sõbrad

Daamid väljamaal 4 e. lihavõtteline kliimapagulus

Hanna kirjutab, et:

Photo 29.03.18 14 14.00

Tegelikult on ju täitsa tüüpiline, et puhkusereisilt koju saabumine on süsteemile väikest viisi šokk. Kasvõi juba sellepärast, et puhkusereisil kipub elu olema ühestküljest nagu palju intensiivsem kui rutiinne igapäev ja teisest küljest jälle palju tšillim, sest puuduvad kohustused. Kohanemisraskused on küll veidi nagu tüütud (eriti kui tegemist on olnud vaevu neli päeva kestnud eemalviibimisega), aga samas siiski ootuspärased.

See pooltund, mille käigus ma esmaspäeva õhtul ema aias oma autot lumehange otsast (kuhu ta hetk pärast hoovi sisenemist totaalselt kinni kiilus) kätte üritasin saada, pani siiski märkimisväärselt proovile isegi minu absurdilembuse. Natuke tundus, et ma kujutan endale lihtsalt ette, et päev varem olime t-särgi väel lauspäikese käes mere ääres vedelenud.

Lihavõteteks Maltale sattusime me põhimõtteliselt välistamismeetodil. Pika kalendrilappamise tulemusel jõudsime järeldusele, et see on ainuke nädalavahetus terve kevade jooksul, mis kõigile kolmele meist sobib. Ja Malta oli suht ainuke koht Euroopas, kus võis eeldada, et märtsi lõpus on juba kindlapeale piisavalt soe, et seda ka korralikult tunda oleks. Ja noh, tundus potentsiaalselt huvitav koht ka. Natuke tegi ettevaatlikuks küll asjaolu, et tegemist on padukatoliikliku riigiga, mistõttu paistis täiesti reaalne võimalus, et lihavõtete ajal ei puhu seal isegi tuul. Samas olid võimalikud observeeritavad usurituaalid jällegi intrigeerivad. (Ja etteruttavalt võib öelda, et tuul siiski puhus, täiega.)

Kuna me olime neljapäeva hommikul kõik kell 4 ärganud, siis see +20C, mis meid lõunaajal Maltal tervitas, võttis esimese hooga veidi oimetuks (paar päeva varem oli meie reisipõhises messengerigrupis kerkinud üles tavapärane segaduses “Mida sellise ilmaga üldse seljas kantakse?” poleemika; kõige konkreetsem pakkumine oli, et plätud ja bikiinid). Sellest Photo 30.03.18 13 30.57tuleneva mõnetise vaikuse eetris täitis meile lennujaamas müüdud taksojuht Gareth, kes omal algatusel tegi meile kiire ülevaate absoluutselt kõigest. Suur osa detaile läks küll eelpoolmainitud oimetuse ja Garethi entusiastliku jututempo ent samas suht läbistamatu aktsendi tõttu kaduma, aga üks asi, mida ta selgelt ikkagi rõhutas oli see, et Malta on 100% katoliiklik riik. Et on küll mõned Suleimanist maha jäänud musulmanid ja mõningad katoliiklikud tütarlapsed isegi reeturlikul kombel abielluvad nendega, aga selle oli Gareth suuremeelselt valmis neile andestama, juhul kui lastest siiski kujundatakse katoliiklased. Nii et sada protsenti. Vahepeal helistas Garethile ka tema oma proua (armatuuriekraan ütles, et “Claudia wife”), kes seletas midagi vastuvaidlemist mittesalliva tooniga malta keeles.

Lahkudes toksis Gareth mulle telefoni ka oma numbri, et me edaspidigi tema teenuseid nautida saaksime, aga ülejäänud taksoretkedeks kasutasime me siiski Taxify teenuseid. Lisaks kodumaise ettevõtluse toetamisele olid kaalutlusteks odavam hind, korralikumad autod ja, noh, kui meid tagasi lennujaama viinud tüüp ette sõitis ja autost välja astus, küsisid reisikaaslased mu käest kahtlustavalt, kas ma valin autojuhte sealt äpist välimuse järgi. (Tollel konkreetsel oli kahjuks väga kohutav muusikamaitse, mis minuarust oleks taksojuhtide valikul siiski olulisem kaalutlus kui välimus.)

