Mina, see keskmine. Või siis mitte.

Hanna kirjutab, et:

Pean tunnistama, et suure osa oma teadlikust elust arvasin ma, et enamik inimesi on põhimõtteliselt samasugused kui mina. Või, teistpidi, et mina olen põhimõtteliselt keskmine inimene. Aastad on sellises maailmapildis muidugi märkimisväärseid korrektuure teinud. Sest ühestküljest suureneb aja jooksul paratamatult see selektsioon issanda loomaaiast, kellega inimene kokku puutub. Ja teisestküljest lüheneb aja jooksul inimese süütenöör (või, noh, vähemalt minu oma on seda teinud) ja väheneb kannatus kõigele ja kõigile võimalus anda ja igasugust arulagedust mõista üritada.

Mistõttu on esile kerkinud terve rida inimkategooriaid, keda ma lihtsalt ei mõista. Alates nendest, keda teiste inimeste intiimelu ja seksuaalseted eelistused ja ettevõtmised mingil põhjusel endast ära ajavad kuni täiskasvanud inimesteni, kes neid kannasangaga crocsi-kalosse kannavad. Üks neist eelpoolmainitud kahest sättumusest on muidugi ühiskondlikult oluliselt toksilisem kui teine.

Antud blogipostitus sai siiski tõuke kokkupuudetest kahe minu jaoks mõistetamatu nähtusega, mis oma radikaalsuselt jäävad selgelt kusagile eelpooltoodute vahele — pikaajalist traumat ehk kellelegi ei põhjusta, aga sekkuvad siiski isiklikumalt elu rahulikku kulgemisse kui teiste inimeste offensiivsed garderoobivalikud.

Sõna otseses mõttes takistavad kulgemist inimesed, kes täie südamerahuga maailma kõige ebasobivamatesse kohtadesse toppama jäävad — näiteks laskuvad sügavasse omavahelisse vestlusse täpselt selle koha peal, kus pöörduks rahvast välja sülitab või laotavad enda ja oma kandevahendid poes niimoodi, et teisel ei ole võimalik enam ei kitsaskohtadest läbi ega soovitavale kraamile ligi pääseda. Eelmisel nädalal toimusid Brüsseli eurokvartali kõige põhilisema koosolekutehoone ümbruses kõikehõlmavad renovatsiooni- ja ehitustööd, mistõttu inimmassid olid suunatud majja sisenema põhimõtteliselt mitukümmend meetrit mööda sakilist majaserva kulgevat poole meetri laiust vihmaveerenni. Ja ka seal oli härrasid, kes hommikul tööle tõtates enda eest ootamatult tuttava ülemise korruse kolleegi leidsid ja siis viisakusi ja põsemusisid vahetama jäädes praktiliselt kogu Euroopa lõimumisprotsessi ummistasid. Kõige eluohtlikumad selle kategooria esindajad on muidugi need, kes igasugustes transpordisõlmpunktides suurte kohvritega eskalaatoritel üles (või ka alla) sõidavad ja kohe pärast kaadervärgi otsast maha saamist seiskuvad. Tihtipeale on tõesti selle koha vastas tabloo või edasisi tegevusi abistavad suunaviidad, aga no niipalju võiks ikkagi platsinägemist ja sotsiaalset tunnetust olla, et arvestada tõenäosusega, et sa ei viibi antud avalikus ruumis ihuüksi. Ja ma tõesti ei saa aru nendest inimestest, keda ei sega see, kui nad teisi inimesi segavad.

Sama kategooria alamliik on ilmselt ka need inimesed, kes Sõpruse puiesteel teises reas 47 km/h sõidavad — jah, tõesti, seadusega on sul see õigus, aga see ei tähenda, et selline käitumine oleks õige. Ma olen aru saanud, et osad sellised inimesed arvavad lausa, et nad teevad oma mõõduka kulgemisega ühiskonnale teene, hoiavad oma blokaadiga teisi autojuhte seadust rikkumast, aga üldiselt arvan ma, et selline passiiv-agressiivne rahvasalklus on peamiselt väga tõhus road rage’ist tingitud liiklusohtlike olukordade tekitaja. Liikluskorraldusega tegelegu ikkagi need, kelle tööülesannete hulka see kuulub. Kui tundub, et kusagil on mingi olukord, millele oleks vaja nende tähelepanu juhtida, siis selle jaoks on ka olemas lihtsad ja sirgjoonelised kanalid.

Teine mainimist vajav täiesti arusaamatu mõttekäiguga inimeste kategooria (ja noh, mõistetavatel põhjustel on siinkohal peamiselt, et mitte öelda eksklusiivselt, tegemist meessoo esindajatega) on need, kes tutvumissaitidel ja -äppides vestluspartneritele ilma igasuguse provokatsioonita peenisepilte saadavad. Tutvumissaidid ja üleüldse sotsiaalmeedia on muidugi viljakas taimelava igasugustele vähem- või rohkemtüütutele inimveidrustele, aga nende vohavate peenisepiltide loogika ja motivatsioon jääb mulle tõesti täiesti mõistetamatuks. Võib-olla sellepärast, et ma ei ole meesterahvas, aga samas meeldiks mulle siiski mõelda, et minu isiklikus tutvusringkonnas on päris mitu meesterahvast, kelle jaoks ei ole esimeseks instinktiks ennast võõrale naisterahvale peenistpidi tutvustada.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s