Sandra kirjutab, et:
Samal ajal kui mu õde sõbrannadega Barcelonas resideerub, üritan mina end veenda, et mul on ka hullult riläks viikend või mis iganes. Ema lubas troonipärija enda hooldada võtta ja ma ootasin seda terve nädala nii hulullt, et jäin eilseks hommikuks peaaegu haigeks. Aga kui ma olin lapse üle andnud, siis ilmselgelt hakkas kohe palju parem…
Naabrinaine andis mulle oma teksad. Noh selle loo taga on palju rohkemat kui esmapilgul tundub. Ta nimelt on petit inimene ja kõikide (eriti lähiajaloos sünnitanud naiste) kehaideaal. Veel veebruaris kui ma proovisin neid jalga panna, siis see oli rohkem selline tunne, et jumal tänatud, et ta mind praegu ei näe, kuidas ma tema 100-euroseid firmakaid endale jalga rebestan! Loomulikult ei saanudki ma neid siis jalga. Kes aga minu viimase aja toimetustega kursis on, siis see teab, et olen omaks võtnud uue elustiili (lakooniliselt öelduna on tegemist dieediga, kuigi ma põhimõtteliselt söön lihtsalt täisväärtuslikult ja tervislikult, bla-bla). Eile hommikul tundsin, et oleks taas aeg teksasid proovida, kutsusin ta enda juurde kohvile ja jalga ma need surusin. Mäletate, kuidas Miranda sai oma skinny jeans’id ükskord jalga, tookord kui Carrie kanepisuitsetamisega vahele jäi, sest Berger oli teda post-it’i peal maha jätnud? Selline tunne oligi. Nagu Mirandal siis, mitte kanepit suitsetanud ja mahajäetud Carriel. Ja kuna need liibusid vastu mu reisi nagu sukad, ent samas olid tugevast teksamaterjalist, siis tõmbasid nad viimasedki “kiloderaasud” sealt kokku, niiet sellega oli korras. Ma tundsin, et ma ei võta neid kunagi enam jalast! Eriti seetõttu, et võibolla ma ei ole füüsiliselt lihtsalt võimeline. Ema ja isa, kes mind pärast nendes nägid, nii vaimustuses ei olnud. Et liiga liibuvad olla. Mul oli nii “WHATEVER!” tunne. Naabrinaise püksid läksid mulle jalga!!
Okei, selle eest, et ta need mulle lihtsalt ANDIS (sest talle sellised tumedad ei meeldi, endal tal on samasugused heledad – sama suurus!!), selle eest viisin ma ta õhtul kinno. Tema jaoks on see ilmselt topeltkogus riläksi, sest temast jäi koju maha kaks last (ei, mitte maha, koos isaga ikka). Kuna ma olin laupäeva hommikuks saavutanud oma ideaalkaalu, siis tundus mulle ainult paslik seda tähistada kõige paremate asjadega, mis kinoõhtuga kaasnevad. Pannkoogid lõhega enne kino, kolmeeurone kaalukommipakk, kolmandik Naabrinaise popkornidest ja loomulikult väike pudel veini. Naabrinaisele ostsin ka, et ma üksinda ei hakkaks “Ex Machina” lõpus itsitama. Ja kuna peale kino tundus, et ma ei taha oma patupäeva veel lõpetada, siis tõin südaööl kohalikust burksiputkast ka kaks burksi, milledest härraga kahepeale suutsime ära tarbida vaevalt poole.
P.S. Olen avastanud, et süstlad, mistahes suuruses ja kas neil on nõel või mitte, on apteekides nagu salakaup. Mul oli vaja ühte suurt süstalt, millega vett suure survega kõrva pritsida. Ma olen kunagi varem ka pidanud seda soetama ja juba tookord ma mäletan, et apteeker ajas kuidagi pea õlgade vahele kui ta süstlaid salajasest sahtlist otsima hakkas. Nii juhtus eile ka. Muidugi ei olegi see ilmselt väga igapäevane, et tuleb klient ja küsib, et tere, mul oleks vaja süstalt. Esimeses apteegis seda üldse polnudki. Teises apteegis mindi jälle salajase sahtli juurde leti taha ja sealt ma poole euroga süstla ka sain.
andmysister 