kaotamine

Mu masin, mu lamp, mu radiaator

Hanna kirjutab, et:

Seda, mis siin praegu aset leiab, saabki vist kõige paremini kirjeldada sõnaga “pesupesemisorgia”. Mitte niivõrd isegi nende pesukoguste tõttu, mis siin tänaõhtul masinasse on rännanud (mis ei ole just ka väikesed), kuivõrd selle jätkuva naudingu tõttu, mis mind ikka ja jälle pesumasina ust avades tabab.

Kui keegi oleks mulle kolm kuud tagasi öelnud, et nii kaua on tänapäevatingimustega harjunud inimestel ilma pesumasinata võimalik üsna vabalt hakkama saada, siis ma oleks selle inimese väites sügavalt kahelnud. Mitte arvanud, et see on võimatu (sest kui viimased kolm kuud on mulle midagi õpetanud, siis seda, et kõik on võimalik), aga siiski suht ebatõenäoline.

Miks ma kolm kuud ilma pesumasinata olin, nõuaks muidugi omaette sügavamat psühholoogilisanalüütilist käsitlust. Alustuseks muidugi sellepärast, et eelmine pesumasin läks parandamatult katki (doh!), aga pikemas perspektiivis oli juhtivaks (ent mitte siiski ainukeseks) probleemiks see, milline piin on tänapäeval ükskõik, millise vähegi sofistikeerituma asja ostmine. Kui sul ei ole parasjagu piisavalt keskendumisvõimet ja kainet mõtlemist, et oma otseste vajaduste juurde jääda (peseb erinevat sorti pesu, on piisavalt suur, et kuivati saaks sinna otsa panna, on tõenäoliselt mõnda aega töökindel), siis jooksutavad erinevate firmade mõttetud lisafunktsioonid (EcoBubble! Helesinine ekraan! Valsirütmis trumlikeerutamine! Pesupulbrisahtel vasakukäelistele! 8-kujuline küttekeha!) juhtme suht ruttu kokku. Tagurdasin seetõttu päris mitu korda elektroonikapoest välja, samal ajal vaadates, kuidas sära müügipoisi silmades üha tuhmimaks jääb. Ükski neist ilmselt ei uskunud mu lubadust esimesel võimalusel naasta. Õigesti tegid.

(Umbes samamoodi ostsin ma, või noh, üritasin, endale paar aastat tagasi autot. Läksin erinevate esinduste kodulehtedele, avasin mudelite lehekülgi ja siis kui mul juba umbes 12 tabi lahti oli, sulgesin otsustavalt nad kõik ja panin arvuti kinni.)

Kuidas ma kolm kuud ilma pesumasinata olin, oli veidi lõbusam lugu. Näiteks läksin sõpradele külla ja kui ma juba seal olin, siis kasutasin juhust supi- ja praekäigu vahel ka kotitäis alukaid masinasse lükata. Pmtst, nagu kägu, silmad võimalustele pidevalt lahti. Lähisugulased ja -naabrid aitasid paar korda hädast välja. Lisaks avastasin terve hulga riideid, mille olemasolu ma olin juba ammu jõudnud unustada. Hea, et neid ikka aastate jooksul nii palju kokku on ostetud.

Täna siis lõpuks käisid poisid ja tõid uue masina. Ja tänuväärsel kombel viisid ka vana minema. Eeldasin mõningast nuttu ja hala keerdtrepi küsimuses, aga see jäi olemata. Sõbranna, kellega parasjagu internetivestlust pidasin, küsis, et kas on ka kenad poisid. Ütlesin, et suht suvalised ent seeeest tugevad. (Hiljem olin sunnitud oma seisukohti korrigeerima ja tunnistama, et üks neist oli siiski päris ponks ent abielus. Mida ma tean, sest tal oli sõrmus sõrmes. Kuigi me genereerisime jooksu pealt ka mitmeid muid variante, kuidas ma oleksin võinud seda tuvastada — naine ja lapsed olid kaasas; võttis vastu telefonikõne tervitusega “tere, abikaasa!”; küsisin ise kohe uksel, et ega mõni teist juhuslikult abielus ei ole jne.)

