külalised

[lisa sesoonne sõnamäng]

Hanna kirjutab, et:

Just eile sõitsin mööda Tehnika tänavat, millest on umbes hetkega saanud võluv tunnel, ja mõtlesin selle üle, kuidas aastaajad meie kliimavöötmes meeldival kombel ikka ilge litakaga kipuvad vahetuma. Noh, et kui sügis, siis ärkad ühel (tavaliselt septembri) hommikul üles ja on hakanud sadama külma kontidessepugevat vihma ja see ei lõpegi enam. Või siis see tänavapuhastusüksusi ja suvekummientusiaste alati ootamatult tabav esimene talvepäev. Ja nüüd siis antud aastaaja puhul — ei mingit keskkeuroopalikku pehmelt ligi hiilivat kevadet, vaid tükk aega eimiskit ja siis järsku, peaaegu päevapealt, on elu ise kõige parem Instagrami-filter.

Soojema aastaaja puhul on mul siin plekkkatusealuses magamiskambris aken üsna pidevalt lahti (vt. ornitoloogiline intsident eelmisestaken kevadest). Ja see on ikka hämmastav kui suure sotsiaalse kontakti ümbritseva elukeskkonnaga see seitsmesentimeetrine pragu pakub.

 

Näiteks just praegu kuulsin, et väike Joonas ootab oma ema Prisma ees infoletis. See tuli siis Kristiine Keskuse valjuhääldist, mis on mõnesaja meetri kaugusel, teiselpool raudteed ja magistraali. Ronge ei kuule, liiklusmüra ka praktiliselt mitte, aga see teadaanne tuli suht sõnaselgelt koju kätte. Props valjuhäälditehnikategijatele.

Põnevam lugu on see, et juba mitu hommikut olen ma ärganud kindla arusaamaga, et helikopter üritab mulle voodisse maanduda. Kuna juba elukogemust on ja nii, siis umbes kolmanda hetkega (esimesed lähevad loomulikult tuvastamiseks, et kes ja kus ma olen) mõistan ikka ise ka, et tegemist on hoopis pöidlajämeduse mesilinnukesega, kes on ennast akna vahelt sisse pressinud. Järgneb juba sisseharjutatud ent siiski iga kord veidi improvisatsiooniline koreograafia eelmise kuu sisustusajakirjaga (väga versatiilne vahend, vajadusel rullis malakas, vajadusel hell labidas), kindlateks elementideks hüpped voodisse ja maha ning Matrixi-filmist tuntud kehavibutused.

Siiamaani on õnnestunud kõik elusloodus ikkagi tuldud teed tagasi suunata. Sest noh, ühestküljest, järjekordset päeva mõrvaga alustada ei tundu kõige meeldivam väljavaade. Ja teisestküljest, kui see mõrvakatse juhtub olema ebaõnnestunud, siis on karta, et mul endal ilmselt pikka pidu ei ole. Ilmselt peaksin hullunud looma eest paariks päevaks korterist põgenema, misiganes üsna napp unekostüüm mul juhtub seljas olema. Ikkagi kevad ju, noh.

Loodan teatavale detente’ile enda ja mesimummude vahel, kui aknatagune vaher õitsemise lõpetab.

Eluõied :)

Sandra kirjutab, et:

Paar korda nädalas käib Naabrinaine mu juures kohvi joomas. See on igati kasumlik tegevus kõigile, sest hoolimata sellest, et ta hiljuti ostis endale samalaadse kohvimasina (et ühe nupuvajutusega valmib värsketest ubadest kuum kohv), siis mõni aeg hiljem see neil enam ei töötanud ja nüüd on ta 3in1 kohvide juures. Sest tagasiminek keeda-vesi-pliidil-pane-presskannu-tõmbama-lase-jahtuda variant ei lähe enam kuidagi. Lisaks saavad meie kahesed imenunnud eluõiekesed koos mängida.

HAH. No vaatame, kuidas see siis käib.

