Empaatiline intsident

Hanna kirjutab, et:

Antud lugu ei ole sellest, et ma oleksin millegi kangelaslikuga hakkama saanud. Või isegi üldiselt (ja vastupidiselt ülejäänud elanikkonnale) eeskujulikult hea inimene, kingitus kaaskodanikele ja taskuMcGyver, kes iga laitmisväärilise vea korral silmagi pilgutamata appi tõttab. Kui, siis natuke nagu vastupidi.

Jalutasime sõbrannaga eile õhtul, nii umbes 11 ajal läbi vanalinna autoparkla poole, kui nägime, et teisel pool teed on kõnniteele kössi vajunud valges jalgpallisärgis keskealine härra. Tundus nagu tukastaks, aga väga sügavalt.

Esimene instikt ei olnud meil kummalgi, et läheme uurime, mis viga ja kas saaks aidata. Oli hoopiski, et keegi peaks uurima. Sest meie oleme väetid naisterahvad ja tänaval magav härra on siiski tundmatu suurus. Aga kui neli või viis täies elusjõus meesterahvaste seltskonda oli paari minuti jooksul magavast härrast üle astunud või suuremat peenetundelisust üles näidates härrast märkimisväärse kaarega möödunud, jõudsime järeldusele, et ei jää siiski midagi üle, tuleb ise pöördumine teha.

Meie esialgse müksimise ja torkimise peale ei teinud härra teist nägugi (väetid naisterahvad, noh), aga hetk hiljem liitus meiega ka üks noorpaar, kus meespool oli ameeriklane. Ja kuna keskmine ameeriklane on üles kasvanud keskkonnas, kus ilma kodanikualgatuse ja ligemesearmastuseta surekski pool ühiskonda ära (sest igasugune riigipoolne sotsiaalne tugi on pehmelt öeldes lünklik), siis haaras ta kohe ka ettevõtlikult ohjad. Poputas magava härra kiiresti üles, tuvastas, et see on lihtsalt jõudsast alkoholitarbimisest veidi kurnatud (mitte üledoosi saanud süstiv narkomaan või mõne muu meditsiinilist iseloomu ataki ohver) ja veidi hiljem tõstis härra ka käepäraselt möödunud taksosse. Härra oli pesueht šotlane, mistõttu oleks temast ehk veidi keeruline olnud aru saada ka siis, kui kõik vestluspartnerid oleksid olnud kained, aga üsna ruttu sai siiski selgeks, et ta teab, mis nime kannab tema hotell (tuli välja, et see asus pmtst kahe tänava kaugusel) ja et tal on ka raha, et taksojuhi vaev kinni maksta.

Niisiis, kellegi elu ei õnnestunud jällegi päästa. Üsna kindlasti oleks härraga kõik korda saanud ka siis, kui me oleksime lihtsalt edasi jalutanud. Vähe sellest, et ameeriklane oleks nagunii hetk hiljem kohale purjetanud, ilusal suveõhtul oleks härral olnud ka täitsa okei seal kirikuseina najal paar tundi tukastada, et siis enda jaoks sobival hetkel kark alla ajada ja saja meetri kaugusele hotelli orienteeruda. Võib-olla oleks härra olemasolu meenunud isegi tema sõpradele, kes oletatavasti ka siiski kusagil läheduses viibima pidid.

Samas ei ole asjaolu, et tänavale äravajunud inimene on lihtsalt purjus siiski mingi kaalukas põhjus teda sinna vedelema jätta. Esiteks juba sellepärast, et võib-olla ta siiski ei ole lihtsalt purjus.

Ja noh, inimese puhul, kes teisipäeva õhtul kella 11ks on jõudnud punkti, kus ta tukastab kõnniteel, küünarnukk marraskil ja käes katkised päikseprillid, ei ole ilmselt tegemist kõige parema planeerijaga. Isegi kui tal oli mingi plaan, siis vaevalt, et see päris sellist kulminatsiooni ette nägi. Halb planeerimisoskus ei ole siiski otseselt põhjus, miks inimest eriliselt hukka mõista või arvata, et ta on ära teeninud temaga selle tagajärjel aset leidnud teatava traagika-potentsiaaliga ebaõnnetused. Sest noh, kellel meist ei oleks olnud olukorda, kui meist endist rohkem või vähem sõltumatutel asjaoludel esialgsest plaanist kõrvale kaldumine on endaga kaasa toonud ettenägematuid ja ebamugavaid tagajärgi.

Et siis. Jube mõnus oleks pärast sellist intsidenti tunda ennast oluliselt parema inimesena kui inimkonna keskmine. Tegelikult, tõele aru andes, sunnib mind sellises olukorras tegutsema mitte niivõrd au- ja õiglustunne, vajadus ajada õiget asja (või isegi magus mõte sellele piiritule tänutundele, mis päästetud inimest kindlasti pärast valdama peab; see eeldab muidugi, et tal on üldse meeles, et ta päästetud sai — elu on näidanud, et tihtipeale on lõhkised püksid, kompaktpeegel või küünarnukk või silmade ootamatu tundlikkus päevavalgusele järgmisel päeval ainuke märk sellest, et õhtu kuidagi tavapärasest hoogsamalt mööda saadetud sai), vaid pigem lootus, et kui mõni mulle lähedane inimene peaks poolteadvusetult tänaval tukastama (isegi kui ta on lihtsalt napsutamisega hoogu läinud, aga eriti kui tal näiteks süda jupsima on hakanud), siis leidub siiski veel mõni selline, kes saab kuidagi üle oma esimesest tugevast instiktist edasi jalutada.

Ja ma tean küll, et appiminek võib mõnikord abistaja vastu pöörduda, sest on inimesi, kes tõesti, tõesti ei taha päästetud saada või üldse mingisugust abi. Aga mis siis, kui see just praegu sinu ees lahtirulluv inimdraama (traagiliselt suur või naeruväärselt väike) ei ole üks sellistest?

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s