Püsigem elus ja ikka huumoriga

Sandra kirjutab, et:

Ei tea, meil on siin täiskuud ja kohe vahetuvad kellad ja maailm on kuidagi kiiremini käima hakanud. Sellest siin tulebki ilmselt universumi kaootiliseim sissekanne, sest ma olen tegelikult tipptasemel väsinud, aga samas võiks midagi oma elust kirja ka panna, eriti kui need on sellised igati igapäevased asjad, ent ometi päris a) naljakad b) hullud ja kõike muud sellist.

Eile ootasime pikisilmi õde tagasi Eestisse, hommikul oli ta veel seal B-tähega Euroopa linnas, kus pommid lõhkesid ja see tunne ei olnud üldse hea, et ta seal on, mis sest, et oli valmis iga kell messenger’is kinnitama, et läänerindel muutusteta. Lõpuks sõitis ta läbi nii mitme riigi ja linna Eestisse, et ma jõudsin enne magama ära jääda. Stiilipuhtalt samuti, sest ajas SAS-i lennupunkte taga ja iga sõitev liin talle ei sobinudki, rääkimata sellest, et esimene ettejuhtuv lennujaam oli parasjagu läbimas kõrgema taseme pommikontrolli ja teatavasti täiesti suletud. Väga tähelepanuväärne juubel, sest seda tähistas ta ka eile. Aga noh, eks ta oskab ise sellest rääkida märksa täpsemini. Rongid ja vein, pidi selle peatüki nimi olema.

Meie pere aga on teinud päris korraliku ja igati meeldiva kannapöörde ja asunud elama hoopis teistsugustesse tingimustesse kui varasemalt. Siin elades mööduvad päevad nõnda kiiresti, sest peale viit päeva on osad asjad jätkuvalt prügikottides keset esikut ja vaene pesumasin on otsi andmas selle koormuse all, mis me vanast kodust pahaaimamatult kaasa tarisime (kolimisega tulevad nähtavasti välja näiteks sellised asjad nagu minu udupeen lõheroosa talvemantel, mida ma murest murtuna terve talve otsisin ja muidugi ei leidnud, sest see oli aasta otsa möödunud kevadest oodanud auto pagasnikus keemilisse puhastusse viimist), mööbel on omale kohale asetamata ja eesolev mööbel mahamüümata. Mahamüümise peale läheb mul muidugi omajagu võhma, sest olen nende viie päeva jooksul müüki pannud ei rohkem ega vähem kui kümme eset ja mööblitükki (kahest erinevast geograafilisest punktist), ja ise ostnud teiste asju. Ja teostanud mööbli restaureerimisi. Ühesõnaga tööd jagub. Lisaks vajab uus elukoht erihoolt, näiteks lõhnavad mu käed päevad läbi mesimagusa ahjukütmise järele. On juba sissekodeerunud rutiin, et kui Troonipärija ärkab lõunaunest, panen mina pliita alla tule ja hakkan ülejäänutele kojusaabujatele (jah, neid on nüüd rohkem kui üks) sööki tegema. Nagu maanaine. Kesklinnas. Meeldib mulle mõelda.

Täna jäi aga ahjukütmine minu poolt ära. Selle eest andis oma väga täbara tagajärjega panuse Troonipärija (varsti lähemalt). Veetsin tänase päeva vahelduseks töö juures, kus on ka tegelikult kõik väga värvikirev ja tempokas, hingetõmbeaega väga vähe, sest pasha-teemaline tort on meil ikka tõeliselt õnnestunud ja ilus, mistõttu päevased tordikogused küündivad mitmete sadadeni. Sealt jooksin ummisjalu minema, et naabrinaise juurest Troonipärija ära tuua. Troonipärija veetis oma lemmikhoidja juures terve päeva. Seal on võimalus katsuda erinevaid asju, mida kodus ei lubata, tehakse maailmaparimaid pannkooke või saab šokolaadisaia ja seltskonda pakub sama vana brother from another mother. Täna tuli geniaalsele ideele korrus altpoolt majakaaslane, kes arvas, et noormehed võiksid natuke vaiksemalt joosta. Sest ta on haige. Ja üleüldse – laua taga näiteks joonistada? Me räägime kahest kolmeaastasest elutervest poisist. Ma arvan, et võiks olla tänuväärne, et kortermaja uksed on terved, aknad ei klirise ja trepikojas ei teostata kullimänge. Tough shit, mu meelest oleks päris efektne kui vähemalt kolm aastakümmend (pluss midagi) elanud meesterahvas kutsub kahele kolmeaastasele poisile politsei.

Õhtul, peale mitmeid ebaolulisi, ent siiski aeganõudvaid tegevusi (nagu toidupoeskäik, Inglismaalt saabunud kauba laialivedu, erijäätmete käitlus), väisasime Troonipärijaga eilase juubilari sünnipäeva. Selgeks sai õpitud, et lillede üleandmist saadab ka südamlik õnnitlus, laul sünnipäevast, ninamusi ja suur kalli. Jõudnud aga õe juurde,  astus Troonipärija uksest sisse, ulatas õele hetk varem maha kukkunud ja tagurpidi ülesvõetud lillekimbu ja lausus: “Võta!”.

Saabusime tagasi koju, meel oli hea, et neljas pereliige sai rahulikult õhtut veeta, ilma mõne noorema põlvkonna seltsiliseta, aga ukse peal võeti meid vastu hoiatusega, et me võime tunda teatavat haisu (olgu öeldud, et haisust oli pigem nagu sein ees), kuigi tema enam eriti ei tunne. Sest KEEGI oli pannud oma plastikmänguasja praeahju ja see oli suure paugu ja pruuni tossu saatel seal üles sulanud kui Proua maja küttis. Tulemuseks on vähemalt terve ööpäevajagu mürgist lehka meie kodus ja plastikut jumal-teab-kauaks meie hingamisteedes. Ühtlasi ei saa me hetkel rohkem maja kütta, aga aknad peavad igal pool lahti olema. Seega võime siin oma “jääbaari” lahti lüüa. Aga hais ei lähe ikka kuskile. Teisalt jällegi tore, et see ei olnud see küttesüsteemi pauk, mida me kümme aastat oleme kartnud, et võib juhtuda (ja ptüi-ptüi-ptüi).

Kell kümme õhtul ootasin ühte meesterahvast, kes pidi tulema mu käest sümboolse kolme euro eest ära võtma arvutilaua tooli. Pakkusin ilmselt mõnele möödasõitvale autojuhile teatavat toretsevat etteastet kui oma Härraga telefonis chattisin (sest meie kogu tänane kokkupuude peale varahommikut oli siis kui mina väljusin ühe autoga väravast ja tema sõitis teisega sisse. Rääkisin parasjagu telefoniga ka, seega ei saanud isegi lehvitada, pidime leppima otsa vaatamisega murdosa sekundiks), tühjal öisel tänaval, endal jalg graatsiliselt üle põlve keerleval ratastega toolil istudes.

Illustreerida ma eriti hästi tänast postitust ei suuda, aga ühe pildi siiski siia lisan sellest, kuidas meie loompereliige on oma vahiameti kenasti omaks võtnud. Täitsa tore on nõnda koju saabuda.

  

Advertisements

One comment

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s