Kuningakassi elu

Sandra kirjutab, et:

Eile õhtul oli Sõstar veendunud, et nüüdsest lõpetan ma tema toitmise. Kui härra üleeile õhtul kassi söögikausi täis pani, siis mainis ta mulle küll, et kassitoit on otsas, aga nagu ikka pool tema jutust, siis läks seegi mul ühest kõrvast sisse ja teisest sama tuulega välja. Nõndaks avastasin ma eilseks õhtuks, et kassil pole midagi süüa (kui need KÜMME IMEPISIKEST KRÕBINAT välja arvata, mis härra kotti lahkelt jättis). Härra kojutulekuni oli ligi pool tundi aega, aga nälg võttis ilmselt aru. Sõstar seisis oma kausi juures, liigutas seda käpaga mööda aknalauda edasi-tagasi ja näugus ahastavalt kõik need pool tundi, ise jõllitades mulle sügavalt silma.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kui ta lõpuks toidu oma ELUpäästjalt kätte sai ja selle koheselt ära seedis, läks ta kättemaksuks oma vetsu KÕRVALE (tegelikult parem kui mõni nädal tagasi esikuvaibale) ja lasi mulle sinna kingituse.

Kell 5 hommikul tundus talle paras aeg olevat laua peal seisvasse Rimi paberkotti ronida. Mainimatagi selge, et see tegi korralikku lärmi, asjad laualt lendasid ja üleüldse – laua peal ei tohi ta käia. Võib-olla tahtis ta mulle lihtsalt vihjata, et hapukoor oli jäänud ööseks kapile… Sest kell 5 hommikul tahangi ma minna kottpimedas hapukoort külma panema.

Kui kell 7:45 kogu pere veel hambad laiali magas, tegi ta uuesti katset meid äratada. Minu puhul õnnestus. Ta lihtsalt seisis mu voodi kõrval kapi peal. Mõtles natuke. Ja lükkas ühe graatsilise käpaliigutusega mu telefoni sealt suure kõmakaga vastu põrandat.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s