La vie est

Hanna kirjutab, et:

Avasin peene haridustemaatilise internetikeskkonna Moodle’i, et sinna üles laadida oma peen essee. See teatas mulle vihaselt punaselt plinkides, et tööde esitamise tähtaeg kukkus 1 minut ja 46 sekundit tagasi. Vaatasin hämmelduses arvutikella ja uuesti punaseid numbreid ja siis märkasin, et kuigi kirjelduses on selgesõnaliselt välja öeldud, et tööde esitamise tähtaeg on 18.oktoober, on Moodle’is ülempiiriks seatud kell 23.55. Mühatasin solvunult ja saatsin essee õppejõule meiliga. Kell 23.59.

Mis ühestküljest tähendab muidugi seda, et kõik need aastad hiljem pole suurt midagi muutunud, aga teisest küljest jällegi, et algas nädal, selline harukordne, kus mul ei ole ei kooli ega tööd ja noh, ma ei tea, kas ma oskangi nüüd olla kuidagi.

Sest viimase kuu jooksul olen ma käinud kolmes riigis tööl ja selle vahel ja otsas peaaegu iga päev koolis, teinud kaks grupitööd, millest üks puhtalt oma süül suht pekki läks ja teine täiesti minust sõltumatult klassi parimaks osutus, kirjutanud ühe essee, käinud kursavenna 22. sünnipäeval, jäänud tapjanohusse ja sellest tervenenud, suutnud kuidagi suretada oma pesumasina, kududa paar lastekampsunit ja noh, vähemalt “The Good Wife” seriaaliga uuesti järje peale saada.

Ja ma tean, et on inimesi, kes oleks mängleva kergusega toime tulnud selle kõige ja palju enamaga, aga, tõesti, mina ei ole üks nendest inimestest. Ma arvan, et ainuke põhjus, miks ma üldse elus midagi tehtud olen saanud, paar korda isegi ülikooli lõpetanud ja nii, on madal enesehinnang ja stigmatiseeritud saamise kartus. Mõnikord ka see, et millegi mitte ära tegemine tundub kurnavam kui selle tegemine. Lahtiste otstega kaasneb pahatihti kõvasti bürokraatiat ja selgitusi ja enda uuesti kokku võtmist ja kõigeks selleks olen ma lihtsalt liiga laisk. Pesumasinaparandajale pole siiski jõudnud veel helistada.

Kursavenna 22.sünnipäev joonistub kogu sellest seeriast muidugi välja. Eks ta olekski tegelikult omaette oopuse ära teeninud, nii välisvaatluslikus kui sisekaemuslikus mõttes, aga kuna ma jäin seejärel kohe kirglikult haigeks, siis kaotas see küsimus oma prioriteetsuse. Igatahes olin ma seal peol, õnneks siinsamas naabertänavas, ainuke eestlane ja ilmselt ka ainuke üle 25-aastane. Minu viimasest 22st sünnipäevast on juba mõnda aega möödas, eksole, mistõttu on ka mõistetav, et ma olin mingid asjad ära unustanud — näiteks selle, et nii noorte inimeste korteripeol saab alkohol peaaegu kohe otsa, mistõttu tuleb paratamatult ära juua ka vanaonu aetud puskar ja see kahtlane magus jook, mille eelmised üürnikud mingil põhjusel maha jätsid. Selgituseks, et kolmekümnendates inimeste korteripeople sIMG_1615aabub igaüks vähemalt ühe, tihtipeale ka kahe pudeliga inimese kohta (ühestküljest on nii lihtsalt viisakas, teisestküljest on inimestel juba niivõrd kinnistunud maitseeelistused, et tuleb tagada enda jaoks sobiva joogipoolise olemasolu), samas ei ole kolmekümnendates inimestest tihtipeale enam nii meelekindlaid ja vastupidavaid alkotarbijaid, mistõttu kolmekümnedates inimeste korteripeo korraldajal on pärast tükk aega alkoholiga mureta. Kahekümnedates inimeste jaoks on ka sellesmõttes probleemitu ära juua kõik kapist leitud ja sõprade ja võõraste poolt pihku pistetud alkohol, korraga ja segamini, et kahekümnendates inimesed ei saa sellest juba öösel koju jõudes algavat tuumapohmelli, mis järgmisel päeval inimese teovõimetuks nartsuks, halvaks lapsevanemaks ja mõttetuks ühiskonnaliikmeks muudaks. Kui sa oled värskelt saanud 22, siis sa öösel võib-olla oksendad natuke kraanikaussi, aga hommikul ärkad siiski üles rõõmsa mõttega, et vot kui tore, et eile oli reede, sest see tähendab, et täna on ju alles laupäev ja õhtul saab seda kõike uuesti teha.

