no disrespect

Suhtlusvõtted

Hanna kirjutab, et:

Veidi nagu eelmise jutu jätkuks — paar nädalat tagasi osutus eelnenud rohkem kui kolmekuuline pesumasinavaba periood ootamatult kasulikuks. Naabrimees võttis härjal sarvist ja tegi, ainult kuus aastat pärast 14 korteriga maja koosseisu komplekteerumist, majaelanike meililisti (samas, ühistut meil ikka pole). Kohe esimene küsimus, mis seal tõusetus, oli ühe sügisel sissekolinud üürniku mure, et kellegi öine pesupesemine raputab pidevalt ja vägivaldselt tema magamistuba. Järgnes olukorra verbaalne kaardistamine ja klapperjaht süüdlasele (kes vist ka lõpuks tuvastati, aga kes siiski teatas, et deal with it, kahefaasilise elektriga majas pestaksegi pesu öösel). Minu vannituba on antud noormehe korterist nagunii kaks korrust kõrgemal ja teisel pool maja, aga tore on siiski ka näha, et abstinence (seekord siis pesupesemisest) on osutunud jällegi kõige tõhusamaks kaitseks.

Majalist on tubliks katalüsaatoriks olnud, sest kui varem tekkis diskussioon põhimõtteliselt ainult äärmises kriisiolukorras (hommikune omanikuta verelomp trepikojas, seintevaheline toruplaffatus jne.), siis nüüd on paari nädala jooksul tõusetunud juba päris mitu teemat. Järgmiseks toimus rahulik konstruktiivne diskussioon mõninga soetamist vajava atribuutika küsimuses.

Ja siis järgnes loomulikult kahe naabri vaheline avalik musta pesu pesemine. Või noh, tegelikult oli see suht ühepoolne, sest listi paisati lihtsalt ainult ühele korterile suunatud emotsionaalne purse ja selle subjekti reaktsioonist võis selgelt välja lugeda, et otse polnud tema poole antud küsimuses varem pöördutud.

Mulle isiklikult tundus selline asjaajamisviis tarbetult passiivagressiivne, aga samas ma muidugi mõistan, et sellest niimoodi poolümmarguselt privaatblogis rääkida (selleasemel, et inimestele otse, ausalt, väljapeetult ja viisakalt soovitada, et mõistlik ja konstruktiivne oleks siiski üritada alustuseks asjad omavahel selgeks rääkida) on ka ilmselt üks passiivagressiivsuse vorm. Ainukeseks mind vabandavaks asjaoluks on, et meelelahutusena on passiivagressiivsusel mõnikord siiski omad hetked. Siira suhtlusvormina, eriti vestlustes, mille üheks osapooleks mina ise olen, aga ka lihtsalt abitule pealvaatajale, on see siiski üsna ärritav. (Ja ma ei saa üldse aru, miks eesti keeles ei ole selle nähtuse kohta mingit paremat omasõna, arvestades, et vähemalt poole elanikkonna jaoks on see nagu rahvussport.)

Reedel käisime ema ja Sandraga peenes väikses ja ilmselt üsna uues vanalinnarestos õhtustamas. Toit oli jube hea, koht ise nunnu ja teenindus meeldivalt aupaklik. Kuni intsidendini, millega vaene teenindajanoormees pandi nii raskesse olukorda, et ilmselt jooksis tal juhe natuke kokku. Sest tekkinud situatsioonis ei olnud võimalik kõigi vastu aupaklikust üles näidata ja ta pidi hetkega valima ennast üldiselt väga meeldivalt üleval pidavate (even if I do say so myself) esmakordsete külastajate ja üle saali passiivagressiivselt märatseva püsikunde vahel. Sest väikese broneerimissegaduse tõttu oli tekkinud olukord, kus jõuliselt blond püsikunde ei saanud oma seltskonnale täpselt seda lauda, mida oli tahtnud ja pidi nüüd alustuseks leppima lauaga tagumises, pealiskaudsel vaatamisel täpselt sama heas ruumis. Proua küsis ärritunud naeratuse saatel lõikav-magusal toonil mitmeid väga valjuhäälseid küsimusi, mis algasid sõnadega “Kas tõesti…” ja tegi küsimuseks maskeeritud suunavaid steitmente, mis lõppesid sõnaga “…eksole?”

