ilma organiseeritud hobideta noorukid — kes teab, millisele halvale teele ma ilma “Love Boati” ja “Marienhofita” sattunud oleksin). Seal pakutavate kloppijate, hakkijate ja viilutajate puhul oli põhiliseks tõmbenumbriks alati tohutu silmipimestav multifunktsionaalsus — noaga sai ilmtingimata lõigata ka raudaia latte, kingataldadest rääkimata ja igasuguste agregaatidega tuli otsemaid ekraanil vilkuvale numbrile helistades (“Jos soitat juuri nyt!”) kaasa ka see eriti cool lisatera, millega sai tavalisest luunja kurgist suuremat vaeva nägemata aiapäkapiku teha. Ainukeseks erandiks siinkohal oli ehk vana hea Aromipesä. Ma ei tea siiamaani, misasi see on, kuigi olen lühifilmi selle kohta näinud julgelt sada korda.

On terve hoomamatu hulk masinaid, millel on ainult üks kitsas ülesanne — hotdogi soojendajaga saad soojendada hotdogi komplekti ja mida muud võiks valmistada munakeetjaga? (Ilmselgelt miskit klassikaliselt munakujulist).

Ma arvan, et minu lemmik kategoorias “Suured ideed” on see pannkoogiküpsetamise agregaat, mille võib igaüks (või vähemalt järgmised 14 inimest) endale soetada vaid kolmesaja doltsi eest. Jumal tänatud, et kellelgi on olnud mõttelendu ja nutikust ära tunda selline haigutav turunišš, sest terve armee inimesi on selle kaadervärgi endale ka päriselt soetanud ja arvustuste järgi tundub, et nende põhiliseks kaebuseks on, et asja opereerimiseks vajalik SD-kaart ei olnud komplektis.

Sellesmõttes, et ega ilmselt päris pääsu sellisttüüpi esemetest ei ole meist kellelgi. Küüslaugupress ja parmesaniriiv ja, noh, kohvimasin, eksole. Kõige tüüpilisem esmapilgul hädavajalik tundunud mõttetu köögimasin kipub olema võileivagrill, mille keskmine kasutuskordade hulk majapidamises ei saa olla oluliselt rohkem kui kolm ja pool (kinnisvara valdkonna ekvivalent siin on korterisaunad, kus enamik minu tuttavaid hakkas juba esimese aasta jooksul talverehve, kodukeemiat ja vanu ajalehti ladustama). Minul endal, ma pean tunnistama, on selliseks üheotstarbeliseks neli korda aastas kasutatavaks kodumasinaks osutunud ka mikrolaineahi, mida ma kasutan ainult asjade sulatamiseks. Kohvimasin saabus mu majapidamisse alles kevadel, kui ma Sandra omale hoiukodu pakkusin, võileivagrillist hoidumine pole tekitanud suuremat probleemi, aga selle pastarullimise kontraptsiooni hankimise kuristikuservalt olen ennast küll suutnud paar korda tagasi rääkida.

Praeguses majapidamises õnneks ühelegi sellisele kuristikuservale naljalt ei satu — söögitegemiseks on eraldatud kapipealne kahe plaadiga pliit, kus on küll nupust võimalik erinevaid numbreid ette keerata, aga ma kahtlustan, et masin ennast sellest eriti segada ei lase ja paneb siiski ühtlase lääne-euroopaliku elujaatava vungiga, mis pudru igal hommikul veidi siiski ka potipõhja külge kõrvetab.

Lõpetuseks üks illustreeriv video ka.

Kolmas päev üksikvanemana

Sandra kirjutab, et:
IMG_20150520_163817Härra sõitis Itaaliasse. Tegelikult on nii, et mu elukorralduses ei muutunud sisuliselt midagi muud peale selle, et õhtul hilja ei ole mul ühte täiskasvanut, kellele mõned sõnad öelda. Ja keda varbaga diivanil togida. Kuna elu on niigi selline, et ta käib 6 päeva nädalas tööl ja saabub siis kui kahene lobamokk on rasket ööund magamas. Seega on see jõnks meie elukorralduse stabiilses joones üsna minimaalne. Aga ikkagi midagi nagu on. Võib-olla see, et neil on seal Bolognas 28 kraadi ja meil on siin suvikevadtalvpäikselinepilvesselgimistega. Ja kahene.