Selle maailmamuutva hetkega seoses tundub, et üldiselt on majapidamislike küsimuste vormikõrver tõusujoonel. Puhta pesu väljavaadetest innustatuna julgesin vannitoa peegli kohal olevale päevavalguslambile läheneda varasemast oluliselt jõulisemalt, mistõttu sain sealt lõpuks ometi kätte selle tuubja toru, et teaks selle abil õiget sorti uue hankida (ülikooli ajal võib-olla, aga võib-olla ka mitte, eksole, etendasime pirnivahetuse käigus ühes Pepleri tänava elutoas kursaõega maha suht eepilise jedi rüütlite sparringustseeni — võitlussteenist eristas seda peamiselt asjaolu, et lõpuks ei pidanud poodi uue pirni järele või Maarjamõisa klaasikilde naha alt välja noppima minema).

Ja paar päeva tagasi hakkasid lõpuks ometi tööle ka alumise korruse radiaatorid. Või noh, kolm neljast. See oli neist meeldiv, sest kuna ma olen laisk ent seeeest kitsi (igati võitev kombinatsioon, kas pole?), siis olekski talv ilmselt valitud tubades möödunud. Nüüd muidugi on tekkinud olukord, mis mõneti sarnaneb sellega, mis leidis aset kultusseriaalis Friends, kui telekas järsku tasulist porrikanalit tasuta näitama hakkas — alguses oli õudsalt tore, siis ei julgetud telekat enam kinni panna, sest äkki kaob ära (hiljem, kui see pidev elutoas lahtirulluv reality distortion field juba väga kurnavaks muutus, kardeti saada “nende tüüpide, kes tasuta porri kinni panid” mainet — jah, mul on box set; ja vaadake kui palju ilusamaks ja lihtsamaks on internet meie igapäevaelu kõigest kümnekonna aastaga teinud). Et siis, kuna varitseb oht, et radikaid kinni keerates nad pärast jälle enam ei tööta, siis on viimastel päevadel valitsenud siin sellised veidi subtroopilised tingimused. A noh, miinuskolkend, bring it on!

Vastu õhtut tundus hetkeks, et kui on karmavõlg, siis nutad ja tasud, sest suht poole tsükli pealt lõpetas töö nõudepesumasin, keeldudes igasugust pilti ette võtmast. Veidi hiljem vannituppa sisenedes sain õnneks aru, et mu väike pesupesemisorgia oli lihtsalt välja löönud selle korgi, mille otsa on millegipärast targu ühendatud erinevatel korrustel asuvad pesumasin, -kuivati JA nõudepesumasin ja eimiskit muud. Selleks ajaks jõudis juba väga valuliselt kangastuda see, kuidas ma integreeritud nõudepesumasinale asendajat pean otsima hakkama (äratuskellafunktsioon! muudetava suunaga veejoad! punane lasershow! hommikupudru eemaldamise režiim! 8-kujuline küttekeha!).

Kaotamise kunst*

Hanna kirjutab, et:

Viimaste päevade jooksul olen ma jällegi leidnud mooduseid ise endale elu põnevaks teha. Laupäeval, kui hakkasin tööle jõudes telefoni vaigistama, ei olnud seda mu ridikülis. Ridikül, tunnistan, oli seekord suht põhjatu, sest pidin kaasa vedama ka oma arvutit, nii et iga kord kui vaba hetk tekkis ja jälle meelde tuli, kontrollisin igaks juhuks uuesti erinevad taskud ja nurgatagused üle. Mulle ei helista küll peaaegu kunagi mitte keegi, aga oleks olnud ainult aus, kui see nüüd keset mõnda eriti härrast hetke juhtunud oleks. Ma olin üsna kindel, et unustasin selle kodus lihtsalt kotti panna (kuna ma olen üldiselt ikkagi stiilipuhas kontrollifriik, siis sellist asja, et ma kogemata ennast maailmast ära lõikan, ei juhtu peaaegu kunagi), aga koju jõudes ei leidnud ma seda ka ühestki tavapärasest kohast. Kaalusin juba skaibis mõne sõbra palumist, et ta mulle (või võimalikule alatule varganäole, Photo 27.06.13 22 39.26kes kahe peatuse jooksul üsna tühjas bussis selle sisse vehkida jõudis) helistaks, aga siis ikkagi tuvastasin ta kapinurgalt nukralt plinkimast. Helistanud ei olnud keegi.

