Naabrinaine

rVLOG ja sada muud pealkirja!

Sandra filmib, monteerib ja kirjutab, et:

Ma teen alati saatusliku vea ja hakkan pealkirja nuputama enne kui olen sisu valmis kirjutanud. Mitte, et ma ei oskaks sobivat pealkirja välja mõelda, vaid seetõttu, et ma ei oska võimalikest seda välja valida. Eriti kui ma hakkan rääkima ahvi kujunemisest ja plaanin tänapäeva välja jõuda. Seekordsed võimalikud pealkirjad oleksid siis:

Kuidas me õega üksteist motiveerime, aga tegelikult vahel ei motiveeri

Kuidas ma möödunud nädalavahetusel skoorisin peoga palju paremini kui üle-eelmisel nädalavahetusel

Kuidas ma mahepõllundust viljelen ja endale hambaarstiraha välja teenin

Ahhaa – kuidas ma üleüldse igaltpoolt raha välja koorin!

Kuidas ma LÕPUKS Hiiumaale jõudsin ja 24 tunnist maksimaalse Hiiumaa välja võtsin

(retsepti)VIDEO ehk rVLOG (näiteks?) ehk kuidas minna puhkama (Hiiumaale)

Ei ole just valdkonnad, mida hästi kokku tõmmata. Õnneks viimases kahes teeb ära arvestava töö video (toosama seal üleval), mis ühtlasi võtab ka kokku selle, miks ma ei ole suutnud kuu aega midagi kirja panna – sest ma olen eksperimenteerinud uue bloginduse valdkonnaga ja igakord kui ma olen tahtnud siia midagi ütlema tulla, siis meenub mulle, et mul on hunnik videomaterjali, mis tuleks kokku monteerida (leitavad ka populaarses videokeskkonnas SIIN). Nõndaks olen ma ka esimesed kopkad selle eest tasku pistnud – teised tahavad ka endale selliseid videosid, kae nalja. Ja kuna tõepoolest oli õega meil selline ideeraasuke, et kui me ühist blogi peame, siis me motiveerime teist ka kirjutama, siis juhtus nii, et kumbki ei võtnud seda motivaatori rolli enda peale ja nõnda me vaikisime. Aga targem annab järele ja seetõttu kirjutas õde hiljuti väga laheda sissekande sellest, kuidas ta on aktivist ja muidu tegus. Ja see pani mind mõtlema, et ei ole nii, et kui ma olen Troonipärijaga kodune (mida juhtub nädalas rohkem kui tööpäevi), siis on mul aega maaaaa ja ilm. Vastupidi. Härra nimelt mul ilmselgelt arvab seda, sest esmaspäeval kirjutas ta mulle niimoodi kerglevalt FB sõnumitesse, et võib olla ma tahan talle töö juurde lõunat viia, sest TA EI VIITSI ise minna. 😀 Me ei räägi siin sugugi mingitest naabermajadest ega isegi naaberlinnaosadest…

Paraku jõudsin ma talle hädavaevu vastata “mul on täna väga kiire” ja sellega meie vestlus lõppes. Mul tõepoolest oli tohutult tegus päev ja tegelikult on nii alati kui mul on “kodune” päev. Hommikul põrutasin Naabrinaise juurest läbi (kes nüüd enam ei ole Naabrinaine, sest kolis alatult minema), et kiirelt kokku tõmmata üle-eelmise õhtu sündmused ja lasta poistel natuke lõunaund kvaliteetsemaks muuta (jah, kusjuures, seda võib lugeda täiesti arvestatavaks päevaseks ülesandeks – kohvitassi kõrval jutustamine. Aga õues! Et lapsed saaks joosta). Nimelt toimus laupäeval meie padruuga A sünnipäev, mis oli ehmatamapanevalt rohkelt täis lapsi ja rasedaid ja palju kaineid ning kui ei eksisteeriks kurikuulsat pilti, kuidas üks nendest rasedatest on sunnitud oma turske kaaslase verd purskavat varvast kokku lappima samal ajal kui mina andunult kõrval medõde mängin ja sünnipäevalapselt “skalpelle” ja plaastreid (“kas sa soovid tavalist või rebastega?”) kokku otsin, G veetsee uksepiidal empaatiliselt kaasa ohib ja nägusid teeb ja M veretöö kohal keksimas nõudega, et millal juba ometi ku*ele saab, siis võiks arvata, et pidu ei omanudki mingit jaburat momenti nagu ta igal aastal kipub omavat. (Seda pilti hetkel ma ei planeeri avaldada.)

