strasbourg

Euroopalik õhustik

Hanna kirjutab, et:

Tegelikult ma muidugi annan endale aru, et isegi minusugusel peenel daamil, kes võib ühe käe sõrmedel ära näidata nende ruutsentimeetrite arvu, mis tema kehal üldse ja ka parima tahtmise korral päevituvad, on patt hakata ilma üle nurisema kolm ja pool tundi pärast seda, kui suvi kodumaale tegelikult ka saabunud on. Eriti arvestades, et minusugune peen daam on siiski üldiselt suviti ka avaveekogudes supelungist lugu pidanud, aga peenele daamile kohaselt pigem sellistes imiku vanniveest mitte nüüd just oluliselt madalama veetemperatuuri tingimustes.

Täna hommikupoolikul, umbes pool tundi enne seda kui ma tingimata juba kodust lahkunud pidin olema, otsustasin ma asjade pakkimise käsile võtta. Ja see algab ju tavapäraselt sihtriigi ilmastikuväljavaadetega tutvumisega. Tegin lahti vastava veebilehekülje, mis andis mulle sellist informatsiooni:

Photo 05.07.15 22 17.29

Mistõttu kulus veidi aega meeleheites sõnatult ekraani jõllitamisele ja seejärel skaibis sõpradele kaeblemisele. Aga sellest kui nüüd pakkimata jääb pole ka midagi, nentisin ühes vestuses, sest riideid ilmselgelt pakkida pole vaja (sama lehekülje tulevikku vaatav versioon rääkis, et teisipäeval näiteks on stablliselt 38C), ainult röögatutes kogustes desodoranti ja mingeid pesuvahendeid. Mida saab ka kohapealt suvalisest nurgapoest. Tööd silmas pidades võib riiete puudumine muidugi veidi ebasobiv olla — vähe sellest, et auväärse euroinstitutsiooni asjapulgad ehk alasti töölkäimist oma organisatsiooni töötaja jaoks (isegi kui tegemist on vabakutselise alltöövõtjaga) piisavalt väärikaks ei pea, on antud institutsiooni hooned ka kõik väga eeskujulikult konditsioneeritud, nii et liiga napis riides inimest võib tabada väga tüütu nohu. Kunagi, kui ma juhtusin sajandi kuumimal augustil kolm nädalat Jaapanis veetma, sain ma kolmandal päeval konditsioneerinohu ja ütleme nii, et neljandat ja viiendat päeva ma eriti ei mäleta. Aga ehk leiab hotelli pealt siiski mõne viisakama, õhulisemat sorti lina, millega vajalikul hetkel strateegilised jupid katta saaks.

Lõppkokkuvõttes, kuna deodorante sain siiski kaasa võtta vaid liitrise minigrip koti jagu, mahutasin kohvrisse ka mõned riideesemed.

Kopenhageni lennujaamas vaatasin kaaastundlikul pilgul seda (tõenäoliselt) inimest, keda kurjad ülemused olid sundinud üleelusuuruseks Lego-lenduriks kostümeeruma ja niigi kuumast kurnatud reisijatehorde Photo 05.07.15 14 33.42ajaleheputka kõrval traumeerima. Kostüüm tundus paks ja sünteetiline ja lennujaam ei olnud suutnud kaugeltki mitte kõiki nendest kolmekümnest soojakraadist, millest Estonian Airi piloot meid rõõmsalt teavitanud oli, õues hoida. Minu olemine paranes veidi juba laundžikülmiku ees läbi kapiklaasi pudeleid vaadates.

Strasbourgis rongist väljudes oleksin ma justnagu vastu seina jalutanud. Kell oli õnneks juba üheksa läbi, nii et vähemalt polnud enam lagipähe lajatavat päikest. Hotelli poole lohisedes oli tunne, et kaunis roosa suveõhtu võtab mind hellitavlämmatava vatitekina kaissu.