Veel teel koju arutasime omavahel hämmeldunult, et mis sellistel inimestel viga on. Mis pauertripp sellest tuleb kui sa suudad tekitada olukorra, kus kõigil ümberringi on kohutavalt ebamugav? Isegi kui sa lõpuks saad selle, mille sa enda arvates ära teeninud oled. (Sest kui sa näed, et sinu poolt ihaldatud söögisaalis on kõik kohad täis, siis kuidas sa arvad, et see olukord võiks reaalselt sinu soovitud hetkel sinu soovitud suunas laheneda? Keegi olemasolevatest seltskondadest tõstetakse lihtsalt poole supikäigu pealt tänavale?)

Ma olen aru saanud, et sarkasm on mingi selline omadus, mille üle inimesed üldiselt nagu uhked on. Ma ei teagi päris täpselt miks, kahtlustan, et seda peetakse kuidagi kõrgema intelligentsuse märgiks. Ja noh, ega see tegelikult ei olegi täiesti vale arusaam, eksole. Lihtsalt, vaatlusandmed ütlevad, et inimesed kipuvad justnimelt sarkasmi ja passiivagressiivsust omavahel tihti segi ajama. Ja kuigi üks asi ei välista tingimata teist, siis iga väike passiivagressiivne purtsatus ei ole kindlasti mitte sarkasm ja sarkasm, mida suudetakse saavutada ilma igasuguse passiivagressiivsuseta on hella hot.

Aga noh, see on ainult minu tagasihoidlik arvamus.

Kõige austuse juures

Hanna kirjutab, et:

DSC_9374a

Täna sai purustatud selline huvitav ja kahtlase väärtusega isiklik rekord — läbi aegade kõige hilisem esimene ujumine, 25.08. Sellesmõttes on kõik muidugi õige, et see esimene (ja ma olen üsna sügavalt ka veendnud, et ainuke) kord leidis aset omaenda kodurannas. Selsamal põhjusel oli see tänaõhtune merremarssimine ka natuke põhimõtteline. Kui ma siin juba olen ja kui on praktiliselt selle suve kõige kuumem päev… Õnneks oligi vesi täitsa soe.

Seekordne kiirvisiit, võib-olla ka hooaja kõige viimane, on ilmastiku mõttes üsna naelapea pihta läinud. Mulle endale küll tundub, et ebaproportsionaalselt palju on olnud neid kordi, kus ma sadamas lahkPhoto 24.08.15 22 47.00umiseks laeva oodates värskelt saarele saabunud lõõskavat päikest mossitades altkulmu jõllitanud olen (otse päikesesse jõllitamine pidi nägemisele kahjulik olema). Nüüd istun teist õhtut särgiväel terrassil (täna küll regulaarselt sääsepeletusvahendi kihti uuendades) ja homse paratamatu lahkumise puhuks lubab ilmateade Lääne-Eestist ja saartelt algavat vihma (sest ehk olete märganud, et kõik sellised sünoptilised ebameeldivused tulevad alati kas Lääne-Eestist ja saartelt või siis Venemaa kohalt).

Üldse on kuidagi ebasesoonne see värk siin praegu. Augustilõpu troopika ei aja juhet küll päris nii kokku kui talvisemat sorti aastaajal saarele sattumine (see kogemus on peaaegu äravahetamiseni sarnane sellega, mida elas üle talveunest kogemata kombel ärganud Muumitroll), aga tavapäraselt annab loodus selliseks kellaajaks siiski juba kuidagi mõista, et aeg on rannarätikuid kokku pakkima hakata. Sel suvel on loodus muidugi nagunii seda ja teist mõista andnud ja kui tal oleks käed, siis oleks niimõnegi sellise mõistaandmise käigus näha olnud ka ühte kuni kahte püstist keskmist sõrme. Praegu on küll nii, et ainuke asi, mis hooaja lõppemisest aimu annab on nädalasisese rahvastikutiheduse normaliseerumine. (Nädalavahetustel, ma saan aru, pole ikka ruumi, kuhu astuda või istuda).

