mass

Infaux

Hanna kirjutab, et:

Mõned nädalad tagasi avaldas ajakiri Science MIT teadlaste uurimustöö selle kohta, kuidas “uudised” Twitteris levivad. Atlantic on akadeemilisest tekstist teinud oluliselt kergemini haaratava kokkuvõtte. Igaljuhul on nad läbi kamminud kogu Twitteri, aegade algusest, ja jõudnud selle põhjal järeldusele, et põhiline kurjajuur libauudiste levitamisel ei ole mitte kiuslikud vene robotid, ettevõtlikud makedoonia teismelised või karismaatilised arvamusliidrid, vaid lihtne lugeja ise, kes mõõdutundetult igasugu jura ritviidib. Misiganes põhjusel levib libauudis kordades kiiremini ja kaugemale kui tõde, võimalik, et lihtsalt sellepärast, et libauudis on põnevam kui päriselu, mistõttu on seda ka põnevam levitada.

Uurimuse koostajad on sihtmärgiks võtnud uudised, nii nagu nemad seda defineerivad, aga ma olen üsna veendunud, et see käib ka igasuguse muu info kohta, millel võib-olla niivõrd päevapoliitilist uudisväärtust pole.

Jalutasin ükspäev mööda kohaliku kaubanduskeskuse poodidetänavat, mis oli šokeerivalt täis popapvuuduud. Tervendavate toidulisandite lett siin, väestatud (või siis ka väestamata, aga asi see valgustatumal inimesel need kodus ise ära väestada pole) kivikesed seal. Ervini käest saab väestatud lõngajuppe ja kui te kiirustate, siis on võimalik ainult 169 euro eest hingepilt ja energiapai saada (järgmisest nädalast juba kallim). Tuttav rääkis paar nädalat tagasi, kuidas luterikiriku juhtfiguur oli väitnud, et eestlaste uskmatuteks tembeldamine ei ole õige, sest eestlased tegelt usuvad natuke igasuguseid asju — jumalat ja ufosid ja biovälju ja päkapikke — ja sellest tulebki siuke eestlasele igiomane usukompott. Ja no ma ei tea, minuarust lõhnab selline mõttekäik siiski veidi meeleheite järele. Sest, minu isiklikud tunded igasuguse organiseeritud religiooni küsimuses kõrvale jättes, ma ei ole päris kindel, kas vana väärikas ristiusk siiski tahab ennast niimoodi nagu möödaminnes maagiliste lõngajuppidega ühte patta panna. Või kust see usklikkuse ja heausksuse piir jooksebki?

Ja võib muidugi tunduda, et natuke meelevaldne on niimoodi libauudised ja naiselikkuse ürgne vägi ühe hingetõmbega ette võtta, aga minu jaoks on aluseks üks ja seesama maagilise mõtlemise mantra — et Tõde on see, midaiganes mina Tõeks pean (mis omakorda jätab pärani avatuks võimaluse, et sul on täiesti oma isiklik Tõde, kuigi minu oma on muidugi oluliselt parem Tõde, sest sellepeale olen tulnud mina). Et Tõde on subjektiivne, oleneb vaatenurgast ja ideoloogiast.

Tegelikult on sellise asja nimi muidugi Arvamus. Äärmisel juhul Tõlgendus või Spekulatsioon. Tunne. Ja isikliku Arvamuse omamine, ükskõik, mis küsimuses, on täiesti okei, nagu on seda ka selle Arvamuse väljendamine (halloo, faking hümniseadus). Aga samas peaks siiski Arvamusel ja Tõel oskama vahet teha — Arvamusi võib olla absoluutselt lõpmatu hulk (kasvõi ühel inimesel, kõik omavahel vastukäivad), Tõde saab siiski olla ainult üks. Miinimumnõudega, et see on observeeritav, kõigile, kes selleks soovi avaldavad.

Viimasel ajal  on iga kangitõmbaja hakanud välja tulema ideedega, kuidas muudkui ilmnevate libauudiseatakkide ja muu labase (sotsiaal)meediamanipulatsiooniga institutsionaalselt toime tulla. Facebook korraldab ümber oma uudistevoo arvutuskäike ja riigid üritavad järjestikku libauudiseseadusi valmis vorpida. See on lõppkokkuvõttes muidugi kasutu — nagu seal algusepoole lingitud teadustöö näitab, tähendab ülevalt alla tulev lahendus igal juhul, et probleemi üritatakse lahendada valest otsast. Sest libauudisetreialile võib küll joonlauaga piki näppe anda, aga kui tema toodang on laia maailma läinud, siis ei roogi seda sotsiaalmeedia kõlakojast enam mingi nipiga tõhusalt välja. (Ja noh, kõigele lisaks kapatakse niiviisi uljalt ja uisapäisa ka ülalmainitud Arvamuse avaldamise vabaduse piiramise libedale teele.)

