Ise ka ei usu

Hanna kirjutab, et:

Jah, ma tean, täitsa naeruväärne lugu. Praktiliselt ükski mu sõber ei luba mul enam väita, et ma olen blogija ja noh, ega seda ei saa neile ka ette heita, eksole. Niisiis, istun autopesula kohvikus ja olen nüüd täiesti valmis internetiavarustesse paiskama teadvuse voolu, lihtsalt selleks, et üle poole aasta esimene postitus ära teha (pesulaboss heitis autole põgusa pilgu ja teatas, et siin on kindlasti vaja ka lisaleotust, nii et ilmselt läheb nüüd natuke aega).

Kuna Sandra rääkis juba sellest, kuidas me eelmise nädala alguses Hiiumaal käisime, siis ma räägin jätkuks sellest, kuidas ma täitsa iseseisvalt eelmise nädala lõpus hoopiski Tartus käisin.

Alustuseks sain ma elus esimest korda kiiruse ületamise eest trahvi. Mida inimestega ikka juhtub, eksole, eriti, ma kujutaks ette, selles maalilises kohas Tartu maanteel, kus on umbes 150 meetrit viiekümne ala ja keset seda kavalasti kiirusekaamera (ei pannud sealt siiski vihiseva raketina läbi, 4 km/h läks ülekiirust). Aga kui sa ei ole kunagi enne elus trahvi saanud, siis on see siiski selline binaarne paradigmamuutus. Kui ma talvel hilja öösel ema autoga mööda Tallinnat ilma ühegi põleva tuleta ringi sõitsin ja nägus politseinik sellele tähelepanu juhtis (mille peale ma kasutasin automaatselt maailma kõige ärritavamat beibevabandust — mina ei tea midagi, see pole isegi minu auto; ise ka kuulasin seda ja ei uskunud, mis jura mul suust välja tuleb), siis sain julgelt ja ausalt öelda, et mul pole ühtegi varasemat rikkumist (ja eelpooltoodust võib nutikam lugeja järeldada, et nägus politseinik tookord ka meie kokkupuutest mingeid ülestähendusi ei teinud). Nüüd enam ei saa. Isegi kui tegemist oli hoiatustrahviga.

sild

Tartusse minemise ettekäändeks oli kolmepäevane küberkoolitus. Üldiselt oli kõik täitsa huvitav ja nii, nädalavahetusel enese niivõrd varajane voodist väljajamine tundus lihtsalt kohutavalt ebaloomulik ja seetõttu ka arusaadavalt valuline. Laupäeval oli lisakompensatsiooniks vähemalt asjaolu, et kolmveerand ettekandjatest olid ka, kuidas seda nüüd võimalikult progressiivselt ja mitteseksistlikult öeldagi, äärmiselt hästi tähelepanu endale koondavad härrad. Selleks, et kogu vaeva tasuks ka ainepunkte ja Oxfordi diplomit saada, pidi kolmandal päeval osalema ka neljatunnises küberkriisisimulatsioonis (meie kõik olime pmtst vene häkkerite rünnaku alla sattunud Ühendkuningriigiga märkimisväärselt sarnase riigi erinevad instantsid), mis oli minu jaoks kogu ettevõtmise kaugelt kõige tüütum osa. Aga noh, minu sügav põlgus grupitööde vastu on praeguseks ka juba lähemate tuttavate seas ilmselt hästi dokumenteeritud.

Igas sellises grupis on alati mõni külma kõhuga douchebag, kes ei tee mitte midagi. Kõrgem pilotaaž on see, kui tüüp suudab veeta tunde ilma ühegi teise grupikaaslasega isegi hetkekski silmsidet loomata. Eelmisel kevadel oli meil üks aine, mida me põhimõtteliselt õpetasime endale ise. Nädal aega järjest oli vaja iga päev lugeda 60-100 lehekülge artikleid ja siis loengu alguses jaotati rahvas kohe 4-liikmelisteks gruppideks mustvalgesildneid artikleid analüüsima. Ja iga viimane kui kord oli grupis (mis oli iga kord erineva koosseisuga) üks, kes ei öelnud sõnagi. Mingist hetkest otsustasin ma, et täna olen see tüüp mina. Et asi oleks ikka kindel, jätsin ka artiklid lugemata. Ja mitte ükski kord ma ei pidanud ikkagi survele vastu ja olin siis sunnitud neid rõvedaid akadeemilisi artikleid jooksu pealt diagonaalis lugema, samal ajal kui gruppide vahel ringi jalutav õppejõud ootusrikkalt mul seljataga seisis, et meie väiksest vestlusringist pudenevaid kuldmune noppida. Nii et sellesmõttes muidugi props nendele külma kõhuga douchebagidele. Igaüks ilmselgelt seda ei suuda.