Ma kujutasin seda ette niiviisi, et nüüd on mu toad koguaeg korras (see tähendab, et minu käe järgi seatud) ja ikka on natuke kergem ka kui on kaks suud toita, mitte kolm. Tegelikkuses on nii, et toad on tõesti minu käe järgi, aga korralageduses, mitte korras. Ennast ei viitsi ka “koristada”. Hea, et ma trennis olen kaks päeva käinud ja peale seda vajaduspõhiselt duši alla jõudnud. Mõne koha pealt olen ma ultimate ürgnaine. Isegi kui mul on päeval kodu sassis ja ma ei viitsigi mingit suurpuhastust teha, siis õhtuks, härra tulekuks, ma siiski mõned asjad koomale lükkan. Või juuksed ära silun vms. Peamiselt sellepärast, et ma ei taha anda talle eeskuju, et mõnikord harva kui ise koju tulen, tema mind ootamas, et see oleks OK. Aga nüüd on nii, et. Oeh, keegi võiks külla tulla, siis saaksin selle kultuurikihi ka eemaldatud.

Üks luksus muidugi on küll. Mul on koguaeg auto, millega kahese igapäevaelu natuke põnevamaks teha ilma, et ma tõredate ja ebaviisakate kaassõitjatega bussis trügima ja igale poole käru, kahese ja kottidega sõitma peaks. Mistõttu seda kõike polegi eriti juhtunud, sest ei viitsi – ellujäämisinstinkt (ja osaliselt geenid) on õpetanud mind päevas võimalikult vähe tõmblema. Nõndaks käisime Troonipärijaga kahekesi maal vana(vana)ema juures pärastlõunat veetmas, sipelgapesa uurimas ja leivasuppi söömas.

IMG_20150520_134647

Eilne päev oli tegelikult väga produktiivne. Mul oli üks nõme töökohustus, aga sellega sain sujuvalt ühele poole ja siis sain natuke seda peaaegusuve nautida. Troonipärija möllas (vana)isaga (vihmaussid, okste tassimine ühest aianurgast teise jms, makaronid singiga ja lõpetuseks rahulik raamatulugemine kaisus), mina ajasin papsi juuksed maha, käisin trennis ja tegin ühe hiiglasliku nõukaaegse raamatu järgi rabarberikooki (ja sain pärast papsilt pragada, et rabarbereid õpetuse järgi koorisin, et see käis nende vanade lihavate vene rabarberite kohta, mitte UUE AJA varte kohta. Nõndaks hakkis ta mulle mõned juurde, et värvi ka ikka oleks.)

IMG_20150520_164529

Siin ei olnud koostisosadega priisata, sest isal ei olnud rohkem kui 200g nisujahu. Seega sai kook selline:

– 200 g nisujahu

– 50 g riisijahu

– 150 g võid

– pool tassi suhkrut

– tsipake soola

– 500 g rabarbereid

– 1/2 tl kaneeli

– 3 spl suhkrut

IMG_20150520_153159

Uue aja muretainast mina teha ei oska, olgu mul mistahes 500 eurine mikser (mida mul pole). Seega valmis see laual. Jahu lauale, auk keskele, sinna sool, suhkur ja muna (need kolm segasin käega kõigepeal läbi) ja peale võitükid. Edasi töötas suur kööginuga, mille abil tükeldasin või jahu ja munamöksiga segamini, kuniks vormisin kätega valmis taignapalli (võimalikult lühikest aega) ja panin selle kilekotis pooleks tunniks külmkappi “puhkama”. Rullisin kahe küpsetuspaberi vahel sobiva põhja, asetasin selle vormi, mudisin servad veidi üles ja torkisin põhja kahvliga läbi, et see liialt ei kerkiks. 210 kraadi juures küpsetasin helepruuniks, katsin rabarberite, suhkru ja kaneeliga ja küpsetasin ca 7 minutit veel.