Utilitaarses (suhteliselt) odavhotellis pole loomulikult konditsioneeripoegagi. Sisse astudes kahtlesin veidi, kas on ikka mõistlik kaunist vaadet raudteeliinidele pakkuvat akent lahti hoida, aga hetk hiljem olin juba liiga loid, et hoolida. See rong oli nagunii juba läinud, üle jäi ainult kõik riided seljast koorida ja liikumatult meritähena voodile lamama jääda. Alati jääb ju lootus, et ükshetk puhub sealt sisse mingi eksinud õhuvoog.

Brauseriaknas värskendas ennast uuesti internetiga ühenduse saanud ilmaennustusleht.

Photo 05.07.15 23 43.11

Öise une väljavaated on pehmelt öeldes lahtised. Ma pole veel kunagi elus saunas magama jäänud, aga see võib tulla ka lihtsalt sellest, et ma pole piisavalt palju ja pikalt saunas viibinud.

Elu ja stiili küsimus

Hanna kirjutab, et:

Tinglikult võib selle blogi eostamishetkeks pidada ühte hilisõhtut, peaaegu et ööd, kui ma olin kokku keeranud täiesti jumalavallatu hulga tomatisuppi, mille üle ma otsatult uhke olin. Nägi hea välja, maitses nagu peab ja lisaks kõigele muule ei olnud mu valge pluusi peal ühtegi punast supitilka, hoolimata sellest, et ma olin terve koguse potist segumasinasse ja siis jälle tagasi potti kallanud. Sandra oli just samal päeval oma blogisse teinud postituse mingist imetabasest, fotogeenilisest ent mänglevalt lihtsast toidukorrast ja nii ma oma elukorralduslikul kõrghetkel talle uhkelt teatasingi, et me peaks tegema ühise elustiiliblogi. Mõni päev hiljem pidin siiski üle kordama, et ma seda ühise blogi ideed mõtlen ikka tõsiselt ja, noh, et see ei pea tingimata elustiiliblogi olema.

Sest kõige esimene probleem elustiiliblogi pidamisega on see, et ma ei ole päris kindel, mida see tähendab. Et kas see on selline blogi, mille pidaja kirjutab oma elustiilist? Et kas see siis ei ole lihtsalt üks kõige tavalisem kõigeblogi? Või on vahe selles, et elustiiliblogija peaks nagu lugejale kuidagi elu elamise eeskuju pakkuma? Häid nippe, kuidas kõik paremaks, helgemaks, õigemaks ja trendikamaks teha? Kes on need inimesed, kes arvavad ennast niimoodi elavat, et neil on selliseks pedagoogiliseks avantüüriks autoriteeti? Nojah, Gwyneth Paltrow, eksole, aga tema natuke nagu ju ongi näide sellest, et tõsimeeli millegi sellisega tegelemine nõuab ikka märkimisväärset elukaugust ja rohkem kui kergekujulist suurushullustust.

Mina ilmselgelt niikaugele pole veel jõudnud, sest pärast suurepärast tomatisupiprojekti olen ma ikka korduvalt leidnud ennast TLC kanali pealt nende geeniloteriis jackpoti võitnud inglise vendade kokasaadet vaadates endale õhtusöögiks mõnda tavapärast hommikusööki tehes. Eeskuju missugune, eksole. Kartulikrõpse süües Jamiet turul värskeid maherediseid nuusutamas ei ole vaadanud, aga see on ainult sellepärast, et ma ei saa ennast kartulikrõpsude läheduses usaldada, mistõttu mul pole neid päris ammu kodus käepärast olnud.