Samas pole vaikiv douchebag siiski kaugeltki mitte kõige hullem grupikaaslane. Sest vaikiv douchebag, kuigi omamoodi muidugi ärritav, on dünaamika mõttes siiski selline suht neutraalne üksus. Suht selline mööbliese nurgas. Või mitte eriti silmatorkav tapeet. Kaugelt kõige hullem grupikaaslane on selline, kes silmagi pilgutamata täielikku segast peksab. Sest sellisel juhul, lisaks sellele, et sa pead tegema ära oma osa ja üsna tõenäoliselt ka tema osa, läheb hulk energiat kaotsi ka sellele, et sa üritad aru saada, kas sa ise mitte ei ole lolliks läinud või insulti saanud. Näiteks saadab selline grupikaaslane sulle (oma panusena järgmisel päeval esitamisele minevasse lõpp-produkti) kaks lehekülge korrektselt vormistatud teksti, kus kõik sõnad on sulle tuttavad, aga mitte ühestki lausest pole võimalik mitte midagi aru saada (truestory).

Selliseid grupikaaslasi mulle pühapäevases simulatsioonis õnneks ei sattunud (vaikivaid tütarlapsi oli kümneliikmelises grupis vähemalt kaks — arvestades, et madin kestis neli tundi, jällegi suhteliselt impressiivne). Küll aga olid nad kõik jube noored (loengus meenutas ameeriklasest õppejõud Pronkssõduri värki ja nentis, et “ahjaa, osad teist olid selajal veel lapsed”, mille peale kostus mitmestLossi saali otsast pominat teemal “me kõik olime selajal veel lapsed”). Ma saan aru, et minu viimase paari aasta taustsüsteem oleks pidanud mind selliseks olukorraks ette valmistama, aga millegipärast võttis ikkagi natuke aega enne kui mulle meenus, mida kõike mina ei teadnud kui ma nendevanune olin. Mis on minuarust omakorda selge märk, et vanemast peast koolis käia on kergem. Pärast öö läbi tuupimist muidugi otse eksamile enam ei lähe (mingi hetk jooksevad hammasrattad täiesti frustreerivalt kriginal kokku), aga samas on teadmisi ja kogemusi ja konteksti nii palju rohkem. Mitte ainult faktiteadmisi, vaid ka oskust olukordi ja inimesi lugeda.

Simulatsioon ise ei viinud meid suurt kusagile, sest noored inimesed on jube ettevaatlikud. Üritasin neid küll paar korda otsustavamale tegutsemisele utsitada, aga polnud pühapäeva hommikul ka ise ülemääraselt seiklushimuline ja motiveeritud noorsootöötaja. Samas oleks ma ilmselt mitu tundi vaeva oma elus saanud kokku hoida, kui ma oleks kohe alustuseks, siis kui tulid esimesed teated dissidentide meilikontode häkkimisest, võtnud kätte oma gruppi veenda, et tuumarelva karbist välja võtmine ja sellelt suurema tolmu ära puhumine oleks antud situatsioonis täiesti adekvaatne reaktsioon.

Õhtupoolikul sattusin kogemata umbes sajaks meetriks (Raekoja platsist peahoone nurgani) volbrirongkäiku. Peamiselt sellepärast, et ma olin nagunii samas suunas liikumas. Vahetult enne seda, kui ma veel auväärsele vilistlasele kohaselt tänava ääres rongkäigu möödumist vaatasin, sain ma ka esimest korda kõigi nende aastate jooksul meeskorporandilt tulbiõie. Ilmselt jagatakse neid ainult raja kõrval seisvatele daamidele, kuigi mulle tunduks, et väike lilleõis on vähim, mis nad saaksid teha kompenseerimaks seda sajandipikkust semiannuaalset umbmäärast ent kõikehõlmavalt valjut jorinat, mille tuules me oleme pidanud rongkäiku läbima.

myts

Öösel sattusin ikka oluliselt veel rohkem kogemata ka kolme meesorganisatsiooni. Enne olin sunnitud pead pesema, sest sellele eelnevad umbes viis tundi möödusid mul Tähtveres lõkke ääres. Püksid olid paratamatult ikka needsamad läbisuitsutatud, aga arvestades, milline läbu ja pröökamine oli näiteks viimases läbitud punktis, ei olnud sellest ilmselt erilist vahet. Koju jõudsin kell 3. Samas, alustasin alles kell 00:30.

Järgmisel hommikul valutas pea, hoolimata sellest, et olin õhtul joonud ainult ühe džinntooniku (onegin, eksole). Ma ei tea, kuhu me niimoodi jõuame.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s