juuksur

Mõeldud-tehtud

Hanna kirjutab, et:

Viimasel ajal on Sandra ja minu omavaheline dünaamika hakanud endaga kaasa tooma minuarust väga värskendavaid “mõeldud-tehtud” intsidente. Kuna tegmist on olnud üsna emotsionaalsete asjadega, siis see “mõeldud” osa seal on jäänud oluliselt tagasihoidlikumaks osapooleks (kui liiga pikalt oleks mõtlema jäänud, siis oleks ilmselt ennast välja mõelnud sellest tegevusest), “tehtud” pool see-eest on olnud tänuväärne.

Mõni nädal tagasi näiteks tuli istus Sandra mõtlikult kangakääre näpu vahel keerutades selle diivani otsa peale, kus ma parasjagu raamatut lugesin ja arutas nagu omaette, et kas ta peaks oma patsi maha lõikama. Vaatasin teda, patsi ja kääre, kallutasin pea viltu, panin ühe silma kinni ja lõpuks nentisin, et jah, täiega peaks. Photo 26.05.16 16 42.16 Viis minutit hiljem seisime juba vannitoas peegli ees ja mina nüsisin jõuliselt seda arvestatavat köit (tal endal hakkasid käed liiga kõvasti värisema kui ta patsiotsa kätte võttis, mul värisesid poole vähem). Tulemus, ja seda ei räägi mitte ainult mina kui naturaalne juuksuritalent, viis pluss.

Hiiumaa vanast tublist saunadiivanist (mis on erinevaid pereliikmeid erinevates asukohtades ausalt teeninud aastakümneid) otsustasime nüüd ja kohe lahti saada päev enne seekordset saarelt lahkumist. Alustuseks helistas Sandra prügilasse ja küsis, kas nad võtaksid selle vastu, kui me diivaniga neile ukse taha ilmuksime. Vastus oli muidugi jaatav, aga meil polnud loomulikult ühtegi käepärast vahendit selle sinna toimetamiseks. Olime juba leppinud mõttega sõita ühte asulasse järelkäru rentima, et diivan siis teise asulasse prükki viia ja selle kõige eest ka kõvasti pappi välja käia, aga siis tuli keegi meist suurepärasele ideele küsida kõigepealt vanast heast Hiiumaa Facebooki-grupist, et kas juhuslikult pole kedagi, kes tahaks seda lihtsalt ise kohe meilt ära viia. Hetk hiljem vahtis Sandra juba segase näoga oma telefoni ekraani, sest võimalik diivanisoovija oli postituse all oma soovist teada andnud ja parasjagu helistas talle. Sealjuures ei olnud Sandra Facebooki-teatesse oma telefoninumbrit või isegi pärisnime jätnud. Lihtne ja jumalasta loogiline selgitus on, et kuna tegemist on ikkagi Hiiumaaga, olid prügilajuht (kellele Sandra ka ei olnud otseselt oma numbrit jätnud) ja diivanisoovija muidugi omavahel sugulased.

Selle koha peal pidin mina saarelt lahkuma, et õhtuks Mustamäele loengusse jõuda, aga väidetavalt olid natuke aega hiljem mehed hoovil olnud. Tõstsid diivani autosse ja kinkisid Hiiu valla piknikuteki tänutäheks. Nüüd oleks vaja ainult uus diivan kohale koordineerida. On24 kullerid õnneks toovad 19 euro eest kohale ka aadressil Hiiumaa, kolmas kadakas vasakult, aga kuidas tagada see, et seal keegi ka mööblit vastu võtmas oleks täpselt see hetk kui see otsustab saabuda?

Kuidas elab kahepoolene

Sandra kirjutab, et:

Juuniorite taaskohtumine

Juuniorite taaskohtumine

Troonipärija on sirgunud üha pikemaks ja võrratumaks noormeheks nõnda, et teda on mõne pildi järgi ekslikult pakutud ka viieaastaseks. Tema jutt on nüüd muutunud täiesti tavaliseks inimese vestluseks nõnda, et vahel pole tõesti vahet, kas vestled kahese või viiesega. Mõningaste eranditega loomulikult, sest kui kahene ütleb üleväsinuna õhtul, et ta kõrv valutab, siis kahtled selles märkimisväärselt rohkem kui viieaastase puhul. Aga võib juhtuda ka, et see vastabki tõele nagu pühapäeval emos selgus, et tal kõrvapõletik on. Väike, aga ikkagi.

Ja nõnda nagu nädalad pole vennad, pole ka päevad teps mitte vennad. Möödunud nädalal olin ma pikalt töölt vaba ja veetsime hästi mõnusasti kutiga aega. Muidugimõista on täiesti omal kohal midaaaaa-hekki????-vihahood nagu selleealisel ikka, aga sellevõrra on mu ehtsal kaksikul tugevamaks muutunud ka kiindumustunne. Seega nendel hetkedel kui ta mind tugevasti kallistab ja ütleb, et armastab, siis ma peaaegu isegi unustan need vihahood 🙂 Eriti arvestades, et see armastamine hakkas ka ikka läbi suure eituse – kõigele ei! Mina: ma armastan sind niiiii väga. Tema: mina ei armasta sind niiii väga. Nüüdseks siiski vist ikka armastab. Kuigi sellel nädalal on meie peres natuke närvilised ajad olnud ja tema ise (võibki olla, et sellest peegelduvalt) on tõbine ja tujutu ning meie tülid on võtnud täiesti uue vormi – klaasid klirisevad ja trummikiled murduvad 🙂