Apartmendiettevõte oli mulle paar päeva varem helistanud ja küsinud, kas see on okei, et nad upgrade’ivad meid parema sofabediga korterisse. See tundus mulle suht üleliigne DSC_0083küsimus, aga siis selgus, et asi on pigem selles, et see parem korter asub neljandal korrusel ja kas me tunneme, et see on meie jaoks ületatav raskus. Lubasin suurejooneliselt, et pole probleemi ja no ega lõppkokkuvõttes polnud ka, aga iga viimane kui kord kui me sealt üles ronisime, nentisime DSC_0082me, et korrus allpool olev korter tundub juba ukse järgi otsustades ka ütlemata sümpaatne. Meie korteri elutoaaknast välja vaadates (või noh, sellest rõdu moodi kapist, mis seal Valletta vanalinnas iga elamise küljes ripub) paistis meri nii vasakul kui paremal. Ja muidu oli ka kõik väga mõnus, ainult et igal õhtul, sõltumatult sellest kui soe oli olnud päev, valitsesid seal sõnulseletamatult arktilised tingimused. Mulle tundub, et viimasel õhtul uinus minu toakaaslane igatahes tutimütsiga.

Keegi ei soostunud meile küll päris täpselt ütlema, kui suurt mõju järgnevate päevade pühad (ristilöömise ja ülestõusmise vahepealne laupäev oli neil puhtjuhuslikult vabariigi aastapäev) üldisele elule avaldavad. Igaks juhuks külastasime pärastlõunal põhjalikumalt kaubandusvõrku ja varusime hädapärasemat süüa. Õhtul avasime korraks ka elutoateleka, kus kõigist kaheksast Malta kanalist tulid otseülekanded sellest, kuidas erivates kirikutes kirikuisad inimeste jalgu pesid. Mis ei tundunud hea märk.

Aga järgmisel päeval olid siiski kinni ainult suur osa poodidest, kõik muu toimis. Meie matkasime kohalikku bussijaama ja sõitsime rutsviiekümne eest (tavapärane hooajaväline taks kogu saare ühistranspordis, kaasaarvatud Vallettast kahele poole käivad veebussid; hooajal on kaks eurot) vanasse pealinna Mdinasse. Malta suurusest annab head aimu see, et Mdina asub täiesti keset saart, aga mõlemas kohas, kus me einestasime, oli suht suurepärane merevaade.

Photo 30.03.18 14 58.20

Photo 30.03.18 16 46.24

Kahe kohvikuskäigu vahel tegime treti ka linnapeal, ostsime mõned suveniirid ja siis kui DSC_0279hakkasime ennast tagasi Vallettasse sättima, jäime usuprotsessiooni taha kinni. Või noh, alustuseks tegime lihtsalt protsessiooni vaadates bussi tulekuni aega parajaks, aga siis kui me lõpuks bussi saime selgus, et olukorra tõsidusele kohase väljapeetusega liikuva protsessiooni ja ühistranspordi teed ristuvad ühel tänavanurgal, mistõttu istusime kõik bussis ja vaatasime, kuidas kogu kaks testamenti meist mööda lohisevad, kohalikud skaudid kõige ees. Lõpuks viskas bussijuhil üle ja ta kujundas suht agressiivselt bussile nr 52 täiesti uue marsruudi.

Vallettasse jõudes selgus muidugi, et Mdina protsessioon oli pealinna omaga võrreldes lapsemäng. Valletta oma kulges muuhulgas mööda meie kõrvaltänavat. Iga natukese aja tagant tuli tohutu puidust alus Jeesusega, mida tassis oma õlul, olevelt stseeni kaalukusest, kuus kuni kümme valges ürbis härrat, kelle kõrval käis neli ülikonnas matsi harkidega, millele alus iga natukese aja tagant aset leidvate seisakute ajal toetada, ja haamritega, millega seisaku käigus hädapärasemaid alusekohendamistöid sai teha. Protsessiooni oli jällegi hõlmatud põhimõtteliselt kogu piibel, tohutul hulgal erinevaid sõdalasi (ühtedel olid näiteks peakateteks tiigrid, mis nägid välja nagu oleks keegi pehmemänguasjajahil käinud), vahele siltidega lapsi. Kohaliku katedraali kostüümiladu annab ilmselt Linnateatri omale silmad ette.

