trahv

THAT kind of mom

Sandra kirjutab, et:

(Vabalt võib võtta kohe hoiaku, et kogu selle hala juures üritan asja siiski endamoodi humoristlikus võtmes võtta, seega lugemise toon olgu teile ka pigem lõbusam.)

Mul on hetkel elu sellises etapis, kus mingit pärisinimese stressi pole kunagi nii palju varem olnud. Selle sees on positiivset stressi (noh mingi väga hea ja uhke tulemi eesmärgil) ja palju negatiivset stressi. Mingisugused sessid või pingelised ajad tööl on nohu selle kõige kõrval. Lihtsalt elu on täiesti full on ja juhtuvad pidevalt sellised asjad ja kriisid, mida MINUL ei peaks justkui kunagi olema ja peaks juhtuma ainult teistega.

Kuna mul siin pole aga selline päris avatud raamatu blogi, siis ei hakka eelnevat täpselt lahkama (kuigi hops, kus saaks üle-blogi-ilma tuntuks kui hakkaks), vaid räägin hoopis, mis selle kõigega kaasneb.

Aju. Kaugelt ülepinges. Emotsioonide tarbeks on mul iseenesest elukogemust juba küll ja mul on erinevad meetodid enda maandamiseks. Omad niiöelda abivahendid. Aga ajutööd küll miski eriti ei tugevda.

Võtame näiteks käesoleva nädala teisipäeva. Päeva esimene pool kuulus pidevalt närvitsemisele ja magamatuse tagajärgedega tegelemisele. Õnneks on töö mu pelgupaik ja seal saan justkui minna mingile teisele sagedusele toimetama jättes muu jura veidiks kõrvale. Sellest hoolimata oli koguaeg KIIRE. Kiire tööle, kiire töö juures, kiire tööjuurest hambaarstile. Hambaarstile jõudsin seekord ÕIGEL teisipäeval, mitte nagu nädal tagasi kui teise linna otsa sõitsin ja vastuvõtus kinnitati mulle, et olen nädal liiga vara kohal. Seal uhati mulle 77€ eest tuimestust põske, mis halvas pool mu nägu ülejäänud päevaks, ja parandati sekundaarne kaaries ehk et tehti korda ÜKS hammas. Hambaarstilt KIIRUSTASIN lasteaeda, et haarata oma laps ja minna temaga maadlustrenni. Auto sai pandud oma tavapärasesse kohta kesklinnas, et seitse minutit lapsel toas järel käia, ning et autosse istudes saaks laps küsida mu käest: “Emme, mis paber see akna küljes on?”.

Loomulikult läks meil trenni minnes selliseks tormamiseks, et purunäljane lasteaialaps pidi söömata trenni alustama. Ja nii juba mitmes kord, mistõttu mul polnud südant talle keset trenni õuna nosimist keelata (eriti kuna eelmine kord ta ju sai!!), olgugi, et teised lapsed sellest kohe eeskuju saavad võtta. Sorry, I’m that kind of mom.

Siis taipasin, et õhtune kohvikukülastus, mis samuti nädal enne sama ootamatult ära jäi, ja mis pidi olema üle mitme kuu taaskohtumise põhjuseks ja mis sai suure vingumisega (minu poolt) uude teisipäeva nihutatud, oli muidugi mul ka meelest läinud. Tookord oli mul kõik hästi planeeritud, isegi juuksuris käidud, seekord olin otse-töölt-look’iga, mitte kõige puhtamate juustega, ilma igasuguse meigita ja pool nägu hambatuimestusest allavajunud ja naeratusevõimetu. I’m that kind of mom.

