meisterdamine

DIY unenägudepüüdja

Sandra kirjutab, et:

Jõulueelneaeg on alati kulgenud käsitöölainel. Selles mõttes jube kasulik, et ka kingimured saavad lahendatud. Aga see pime aeg paneb kohe tugitooli või laua taha meisterdama, langen mingisse täielikku tsooni. Et siis uuel aastal jälle kolmveerand aastat mitte midagi teha.

Vaja läheb igast manti, aga noh, minul olid need kõik kodust leitavad:

  • liimipüstolit ja liimi
  • vähemalt 4 papptaldrikut
  • paela või kangariba
  • nööri või lõnga
  • nutiseadet ühe video vaatamiseks
  • soolataigna jaoks: 2 dl jahu, 1 dl soola ja ca 1 dl vett
  • taignarulli ja piparkoogivorme ja ahju

BeFunky Collage

Algatuseks lõikasin neljal papptaldrikul välja sisu, et jääks alles vaid ca 8mm paksud servad. Oleks võinud veel neid teha, et rõngas jääks tugevam. Liimisin need servad omavahel kokku üheks. Rullisin sellele ümber valge kangariba ja kasutasin lõnga, et põimida võrk. Võrgu õpetuse võtsin selle video umbes teisest minutist:

Soolataigna jaoks segasin jahu ja soola ja lisasin pool kuni kolmveerand veekogust. Timmisin tulemust veel jahu ja veega, et saaks paraja taigna: paras tainas on siis kui saab käte vahel mõnusalt mudida nagu stressipalli, ilma, et ta see käte külge jääks. Ühtlane, elastne pallike. Rullisin paari mm paksuse taigna, lõikasin vormidega välja kujundid, tegin grilltikuga augud ja küpsetasin ca 140 kraadi juures kolmveerand tundi ja lasin jahtuda.

OLYMPUS DIGITAL CAMERAOLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kinnitasin nööriga tähekesed unenäopüüdja külge. Unenägusid hakkab ta püüdma sellise tebasümmeetrilise seina peal. Ilusaid unenägusid!

iPC030021

iPC020018

Emotsioonid ja tatrasoki lumemees (DIY)

Sandra kirjutab, et:

Kuigi viimaste nädalate sündmused tekitavad tunde, et ükskõik, millest rääkimine on nii tühine ja mõttetu, siis käib üle ka paratamatuste hoogusid, mis lasevad vahepeal millelegi muule mõelda. Kuigi tahaks rääkida ainult ühest ja ühest inimesest ja tema üliolulisest eksistentsist siin maamunal…

Aga minu kahepoolene Troonipärija oma vaieldamatu tähelepanunõudega hoiab mind pidevalt aktiivsena ja pealtnäha lausa rõõmsanagi, sest tõepoolest on mind õnnistatud selle kirka rõõmuallikaga, kellest küll ei jää peegeldumata kõikvõimalikud soojad ja kurvad (ning ka rõõmsad) emotsioonid meie lähedases ja armsas peres, kuid kes siiski oma olemusega pigem positiivseid emotsioone palub lagedale käia.

PC030081i

 

Ning nõnda on ka kistud pooleks minus jõulueelne sahin, sest ühest küljest tundub kõik sellega seonduv sellel aastal absoluutselt tähtsusetu ja nii, aga teisest küljest algavad ühe väikemehe jõulutraditsioonid umbes täpselt nüüd ja seda ei tahaks ka täitsa ära jätta. Õnneks on meil olemas järgmised aastad, mis lasevad kõigel sellel veidi rahumeelsemalt kulgeda. Kuigi meie kodus (ega nähtavasti ka akna taga) ei reeda miski, et läheneb mingi selline asi nagu Jõul, siis täna võtsin ette siiski ühe meisterduse, et Troonipärijal oleks ka kodus põnevam (ja nii uskumatu/Murphy kui see ka poleks, siis ta istus terve aja hoopis oma toas ja pani vankumatult kokku puslesid, mille ilmselge hittaeg on nüüd ja praegu).

Mõni aeg tagasi jäi mulle silma selline armas DIY õpetus, mis sotsiaalmeedias ringi lendles:


Sestap tegin ma väikese tiiru Härra sokikorvis ja kuna seal järjekordselt Murphy-ilikul kombel ei olnud MITTE ÜHTEGI paariliseta valget sokki, siis SORRI MEES, aga ma pidin võtma ühe korraliku tavalise soki ja teise sellise paariliseta jätma. Lisakangana kasutasin ma Troonipärija väikseks jäänud ja natuke katkiseks kulunud tudukombet (sest õnneks on mul komme kaltsukangad alles jätta ja majapidamissahtlisse panna tolmulapiks saamist ootama). Sellest valmis müts ja sall. Sisuks kasutasin aegunud tatart, mitte, et see söödamatu oleks, aga tundus paslik siis kasutada seda, mitte kehtivat riisi. Ja läätsed sobisid ka väga hästi, sest tatart jäi väheks. Näos on nööpnõelad ja nööpideks niidipusad.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Mänguautod hängivad juhuslikult kasutatud materjali pildil…

PC030063i