Ühe südasuvise seeliku lugu

Sandra kirjutab, et:

Mu vanaemal on mingi põhjatu kapp (salatuba?), kuhu ta on kogunud aastate jooksul maailmatuma ägedaid, peamiselt Rootsi päritolu, kangaid ja lõngasid ning õnneks on tema poja tütred saanud kuskilt sealt tema enda käest kaasa ka käsitöögeenid. Hanna on rohkem nagu kudumise ja heegelduse lainel, mina õmblemise ja pintsli peal väljas. Nõukogude ajal pidid küll kõik iseendast lugupidavad perenaised oskama õmmelda ja kududa, aga isapoolsel vanaemal oli/on kohe üks X-faktor selle kõige peale 🙂 Tulles tagasi nende varude juurde, mis vanaemal on, siis igal aastal nii jõulude kui sünnipäevade ajal on tal kingitus lastele ja lastelastele ja lastelastelastele võtta – toormaterjal käsitöö jaoks. Nõndaks sai Troonipärija endale kunagi kingituseks Donald Duck-iga teksariide. Seni on aga välja kujunenud mingi teatav stiil, mida Troonipärijale selga panna armastan ja see ei ole kindlasti sisaldanud multifilmitegelasi ega üleliia värvilisi asju, mistõttu polegi mu peas tekkinud mingit visiooni, mida sellest kangast teha. Liiatigi kuna ma olen rohkem selline katsetan-sätin-panen nööpnõelaga keha külge kinni-õmbleja, mitte see lõike järgi tegija, kes teab täpselt, mis kangast hiljem välja tuleb.

  DSC_8717i

Aga sellel suvel tekkis mul visioon – seelik iseendale. Alguses häbenesin natuke vanaemale seda öelda, et lapselapselapse kanga endale võtan, aga tegelikult jäi ka Troonipärijale kangast veidi üle, niiet ühe ägeda vesti või jaki annab sellest lähiaastatel siiski teha. Multifilmikangelastest ilmselt ei pääse igaljuhul? Ja noh, see kangas on muidugi ka keskmisest nummim. Siin ta on, minu südasuvine seelik.

Tegumoelt ääretult lihtne ja koosneb väga vähestest õmblustest, kui tüütud servade sik-sakiga ülelaskmised välja arvata. Lõikasin enda piha järgi värvli ning seejärel sobiva pikkuse järgi ristkülikukujulise kangatüki. Kõige suurem töö oli voltimisega, tahtsin täpselt selliseid laiasid BTM-ilikke volte, mis suure tõenäosusega on neilgi millegi inspiratsioonil leitud, aga minul ei olnud kangast nii palju, et volte kohe üksteise kõrvale teha. Aga hea ongi, sest need lükkavad mu jäigast teksamaterjalist seeliku niigi puhevile, mis natuke on hea, aga palju oleks… liiga palju. Seejärel õmblesin seelikuosa värvlile külge, monteerisin selja poolele 22 cm pikkuse peitluku ja õmblesin seeliku kokku. Kes asjast vähegi jagavad, ilmselt said aru.

DSC_8666ii

DSC_8718i

Piltide eest tänan ikka oma õde, kes otse Hiiumaa praamilt, vahepeatusega Haapsalu restos, kihutas minu juurde seelikut jäädvustama 🙂

Advertisements

2 comments

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s