Teine asi, millesse ma pole varem eriti süvenenud, on see, et keskmine mõistlik kolmekümnendates inimene on siiski märkimisväärselt targem kui keskmine mõistlik varakahekümnendates inimene. Enda peal otseselt seda evolutsiooni märganud ei ole, aga tuleb välja, et paratamatult, tahad sa või ei taha, miskit hakkab siiski ajaga külge. Isegi kui sa oled enda arvates lihtsalt vaikselt oma elu elanud. Ja ma ei räägi siinkohal isegi sellest, et muidu loengutes igati asjakohaste, kohati isegi asjalike märkustega esinenud noor kursavend endisest vennasvabariigist suutis tõsiselt hämmarisse ajada tütarlapse Mehhikost, küsimusega “How do you say that in Mexican?” Sest arusaadavalt on sellises situatsioonis kõigepealt vaja kuidagi tuvastada, kas mitte pole tegemist suhteliselt viletsa huumorimeele väljendusega. Antud kursavenna juures pole ma senini mingit erilist huumorimeelt tuvastanud.

Hetk pärast seda kui ma olin tubli kohaliku giidina kogu seltskonna kesklinna toimetanud, otsustasin ma, et nüüd siiski aitab ja tulin ära takso peale. Ennast suhteliselt pastlaks joonud sünnipäevalapse võtsin ka peale (tema hilisema taksost väljutamisega oli veidi raskusi, sest ta keeldus enne lahkumast kui kuri vanakooli taksojuht pole ennast kallistada lasknud). Kodus ootas mind päev otsa sulanud sügavkülm, mille põhi vajas jääveest tühjaks ammutamist. Hoolimata suhteliselt konservatiivsest alkoholitarbimisest olin järgmisel päeval siiski teovõimetu narts, sest juba ärgates oli kurk jube valus ja nina tilkus. Võib-olla oleks liberaalsem alkopoliitika seekord isegi kasuks tulnud.

Ühesõnaga, oli väga meeleolukas ja palju toredaid noori inimesi, aga ma arvan, et mulle nüüd mõneks ajaks piisab sellistest üritustest. Et siis sotsiaalses mõttes pole see vanas eas koolis käimine võib-olla niipalju lisaväärtust andnud. Samas, selle loo alguse essee tarbeks lugesin ma siin ükspäev praktiliselt ühe raksuga läbi 50 lehekülge USA esimese rahandusministri poolt kokku pandud manufaktuure pooldavat aruannet Kongressile. Nii, et tähelepanuhäirete parandamise küsimuses on veel lootust.

Pildid, välja arvatud Ukraina poisi Volodya telefonist minuni jõudnud peoselfi, on tehtud Strasbourgis. Mul tegelt oli plaanis juba seal kirjutada, kaks nädalat tagasi, aga läks nagu läks. Samas näiteks seesama pilt siin on üks mu viimase aja lemmikuid, nii et ei raatsinud neid mitte postitada.

Pildid, välja arvatud Ukraina poisi Volodya telefonist minuni jõudnud peoselfi, on tehtud Strasbourgis. Mul tegelt oli plaanis juba seal kirjutada, kaks nädalat tagasi, aga läks nagu läks. Samas näiteks seesama pilt siin on üks mu viimase aja lemmikuid, nii et ei raatsinud neid mitte postitada.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s