Kaotamise kunst*

Hanna kirjutab, et:

Viimaste päevade jooksul olen ma jällegi leidnud mooduseid ise endale elu põnevaks teha. Laupäeval, kui hakkasin tööle jõudes telefoni vaigistama, ei olnud seda mu ridikülis. Ridikül, tunnistan, oli seekord suht põhjatu, sest pidin kaasa vedama ka oma arvutit, nii et iga kord kui vaba hetk tekkis ja jälle meelde tuli, kontrollisin igaks juhuks uuesti erinevad taskud ja nurgatagused üle. Mulle ei helista küll peaaegu kunagi mitte keegi, aga oleks olnud ainult aus, kui see nüüd keset mõnda eriti härrast hetke juhtunud oleks. Ma olin üsna kindel, et unustasin selle kodus lihtsalt kotti panna (kuna ma olen üldiselt ikkagi stiilipuhas kontrollifriik, siis sellist asja, et ma kogemata ennast maailmast ära lõikan, ei juhtu peaaegu kunagi), aga koju jõudes ei leidnud ma seda ka ühestki tavapärasest kohast. Kaalusin juba skaibis mõne sõbra palumist, et ta mulle (või võimalikule alatule varganäole, Photo 27.06.13 22 39.26kes kahe peatuse jooksul üsna tühjas bussis selle sisse vehkida jõudis) helistaks, aga siis ikkagi tuvastasin ta kapinurgalt nukralt plinkimast. Helistanud ei olnud keegi.

Eile, kui kodust lahkumisega oli juba üsna kiire, ei suutnud oma leida oma rahakotti. Mis on selline peopessa mahtuv punases Pühalepa mustris klõpsuga paun, mille ma eelmisel suvel Heltermaa sadama käsitööpoest kõikehõlmavas minimeerimishoos hankisin (eelmine oli ikka siuke piklik Tõelise Naise tellis, millega hea inimest tappa). Rahakotiga on üldiselt see häda ka, et talle ei saa helistada. Nagu ka võtmetele (eriti autovõtmete poole oleks mul iga natukese aja tagant vaja pöörduda) või ühelegi nendest miljonist puldist, mis mu majapidamist täidavad. Mõte sellest, kui tüütu oleks kõigi eriti vajalike dokumentide taastamine toksis mul kuklas terve selle aja kui ma vanemate juures õhtustasin ja õepoega lõbustasin. Kuni lõpuks kangastus mul silme ees, kuidas ma suran rahapauna ridiküli eestaskusse, kus tavaliselt on ainult tahvelarvuti. Hingasin kergendunult. Pärast läksin poodi ikka ilma rahakotita. Kui selle avastasin, pidin oma ostukorvi veidikeseks ajaks riiulite vahele ära peitma, kuni ma läksin vaatama, kui palju sulli mul autoistmete vahelt kokku kraapida õnnestub.

Selle juures, kui hajameelne ma kohati olla võin, on mul elus muidugi päris hästi läinud. Huvitaval kombel ei ole mul tegelikult siiski mitte ühtegi mobiiltelefoni lõplikult ära kaotada õnnestunud (samas kui Sandra on seda minuarust vähemalt kahe minu vana telefoniga teha suutnud). Ühe pesin küll pesumasinaga ära, sellest niivõrd enam asja ei saanud. Pesumasina aknast seal hoogsalt ringi keerleva telefoni vaatamine on üsna südantlõhestav vaatepilt.

Küll aga olen kaotanud kindaid ja mütse (ja kes ei oleks), kunagi algklassides kooli ühed kivipesuteksad, ükskord uusaastaööl kusagile Kloostrimetsa kanti ühe kampsuni. Ükskord jätsin oma ID-kaarti lennukisse ja olin seadusevastaselt pool aastat ilma, enne kui viitsisin uue hankida. Frankfurti lennujaamas olen aastate jooksul kolm korda pidanud leiubüroo poole pöörduma (see on neil seal selline vanakooli lauatelefon selles pikas check in lettide reas) ja meeldival kombel ka kõik kolm korda oma kusagile unustatud asjad (turvakontrolli jäänud telefon, bussi jäänud dokumenditasku ja USA lennukisse jäänud pool varandust) operatiivselt ja enne järgmist lendu tagasi saanud.

Kõige kurvem on mul nende lugematu arvu kaotatud kõrvarõngaste pärast. Sest need ei kao ju kunagi paarikaupa, vaid teine jääb sulle alati nukralt meenutama, mis kõik oleks võinud olla. Ja seda ka, et pool päeva arvasid inimesed ilmselt, et sa üritad oma tasakaalust väljas kõrvarõngapoliitikaga Jack Sparrowd imiteerida. Pealegi kaovad nad tihtipeale ka omaenda raugematust lollusest, sest ilmselgelt, isegi kui nad on sulle niimoodi müüdud, isegi kui tundub, et see ei ole füüsiliselt kuidagi võimalik, siis ilma tugeva kinnituseta kõrvarõngas on hukule määratud. Ja iga kord kui see jälle juhtub (khm, üleeelmine nädal, khm) vannun ma iseendale, et enam kunagi ei lahku ma kodust ilma kõrvarõngaid endale kõrva keevitamata. Ja siis mingil hetkel avastan ma ennast jälle täpselt sama reha otsast. Ja kõige masendavam on see, et ma kuidagi ei raatsi neid üksikuid kõrvarõngaid ka minema visata, nii et nüüdseks on neid lesestunud, mind süüdistavalt jõllitavaid ehteid mu riiuli peal juba terve rida.

* hoolimata sellest, et ma olen klassiõdede luuleklubi asutajaliige, ei ole ma just eriti poeesiainimene. Mõned luuletused on mulle elu jooksul siiski mõju avaldanud (T.S. Elioti Prufrocki poeem oli mul mõnda aega lausa täies ulatuses peas) ja Elizabeth Gibsoni „One Art“ on üks nendest. Kohtusin temaga kunagi ülikooli ajal, raamatu „The Girl’s Guide to Hunting and Fishing“ esilehel. Nüüd, kui mulle jälle meenus see luuletus, meenus mulle ka, et olen ammu tahtnud seda raamatut uuesti lugeda. Mäletan, et selle tonaalsus meeldis mulle, aga sisu mõistmiseks puudus tol ajal veel igasugune elukogemus.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s