Kõige sellega tahtsin ma (tegelikult oluliselt kiiremini) jõuda väiteni, et tänapäeva hariduse põhiliseks eesmärgiks peaks olema kriitilise mõtlemise ja allikakriitilisuse õpetamine. Paljude praeguste suurte jamade vältimiseks oleks kasu olnud kasvõi juba selle teadmise kinnistumisest, et kui miskit tasuta kätte tuleb, siis oled sa ise toode. Selline enesemüümine on ka mulle kohati täiesti vastuvõetav kaup (ja papiköhimine ei pruugi alati vabadust osta, eksole), lihtsalt parem oleks ise siiski teadlik olla, kellele ja milleks ennast müüd. Ja ma ei ütle, et tavaline kakskordkaks ja faktiteadmiste omandamine täiesti kasutud oleks (kasvõi juba sellepärast, et kõik märgid näitavad, et inimene, kes korra oma aju millekski kasutab, teeb seda tõenäolisemalt teist korda veel), aga info kui selline ei ole tänapäeval ju enam teabmis defitsiitne kraam. Ei nõudluse ega pakkumise poolelt — kogu maailma info on paari kliki kaugusel (väljaarvatud see, millal minnakse Eestis üle suveajale — nädal aega tagasi oli mul täiesti võimatu sellele küsimusele otsekohest vastust leida) ja pole ka märgata, et inimeste ihalus infot omandada kusagile hääbumas oleks (mis ongi ju tegelikult kogu probleemi juur).

Ma arvan, et viimaste millenniumidega on teadmine, et kui nii on kirjutatud, siis nii ka on, meile vaikselt DNA-sse imbunud, nii et arusaadavalt on veidi raske minna lasta. Alguses oli natuke abi sellest, et internet nägi välja nagu ta oleks põhikooli tööõpetuse tunnis tehtud ehk siis mitte midagi sellist, millest tingimata pimesi juhinduma peaks. (Ja ikkagi mäletan ma, kuidas selle sajandi koidukumas, dialupi ajastul, tõmbas hordide kaupa inimesi endale MSNi kaudu arvutisse mingi armastusviiruse, mis kõigil 500megased kõvakettad referaatidest ja skännitud läbupiltidest puhtaks pühkis.) Tänapäeval on ka kõik vuuduu täiesti viisaka fondiga usaldustäratava template’iga veebilehele kirjutatud, autori läbitungiva eksperdipilguga portreefoto kõrval. Vaadatagu kasvõi sedasama blogi siin — pmtst ainult kaanefoto leidmise vaevaga on minuarust täiesti asjaliku ja asise välimusega leht saanud ja teie õnn, et me siin ka enamvähem reaalsusega kontaktis olevat juttu ajame, mitte ei õhuta kolloidhõbedaga vähki ja sesoonset surutist ravima. Ja kui kusagilt on piisavalt sugestiivses vormis mingi uus Tõde kätte saadud, ei ole omasuguste valgustatute leidmine ja enda nende sisse insuleerimine enam mingi vaev.

Ja ma saan aru, et skeptik.ee-le võib ette heita üleolevat tooni ja lahmivat väljendusviisi ja see ei pruugi olla kõige konstruktiivsem lähenemine (aga ma saan täiega aru ka skeptiku abitust frustratsist). Ja ma ei eita ka positiivse mõtlemise jõudu ja sellega seoses ka väestatud kivikeste platseeboefekti (ja noh, kui mõtteviisist midagi ei sõltu, siis võiks ju alustuseks kohe kõik depressiivikud lootusetute juhtumitena kusagile laiule jalust ära saata). Aga antud juhul polegi asi ju niivõrd selles, kuivõrd inimeste üldises võimekuses teha teadlikke ja objektiivselt informeeritud otsuseid ja eluvalikuid.

Maagilise mõtlemise ja personaalse Tõe peakorter on muidugi USA, selles pole mingit kahtlust. Ilusa kronoloogilise ülevaate selle kujunemisest ja põhjustest ja sellest, kuidas see kõik on viinud Trumpini saab Kurt Andersoni suht suurepärasest raamatust “Fantasyland”. Eestis õnneks keegi ei eita, et Teine maailmasõda aset leidis ja “president on tegelt tulnukas” tüüpi lugude levimise eest kaitseb see, et iga viimane kui inimene tunneb isiklikult kedagi, kes käis tema emaga ühes laulukooris või kelle hambaarst oli tema vanaema. Aga kui kipub tekkima põhjendamatu rahulolu siinse olukorra üle, siis minge lugege uuesti seda lõngajuppide lugu.

 

Massi(teemaline)postitus

Hanna kirjutab, et:

Photo 31.07.15 18 08.35

Meil on siin Hiiumaal sel nädalavahetusel igasuguseid erinevaid päevi, eksole, aga peamiselt on meil siiski kohvikutepäev. Meeldival kombel oli mul sel aastal meeles sellel mitte osaleda. Eelmisel paaril aastal on see mulle meenunud alles siis, kui ma juba koos meeletute rahvamassidega mööda Kärdla tänavaid trambin ja erinevates hoovides herilastega ja järjekordades vahele trügivate kübaratega prouadega võitlen.