Kuhu organiseerida laps – keegi kodus küll sellekspuhuks ootamas ei olnud. Aga kuidas ÜLDSE organiseerida midagi kui oled unustanud telefoniarve ära maksta ja ei saa ei välja helistada ega internetis suhelda? Õnneks üks veidi edukam ema maadlustrenni pingil laenas mulle oma internetti ja telefonikõned said avatud üsna kohe peale arve tasumist. Selgus, et vastutulelik naaber saab võtta lapse enda juurde selleks pooleks või terveks tunniks kui keegi vastutavam koju jõuab. Halleluuja, et laps oli sellest plaanist enam kui vaimustunud. Viisin lapse naabrile ja tormasin ise restorani. I’m that kind of mom…

Linnas selgus uus väljakutse. (Kõlab nagu GTA.) Kuidas maksta parkimise ja restorani eest kui pangakaardi on just ära söönud pangaautomaat, sest ületöötanud aju ei suutnud pinkoodi meelde tuletada? Aga hakkama sain. Leidsin teise kaardi pealt riismed. Seda muidugi sain teada täpselt sel sekundil kui tasusin. Nii palju rõõmu “Tehing on sooritatud!” sõnumist polegi ammu tundnud. Elu lihtsad rõõmud.

Tänase võttis hästi kokku vaid üks email, mis saadeti lasteaiast. Peamiselt sisaldas see järgmise nädala tutvustust (ja juba praegu ei suuda ma meenutada, millest seal juttu oli.. Mingi… teater?) ja lõpetuseks tänati kõiki lapsevanemaid, kes õpetajaid lilledega jms eile õpetajatepäeva puhul tervitasid. (F******ck!! Õpetajate päev oli?? Ise rääkisin veel pikalt õpetajaga eile enne kojuminekut juttu). Samuti tänati ühte konkreetset lapsevanemat, et ta tänase õpetajate pildistamise ajal lapsi une aja valvas. PILDISTAMINE. (Effing… eff!) Käisin vaid kiirelt peas läbi, et hommikul sai lapsele selga pandud ebaharilikult puhtad riided ja õnneks ka vahelduseks ilma põlveaukudeta püksid. Ma küll ei usu, et parimad õuepüksid ja viimati ostetd pusa sobiksid pildistamisele, aga oleks võinud palju hullemini minna. Laps ise kinnitas, et oli olnud nende enamvähem pükstega, mitte erkpunaste odavdressipükstega, mis garderoobi kapis nii igaksjuhuks vedelevad. Mis ma oskan kosta…

I’m that kind of mom.

Ise ka ei usu

Hanna kirjutab, et:

Jah, ma tean, täitsa naeruväärne lugu. Praktiliselt ükski mu sõber ei luba mul enam väita, et ma olen blogija ja noh, ega seda ei saa neile ka ette heita, eksole. Niisiis, istun autopesula kohvikus ja olen nüüd täiesti valmis internetiavarustesse paiskama teadvuse voolu, lihtsalt selleks, et üle poole aasta esimene postitus ära teha (pesulaboss heitis autole põgusa pilgu ja teatas, et siin on kindlasti vaja ka lisaleotust, nii et ilmselt läheb nüüd natuke aega).

Kuna Sandra rääkis juba sellest, kuidas me eelmise nädala alguses Hiiumaal käisime, siis ma räägin jätkuks sellest, kuidas ma täitsa iseseisvalt eelmise nädala lõpus hoopiski Tartus käisin.

Alustuseks sain ma elus esimest korda kiiruse ületamise eest trahvi. Mida inimestega ikka juhtub, eksole, eriti, ma kujutaks ette, selles maalilises kohas Tartu maanteel, kus on umbes 150 meetrit viiekümne ala ja keset seda kavalasti kiirusekaamera (ei pannud sealt siiski vihiseva raketina läbi, 4 km/h läks ülekiirust). Aga kui sa ei ole kunagi enne elus trahvi saanud, siis on see siiski selline binaarne paradigmamuutus. Kui ma talvel hilja öösel ema autoga mööda Tallinnat ilma ühegi põleva tuleta ringi sõitsin ja nägus politseinik sellele tähelepanu juhtis (mille peale ma kasutasin automaatselt maailma kõige ärritavamat beibevabandust — mina ei tea midagi, see pole isegi minu auto; ise ka kuulasin seda ja ei uskunud, mis jura mul suust välja tuleb), siis sain julgelt ja ausalt öelda, et mul pole ühtegi varasemat rikkumist (ja eelpooltoodust võib nutikam lugeja järeldada, et nägus politseinik tookord ka meie kokkupuutest mingeid ülestähendusi ei teinud). Nüüd enam ei saa. Isegi kui tegemist oli hoiatustrahviga.

