Seekord siis nii

Sandra kirjutab, et:

Mina ja poisid Hiiumaal. Millegipärast sõitsime esimese asjana mitte suvilasse ega ka toidupoodi, vaid Kärdla Samaariasse (teise ringi kõige kauplus). Eestlasliku naiivsuse tõttu olime kaasa võtnud õhukesed suvejoped, aga nüüd teab juba iga loll, et mai on kesktalvekuu. Mul küll polnud plaanis endale sealt midagi muud peale ägeda mööblitüki leida, aga juhtus hoopis nii, et talvejopede valik oli ülemõistuse hea, mistõttu ma lausa pidin ära ostma ülimalt korraliku suures osas villase talvemantli, over-sized ja täiesti hipster, 6€. Kandsin seda uhkusega terve saarel oldud aja (tagasi Tallinnas jäi see mulle ka selga ja siin tundsin end sellega kentsakalt. Ei tea, peab vist harjutama. Tegelikult polegi ju vahet, mis seljas on, vaid, et oleks soe). Igati õigustatud oli ka ost härrale punasetriibuline Ralph Laureni polosärk 1.30€ eest. Troonipärija väitis küll üle poe hõisates, et temale siin mänguasju pole, aga seevastu on tal on k***häda.

Seejärel käisime me millegipärast mingisugusel hobuüritusel. Ma ei tea täpselt, misasi see oli, aga kui juba oli, siis käisime. Tundub heavanemlik liigelda kohas, kus on palju ilusaid hobuseid ja tuhandeid suuri ja väikeseid lambaid kõrvalaias. Suures plaanis ei midagi muud kui Hiiumaa saare igapäev – hobused ja lambad. Lõpuks kiire suts poodi, kus ma ei lubanud midagi eriti osta, sest olin hoolikalt kaasa vedanud bossi kingituse – valmis lihata bolognese kastme, mille umamine tomatite lõhn mind töö juures köögis iga kord kergelt laksu alla viib. No kõikidest sajadest kilakoladest ei olnud ma siiski just seda purki kaasa võtnud, nii et hiliseks lõunasöögiks olid võileivad terrassil (sest toas oli paar kraadi külmem).

Hah. Ja õhtupoolikul juhtus sedasi, et võtsin ühendust oma lemmikuima restoraniga everUngru. Et kuidas nad minusugusesse alatusse taimetoitlasesse suhtuvad, eriti kuna neil on endal menüüs kõige hoolikamalt valitud ja mahedam liha-kala Hiiumaal. Selgus, et neil on täiesti plaanis tuua menüüsse üks üdini taimne toit, aga kuna hooaeg alles alanud, siis ei ole selleni veel jõudnud. Rõõmustasin tegelikult selle vastuse üle. Lootust on. Samas pidin õhtusöögiks uue variandi otsima ja selline asjadekäik neile – ohüllatust – ei sobinud mitte. Selle peale tõmbas veidi aja pärast mulle traati hoopis peakokk isiklikult, kes luges ridamisi ette asju, mida saab täiesti vabalt mulle taldrikule kompunnida. Ütleme nii, et see küüslauguõline röstitud suvikõrvits krõmpsude röstsibulatega, kohalikud praekartulid, kõrgel temperatuuril tehtud porgand, rosina-konjakimoos, värske salat ja Ungrus kohapeal kuivatatud kirsstomatid, rikastatud eriliselt personaalse teenindusega… Well, that’s badass.

Saunamaja oli meil mõnusalt soojaks köetud, nõnda tegime endile pesad sinna. Muidu oli plaan hea, aga. Kell oli umbes kuskil täiesti paks öö, kui ma ehmatusega härrale peale kargasin. Põhjuseks täiesti harilik hiirerünnak vastu mu paremat näo külge. Okei, võib olla oli siiski majasein ka meil vahel, aga ega ma seda tol hetkel ei mõistnud. Arvasin, et nende tuhandete küüniste kätte ma suren, mida endast kümnekonna sentimeetri kagusel askeldamas kuulsin. Selline näo lähipiirkonnas krabistamine kestis vähemalt terve tunni, ka härra kinnitas. Ma mõtlen, et magamisele ei aidanud kaasa ka see, et härrale tundus naljakas vahepeal niisama mu käsivarre peal sõrmedega hiirt mängida.

Teisel päeval pidime ikkagi jälle minema süüa hankima. Enne seda tegime tiiru Kukka kivi juurde, mida ma lapsepõlves ka külastanud olin, aga kuna mingil hetkel tuli meil perekondlikult igasuguste saare turismiatraktsioonide suhtes piir ette, siis oli jäänud juba arvestatav aastatehulk vahele. Ma isegi ei osanud sinna minna. Ilm oli küll käre, aga täiesti klaar. Metsaalune vaikne ja muinasjutuline. Härra suunas meid tagasiteele matkarajast välja poole ja kakerdasime parkla poole hoopiski läbi imelise laane. Kõikjal olid paksud ülastepadjad, taevakõrgused puud kääksusid ja linnud laulsid. Sain Troonipärija ka vaigistatud, et metsas peab salaja liikuma, et kedagi ei segaks, mispeale ta sosistas terve tee konstantselt, kuidas ta oma oksapüssiga paugutab…

 

Seekordne saarelkäik tundus kestvat viiv. Matkasime veel siinseal, testisime erinevaid kauplusi ja söögikohti, tuiasime kodukandis, grillisime, hingasime sügavalt nina kaudu sisse ja suu kaudu välja, kallistasime kastanipuud, viskasime kivisid vette ja hüüdsime PLUMPS, saime naabrivanaisalt uued värskeltsaetud klotsid, tõime allikalt joogivett, lahendasime ristsõnu, päästsime putukaid, kartsime liikumatut rästikut, kloppisime vaipu.

18361724_1199391476855036_1358571829_n

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s