Kunagi suve esimeses pooles liitusin ma ühe üsna popi ja aktiivse Hiiumaa-teemalise Facebooki-grupiga ja nüüdseks olen ma juba mitu korda jõudnud mõelda, et see oli ilmselt viga. Sattusin selle lehe peale peamiselt selletõttu, et keegi pani sinna lingid kahele mu postitusele (ja veidi hiljem keegi ka eemaldas need sealt — kahtlustan, et minu teadatuntud lahmiva suhtumise pärast Eesti Politseisse). Ja noh, tundus, et poleks paha asjadega kursis olla ja nii. Aga tegelikult on hoopis vastupidi. See on igati tubli ja tegus grupp, lihtsalt ehk mitte minusuguse inimese jaoks. Hiiumaa on kindlasti minu lemmikkoht maailmas (kuigi on hetki kui minu isiklik voodi pakub talle tõsist konkurentsi), aga mul ei ole tõesti mingit põhjust detailselt kursis olla siinse elu valupunktide, ekstsesside ja igapäevasustega. Seda kõike on mul omaenda saarevälises elus täiesti piisavalt, aitäh, saarele tulen ma selliste asjade juurest pausi võtma. Ma tean, et on terve hulk inimesi, kes leiavad võimaluse ja vajaduse igal pool kaasa mõelda, öelda ja tegutseda, kes lausa ei saa ühiskondlikke kitsaskohti ja puudujääke käed rüpes pealt vaadata. Mina ei ole üks nendest inimestest.

Photo 24.08.15 19 27.07

Ja noh, nagu ma ka selle paari kuuga avastanud olen, on täiesti võimalik (ja seda üllatava kiirusega) asjadega liiga kurssi saada. Sest peale selle, et mitmed ula peale läinud möödasõitvast autost telefoniga tehtud fotodel lõvi meenutavad karvased lehmad ja seiklushimulisemad hobused on sealtkaudu tee koju leidnud (neid on ikka märkimisväärne hulk, aga noh, õnneks on saar, eksole — ükshetk ette tulev meri peab enamuse loomadest siiski kinni), läheb seal kohati ka arutuks passiivagressiivseks laksimiseks erinevate sihtmärkide pihta. Paar eriti viljakat iroonitsejat-ärapanijat võtavad sõna iga kolmanda postituse all. Ma tean küll, et see on see asi, mida siinkandis uhkelt hiiu huumoriks häšštäägitakse, aga isegi pealiskaudsemal vaatlemisel peaks selgeks saama, et üldjuhul on see lihtsalt mugav vabandus igas suunas omaenda nime alt dick olla (enamvähem sama, mis “no disrespect” iga tippu püüdleva New Jersey mafiosniku jaoks). Ja kuigi siuke kena kodune sae käimatõmbamine võib-olla lisab kohalike inimeste pikkadesse sügisõhtutesse vürtsi, siis ei ole küll mitte mingit põhjust, miks minu saarezenn ja tore illusoorne mull, mida ma siia otsima tulen, peaks sellest kõigest mõlgitud saama. Sellises seisukohavõtus ei ole isegi mingeid isiklikke haavatud tundeid, sest peamiselt saevad kohalikud üksteise kallal. Muu maailm on parimal juhul ära teeninud väikse patroniseeriva pähepatsutuse, “oh, seda mandrirahvast küll”.

Aga noh, ülima silmakirjalikkuse korras, ära ma sealt siiski ka ei tule. Nüüd, kus ma selle kõigega juba paar kuud tutvunud olen, on see rong ilmselt läinud nagunii. Talvehooaeg pakub nagunii geograafilist ja emotsionaalset distantsi — võib-olla tekitab vana hea hiiu huumor siis isegi nostalgiat ja väikese vilksatuse suvesooja.