Suhtlusvõtted

Hanna kirjutab, et:

Veidi nagu eelmise jutu jätkuks — paar nädalat tagasi osutus eelnenud rohkem kui kolmekuuline pesumasinavaba periood ootamatult kasulikuks. Naabrimees võttis härjal sarvist ja tegi, ainult kuus aastat pärast 14 korteriga maja koosseisu komplekteerumist, majaelanike meililisti (samas, ühistut meil ikka pole). Kohe esimene küsimus, mis seal tõusetus, oli ühe sügisel sissekolinud üürniku mure, et kellegi öine pesupesemine raputab pidevalt ja vägivaldselt tema magamistuba. Järgnes olukorra verbaalne kaardistamine ja klapperjaht süüdlasele (kes vist ka lõpuks tuvastati, aga kes siiski teatas, et deal with it, kahefaasilise elektriga majas pestaksegi pesu öösel). Minu vannituba on antud noormehe korterist nagunii kaks korrust kõrgemal ja teisel pool maja, aga tore on siiski ka näha, et abstinence (seekord siis pesupesemisest) on osutunud jällegi kõige tõhusamaks kaitseks.

Majalist on tubliks katalüsaatoriks olnud, sest kui varem tekkis diskussioon põhimõtteliselt ainult äärmises kriisiolukorras (hommikune omanikuta verelomp trepikojas, seintevaheline toruplaffatus jne.), siis nüüd on paari nädala jooksul tõusetunud juba päris mitu teemat. Järgmiseks toimus rahulik konstruktiivne diskussioon mõninga soetamist vajava atribuutika küsimuses.

Ja siis järgnes loomulikult kahe naabri vaheline avalik musta pesu pesemine. Või noh, tegelikult oli see suht ühepoolne, sest listi paisati lihtsalt ainult ühele korterile suunatud emotsionaalne purse ja selle subjekti reaktsioonist võis selgelt välja lugeda, et otse polnud tema poole antud küsimuses varem pöördutud.

Mulle isiklikult tundus selline asjaajamisviis tarbetult passiivagressiivne, aga samas ma muidugi mõistan, et sellest niimoodi poolümmarguselt privaatblogis rääkida (selleasemel, et inimestele otse, ausalt, väljapeetult ja viisakalt soovitada, et mõistlik ja konstruktiivne oleks siiski üritada alustuseks asjad omavahel selgeks rääkida) on ka ilmselt üks passiivagressiivsuse vorm. Ainukeseks mind vabandavaks asjaoluks on, et meelelahutusena on passiivagressiivsusel mõnikord siiski omad hetked. Siira suhtlusvormina, eriti vestlustes, mille üheks osapooleks mina ise olen, aga ka lihtsalt abitule pealvaatajale, on see siiski üsna ärritav. (Ja ma ei saa üldse aru, miks eesti keeles ei ole selle nähtuse kohta mingit paremat omasõna, arvestades, et vähemalt poole elanikkonna jaoks on see nagu rahvussport.)

Reedel käisime ema ja Sandraga peenes väikses ja ilmselt üsna uues vanalinnarestos õhtustamas. Toit oli jube hea, koht ise nunnu ja teenindus meeldivalt aupaklik. Kuni intsidendini, millega vaene teenindajanoormees pandi nii raskesse olukorda, et ilmselt jooksis tal juhe natuke kokku. Sest tekkinud situatsioonis ei olnud võimalik kõigi vastu aupaklikust üles näidata ja ta pidi hetkega valima ennast üldiselt väga meeldivalt üleval pidavate (even if I do say so myself) esmakordsete külastajate ja üle saali passiivagressiivselt märatseva püsikunde vahel. Sest väikese broneerimissegaduse tõttu oli tekkinud olukord, kus jõuliselt blond püsikunde ei saanud oma seltskonnale täpselt seda lauda, mida oli tahtnud ja pidi nüüd alustuseks leppima lauaga tagumises, pealiskaudsel vaatamisel täpselt sama heas ruumis. Proua küsis ärritunud naeratuse saatel lõikav-magusal toonil mitmeid väga valjuhäälseid küsimusi, mis algasid sõnadega “Kas tõesti…” ja tegi küsimuseks maskeeritud suunavaid steitmente, mis lõppesid sõnaga “…eksole?”

Veel teel koju arutasime omavahel hämmeldunult, et mis sellistel inimestel viga on. Mis pauertripp sellest tuleb kui sa suudad tekitada olukorra, kus kõigil ümberringi on kohutavalt ebamugav? Isegi kui sa lõpuks saad selle, mille sa enda arvates ära teeninud oled. (Sest kui sa näed, et sinu poolt ihaldatud söögisaalis on kõik kohad täis, siis kuidas sa arvad, et see olukord võiks reaalselt sinu soovitud hetkel sinu soovitud suunas laheneda? Keegi olemasolevatest seltskondadest tõstetakse lihtsalt poole supikäigu pealt tänavale?)

Ma olen aru saanud, et sarkasm on mingi selline omadus, mille üle inimesed üldiselt nagu uhked on. Ma ei teagi päris täpselt miks, kahtlustan, et seda peetakse kuidagi kõrgema intelligentsuse märgiks. Ja noh, ega see tegelikult ei olegi täiesti vale arusaam, eksole. Lihtsalt, vaatlusandmed ütlevad, et inimesed kipuvad justnimelt sarkasmi ja passiivagressiivsust omavahel tihti segi ajama. Ja kuigi üks asi ei välista tingimata teist, siis iga väike passiivagressiivne purtsatus ei ole kindlasti mitte sarkasm ja sarkasm, mida suudetakse saavutada ilma igasuguse passiivagressiivsuseta on hella hot.

Aga noh, see on ainult minu tagasihoidlik arvamus.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s