Ka ei ole minust õpetussõnade andjat ja heade kogemuste jagajat iluprotseduuride küsimuses, sest mul lihtsalt läheb endal kogu aeg meelest ära neid teha või üldse selles valdkonnas mingit organiseeritust üles näidata. Sel nädalal pidin spetsiaalselt minema Kaubamajja, sest ebameeldival kombel on sellest saanud ainuke pood, kus müüakse neid peapesuvahendeid, mida ma aastaid kasutanud olen. Uue minu jaoks vastuvõetava hinna ja kvaliteedi suhtega toote leidmine tundus hingematvalt kurnav. Olen ikka tavapäraselt ostnud šampooni ja palsamit paralleelselt ja nüüd ükshetk sahtlisse vaadates avastasin, et seal on umbes kuus pudelit šampooni ja mitte ühtegi palsamit. Ilmselgelt on mul mingi doseerimisprobleem, mida ühel Tõelisel Naisel, kes oskab hügieenitooteid otstarbekohaselt kasutada, kindlasti ei ole. See ei ole muidugi kaugeltki mitte ainuke koht, kus mu naiselikkusepuudujäägid ilmnevad, aga no see rong on nüüd küll pöördumatult läinud. Vastupidiselt teismelise minu lootustele ja nägemusele (ja kõrvale jättes selle, mis ka aja jooksul on selgeks saanud — kuivõrd ebalineaarsed sellised asjad tegelikult on) ei süvene see naiselikkus vanusega, isegi mingit sellekohast enesekindlust ja vapralt endaksolemise julgust ei tule juurde. Lihtsalt, nii olemuslike asjade pärast põdeda on tüütu ja kurnav ka lühikeses perspektiivis ja kui te näitate mulle kedagi, kes seda aastakümnete kaupa teha on jaksanud, siis ma võin teile näidata inimest, kelle närvide ja üldise tasakaaluga pole kõik päris korras.

Ja trendikamaks ma ka kedagi aidata ei saa – panin täna Kopenhaageni lennujaama äriklassi ootesaalist reeglitevastaselt, kuid süümepiinadeta tuuri maikuise In Style ajakirja ja seda lehitsedes veendusin jällegi, et valdav enamus tänapäeva moest on minuarust kole kui öö. Osad kotid olid täitsa ilusad ja paar lahedat kaabut oli ka (kuigi mulle on ka psühholoogiline eneseületus kanda peakatet kui selle jaoks puudub otsene füüsiline vajadus), aga üldiselt oli lehekülgede kaupa riideid, mida, mulle tundub, suudavad välja kanda ainult silmipimestavalt ilusad inimesed ja seda ka sellepärast, et nende silmipimestav ilu juhib tähelepanu riietelt piisavalt kõrvale.

Ma ei saanud sel nädalavahetusel isegi trendika inimese kombel Kalamaja Päevadel käidud. Käisin hoopis vanemate aiast õepojaga vaatamas, kuidas naabritädi muru niidab (J vaatas alguses üksi, turvalisest kaugusest, aga siis võttis minu kaasa, „Tädi Hanna, tuletule“, et oleks julgem lähemalt vaadata) ja õhtul KuKu klubis, kus oli muidugi nii palju rahvast, et kindlasti oli seal hulgas ka mõni trendikas inimene.  Baaridaamid olid endale pidulikuks puhuks soengud pähe teinud ja ühe käest sain kohe alustuseks ka sõimata – hea kodune tunne tekkis. Meiega ühte lauda sattunud väga kaunis veidi vanem naine, kes oli KuKus esimest korda elus, haaras mööduvaid meesterahvaid käigu pealt meile enda kohta aru andma (väga mugav). Üks nendest, ka esmakülastaja, oli hämmelduses („Ma loodan, et sa ei pahanda, aga…“, — pfft, nagu ma oleks mingi KuKu püsi- või tavaklient), et ruumisviibiv kontingent niivõrd vähe Valli baari klientuuri meenutab. Kui ta ükshetk meie kõrvalt kadunud oli, tunnistasime üksteisele, et meie oleme hämmelduses selle üle, kust tuleb mõnel härral üldse mõte endale selline blond soul patch kasvatada.

Ja nüüd olen juba Pariis-Strasbourg rongis, millest võib järeldada, et ka täna jäid kodukandipäevad minust külastamata.

Lõpetuseks midagi Tõelistest Naistest, pühendusega minu praegusele asukohale ja loodetavasti järgmisel nädalal algavatele keeleõpingutele (kui mina seda laulu esimest korda kuulsin, filmi “Notting Hill” lõputiitrite ajal, kui ma õigesti mäletan, oli see hoopis ühes teises keeles ja seda laulis üks hoopis teine mees):