Nagu te aru saate, siis üht koma teist oli Naabrinaisega ikkagi arutada. Seejärel kihutasin päevakava tagaajades isa-ema juurde, kus tuli kiirkorras lapsele sisse sööta lõunasöök (kiirnuudlite väljasülitamise tõttu jäid selleks Nana tehtud pannkoogid). Troonipärija arvas õnneks isegi punktipealt kell 13, et on väsinud ning nõndaks lõppes tema päeva esimene pool.

Mina aga hakkasin naiivselt riideid vahetamata tegelema maapirnide väljajuurimisega, mida ma lõppeks tegin kaks tundi ja nii, et kaloraaži mõttes võib täiesti andeks anda, et ma täna trenni ei läinud. Seejärel oli vaja need ja vanaemalt toodud ports ema köögikaaluga ära kaaluda. Sellega saab kaaluda 500 grammi kaupa. Nõndaks tõstsin ma neid pisikesse kaussi täpselt 38 portsu kaupa, sest 19 kilogrammi maapirne tuli kokku küll. Enne veel kui oli aeg voodisse tervitama minna rõõsaks puhanud Troonipärijat, sõitsin töö juurde ja viisin koristajale 2 kilo maapirne, sest tema suhkruhaigele tütrele on see üks väga kasulik tooraine nagu tegelikult kõikidele inimestele, tervetele või mitte. Kogu pere õhtusöögist jäin ma napilt ilma, sest mõni nädal tagasi kummikommiga lahtikistud hammas oli vaja just nüüd ära parandama minna, Kaotasin hambaarstile vähemalt rikkaliku toidukorvi raha, sõitsin tagasi vanemate juurde, et peale võtta ülejäänud maapirnid, kihutasin trenni, kus tabasin end mõttelt, et olen üle ootuste reibas, sest enamasti on mul trenni saabudes tunne, et miks ma küll end veel rohkem väsitan, ja seejärel sain aru, et asi oli selles, et ma polnud enne trenni lihtsalt ära tarbinud praetaldrikutäie heeringat ja keedukartulit, mida kogemuste põhjal tungivalt soovitan vältida enne trenni. Aga seda seekord lihtsalt selle pärast, et polnud aega süüagi (rääkimata siis Härrale söögi viimisest). Ja nõndaks kui vähemalt Troonipärija magas juba ööund, sain mina alles trennist vabaks, viisin restosse ära ülejäänud maapirnid, sain nende eest vastutasuks vähemalt ühe rikkaliku toidukorvi jagu rahhi ja lasin endale valmistada custom-made salati vastuteeneks.

Sestap oli sellele järgnenud 24-tunnine geniaalne käik Hiiumaale lihtsalt kullahinnaga.

Ma magasin seekord SELLISES toas.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Õe projekt – see kõik

Ja ärkasin SELLISE vaatega.

See tuba asub paksu metsa sees - kui välja arvata see üks ülejäänud majapoolne sein.

See tuba asub paksu metsa sees – kui välja arvata see üks ülejäänud majapoolne sein.

Ma jooksin põllu peal ja mängisin kaardimänge ja sõin üksi kell 9 niiskel terrasil jahedas oktoobrikuuõhus hommikusööki ja ma jõin ära terve kannu kohvi, sest keegi teine ei plaaninudki veel ärgata, ja ma sõin kahe suu poolega Haapsalu Konsumi saiakesi ja kaks tahvlit šokolaadi ja ma ei pidanud oma suutäisi kellegi eest peitma ja väitma vatise häälega, et mul ausõna pole midagi suus. !

