Teie sõbralik väliskorrespondent astub ette

 Hanna kirjutab, et:

 

Asjaolude kokkulangemisel olen sunnitud oma esimese blogipostituse siia tegema mitte ainult väljamaalt, vaid ka oma tahvelarvutist ja lisaks kõigele muule puruväsinult ja veidi sangriaselt (kuigi samas kaugeltki mitte nii sangriaselt kui eile õhtul, mistõttu ka eile õhtul postitus tegemata ja tänane hommik suhteliselt olemata jäi — saatanlik salakaval morsijook). Igatahes, milleni ma tahtsin jõuda oli, et vabandan ette kui see kõik kohe alustuseks veidi viltu läheb (alati on hea ootused madalal hoida).

Eile oli meil kaks lennukit ja rong ja metroo ja märkimisväärne jupp mööda Las Ramblast vales suunas ja siis, seetõttu, veel pikem jupp õiges suunas (mida selgitasin ka meid korterisse vormistama tulnud habemega härrale, kutsume teda tinglikult Ernestoks, kui ta imestas, et kuidas meil lennujaamast tulek nii kaua aega võttis). Korteris, lugematu arv korruseid mööda kitsast treppi üles, ootas meid ees Juan (meile tundus, et Ernesto, tegelik nimi teadmata, pöördus telefonikõnes tema poole sellise nimega), kes tutvustas meile meie elutingimusi sulaselges katalaani keeles. Üsna kiiresti sai selgeks, et tema peal oleks raisatud ka meie ingliskeelsed vastused, seega meie vastasime talle eesti keeles. Kõik sai selgeks, välja arvatud see, kuhu tuleb panna prügi ja kust ma saan esmaspäeva hommikul tagasi 100 eurot deposiiti. Samas saime väga hästi aru, kus asuvad varutekid ja mida teevad kõik kuus võtmekimbus olevat võtit.

Aga terrassiäärelt alla vaadates on nii:

  

Täna õhtul platsil tiiru tehes näitasime üksteisele uhkelt, et näed, meie korter on seal. Mingi resto sisseviskajatena leidis, et see on hea moodus vestlust alustada, küsides, et onju, seal oleks äge elada. Mille peale me saime ainult ülbelt õlgu kehitada ja tõdeda, et what’s your point.

Terrass on ennast ka muidu juba igatepidi õigustanud. Sel ajal kui mina üritasin hommikuga toime tulla, käisid teised turul. Selle tagajärjel on meil küll siiani dušinurgas pool kasti maasikaid, aga samas avanes päiksevarju lohistatud laual veidi hiljem ka selline vaade: 

 

Ülejäänud päeva on paratamatult mahtunud väga palju Gaudit (üks viimaseid vaatamisväärsusi, millega täna tõtt sai vaadatud, oli väga sobivalt ka tema haud). Üks maja, veel täitsa poolik, oli küll kõige imetabasem hoone, kus ma senini viibinud olen. Teine maja oli selline:

  

Välisukse ees kohvikulaua taga tänast sangriakannu tühjendades pidasime läbirääkimisi selle üle, kes kelle nendest miljonist katusekorterini viivast trepiastmest üles lohistab (minu parim pakkumine oli sõbramehe poolest keegi paar trepivahet Karupoeg Puhhi stiilis ülespoole toimetada). Kuna üksmeelselt otsustasime siiski kõik ise ennast üles toimetada, hajutasime tähelepanu oma raskelt saatuselt hoopis sellega, et analüüsisime, misasi võiks olla see teisel korrusel asuv “Piibuklubi”, kust meile terve rida keskealisi meesterahvaid vastu vooris. 

Ahjaa, ja kas ma mainisin, et me oleme Barcelonas?

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s