Mu masin, mu lamp, mu radiaator

Hanna kirjutab, et:

Seda, mis siin praegu aset leiab, saabki vist kõige paremini kirjeldada sõnaga “pesupesemisorgia”. Mitte niivõrd isegi nende pesukoguste tõttu, mis siin tänaõhtul masinasse on rännanud (mis ei ole just ka väikesed), kuivõrd selle jätkuva naudingu tõttu, mis mind ikka ja jälle pesumasina ust avades tabab.

Kui keegi oleks mulle kolm kuud tagasi öelnud, et nii kaua on tänapäevatingimustega harjunud inimestel ilma pesumasinata võimalik üsna vabalt hakkama saada, siis ma oleks selle inimese väites sügavalt kahelnud. Mitte arvanud, et see on võimatu (sest kui viimased kolm kuud on mulle midagi õpetanud, siis seda, et kõik on võimalik), aga siiski suht ebatõenäoline.

Miks ma kolm kuud ilma pesumasinata olin, nõuaks muidugi omaette sügavamat psühholoogilisanalüütilist käsitlust. Alustuseks muidugi sellepärast, et eelmine pesumasin läks parandamatult katki (doh!), aga pikemas perspektiivis oli juhtivaks (ent mitte siiski ainukeseks) probleemiks see, milline piin on tänapäeval ükskõik, millise vähegi sofistikeerituma asja ostmine. Kui sul ei ole parasjagu piisavalt keskendumisvõimet ja kainet mõtlemist, et oma otseste vajaduste juurde jääda (peseb erinevat sorti pesu, on piisavalt suur, et kuivati saaks sinna otsa panna, on tõenäoliselt mõnda aega töökindel), siis jooksutavad erinevate firmade mõttetud lisafunktsioonid (EcoBubble! Helesinine ekraan! Valsirütmis trumlikeerutamine! Pesupulbrisahtel vasakukäelistele! 8-kujuline küttekeha!) juhtme suht ruttu kokku. Tagurdasin seetõttu päris mitu korda elektroonikapoest välja, samal ajal vaadates, kuidas sära müügipoisi silmades üha tuhmimaks jääb. Ükski neist ilmselt ei uskunud mu lubadust esimesel võimalusel naasta. Õigesti tegid.

(Umbes samamoodi ostsin ma, või noh, üritasin, endale paar aastat tagasi autot. Läksin erinevate esinduste kodulehtedele, avasin mudelite lehekülgi ja siis kui mul juba umbes 12 tabi lahti oli, sulgesin otsustavalt nad kõik ja panin arvuti kinni.)

Kuidas ma kolm kuud ilma pesumasinata olin, oli veidi lõbusam lugu. Näiteks läksin sõpradele külla ja kui ma juba seal olin, siis kasutasin juhust supi- ja praekäigu vahel ka kotitäis alukaid masinasse lükata. Pmtst, nagu kägu, silmad võimalustele pidevalt lahti. Lähisugulased ja -naabrid aitasid paar korda hädast välja. Lisaks avastasin terve hulga riideid, mille olemasolu ma olin juba ammu jõudnud unustada. Hea, et neid ikka aastate jooksul nii palju kokku on ostetud.

Täna siis lõpuks käisid poisid ja tõid uue masina. Ja tänuväärsel kombel viisid ka vana minema. Eeldasin mõningast nuttu ja hala keerdtrepi küsimuses, aga see jäi olemata. Sõbranna, kellega parasjagu internetivestlust pidasin, küsis, et kas on ka kenad poisid. Ütlesin, et suht suvalised ent seeeest tugevad. (Hiljem olin sunnitud oma seisukohti korrigeerima ja tunnistama, et üks neist oli siiski päris ponks ent abielus. Mida ma tean, sest tal oli sõrmus sõrmes. Kuigi me genereerisime jooksu pealt ka mitmeid muid variante, kuidas ma oleksin võinud seda tuvastada — naine ja lapsed olid kaasas; võttis vastu telefonikõne tervitusega “tere, abikaasa!”; küsisin ise kohe uksel, et ega mõni teist juhuslikult abielus ei ole jne.)

Selle maailmamuutva hetkega seoses tundub, et üldiselt on majapidamislike küsimuste vormikõrver tõusujoonel. Puhta pesu väljavaadetest innustatuna julgesin vannitoa peegli kohal olevale päevavalguslambile läheneda varasemast oluliselt jõulisemalt, mistõttu sain sealt lõpuks ometi kätte selle tuubja toru, et teaks selle abil õiget sorti uue hankida (ülikooli ajal võib-olla, aga võib-olla ka mitte, eksole, etendasime pirnivahetuse käigus ühes Pepleri tänava elutoas kursaõega maha suht eepilise jedi rüütlite sparringustseeni — võitlussteenist eristas seda peamiselt asjaolu, et lõpuks ei pidanud poodi uue pirni järele või Maarjamõisa klaasikilde naha alt välja noppima minema).

Ja paar päeva tagasi hakkasid lõpuks ometi tööle ka alumise korruse radiaatorid. Või noh, kolm neljast. See oli neist meeldiv, sest kuna ma olen laisk ent seeeest kitsi (igati võitev kombinatsioon, kas pole?), siis olekski talv ilmselt valitud tubades möödunud. Nüüd muidugi on tekkinud olukord, mis mõneti sarnaneb sellega, mis leidis aset kultusseriaalis Friends, kui telekas järsku tasulist porrikanalit tasuta näitama hakkas — alguses oli õudsalt tore, siis ei julgetud telekat enam kinni panna, sest äkki kaob ära (hiljem, kui see pidev elutoas lahtirulluv reality distortion field juba väga kurnavaks muutus, kardeti saada “nende tüüpide, kes tasuta porri kinni panid” mainet — jah, mul on box set; ja vaadake kui palju ilusamaks ja lihtsamaks on internet meie igapäevaelu kõigest kümnekonna aastaga teinud). Et siis, kuna varitseb oht, et radikaid kinni keerates nad pärast jälle enam ei tööta, siis on viimastel päevadel valitsenud siin sellised veidi subtroopilised tingimused. A noh, miinuskolkend, bring it on!

Vastu õhtut tundus hetkeks, et kui on karmavõlg, siis nutad ja tasud, sest suht poole tsükli pealt lõpetas töö nõudepesumasin, keeldudes igasugust pilti ette võtmast. Veidi hiljem vannituppa sisenedes sain õnneks aru, et mu väike pesupesemisorgia oli lihtsalt välja löönud selle korgi, mille otsa on millegipärast targu ühendatud erinevatel korrustel asuvad pesumasin, -kuivati JA nõudepesumasin ja eimiskit muud. Selleks ajaks jõudis juba väga valuliselt kangastuda see, kuidas ma integreeritud nõudepesumasinale asendajat pean otsima hakkama (äratuskellafunktsioon! muudetava suunaga veejoad! punane lasershow! hommikupudru eemaldamise režiim! 8-kujuline küttekeha!).

Advertisements

One comment

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s