sild

Tartusse minemise ettekäändeks oli kolmepäevane küberkoolitus. Üldiselt oli kõik täitsa huvitav ja nii, nädalavahetusel enese niivõrd varajane voodist väljajamine tundus lihtsalt kohutavalt ebaloomulik ja seetõttu ka arusaadavalt valuline. Laupäeval oli lisakompensatsiooniks vähemalt asjaolu, et kolmveerand ettekandjatest olid ka, kuidas seda nüüd võimalikult progressiivselt ja mitteseksistlikult öeldagi, äärmiselt hästi tähelepanu endale koondavad härrad. Selleks, et kogu vaeva tasuks ka ainepunkte ja Oxfordi diplomit saada, pidi kolmandal päeval osalema ka neljatunnises küberkriisisimulatsioonis (meie kõik olime pmtst vene häkkerite rünnaku alla sattunud Ühendkuningriigiga märkimisväärselt sarnase riigi erinevad instantsid), mis oli minu jaoks kogu ettevõtmise kaugelt kõige tüütum osa. Aga noh, minu sügav põlgus grupitööde vastu on praeguseks ka juba lähemate tuttavate seas ilmselt hästi dokumenteeritud.

Igas sellises grupis on alati mõni külma kõhuga douchebag, kes ei tee mitte midagi. Kõrgem pilotaaž on see, kui tüüp suudab veeta tunde ilma ühegi teise grupikaaslasega isegi hetkekski silmsidet loomata. Eelmisel kevadel oli meil üks aine, mida me põhimõtteliselt õpetasime endale ise. Nädal aega järjest oli vaja iga päev lugeda 60-100 lehekülge artikleid ja siis loengu alguses jaotati rahvas kohe 4-liikmelisteks gruppideks mustvalgesildneid artikleid analüüsima. Ja iga viimane kui kord oli grupis (mis oli iga kord erineva koosseisuga) üks, kes ei öelnud sõnagi. Mingist hetkest otsustasin ma, et täna olen see tüüp mina. Et asi oleks ikka kindel, jätsin ka artiklid lugemata. Ja mitte ükski kord ma ei pidanud ikkagi survele vastu ja olin siis sunnitud neid rõvedaid akadeemilisi artikleid jooksu pealt diagonaalis lugema, samal ajal kui gruppide vahel ringi jalutav õppejõud ootusrikkalt mul seljataga seisis, et meie väiksest vestlusringist pudenevaid kuldmune noppida. Nii et sellesmõttes muidugi props nendele külma kõhuga douchebagidele. Igaüks ilmselgelt seda ei suuda.

Samas pole vaikiv douchebag siiski kaugeltki mitte kõige hullem grupikaaslane. Sest vaikiv douchebag, kuigi omamoodi muidugi ärritav, on dünaamika mõttes siiski selline suht neutraalne üksus. Suht selline mööbliese nurgas. Või mitte eriti silmatorkav tapeet. Kaugelt kõige hullem grupikaaslane on selline, kes silmagi pilgutamata täielikku segast peksab. Sest sellisel juhul, lisaks sellele, et sa pead tegema ära oma osa ja üsna tõenäoliselt ka tema osa, läheb hulk energiat kaotsi ka sellele, et sa üritad aru saada, kas sa ise mitte ei ole lolliks läinud või insulti saanud. Näiteks saadab selline grupikaaslane sulle (oma panusena järgmisel päeval esitamisele minevasse lõpp-produkti) kaks lehekülge korrektselt vormistatud teksti, kus kõik sõnad on sulle tuttavad, aga mitte ühestki lausest pole võimalik mitte midagi aru saada (truestory).

