õmblemine

Üks hinges oodanud pihtimus

Sandra kirjutab, et:

Ma olen loomeinimene, eksole. Kooliajal öeldi mu kohta, et ma olen “mingi kunstihing”, aga see ei vastanud mu meelest eriti tõele, sest kunstihing on nagu midagi sügavamat kui see, mis ma olen. Loomeinimene on pigem nagu midagi aktivisti, käsitööarmastaja, edvistaja, ekstraverdi JA introverdi segust. Mul on läinud jube hästi ja mu vanemad on võimaldanud mul tegeleda kõige sellega, mida ma tahan, olgugi, et nii mõnigi tegevusala jäi väga napiks. Nad (või vähemalt üks neist) võivad küll kiruda, et minust ei ole saanud üleriigilist neurokirurgi või vandeadvokaati, aga nad võivad olla rahulikud vähemasti selle pärast, et olen õnnelik, et saan end väljendada nii nagu tahan ja ütlen ausalt, et enamasti tuleb see hästi välja ka. Ja kui vahel ei tule üldse välja midagi, siis see on ka lihtsalt üks õppetund ja järgmine kord tuleb eriti hästi välja.

Ma olen aru saanud, et minu Hing vajab pidevat väljundit. Logelemine mulle ei passi, olgugi, et kujutan liigagi palju ette, et just seda teha tahaks. Näiteks kui ma meenutan oma elu tagantjärele, siis olen olnud kõige õnnelikum nendel aegadel kui mu päevad on hästi tihedalt ja varieeruvalt sisustatud ja ma saan palju tehtud. Aga ületõmblejaks ma ka ennast ei nimetaks, sest mul on alati olnud süsteem. Näiteks päevakavasüsteem. Et kõik jookseks ladusalt. Logistika. Transpordivahendid.

Näiteks hästi äge oli keskkooliaeg kui ma üheaegselt: 1) lõpetasin gümnaasiumi; 2) tegin juhilube; 3) töötasin jumestuskonsultandina; 4) käisin trennis (tantsimas, otseloomulikult, sest see on samuti üks kunstiline väljund, mida olen alati kasutanud); 5) ja pead ma ei anna, kas just lõpuklassis, aga umbes sellel ajal käisin ka Nõmme Noortemajas kunstiringis.

Analoogseks kujunes minu teine ring Tartus, kui ülikool oli juba ammu selja taga, samuti valed töökohavalikud, ning ma läksin õppima kutseeriala! Samal ajal töötasin noortekohvikus. Käisin trennis. Tegelesin ohtralt maalimise ja küpsetamisega.

Marker.

Oma kahekümnendaks sünnipäevaks, ultraläbuks, palusin ma külalistehordilt kingituseks raha. Et osta endale õmblusmasin. Kuradi hea kink. Veel 7 aastat hiljem sõbrannad käivad seda laenamas mu käest. Liiatigi võtan selle oma retrokohvrist ise ikka korra kuus või kahes välja.

Lisaks see, mida siin praegu loed, see, millega tegelen tööjuures, just uuesti alanud trenn, ning minu viimase aja hitt – videote monteerimine (küll TOHUTULT algeliste vahenditega, ent siiski) – need on kõik mu loomeväljundid.

Ja kui ma nüüd mõtlen nendele stressirikastele aegadele, mis mu elus on olnud, siis ei ole ma nendel aegadel jõudnud ka tegeleda praktiliselt ühegi eelpoolnimetatud tegevusega. On olnud mingid muud kohustused. Isegi beebit võib sinna alla liigitada, aga see ei tähenda, et ma TEDA selles süüdistaksin. Või üldse kedagi. Tema oli/on lihtsalt kõikehõlmav loomeprojekt.

BeFunky CollagePraegu, septembris, ma aga tunnen jälle mingit uut hingust. Kevadel oli üldse stressi palju. Perearst tahtis mulle juba antideprekaid välja kirjutada. Tundsin, et mismõttes, mina ja antideprekad (maailm on ka ikka õitehellaks ära läinud!). Suvel trenni ei olnud ning kuna alustasin üle väga pika aja töölkäimisega, siis võttis see kogu suvekuude võhma. Nüüdseks olen saanud selle etapiga tasapisi harjuda (paraku pole töö muutunud selle võrra ka füüsiliselt kergemaks) ja mingi missioonitunnetus on jälle tagasi. Ma tunnen iga jumala päev, et ma tahaks midagi luua. Midagi valmistada. Millegi üle uhke olla. Jumal, ma teen hakkliha-makaronivormi ja ma kujutan seda tehes ka ette, et teen mingit TAIEST. Kui sellega on ühelpool, saan köögi korda, mõtlen, et kohe kui laps magab, istun oma õmbluslaua taha ja jätkan pooleliolevaid töid. Õmbluslaud ja käsitöönurk on samuti üks projekt, mille olen suures loometuhinas läbi viinud. Seejärel ma mõtlen, et EI, ma tahan hoopis blogi kirjutada. Ei, oot. Ma teen hoopis ühe erilise õunakoogi. Või veel parem, mul on vaja lapse fotoalbumi jaoks piltide tellimus ära teha. Kui ma juba tellin fotosid, tellin siis rohkem, saab igasuguseid kingitusi sugulastele teha. Meisterdada. Küünlapurke. Makroonikarpe. Ma tean, ma tean! Ma lähen õhtul jooksma! Oh, seda tunnet pärast! Ja järgmisel päeval!! Siis on veel rohkem energiat! Ma teen Troonipärija tuppa riidepuu. Mingi laheda. Peab mõtlema.. Kook. Koogiblogi. Pildid. Instagram. Videoideed. Kleit. Seelik. Kingitused. Trenn. Kodu. Sisustus. Blogi. JAA NII EDASIIIII.

