Sõbralik võmm kuklasse

Hanna kirjutab, et:

Eks iga välismaale kolimisega käib kaasas natuke süsteemi poolt pügada saamist. Võiks lausa öelda, et väike pügadasaamine on osa välismaale kolimise šarmist. On muidugi faktoreid, mis selle tõenäosust märkimisväärselt suurendavad, puuduliku keeleoskusega eesotsas, aga väike tervituswedgie on ilmselt paratamatu.

(Peaaegu hakkasin diskleimerina kirjutama, et ma ei mäleta samas oma eelmisest Erasmuse-perioodist Helsinkis otseselt ühtegi sellist kotitud saamise intsidenti, aga siis meenus siiski see, kuidas ma emadepäeval pmtst pidžaamas ja jänesesussidega kesklinna sattusin, sest läksin lolli peaga nurgatagusest lähikauppast piima või midagi sama labast ostma ja kuna see oli kinni, siis lähemast veidi suuremast poest jne. kuni ükshetk leidsin ennast linnalähirongist ja seejärel keskvaksalist. A üldiselt muidugi on Helsinki mulle igavesti mällu sööbinud kui linn, kus on kohutavalt mugav elada. Siinkohal eeldatavasti muidugi panustas asjaolu, et keelebarjäär kui selline puudus täielikult.)

Igatahes. Tulin laupäeval Brüsselist. Pariis-Amsterdam Thalyse peal tegin kaasa Brüssel-Rotterdam otsa, pärast jäi veel väike jupp sellesse Haagi raudteejaama, mille kõrval mina elan. Hollandikeelne kõne on minu jaoks endiselt lihtsalt rida arusaamatuid, tihtipeale photo-17-09-16-12-36-50ebaatraktiivseid (mis see vaene g-täht teile teinud on?) häälitsusi, aga teatava sobiva inglise ja saksa keele oskuse kombinatsiooniga on kirjalikust hollandi keelest hea tahtmise korral täiesti võimalik point välja noppida ja nii ma sealt perrooni kohalt ekraanilt võidurõõmsalt välja lugesingi, et osadel rongidel on minu jaama saamisega mingi probleem ja siis oskuslikult vältisin neid.

Õhtuks Leidenisse sotsialiseeruma saamisega oli keerulisem,photo-17-09-16-19-47-52 sest transpordisüsteemi ametlik äpp tundus näitavat, et Haagi ja Leideni vaheline raudtee on nädalavahetuseks viimse liiprini üles kistud ja nende kahe päeva jooksul on 12-minutiline rongisõit asendatud pooletunnise bussiga. Selle teenuse tarbimise käigus sain kõigepealt pügada rahaliselt (piiksutasin liiga paljudes kohtades oma kaartiga) ja seejärel ka ajaliselt, sest miskipärast sõitis see tavapäraselt tolmuse polüestri järele lõhnav maaliinibuss poole tunni asemel peaaegu photo-17-09-16-12-34-12tunni (vähemalt ühes kohas tegi ta ka u-pöörde, nii et olin veenudnud, et oleme pimedas eksinud). Pärast öösel tagasi tulles sain aru, et olin kahest samal ajal väljuvast bussist pahaaimamatult valinud postipeataja variandi, mis käis hoolsalt läbi ka kõik Haagi ja Leideni vahele jäävad maalilised ent kottpimedad külaraudteejaamad. Tagasisõit võttis 25 minutit.

Koju jõudes otsustasin vahelduseks vaadata postkasti. Peamiselt lihtsalt selleks, et vältida suuremat ummistust. Ühikapostkastist leiab tihtipeale lisaks tavapärasele spämmile ka igasuguste rohkem või vähem eksootiliste nimedega inimestele adresseeritud pärisposti. photo-17-09-16-19-06-10Mina koukisin sealt seekord välja kollase paberilipaka, jõllitasin seda natuke aega ja sain siis aru, et see on korrespondents torumehelt, kelle olin poolteist nädalat varem kohale tellinud ja kes seda siis ka peaaegu nädal varem ilma igasuguse ettehoiatuseta teinud oli. Mul nimelt lekib köögikraan, suht suurejooneliselt. Kraanitila allosas on miljon väikest auku ja iga kord kui ma seda asjaolu unustades vee mingi mõistliku survega jooksma lasen, olen ma hetkega pealaest jalatallani märg. Ja kuna väljapaiskuva miljoni veejoa suund on igaüks erinev ja etteaimamatu, siis võib avatud plaaniga ühikatoast pärast veel tükk aega igasugustest huvitavatest ja müstilistest kohtadest lompe leida. Torumehe kiri näis ütlevat, et käis kohal ja mind pold ja ärme võõraks jää, peame ikka sidet (ja no sellest oli juba mõnda aega möödas, aga mulle tundub, et kui oli üks päev kui ma kodus olin, siis see oli just too torumehe poolt mainitud esmaspäev kui ma terve päeva Netflixi abil järgmise päeva loenguteks artiklite lugemist edasi lükkasin).