Laupäeva hommikul üllatasime me kõik iseennast ja üksteist, sest hoolimata sellest, et kaks meist (nimesid nimetamata) oli kohalik Taxify-Toivo maja ette toimetanud loetud hetked enne kella 5 hommikul, olid kõik kolm siiski juba veidi pärast kümmet tegutsemisvormis. See kolmas, kes oli eelmisel õhtul alalhoidlikult koju jäänud, kostus telefonitsi lausa veidi pettunud, sest oli just istunud linnatuuri tegevasse turistirongi, eeldusega, et ülejäänud kaks ei näita veel tunde ühtegi elumärki (Arvestades, et õhtune ring algas väga viisakas ginibaaris, kus väike traksidega itaalia härra ginivõhikutele näo järgi kokteile tegi ja baari ees tänaval jämmis džässitrio ja lõppes Sliemas usbeki poiste krepiputkas, kõrvalepõikega Manoeli saarele, kus asuvas kohalikus Mustas Puudlis öösel paisunud tuul, mis ei olnud siiski õnneks nii yellow kui Google mind hommikul  ähvardanud oli, pool plasttopsi mu eelviimast rummkoolat mulle piki püksisäärt lajatas, ei olnud selline eeldus muidugi täiesti põhjendamatu. Lahkumispäeval lennujaama suundudes möödus takso sellest sillast, mis sinna saarele viib ja ma veendusin, et ei ole seda miniloomaaeda, millest me nagu öösel oleksime möödunud, endale siiski ette kujutanud. Igati kordaläinud retke eest saab ainult tänada mugavasti kohapealt leidunud abivalmist tuttavat teejuhti.)

Photo 31.03.18 16 16.33

Kuna me juba niiviisi ootamtult jalgel olime, panime valmis järjekordsed mündid ja suundusime lõunakaldale Marsaxlokki. Kohalikud inimesed kutsusid Marsaxlokki järjekindlalt kalurikülaks, kuigi mastaabi mõttes pole tal Altjaga küll suurt midagi ühist. Gareth oli lubanud, et kui me seal kalarooga sööme, siis ei taha me enam kusagil mujal kalarooga süüa (aga Gareth oli ka öelnud, et merevesi on +24C, nii et ilmselgelt oli Garethil kalduvus kolmandiku võrra liialdada). Kalaroal ei olnud viga, aga jalust ei võtnud. Küll aga kippus jalust rebima restoraniterrassilegi aegajalt sisselahmav meri, mis oli paksult täis silmipimestavalt kauneid paate ja paadikesi, nina peal traditsiooniline Malta silm.

Photo 31.03.18 14 07.19

DSC_0399.jpg

Photo 31.03.18 15 24.39

Photo 31.03.18 14 11.45

Kuna värviliste paadikeste vaatamine ammendas ennast teatud ajaga, seadsime seejärel sammud teisele poole neeme, kus on selline auk, mille nimi on St.Peter’s Pool ja kus teoreetiliselt peaks saama ka ujuda kui selleks tingimataPhoto 31.03.18 16 07.13 soovi on. Tee sinna läks muidugi konkreetselt üle mäe ja kuigi viidad näitasid, ei olnud tegemist just ülemääraselt hooldatud matkarajaga. Kõige pikem tõus tuli õnneks kohe kõige alguses — põllukultuure eristavate kiviaedade vahelt kulgev vihmaveerenn. Pärast pidi ainult vaatama, et tipus tuhisev tuul sirgelt merele või kõrvalkõrguva elektrijaama tohututesse korstendesse ei viiks.

Kui me olime juba peaaegu kohale jõudnud ja omavahel ilmselgelt midagi kohatut lamisesime (sest noh, miks mitte), konstateeris keegi järsku meie seljatagant, et ohhoo, ongi eesti keel. Meid oli matkarajal kinni püüdnud eesti tütarlaps Anna, kes oli lõpetamas oma kolmenädalast puhkust Maltal ja külastas uuesti neid kohti, mis talle olid kõige rohkem meeldinud. Pärast bussipeatuses kohtusime Annaga uuesti. Tema elas linnas nimega St.Julian’s ja kui ma õigesti mäletan, siis rääkis Gareth (tundub siiski, et ma sain temast tookord oluliselt rohkem aru kui oleks arvanud), et seal on kõvasti ööklubisid ja gentlemen’s clube.