Poes ja restoranis temaga käia ei ole tegelikult suuremat sorti keerulisem ettevõtmine kui temata. Selles suhtes, et muidugi ei pääse me eranditest, aga kui ma mõtlen tagasi viimatisele poeskäigule, kust ma väljusin poole pea jagu hallide karvadega, siis oli see ikkagi millaski kevadel ja meie oma süül – shoping oli tõesti veninud pikale. Aga täna põrutas ta kogemata oma lastepoekäruga mingile daamele tagant sisse ja lausus selle peale “Oih. Vabandust!”. Ja restoranifänn on ta täiega – ma olen teinud korralikku koolitustööd ja pole oma restoraniarmastust kõrvale lükanud imikust last kasvatades, mistõttu on ta asjaga küllaltki harjunud. Tuleb lihtsalt kriteeriumile “hea toit” lisada ka kriteerium “lastenurk” ja sellega on asi ühelpool. Ühegi käigu puhul me enam vankrit või käru ei kasuta, sest a) meil ei tule lihtsalt meeldegi kaasa võtta ja üleüldse, kas keegi teab, kus meie käru on?! ja b) käest kinni tänaval jalutada talle meeldib ja nõndaks ka mulle.

Mõned oskused ja huvid on ta lükanud seoses uue elurütmiga tahaplaanile. Näiteks ei oska ta enam nuusata. Allakahesena sai kõik ninapumbad ja sellega kaasnevad jullad kodust likvideeritud, sest laps nuuskas kenasti. Nüüdseks puhub ta väga eeskujulikult kogu õhu välja suust puristades ja ei aita ka see kui ise ette näitad, mismoodi ninast tuleb tuult välja lükata, endal lõug tatine…

Samuti ei tunne Troonipärija enam eriti huvi tähtede vastu, mida ta allakahesena tundis ligi kümmet. Midagi ta ikka mäletab ka, et S, mis näeb välja nagu “usssss” ongi “esssss”. Ja aegajalt küsib mu käest: mis siia kirjutatud on? Ja pliiatsiga armastab ta viimasel ajal teha mingeid pisikesi max 1 sentimeetrise läbimõõduga kritseldusi ja väidetavalt ta ei joonista, vaid “ma kirjutan”. Aga kohe kui ma hakkan tema nimetähti suurelt paberile joonistama ja ilmekalt kaasa küsima, mis täht see on, siis keeratakse selg ja pannakse padavai laua tagant minema.

2 cm suurune lennuk

2 cm suurune lennuk ja minu hämmeldunud monoloog takkaotsa (jah, ma saan tegelikult aru, et tegemist on juhusega, see paber oli ees tegelikult teistpidi, seega joonistati lennuk suunaga vastu maad:)

Vahel kui mul tekib eriline motivatsioon (õigemini süütunne, et peaks kodus midagi arendavat lapsega tegema), siis võtame välja näpuvärvid ja minu udupeened pintslid ja “maalime” midagi. Seekord oli juhuslikult tulemas isadepäev, nõndaks võtsime plaani teha väike imal kingitus oma pere isale. Joonistasin harilikuga mingid piirjooned ette, aitasin teha musta näokontuuri ja olin sunnitud veidi ka pintslist mingitel hetkedel kinni hoidma, et asi väga lappama ei läheks (sest Härral on küll lopsakad huuled, aga kas just nüüd nii silmatorkavad…), aga suures osas maalis selle pildi Troonipärija ikka ise.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Eile, kui veetsime ühe järjekordse hulllllumeelse päeva kahekesi kodus, sest Troonipärija organism näitas üles hommikul uskumatut võimet saata mitu klaasitäit vett sama teedpidi tagasi, olin sunnitud leiutama veel mingeid mänge ja tegevusi, et mõni pooltund oleks ka tülivaba. Sestap joonistasime pojaga MEMORY mängu.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

BeFunky Collage

Esialgu ta muidugi arvas, et ülesanne on need ükshaaval endale kätte korjata ja mängida, et need on mingid “piletid” või “kaardid” või “raha”. Kuna üks kaardipaar on ka tema joonistatud (see roheline aas ja miski sigrimigri), siis ei sobinud talle ka see, et ma tema joonistatud pildid tagurpidi keeran. Aga tegelikult kui ma olin natuke aega seda nelja pildipaariga mängu üksi mänginud, siis vaimustas teda ka lõpuks see rõõm, mis tekib kui leiad oma kaardile paarilise. Sellest hoolimata kulus kaartide joonistamisele kauem aega kui mängu enda mängimisele 🙂

Täna aga käisime pikalt planeeritud juuksurikäigul ja arvestades, mis trall on viimastel päevadel ja öödel käinud (täna öösel näiteks kell pool 2 minu magamistoas kottpimeduses ringi jalutades ja röökides “multikaaaattt!!”), olin ma veendunud, et mu armas juuksur saab ette näidata, kuidas on laua all neljakäpukil last taga ajada ja juukselõikusmasinaga niiviisi juukseid lõigata. Aga võta näpust, Troonipärija käitus nagu üks eeskujulik troonipärija, istus soliidselt juuksuripingil ja nosis laua pealt leitud õuna nagu vana rahu ise.

On kaksik, noh.