Selliseid grupikaaslasi mulle pühapäevases simulatsioonis õnneks ei sattunud (vaikivaid tütarlapsi oli kümneliikmelises grupis vähemalt kaks — arvestades, et madin kestis neli tundi, jällegi suhteliselt impressiivne). Küll aga olid nad kõik jube noored (loengus meenutas ameeriklasest õppejõud Pronkssõduri värki ja nentis, et “ahjaa, osad teist olid selajal veel lapsed”, mille peale kostus mitmestLossi saali otsast pominat teemal “me kõik olime selajal veel lapsed”). Ma saan aru, et minu viimase paari aasta taustsüsteem oleks pidanud mind selliseks olukorraks ette valmistama, aga millegipärast võttis ikkagi natuke aega enne kui mulle meenus, mida kõike mina ei teadnud kui ma nendevanune olin. Mis on minuarust omakorda selge märk, et vanemast peast koolis käia on kergem. Pärast öö läbi tuupimist muidugi otse eksamile enam ei lähe (mingi hetk jooksevad hammasrattad täiesti frustreerivalt kriginal kokku), aga samas on teadmisi ja kogemusi ja konteksti nii palju rohkem. Mitte ainult faktiteadmisi, vaid ka oskust olukordi ja inimesi lugeda.

Simulatsioon ise ei viinud meid suurt kusagile, sest noored inimesed on jube ettevaatlikud. Üritasin neid küll paar korda otsustavamale tegutsemisele utsitada, aga polnud pühapäeva hommikul ka ise ülemääraselt seiklushimuline ja motiveeritud noorsootöötaja. Samas oleks ma ilmselt mitu tundi vaeva oma elus saanud kokku hoida, kui ma oleks kohe alustuseks, siis kui tulid esimesed teated dissidentide meilikontode häkkimisest, võtnud kätte oma gruppi veenda, et tuumarelva karbist välja võtmine ja sellelt suurema tolmu ära puhumine oleks antud situatsioonis täiesti adekvaatne reaktsioon.

Õhtupoolikul sattusin kogemata umbes sajaks meetriks (Raekoja platsist peahoone nurgani) volbrirongkäiku. Peamiselt sellepärast, et ma olin nagunii samas suunas liikumas. Vahetult enne seda, kui ma veel auväärsele vilistlasele kohaselt tänava ääres rongkäigu möödumist vaatasin, sain ma ka esimest korda kõigi nende aastate jooksul meeskorporandilt tulbiõie. Ilmselt jagatakse neid ainult raja kõrval seisvatele daamidele, kuigi mulle tunduks, et väike lilleõis on vähim, mis nad saaksid teha kompenseerimaks seda sajandipikkust semiannuaalset umbmäärast ent kõikehõlmavalt valjut jorinat, mille tuules me oleme pidanud rongkäiku läbima.

myts

Öösel sattusin ikka oluliselt veel rohkem kogemata ka kolme meesorganisatsiooni. Enne olin sunnitud pead pesema, sest sellele eelnevad umbes viis tundi möödusid mul Tähtveres lõkke ääres. Püksid olid paratamatult ikka needsamad läbisuitsutatud, aga arvestades, milline läbu ja pröökamine oli näiteks viimases läbitud punktis, ei olnud sellest ilmselt erilist vahet. Koju jõudsin kell 3. Samas, alustasin alles kell 00:30.

Järgmisel hommikul valutas pea, hoolimata sellest, et olin õhtul joonud ainult ühe džinntooniku (onegin, eksole). Ma ei tea, kuhu me niimoodi jõuame.