Peetruse bassein oli selline, et vette oleks seal muidugi kerge vaevaga saanud, aga välja saamine tundus küll küsitav (võib-olla muidugi oligi ette nähtud vastava ühesuunalise väravana). Seal oli küll ühte kohta kivi sisse kruvitud siuke käsivarrejämedune köis, midapidi oleks siis pidanud ennast välja sikutama, aga selliste lainetega paistis köie tabamise tõenäosus, nii et tempokalt lähenev kalju sind ei surmaks, suht väike. Ja ega seal keegi ei ujunud ka, paar jorssi kükitas ainult vee poolt kivisse uuristatud individuaalvannides.

Photo 31.03.18 16 49.15

Tagasiteel Vallettasse nentisime, et kui me enne Birgusse minemist kodust läbi käime, siis jääb meil Birgusse minemata. Mistõttu istusime bussijaamas kohe Birgu bussile ümber. Isegi uut piletit ei pidanud ostma, sest üks kehtib kaks tundi. Birgusse oleks Vallettast saanud ka veebussiga, aga hooajavälisel ajal nii hilisel kellaajal enam laevad ei sõida. Birgut olime me erinevate nurkade alt pea iga päev näinud, sest pooled Valletta pargiterrassid olid sinnapoole. Valletta poolt varjutas vaate jahisadamale kõige ees parkiv 95m jaht, mida on võimalik endale rentida vaid tühise €750,000 eest nädalas. Birgu poolt vaadates selgus, et seal taga oli veel terve laevastik ainult veidi vähem absurdseid veesõidukeid.

Photo 31.03.18 19 09.59

Viimasel hommikul oli meil see konundrum, et korterist pidi lahkuma kell 10, aga lennuk läks alles kell 17.15 ja pühapäevasel päeval majutusteenuse pakkuja kohvrihoiustamisteenust ei pakkunud. Kõige tõhusam tundus olevat minna kahe sadama laevakruiisile, milleks pidi alustuseks sõitma veebussiga Sliemasse, kus sadamas tervitasid meid kohe suht agressiivsed kruiisipaatidesse sisseviskajad. Aja kokkuhoiu huvides võtsime selle, mis esimesena välja sõita lubas ja veidi aega hiljem saimegi ennenägematult verdtarretavat meresõidukogemust kogu raha eest. Need kaks sadamat, kahel pool Vallettat, kus kruiis aset leiab on sellised suht tüüned looduse ja muulidega kaitstud lahesopid. Selleks, et ühest sadamast teise saada, tuleb seilata avamerele ja ümber St.Elmo kindluse tuletorni. Me juba enne vaatasime, et laineharjad on seal valged, aga selles suht pähklikoorpaadis seal tegelikult viibida oli, ma arvan, minu elu kõige ekstreemsem kogemus, mis tuletas mulle üsna üksühele meelde ühte kunagi nähtud filmi, kus George Clooney mõttetul kombel hukka sai. Me õnneks istusime puhtjuhuslikult paadi tagumises osas, paadi nina oli korduvalt kas püstloodis taeva või siis merepõhja poole. Enne teeleasumist ei hoiatanud keegi, et meelelahutus võib niivõrd õõvastavaks osutuda ega maininud kordagi ka päästevestide asukohta või isegi olemasolu. Vaiksematesse vetesse jõudmise eufooriat varjutas veidi asjaolu, et pärast rahulikku tuuritamist tuleb tagasiteel uuesti see surmasõlm läbida (kapten andis siledamal pinnal hetkeks rooli sõbrale ja tegi reisijate seas väikse kontrollringi, et kas kõik on ikka pardal ja keegi pole südarit saanud; reisikaaslase küsimuse peale, et kas oleks võimalik väljuda selles nendest kahest sadamast, kus me parasjagu viibime, vastas ta lihtsalt “ei”). Mistõttu oli natuke raske keskenduda giidi kindlasti väga informatiivsele jutule selle kohta, kuidas üks või teine poliitiline või usuline üksus ajaloo vältel Maltat kottinud on (kuigi kui ta ütles, et “ja siis tulid Püha Johannese rüütlid, kes jäid siia kolmeks sajandiks,” sain ma aru, et olen siiski ilmselt liiga palju fantasy-žarnit tarbinud, sest kohe kujutasin ette neid reipaid kolmesaja-aastaseid rüütleid kindlusesööklas mõdu libistamas). Pilte kahjuks kõige ekstreemsematest hetkedest ei ole, sest arusaadaval kombel hoidsin siis, nukid valged, istmest ja reelingust.