Püksid ja sangad ja nädalalõpp

Sandra kirjutab, et:

Samal ajal kui mu õde sõbrannadega Barcelonas resideerub, üritan mina end veenda, et mul on ka hullult riläks viikend või mis iganes. Ema lubas troonipärija enda hooldada võtta ja ma ootasin seda terve nädala nii hulullt, et jäin eilseks hommikuks peaaegu haigeks. Aga kui ma olin lapse üle andnud, siis ilmselgelt hakkas kohe palju parem…

Naabrinaine andis mulle oma teksad. Noh selle loo taga on palju rohkemat kui esmapilgul tundub. Ta nimelt on petit inimene ja kõikide (eriti lähiajaloos sünnitanud naiste) kehaideaal. Veel veebruaris kui ma proovisin neid jalga panna, siis see oli rohkem selline tunne, et jumal tänatud, et ta mind praegu ei näe, kuidas ma tema 100-euroseid firmakaid endale jalga rebestan! Loomulikult ei saanudki ma neid siis jalga. Kes aga minu viimase aja toimetustega kursis on, siis see teab, et olen omaks võtnud uue elustiili (lakooniliselt öelduna on tegemist dieediga, kuigi ma põhimõtteliselt söön lihtsalt täisväärtuslikult ja tervislikult, bla-bla). Eile hommikul tundsin, et oleks taas aeg teksasid proovida, kutsusin ta enda juurde kohvile ja jalga ma need surusin. Mäletate, kuidas Miranda sai oma skinny jeans’id ükskord jalga, tookord kui Carrie kanepisuitsetamisega vahele jäi, sest Berger oli teda post-it’i peal maha jätnud? Selline tunne oligi. Nagu Mirandal siis, mitte kanepit suitsetanud ja mahajäetud Carriel. Ja kuna need liibusid vastu mu reisi nagu sukad, ent samas olid tugevast teksamaterjalist, siis tõmbasid nad viimasedki “kiloderaasud” sealt kokku, niiet sellega oli korras. Ma tundsin, et ma ei võta neid kunagi enam jalast! Eriti seetõttu, et võibolla ma ei ole füüsiliselt lihtsalt võimeline. Ema ja isa, kes mind pärast nendes nägid, nii vaimustuses ei olnud. Et liiga liibuvad olla. Mul oli nii “WHATEVER!” tunne. Naabrinaise püksid läksid mulle jalga!!

Okei, selle eest, et ta need mulle lihtsalt ANDIS (sest talle sellised tumedad ei meeldi, endal tal on samasugused heledad – sama suurus!!), selle eest viisin ma ta õhtul kinno. Tema jaoks on see ilmselt topeltkogus riläksi, sest temast jäi koju maha kaks last (ei, mitte maha, koos isaga ikka). Kuna ma olin laupäeva hommikuks saavutanud oma ideaalkaalu, siis tundus mulle ainult paslik seda tähistada kõige paremate asjadega, mis kinoõhtuga kaasnevad. Pannkoogid lõhega enne kino, kolmeeurone kaalukommipakk, kolmandik Naabrinaise popkornidest ja loomulikult väike pudel veini. Naabrinaisele ostsin ka, et ma üksinda ei hakkaks “Ex Machina” lõpus itsitama. Ja kuna peale kino tundus, et ma ei taha oma patupäeva veel lõpetada, siis tõin südaööl kohalikust burksiputkast ka kaks burksi, milledest härraga kahepeale suutsime ära tarbida vaevalt poole.

P.S. Olen avastanud, et süstlad, mistahes suuruses ja kas neil on nõel või mitte, on apteekides nagu salakaup. Mul oli vaja ühte suurt süstalt, millega vett suure survega kõrva pritsida. Ma olen kunagi varem ka pidanud seda soetama ja juba tookord ma mäletan, et apteeker ajas kuidagi pea õlgade vahele kui ta süstlaid salajasest sahtlist otsima hakkas. Nii juhtus eile ka. Muidugi ei olegi see ilmselt väga igapäevane, et tuleb klient ja küsib, et tere, mul oleks vaja süstalt. Esimeses apteegis seda üldse polnudki. Teises apteegis mindi jälle salajase sahtli juurde leti taha ja sealt ma poole euroga süstla ka sain.

IMG_20150419_093148