Eile, kui kodust lahkumisega oli juba üsna kiire, ei suutnud oma leida oma rahakotti. Mis on selline peopessa mahtuv punases Pühalepa mustris klõpsuga paun, mille ma eelmisel suvel Heltermaa sadama käsitööpoest kõikehõlmavas minimeerimishoos hankisin (eelmine oli ikka siuke piklik Tõelise Naise tellis, millega hea inimest tappa). Rahakotiga on üldiselt see häda ka, et talle ei saa helistada. Nagu ka võtmetele (eriti autovõtmete poole oleks mul iga natukese aja tagant vaja pöörduda) või ühelegi nendest miljonist puldist, mis mu majapidamist täidavad. Mõte sellest, kui tüütu oleks kõigi eriti vajalike dokumentide taastamine toksis mul kuklas terve selle aja kui ma vanemate juures õhtustasin ja õepoega lõbustasin. Kuni lõpuks kangastus mul silme ees, kuidas ma suran rahapauna ridiküli eestaskusse, kus tavaliselt on ainult tahvelarvuti. Hingasin kergendunult. Pärast läksin poodi ikka ilma rahakotita. Kui selle avastasin, pidin oma ostukorvi veidikeseks ajaks riiulite vahele ära peitma, kuni ma läksin vaatama, kui palju sulli mul autoistmete vahelt kokku kraapida õnnestub.

Selle juures, kui hajameelne ma kohati olla võin, on mul elus muidugi päris hästi läinud. Huvitaval kombel ei ole mul tegelikult siiski mitte ühtegi mobiiltelefoni lõplikult ära kaotada õnnestunud (samas kui Sandra on seda minuarust vähemalt kahe minu vana telefoniga teha suutnud). Ühe pesin küll pesumasinaga ära, sellest niivõrd enam asja ei saanud. Pesumasina aknast seal hoogsalt ringi keerleva telefoni vaatamine on üsna südantlõhestav vaatepilt.

Küll aga olen kaotanud kindaid ja mütse (ja kes ei oleks), kunagi algklassides kooli ühed kivipesuteksad, ükskord uusaastaööl kusagile Kloostrimetsa kanti ühe kampsuni. Ükskord jätsin oma ID-kaarti lennukisse ja olin seadusevastaselt pool aastat ilma, enne kui viitsisin uue hankida. Frankfurti lennujaamas olen aastate jooksul kolm korda pidanud leiubüroo poole pöörduma (see on neil seal selline vanakooli lauatelefon selles pikas check in lettide reas) ja meeldival kombel ka kõik kolm korda oma kusagile unustatud asjad (turvakontrolli jäänud telefon, bussi jäänud dokumenditasku ja USA lennukisse jäänud pool varandust) operatiivselt ja enne järgmist lendu tagasi saanud.

Kõige kurvem on mul nende lugematu arvu kaotatud kõrvarõngaste pärast. Sest need ei kao ju kunagi paarikaupa, vaid teine jääb sulle alati nukralt meenutama, mis kõik oleks võinud olla. Ja seda ka, et pool päeva arvasid inimesed ilmselt, et sa üritad oma tasakaalust väljas kõrvarõngapoliitikaga Jack Sparrowd imiteerida. Pealegi kaovad nad tihtipeale ka omaenda raugematust lollusest, sest ilmselgelt, isegi kui nad on sulle niimoodi müüdud, isegi kui tundub, et see ei ole füüsiliselt kuidagi võimalik, siis ilma tugeva kinnituseta kõrvarõngas on hukule määratud. Ja iga kord kui see jälle juhtub (khm, üleeelmine nädal, khm) vannun ma iseendale, et enam kunagi ei lahku ma kodust ilma kõrvarõngaid endale kõrva keevitamata. Ja siis mingil hetkel avastan ma ennast jälle täpselt sama reha otsast. Ja kõige masendavam on see, et ma kuidagi ei raatsi neid üksikuid kõrvarõngaid ka minema visata, nii et nüüdseks on neid lesestunud, mind süüdistavalt jõllitavaid ehteid mu riiuli peal juba terve rida.

* hoolimata sellest, et ma olen klassiõdede luuleklubi asutajaliige, ei ole ma just eriti poeesiainimene. Mõned luuletused on mulle elu jooksul siiski mõju avaldanud (T.S. Elioti Prufrocki poeem oli mul mõnda aega lausa täies ulatuses peas) ja Elizabeth Gibsoni „One Art“ on üks nendest. Kohtusin temaga kunagi ülikooli ajal, raamatu „The Girl’s Guide to Hunting and Fishing“ esilehel. Nüüd, kui mulle jälle meenus see luuletus, meenus mulle ka, et olen ammu tahtnud seda raamatut uuesti lugeda. Mäletan, et selle tonaalsus meeldis mulle, aga sisu mõistmiseks puudus tol ajal veel igasugune elukogemus.