Laevast maha saades turgutasime ennast söögiga, lamasime veel natuke aega veeääres päikselisel pingil ja siis saigi juba lennujaama tagasi minna. Kõik nentisid üksmeelselt, et oli täiuslik ent liiga lühike. Rahvusrooga jänest ei söönud, tundus ebameeldiv ja ega me otseselt ei kuulnud ka, et see kellelgi oleks keele alla viinud. Gozol ei käinud, aga seal kukutasid nad nagunii oma taevasina-akna eelmisel aastal eesistumise puhul kokku.

Järgmise “Daamid väljamaal” etapi küsimuse võiks muidugi otsustada natuke varem kui viimasel hetkel, et suurendada sortimenti ja vähendada kulukust, aga noh, elu, teadagi, pillutab nagu see paat, millele mõnituseks oli peale kirjutatud, et “Supreme Cruises”. Et siis, vaatab selle asjaga.

Advertisements

Meenutus

Sandra kirjutab, et:

Täna on leinapäev, 14. juuni. Jään seda alatiseks teadma, sest täna just praegu täpselt neli aastat tagasi sisenesin ma juba teist korda sama kuupäeva jooksul Pelgulinna sünnitusmajja – esimene kord saadeti meid sealt selg ees tagasi. Sabistas hommikust sooja vihma kui tegime Härraga Pelgulinna majade vahel regulaarsete pausidega jalutuskäiku, rõõmsas teadmatuses tulevase ees.

Kui ma olin umbes kaks korda suurem kui nüüd


Hea, et ma too hetk ei teadnud, et puändini läheb aega tervelt päeva jagu ja alles vahetult enne südaööd saabub ilmale üks nii vahva poiss, et mõte sellest tõmbab lausa silma märjaks.

Vanasti sai ikka blogisse kirja pandud, et mis sorti elu see väike mees elab. Ega ma täpselt aru ei saanud, kellele ma seda kirja panen, aga takka järele saan aru, et eelkõige endale. Nüüd pole ma vist aastaid seda enam teinud ja tundub paslik tema auväärt sünnipäeval see auk ära täita.

Mis mees see Troonipärija siis tänaseks on? Hommikul kui kohupiima saiakese sisse pistetud küünla ja kahe kingipakiga tema tuppa tasakesi lauldes sisenesime (ema, mina ja Härra), siis tõusis poolunes poiss istukile ja muudkui kukkus tänama, veel täpselt teadmata, mille eest. Selle laulu eest vist. Ja kui pakke avama hakkas, siis samal ajal lausus: “Tänan veelkord!”. Mulle meeldis, et tema elevus pakkide suhtes oli täiesti mõõdukas ja mitte liigtarbijalikult lennukas. Esimeses pakis oli LEGO tuletõrjeauto, millest ta on unistanud tänu ühele bukletile, mis nähtavasti selle mõttega oligi eelneva legokomplekti pakendisse pandud, et lapsed endale teisi asju ka ihkaks. Kuna aga lugesin just hiljuti ühte oma vana (ca 2a tagasi tehtud) sissekannet sellest, kuidas tuletõrjeautod ja tulekahjud ja kustutusvoolikud on elu ja nõnda see siiani on, siis tundus täiesti aus kinkida talle ihaldatud komplekt. See polnud üle mõistuse kallis ka. Ema oli kingituseks hankinud tõukeratta, millel ka minule üllatuseks olid peal “paidermänni” pildid, mis ilmselgelt on ülemõistuse tipptasemel välimus! Rattaid oli sellel tõuksil kaks, mitte kolm nagu ma oleksin arvanud, aga tundus, et selline variant sobis. Vahet poleks niikuinii – “paidermänni” piltidega tõuksiga võib ka niisama uhkelt käekõrval ringi jalutada. Puhtjuhuslikult leidsin riiulist ka ühe vana Spiderman’i piltidega nokamütsi (mille ma olin sinna ilmselgelt ära PEITNUD, sest ma lootsin kangelastegelaste kultusest pääseda) ja see sai samuti lasteaeda pähe pandud. Olgu mainitud, et ka tordile sooviti viimasel hetkel Spiderman’i, kuigi pikalt oli soov, et tordil oleks foto Nana uuest autost ja üks puu võiks ka olla… (Jumala imelik, kuidas need kultused tekivad. Laps pole kindlasti näinud ühtegi selleteemalist filmi ega multikat. Alles hiljuti ükspäev siin vaatasime esimest korda koos täispikka multifilmi (“Frozen”) ja rohkem ETV ja mõninga Youtube-i väliseid multikaid ta pole minu meelest näinud).