Ja vahepeal tunnengi, et olen täitsa ära keeranud. Siia olekski nüüd paslik lisada see tervisliku õunakoogi valmimise video.

Novot. Nõndaks tunnen ma praegu erilist motivatsiooni olla eelkõige iseenda vastu hea. Kehale ja vaimule teha häid asju. Mõned puudujäägid veel on. Näiteks kuidas panna end magama õhtul normaalsel ajal. Aga trenn ja liikumine, korralik toitumine ja vaimutoitmine need peavad lihtsalt olema tagatud. Täna mu jalad valutavad. Aga meel on nii hea. Valutavad, sest viimase nädala jooksul olen käinud kolm korda trennis, ükskord 10 km kiirkõnnil ja kolm päeva järjest pikki päevi tööl, jalgadel. Ja nii saab olla üks nendest inimestest, kes aegadetaguseid pilte vaadates ei õhka, et oh küll ma OLIN sale ja ilus. Rääkimata sellest, et saab tagasi ka selle õhetava ja vitaalse näonaha. ZEN.
image

Ühe südasuvise seeliku lugu

Sandra kirjutab, et:

Mu vanaemal on mingi põhjatu kapp (salatuba?), kuhu ta on kogunud aastate jooksul maailmatuma ägedaid, peamiselt Rootsi päritolu, kangaid ja lõngasid ning õnneks on tema poja tütred saanud kuskilt sealt tema enda käest kaasa ka käsitöögeenid. Hanna on rohkem nagu kudumise ja heegelduse lainel, mina õmblemise ja pintsli peal väljas. Nõukogude ajal pidid küll kõik iseendast lugupidavad perenaised oskama õmmelda ja kududa, aga isapoolsel vanaemal oli/on kohe üks X-faktor selle kõige peale 🙂 Tulles tagasi nende varude juurde, mis vanaemal on, siis igal aastal nii jõulude kui sünnipäevade ajal on tal kingitus lastele ja lastelastele ja lastelastelastele võtta – toormaterjal käsitöö jaoks. Nõndaks sai Troonipärija endale kunagi kingituseks Donald Duck-iga teksariide. Seni on aga välja kujunenud mingi teatav stiil, mida Troonipärijale selga panna armastan ja see ei ole kindlasti sisaldanud multifilmitegelasi ega üleliia värvilisi asju, mistõttu polegi mu peas tekkinud mingit visiooni, mida sellest kangast teha. Liiatigi kuna ma olen rohkem selline katsetan-sätin-panen nööpnõelaga keha külge kinni-õmbleja, mitte see lõike järgi tegija, kes teab täpselt, mis kangast hiljem välja tuleb.

  DSC_8717i

Aga sellel suvel tekkis mul visioon – seelik iseendale. Alguses häbenesin natuke vanaemale seda öelda, et lapselapselapse kanga endale võtan, aga tegelikult jäi ka Troonipärijale kangast veidi üle, niiet ühe ägeda vesti või jaki annab sellest lähiaastatel siiski teha. Multifilmikangelastest ilmselt ei pääse igaljuhul? Ja noh, see kangas on muidugi ka keskmisest nummim. Siin ta on, minu südasuvine seelik.

Tegumoelt ääretult lihtne ja koosneb väga vähestest õmblustest, kui tüütud servade sik-sakiga ülelaskmised välja arvata. Lõikasin enda piha järgi värvli ning seejärel sobiva pikkuse järgi ristkülikukujulise kangatüki. Kõige suurem töö oli voltimisega, tahtsin täpselt selliseid laiasid BTM-ilikke volte, mis suure tõenäosusega on neilgi millegi inspiratsioonil leitud, aga minul ei olnud kangast nii palju, et volte kohe üksteise kõrvale teha. Aga hea ongi, sest need lükkavad mu jäigast teksamaterjalist seeliku niigi puhevile, mis natuke on hea, aga palju oleks… liiga palju. Seejärel õmblesin seelikuosa värvlile külge, monteerisin selja poolele 22 cm pikkuse peitluku ja õmblesin seeliku kokku. Kes asjast vähegi jagavad, ilmselt said aru.

DSC_8666ii

DSC_8718i

Piltide eest tänan ikka oma õde, kes otse Hiiumaa praamilt, vahepeatusega Haapsalu restos, kihutas minu juurde seelikut jäädvustama 🙂