Üks päev kaheaastase* lapsega

Sandra kirjutab, et:

*Jah, tegelikult on oma poolteist kuud selle vanuseni aega, aga poteito potaato. Pealegi on Troonipärija pisut oma arengust ees alates sellest ajast kui hakkas “inimkeelt” kasutama. Mis tähendab seda, et IMELINE KAHENE on mul juba sisuliselt käepärast võtta.

Oma päeva alustame me üldsegi mitte kodus, sest oleme jäänud vanavanemate (amaisa ja nana) poole ööseks. On põhimõtteliselt raudreegel, et seal on vaja tund kuni poolteist varem ärgata. See tähendab seda, et kell 6:25 on Troonipärija endale kargu alla ajanud ja seletab valjuhäälselt oma võrekas, peamiselt karjudes selle inimese nime, kes tema kõrval voodis üritab kotte silma alt ära magada. Selline varajane äratus on ebameeldiv mitte ainult seetõttu, et kottide osas võid kindel olla, vaid ka seetõttu, et selleks, et järgida kindlat päevakava peab teda tund aega kauem ka lõbustama enne kui saab lõunaune ajaks ennastunustavasse vaikusesse langeda. Niiet, ükskõik kui kaua sa oma hommikuste toimetustega venitad, oled ikka ärganud, pesnud, söönud, kohvi joonud kella kuradi poole kaheksaks.

Möödunud õhtul hängis Troonipärija kottpimedas toas voodis ligi tund aega suvatsemata magama jääda. See selgus siis kui nana läks kaissu palutud raamatut hiirvaikselt ära võtma ja selle peale kosteti talle hiidrõõmus “Tere!”. Ja loll oli see, kes lootis, et hilisem magamajäämine tagab parema une hommikul…

Nõndaks. Katsetan temaga veel tubaseid toimetusi ja võtan vastu otsuse õue minna alates kella kümnest. Ühtlasi üritan oma hommikust seepi vaadata, mis tähendab seda, et minu ülevaade tubade seisust on võrdlemisi kesine. Kui telekatoas on orkaan üle käinud ja kõik võimalikud asjad meetri kõrguselt on põrandale laotatud, minnakse majapidamistuppa, kus ma mõni hetk hiljem avastan ta tegemas põhjalikku inventuuri nana kodukeemia kapis. Kella kümneks on saabunud nii suur kopp sellest, et amaisa magab ja ema on ülipõnevate mängude suhtes ükskõikne, et … ütleme nii, et amaisa kaugel üleval korrusel ärkab üles. Amaisa laekub ka võrdlemisi kottis silmadega alla ja leiab eest vähemalt triljon kuus sada detsibelli eritava lapselapse, kelle ema oli just sundinud põrandat pesema. Hästi popp on viimasel ajal kõikidest klaasidest vedelik põrandale kallata (alles üleeile pidi vaene Naabrinaine oma lihvimata puitpõranda pragudest piima välja surkima). Enivei, kui ma olen lõpuks oma hüperenergilise ja nutust ja tatist mullitava ninaga, ent samas JUBA haigutava (lõunauneni pidi olema aega üle kahe tunni!), lapse maha rahustanud ja temaga kõikvõimalike kallistuste abil ära leppinud, suundume autotripile. Kesklinnas on vaja kolme inimese ukse juurest läbi käia, et asju tuua või ära viia ja see tegevus tundub sobivat.

Kuid tean suurepäraselt ette, milliseks kujuneb aeg enne lõunaund ja lõunasöögi manustamine üleväsinud lapsega. Õhust tulevad probleemid, mis sunnivad amaisa peale röökima, mänguklaverit kätega peksma ja sekundiga krokodillipisaraid silmist purskama. Imekombel saan talle söögi ilma suuremate takistusteta sisse (siinkohal tänan oma imelisest kokast isa) ja tund aega enne tavapärast lõunaund norskab Troonipärija kuninglikku und.

Ise põrutan sõbranna juurde, et nautida kui imeliselt vaikne, puhas ja rahulik on üks kahekuune. Kui ma enne nelja isa juurde tagasi jõuan on Troonipärija maganud ära pika ja lõõgastava une. Nüüd saab suunduda õuetoimingutele ning täna pakub meile suurepärast tegevust ja vaatemängu naabriproua, kes parasjagu aiatöödega tegeleb. Troonipärija teretab viisakalt, tormab üle vaarikate tema juurde ja eemaldab abivalmilt kõik naabriproua tööriistad, et need üle hoovi laiali viia. Seejärel läheneb ta kurjakuulutava kiirusega naabriproua kiviktaimlale ja enne kui ma jõuan lõpetada oma lause, et “lilledele ei tohi haiget teha” viskub ta keset peenrat kõhuli kaunile krookusepuhmale.

Õhtupoolik tõotab tulla põnev, sest ema läheb trenni ja poeg saab senikaua poolteist tundi mängida trenni lastehoius. Sinna tuleb ka oma 5 veidi vanemat last, kes erinevalt Troonipärijast, on igakordsed külastajad. Ema läheb raputab trenniga päevapinged turjalt (3:50 planking‘ut, päris hea rekord ju). Kui ma tagasi lastehoidu naasen on teised lapsed lahkunud, minu oma tervitab mind rõõmsalt ja hoidjatädi räägib kui tore, asjalik ja viisakas mu laps on.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s