Sest no kui on üks asi, mida ma ei talu, siis on need meeletud rahvamassid (hmm, jälle üks asi, mis mulle ei sobi — blogipidamisest on niipalju kasu olnud, et endale hakkab ka sellest pretensioonide loetelust selgeks saama, et ma olen ikka high maintenance, enne oleks täiega tagasi ajanud, et misasja, lihtne inimene, kõik sobib, kunagi ei kaeble). Meeletud rahvamassid kuumal suvepäeval on veel muidugi eriline piin. Aga sellesmõttes ma jällegi ei kurda, et eelmisel aastal avastasin ma enda jaoks korralikumalt eel- ja järelkohvikud, mis on üle terve saare laiali ja seetõttu oluliselt vähem rahvastatud. Pealeselle tutvustavad uusi kohti või vanade kohtade uusi võimalusi. Lemmikuks on siiamaani eelmise aasta pühapäevane eriliselt tšill järelkohvik Salinõmme sadamas.

2015 eelkohvikud Soonlepa karjamõisa hoovis ja Hellamaa kiigeplatsil

2015 eelkohvikud Soonlepa karjamõisa hoovis ja Hellamaa kiigeplatsil

2014 öine eelkohvik Tahkuna tuletorni juures

2014 öine eelkohvik Tahkuna tuletorni juures

2014 järelkohvik Salinõmme sadamas

2014 järelkohvik Salinõmme sadamas

Üldiselt Hiiumaal õnneks veel rahvamassidega probleeme pole (kuigi, tunnistan, see suvi on olnud kõige rahvarohkem, aga meediakajastusest ja muidu seltskondlikust grapevine’ist tundubki, et Hiiumaa on sel aastal in). Eile veendusin, et kui massiüritusel ikkagi tingimata on vaja osaleda, siis parem seda juba teha siin, sest isegi need ei ole nii massilised. Selles kategoorias on minu jaoks siiamaani esikohal siiski see Bryan Adamsi kontsert kahe suve tagusel Rock Summeril, kus oli täiesti optimaalne rahvastikutihedus (nagu oli neid inimesi seal Lauluväljakul, ei hakand kõhe või esineja pärast kurb, aga samas sai täitsa ilma trügimata hakkama) ja pealegi olid kõik laulud nooruspõlvest toredasti tuttavad. Aga eile Kärdla laululaval Vallatuid Veste kuulata oli ka täitsa, selline, mugav. Auto sai probleemideta kohe värava taha parkida ja kümme minutit enne algust oli neljandas reas veel kohti vabalt. Ega ma väga palju lugusid ei teadnud, aga poisid oskavad ju laulda küll. Ja lamiseda, kolmene formatsioon annab sellesmõttes päris häid võimalusi “kahekesi ühe vastu” kombinatsioonideks, sest ühel on nüüd keskharidus ja teise kunagine wardrobe malfunction ei vaju ilmselt kunagi päris unustuste hõlma ja kolmas on oma kultuuripreemia täiega välja teeninud sellega, et osaleb jõudumööda kõigis eesti bändides (mistõttu oli tal ka eelmisel nädalavahetusel Folgil 43 kontserti).

Photo 31.07.15 22 18.36 Photo 31.07.15 22 19.13 Photo 31.07.15 22 18.56

Üldse on mul ainult häid kogemusi saarel selliste teenuste tarbimisega, mille puhul koduses Tallinnas võiks minna suuremaks trügimiseks, noh, et oleks mõistlik raamat või näputöö kaasa võtta, kui neid tarbima lähed. Partnerkaarti oleks ehk saanud ka mõnes pealinna teeninduspunktis peaaegu sama vähese vaevaga ära vahetada, aga näiteks ARKis läks mõni aasta tagasi küll eriti sipsti lubade vahetamisega. Ja sel suvel astusin ühel vihmasel õhtupoolikul kiirelt, enne reserveeritud restoranilauda suundumist (jah, restoomaniku pärast muidugi hea meel ja nii, aga see, et inimesi on nii palju, et peab reserveerima on küll ilmselt jõulise allakäigu algus) läbi ka kohalikust EMOst (poole selgajäänud puugi küsimuses). Seal oli peale minu ka ainult üks saksa noorpaar. Ja noh, letti, nõu, abi ja raha ära anda sai väga eeskujulikult. Privaatsusega oli kehvem lugu, sest seda, milline konkreetne “naistehäda” saksa tütarlast vaevas, diagnoositi põhimõtteliselt keset koridori. Aga ega seal koridoris lisaks neile ka kedagi peale mu sõbranna muidugi ei olnud.