Ma tahaks eeldada, et jooksuratas, millega Troonipärija nüüd alles teist suve sõidab, on teinud tubli eeltöö tasakaalu osas. Üldiselt ei ole me kiirustanud erinevate uute vahendite soetamisega ja tegelikult oli Troonipärija eakaaslastel juba üle-eelmine suvi jooksuratas olemas, aga meie ei näinud toona korteris elades sellel mõtet. Ja tundub, et sellest on täiesti piisanud – Troonipärijal on väga hea tasakaal ja oskus jooksurattaga sõita. Kindlasti ei ole meil tulevikus päris ratast soetades plaanis abirattaid kasutusele võtta (arvan ma hetkel). Nüüd oleme elanud üle aasta juba majas ja see on kindlasti soodustanud arengut. Nimelt soovitakse igapäevaselt, et keegi tuleks jalutama / teda rattasõidule saatma. Kodu lähedal on vaiksed tänavad ja pikk kergliiklustee, seega on meil siinkandis tõesti hea jalutada. Kevadepoole kui jooksumotivatsioonis püsisin, tegime suisa 6-kilomeetriseid tiire, tema jooksurattal, mina jooksutossudes.

Iseloomust. Troonipärija on väga hea poiss. Tema ema on ka paras füürer, kes lollustele ei allu ja pigem tabab end liiga palju keelamas. Samas tuleb sellele ka tihti au anda, sest poiss õpib väga hästi emotsioonidest, mida ta tekitab teistele ja seega ka endale. Kui ema vihastab, siis ei ole nalja. Ikka ema vihastab – enamasti ikka siis kui lapsel on igav ja ta hakkab oma peaga krutskeid genereerima. Näiteks soovis ta üks õhtu õue minna, leppides, et keegi teine parasjagu ei jaksa/saa tulla. Kuigi ma võin teda praktiliselt 98% usaldada, et ta ei lähene tänavale/väravale/ohtlikule kanalile naabrite aia all (seal on niikuinii väidetavalt krokodillid), siis ma ikka alati teen kontrollvaateid. Avastasin ta jooksurattaga erinevaid hoovisolevaid autosid rammimas. Igavusest. Klobisin aknale nagu kuri mutt ja viibutasin näppu. Mõne aja pärast vaatan uuesti – peksab pulgaga peenras olevaid lilli. Klobin uuesti aknale ja teen sellist nägu nagu peaks kohe see aken mu vihast plahvatama. Selle peale toob ta oma pritsipumba ja “tulistab” minu suunas suure survega puhtale aknale vett. Lapsele on vaja väikest õde/venda, ma ütlen!