Kogu ülejäänud ühikal, nagu antud blogipostituse illustratsioonid ka näitavad, läks neil päevil lahti üleüldine pakiralli, mis otseselt veel vaibumise märke ei näita. Ma ei saa hästi aru, mis loogikaga kohalik postitalitus inimestele pakke kätte annab, välja arvatud, et igatahes mitte sellele inimesele, kelle nimi paki peal on. Ma saan aru, et inimesed, kes ka tegelikult on omaenda isikliku paki esimese katsegaphoto-17-09-16-19-50-36 kätte saanud, ei postita võidukat rõõmusõnumit sellest ühika Facebooki-gruppi, aga veamarginaal tundub siin siiski üle ootuste kõrge. Ja kui inimene, kelle kätte minu hüpoteetiline pakk (sest ma ei ole veel jõudnud endale midagi tellida internetist ja no nüüd ei tea, kas enam julgengi) toimetati, ei ole sotsiaalmeedias aktiivne? Siis ei jää ilmselt muud üle kui kõik 200+ konteinerit läbi käia. Aga noh, võõrad inimesed ongi ju ainult potentsiaalsed sõbrad, kellega sa ei ole veel kohtunud või kuidas see nüüd oligi.

Eelmisel nädalal õnnestus edukalt läbida ka esimene jalgratta-avarii, kui minu ees raudteejaama alust tunnelit läbiv proua fabuloosselt külje maha pani (proual olid kõrvaklapid peas ja õnnetuse põhjustas tema enda rattalukk, mis oma puhkeasendist raami ümbert lahti tuli ja talle vihase boamaona esiratta kodaratesse viskus), nii et telefone ja värsket toidukraami lendas ja minul ei jäänud muud üle kui talle viivitamatult otsa sõita. Pidurdada eriti ei jõudnud ja ega poleks ka suurt mõtet olnud, sest sellisel juhul ei oleks otsasõitu teinud mitte minu ratas, vaid suurejooneliselt üle lenksu saltot tegev your’s truly. Praegusel juhul, kui süda pärast hetkelist toibumist jälle oma rütmi taastas, sain eneselegi ootamatult aru, et ma ei olnud isegi pikali kukkunud, kuigi kints veidi tuikas, nii et ilmselt andis kas lenks või sadul sinna obaduse. Loetud hetked enne intsidenti olin just mõelnud, et väiksema rattasõidukogemusega inimestelt (kes näiteks ei ole treppi sõidetud kruusateede taltsutamise veteranid) võib kohaliku keskkonna pakutav ühtlane surmahirmunivoo küll üpris kiiresti igasuguse rattasõiduisu ja üldise elurõõmu võtta, peamiselt just jalgratturite enda džungliseadustele allutatud liikluskultuuri tõttu.

No aga siis jõuad hilisemat sorti õhtupoolikul Brüsseli Põhjavaksalisse ja üritad sealt bussi peale minna ja bussipeatus on üleni mingeid tihket teksti täis suuri punaseid silte täis tapetseeritud, aga õnneks leidub siiski flaamlasest bussijuht, kes selgitab sulle inglise keeles, et käimas on selline tore puhteksperimentaalne katsetus, mis seisneb kokkuvõtvalt selles, et ükski buss ei lähe enam sealt, kus ta vanasti läks, vaid hoopis ühest teisest kohast. Jutu lõpetuseks toonitab veelkord, et “it is just a test“. Ja soe tunne tuleb kohe teadmisest, et Brüssel kotib sind kohe esimesel võimalusel ja lahkelt igal juhul, ole sa vana või uus.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s