E ja Naabrinaine tulevad laulu saatel trepist üles. Troonipärija seisab lahtisel korteriuksel oma uhke sõiduriista otsas, mille üle käib igipõline võitlus – ka siis kui E on kaasa võtnud OMA pealeistutava auto. E jääb trepil kahtlevalt seisma ja hakkab nõudma hoopiski ÕUE, et mitte selle hulluga jälle maid jagada. Naabrinaine lükkab ta õrnalt põlvega üles, sest kohvinälg võtab juba pildituks. E ajab varbad harali, et õuejalanõusid jalast ei võetaks, lõpuks istub nördinult emale sülle ja nõuab veel kümmekond minutit õueminemist. Troonipärija on korraga selline nagu oleks ära joonud kaks kasti energiajooki, sest teine laps majapidamises tähendab ju ometigi hüperenergilist jooksmist, kiljumist ja hüppamist. Naabrinaine saab esimese doosi kohvi. Kui E on olukorraga leppinud ja harjunud libiseb ta ema sülest maha ja haarab juhuslikult vabanenud sõiduauto. Troonipärija kappab karjudes talle sappa. Nad kaovad kuhugi teise tuppa ja kui on meie pilgu alt ära, laseme neil ise arveid klaarida. Mõni aeg tundub, et saamegi omi jutte ajada. Liigume magamistuppa mingeid naisteasju arutama ja riideid vahtima kui lapsed leiavad suurest õnnest, et seikluspargi batuut (minu suur voodi) ja emad on ühes toas, ja mis saaks olla veel toredam. Hakkab segane hüppamine ja karjumine voodil, kuhu parasjagu hilpe laotan. E proovib avada minu kummutisahtleid, emad karjuvad, Troonipärija ei suuda otsustada, kas alluda kiusatusele ka keelatud sahtlites kolada või olla pugejaslikult eeskujulik ja sahtel kinni lükata. Emad karjuvad, et E oma näppe vahele ei jätaks. Poistel tekib idee pealeistutava auto KA voodisse võtta. Mina karjun ja õiendan Troonipärija sealt sellega maha. Läheb mõni hetk mööda, kui sama proovib ka E. Tõstan auto jälle pahandamise saatel voodilt maha. E toob selle uuesti, sõidab üle mu puhaste pesude ja riiete, mina pahandan ja olen sunnitud auto seekord koos kinnihaakinud E-ga maha tõstma. Troonipärija kukub riiete ja muu kätteulatuvaga E suunas vehkima. Natuke tirib kraest. Naabrinaine nõuab teist doosi kohvi (ent on nüüd juba sunnitud ise seda tegema).

Vahepeal toimub ainuke rahumeelne mäng, milleks on ühest korterinurgast teise jooksmine. See näeb üldiselt välja nagu taga ajamine, aga tegelikkuses keeratakse lihtsalt ots ringi ja joostakse samamoodi tagasi. Ja ei, see ei toimu hiirvaikselt.

Liigume lastetuppa. Kopaga traktor, millega Troonipärija ei mängi NEVER EVER on jõudnud E valdustesse ja Troonipärijal on ilmtingimata seda vaja. Kohe. Ja ainult seda. Emad, kes on sunnitud selle vaidluse hetkel seal kõrval olema, vajuvad nõutuks, kuidas olukorda lahendada. Mina seletan, et E ei saa sellega üldse mängida ja Troonipärija saab koguaeg, et lasku ta sõbral nüüd mängida. Troonipärija näib nagu oleks tema ihuuenda emakene teda rängalt alt vedanud, aga ronib nördinult ja higisena mulle sülle ja proovib minu soovitusel E-le pakkuda mõnda muud asja asenduseks. Mis ei tööta muidugi. Samal ajal on jälle lastetuba vajunud riidekuhja alla, sest ühtlasi üritan ma kapist välja sortida väikseks jäänud riideid.*

Emad proovivad Troonipärija tähelepanu mujale viia ja hakkavad energiliselt pisikest korvpalli korvi sisse viskama ja plaksutavad üksteisele hüsteeriliselt kui see korvi läheb. Ei Troonipärija ega E tunne selle mängu mängimise vastu huvi, küll aga on rahuldav vaadata emasid mängimas…

Lõpetuseks liigume tagasi elutuppa. Tüli traktori pärast on jätkuvalt õhus, sest aegajalt unustab kumbki jälle selle ripakile, teine haarab kohe kinni ja hakkab järjekordne jõukatsumine. Keegi tuleb kuskilt nutuga. Saan tähelepanu mujale suunatud kui toon lagedale hakitud arbuusi. Mida loomulikult soovitakse süüa diivani peal. Naabrinaine paneb kolmandat korda kohviaparaadi mürisema.

Lõpetuseks toimub veel mingi arusaamatus, mille peale esitab Naabrinaine ultimaatumi, et käsklustele mitteallumise korral minnakse koju ära. Mille peale vastab E: “Koju!”. Ultimaatum ei läinud läbi ja külalised lahkuvad.

P2030041i

* Tegelikult ka me käime tihti toast tuppa ja vahime üksteise riideid ja koduasju. Ma alati mõtlesin väiksena, miks mu ema seda sõbrannadega pidevalt teeb. Aga seekord lähme üldsegi pühapäeval Uue Maailma Festivalile Taaskasutuslaadale müüma (olge platsis!), mistõttu oli see tegevus seekord tõesti mõtestatud 😀