Tegelikult ma hakkasin tema headusest rääkima. Tal on lasteaias pisemate rühmas mõned kaitsealused, keda ta aitab ja kellega ta suhtleb. Täna nõudis, et saaks kindlasti oma sünnipäevamaiustusi ka sõimerühma omadele viia. Lisaks pole ma pidanud kordagi kuulma lugusid sellest, kuidas ta on teiste lastega halvasti käitunud/löönud/lükanud (samas ise on ta saanud kolakat rohkem kui üks kord :((( ). Üks preili küll kaebas tema peale viimane kord kui järele läksin, aga selgus, et tegemist oli olnud mingi naljaga, mis preilile ei istunud. Umbes nagu olevat Troonipärija mänguautoga ümber preili tiirutanud… Lasteaias on ka parim sõber, kellel oleme ka niisama külas käinud. See on lihtsalt ülemõistuse hea tunne, et tal on olemas selline imeline südamesõber. Nad on tõepoolest nii sarnased ja nende klapp on miilide taha näha. Annan enda parima, et seda sidet neil hoida, sest meie tulevikuplaanides on üks potentsiaalne lasteaiavahetus, millest mul on muidugi tegelikult hirmus kahju. Troonipärijal on väga hea lasteaed ja pole mingit kahtlust, et ta ka ise armastab seal käia. On saanud kiita, et ühena vähestest paneb alati mänguasjad kasti tagasi ja koristab põrandapinna puhtaks (peaasjalikult usun, et põhjus on see, et minu uskumuste järgi on korras toas palju parem uni, mistõttu tuleb põrandad alati enne magamist puhtaks lükata). Kodus on ta tihti suur abiline, rõõmuga on aidanud põrandaid ja aknaid pesta. Muidugi ütleb ta ka mitmele üleskutsele “ei”, aga kes meist ei ütleks…

Arenguvestlusel avaldati hämmingut, et Troonipärija tunneb väga hästi nii tähti kui numbreid. See oli küll juba mõni kuu tagasi ja vahepeal on meil peetunud kodune harjutamine, kuid ega sellest polegi midagi. Hea oli kuulda, et Troonipärija on tähtedele nutti ja hea seostamine. Samuti on ta kirjutanud iseseisvalt oma nime (kasutades ilmselt spikrina tema toa seinal seisvat nime, kuid siiski ei pidanud ma juhendama).

Lugemusega võin ka väga rahule jääda. Nimelt oleme nüüd hakanud klassikuid lugema ja sellega seoses on lapsel selge lugu Karlssonist (mis oli üle 400 lk pikk!), Pipi Pikksukast ja hetkel on käsil kodumaine “Trips-Traps-Trull”. Ta istub või pikutab oma voodis ja kuulab rahulikult ja täiesti põnevil, mis jutus toimub. Hakkasin talle ette lugema tegelikult juba vähemalt aastaselt kui ta ei teinud muud kui pusserdas samal ajal oma toa põrandal. Samuti on minu ema olnud väga tubli ettelugeja ja seda au sees hoidnud. Nõndaks naudime nüüd vägagi neid vilju, et ei pea piltide pärast raamatut “lugema”, vaid ikka jutu enda. See on väga mõnus osa päevast – paneb magusa punkti.

Mulle millegipärast tundub, et poisi tugevam ajupoolkera on samamoodi nagu Härralgi – pigem matemaatiline/taibukas kui loominguline, sest kunstiannet ma temas veel ei ole tabanud, kuigi neid joonistusi (hiigelpea, mille küljest tulevad otse pikad jalad ja peal on traatjad püstised juuksed, silmad poole pea suurused ja naeratav suu kindlasti peaaegu kogu ringi suurune) tuleb väga palju. Kõik muidugi jõuab veel avarduda/muutuda, aga seni annaksin sellise hinnangu.

Sõnavarast ja diktsioonist ei ole mul ilmselt mingit verstaposti panna, sest (lihtsalt tuleviku mõttes ülevaatamiseks) ei ole selles osas midagi erilist muutunud. Välja arenes kõik juba ammu ja pigem mainiks et vahepeal ilmestavad meie igapäevi taotluslikud pudikeelsed sõnavalingud, et oleks ikka natuke titetunnet ka peal. Sest meie – suured – ju räägime ka küllaltki tihti omavahel inglise keeles…

Tõmban nüüd otsad kokku, sest vaja ettevalmistada üks suurejoonelisem pidu, kuhu väike härra saab õhtul otse lasteaiast lihtsalt sisse jalutada ja hakata kinke vastu võtma! Õnne kõigile tänasesse päeva!